Ärgake, Baltimaad kui telekast näidati kaadreid Balti ketist, siis paralleelselt pildiga kajas kõrvus alati laul, ärgake, Baltimaad. Ega midagi, aasta oli siis 89 ja nii need popi ja klemm rokilood kõlasid. Nagu oleks ansambel Jeuroop, Bon Jovi, Silvi Vrait ja Mati Nuude kokku saanud. Tegelikult olid laulu autorid ju puhtalt lätlased, muusika autor Boris veesniks ning sõnade autor Valdis Pablovskis. Eesti keelde tõlkis sõnad Heldur Karmo ja eestikeelset salmi ning refrääni selles loos laulis Tarmo Pihlap. Eestlased võiksid ju küsida ja ilmselt on seda ka teinud, et miks ei oleks võinud laulda mõnd Alo Mattiiseni laulu, midagi sarnast on Mattiiseni laul, ei ole üksi ükski maa, kus on esindatud kõik Eesti maakonnad ja sama palju lauljaid. Kare Kauksist, Gunnar krapsini. Aga jah, näe, laulsime lastelaulu, võiks mõni küünik valuliselt küsida. Jumal sellega. Aga millest räägib siis see laul, ärgake Baltimaad, refrääni, ärgake, Baltimaad, ärgake, Baltimaad. Seda mäletan. Aga mis seal veel oli tihti lauludega, nii et sõnu nagu ei panegi tähele. Isegi kui nad on olulised. Salv on selline kolm õde mere palge ees, neid uinutas lainete laul. Kolm rahvast siin sajandeid heideldes, tõid ohvriks muistse au. Kuid tornides juba lööb kellahääl merd haarab vabaduse püüd, et saatust ja elu kaitseda. Kolm õde virguvad nüüd, ärgake, Baltimaad, ärgake. Baltimaad ei ole kerge teha laulu kolmest riigist kokku. Kui peaks ise kirjutama laulu kolme riigi peale siis mis see oleks ühine asi? Eestist ja Lätist saaks teha praegu maksude teemal kindlasti terved kuplee õhtutäie lugusid. Aga kui ka leedu kampa võtta, siis peaks juba pikemalt mõtlema, mis asi see on, millest kolme peale koos laulda. Nii et tuleb neile laulu autoritele au anda, et nad on seda suutnud siiski teha. Kuid pikemalt mõtlema jääda nende kahe rea peale, et kolm rahvast on siin sajandeid heidelnud, toonud ohvriks muistse au, siis natuke nagu keerab mõttend krussi, tekib sama tunne nagu lugedes Saku õlle, Karl Friedrich. Slõuganite ajaloolise maitsega. Hele õlu. Saab olla ajaloolist maitset. Kas ajalool on maitses? See on juba sügavam küsimus, aga muidu peaks olema ajaloolise maitsega õlu lihtsalt halvaks läinud õlu. Ja nii võib küsida nende paari rea peale. Mis asi on muistne au? Kuidas seda ohvriks tuua? Oletame, et see muistne au on midagi väärtuslikku aga need kolm rahvast, kes on sajandeid heidelnud, on selle ohvriks toonud. Ohvritoomine on midagi, mida antakse, ära pudrukauss viiakse metsa, pannakse kivile. Kas siis muistne au on ära antud ja nüüd peab võitlema ja sirguma, et see tagasi saada? Ja tegelikult see kõlab isegi loogiliselt, kui mõelda viiekümneaastase okupatsiooni peale siis au anti ära ja nüüd on see vaja tagasi saada. Ja teinekord on luule selline salakaval, et läheb aega, enne kui aru saada, mida nende paari justkui lihtsa sõnaga on öelda tahetud. Jah, toona veel osati ridade vahele kirjutada ja sealt välja lugeda.