Must Volga. Kujutame nüüd ette, et sa oled tulnud viletsusest ja vaesusest, sest aeg oli selline. Sõda oli just lõppenud, uus Nõukogude Eesti oli vaja üles ehitada, oli raske. Aga sa tegid seda ja said hakkama. Ja nüüd on seal kõik olemas. Naine ja laps. Neile pole sul peaaegu mingeid etteheiteid. Sul on ka maja ja suvila, millele pole seal mitte ühtegi etteheidet, kõik on täpselt nii, nagu peab isegi veel paremini. Mõnikord tuleb sulle pähe ka mõtet. Kas mul juba liiga hea ei ole? Aga see tuleb vaid hetkeks, selle mõttepeletajad sa alati, kui küsida endalt, kas ma siis ei ole kõike seda väärt? Jah, ma olen kõik ise saavutanud, mul on teeneid ja mul on ka tutvusi. Aga meil kõigil on jalad ja käed. On sul enda asi, kui pikalt nad pintsaku varrukatest välja ulatuvad? Kommunismis on meil kõigil võrdsed võimalused, aga siis korraga kõik muutus. Kõik see, millesse olid panustanud, hakkasid üles sulama nagu suvisele tänavas hiljutisele kukkunud pingviini jäätis. Sul hakkas hirm, mis justkui vanast kommunistist nüüd saab. Kõikjal on sinimustvalged, väljas puhuvad uued tuuled. Jah, need tuuled puhuvad läbi ka sinu hooldatud ja piiratud vuntsi aga see pole mingi mõnus briis. Sul hakkab sellest külm, oledki vaid sina, Su vuntsid, su suvila korraga on kõik valesti, kuidas need kõik nii läks? Ja sa otsustad midagi teha, sest üksindust sa kardad, sa tahad olla oma rahvaga koos, olgugi et enamus ehk sinuga enam ei taha. Aga sa tead, et kui sa midagi tahad, siis pead sa selleks ise midagi tegema. Aeg on uus, aga see põhimõte töötab veel ka 89. aastal 23. augustil sajad garaažist välja oma musta Volga ja asud teele. Tee pealt ostad sa väikese sinimustvalge lipukese, kinnitad selle armatuurlaua külge ja sõidad läbi balti keti. Seal on palju inimesi, liikumine on vaevaline, aga inimesed on sõbralikud ja nad lehvitavad sulle tervitavad. Ja see jääb su elu uhkeimaik sõiduks sanendid. Kas keegi oleks uskunud, et komparteisekretär sõidab läbi Viljandimaa hurraa-hüüete saatel?