Eetris on 2020. aasta esimene loetud ja kirjutatud ja mina olen Peeter Helme. Minuga on täna stuudios minu vana sõber Tarmo Rajamets, kes on ka ühtlasi suur raamatusõber, kelle suhe raamatutega on väga mitmekülgne. Kuid täna on ta siin eetris kui tõlkija. Tere, Tarmo. Tere. Sina oled tõlkinud Aleksei Ivanovi raamatu söökla plokk, mis on üks raamat, mille žanriliselt määratlusest me ilmselt siin saates tänaval veidi räägime. Aga omamoodi kujutab see sellist uut etappi b sinu kui raamatusõbra elus, sa oled küll varem tõlkinud ka mõningaid asju, aga mitte kunagi varem vene keelest ja mitte kunagi täiemahulist romaani? Jah, nii see on ja miks siis just Aleksei Ivanov sinu tähelepanu sel määral pälvis, et sa tundsid, et see tuleb neid eesti keelde tõlkida? Sa kirjeldasid mulle, küsisid seda nagu enne saadet juba, et kust ma ta leidsin või kuidas ma selle peale tulin ja ma hakkasin meelde tuletama, päris täpselt meelde ei tulnud. Aga küllap asi on selles, et ma isegi mitte, ma ei loe väga palju, ma pean kohe tunnistama ka vene keeles, ma küll loen vene keeles suhteliselt suure osa raamatutest, mida ma loen, aga see maht ei ole väga suur küll, aga ma vaatan ja kuulan hästi palju igasuguseid venekeelseid loenguid kõikvõimalikke videoid, kohtumistelt lugejatega ja selliseid asju, mis kirjand sest nagu serva pealt puudutavad. Sest need on huvitavad ja neid saab teiseks tihtipeale kuulata nagu muu tegevuse taustaks. Kuna mul on sedalaadi töö, mille taustaks ma saan mõnikord asju kuulata. Ja küllap ma ilmselt leidsin ta esimest korda kuskilt mõnest sellisest kanalist, nagu et ma näiteks kuulasin mõnda loengut või midagi sellist ja siis jäi mulle kõrvase Aleksei Ivanov on Venemaal üsna populaarne autor ja ta on tõesti selline väga huvitav autorit on kirjutanud väga eriilmelisi teoseid. Ja tal on seda on nagu eraldi esile tõstetud, et isegi stiililiselt on tema teosed väidetavalt nii erinevad et osad lugejad, osad kriitikud arvavad, et just nagu polekski sedasama autor aga tegelikult ilmselt ikkagi on ta lihtsalt tõenäoliselt ise ei taha ühte zhanri kinni jääda, aga ta on tõesti kirjutanud väga erinevaid asju, ajaloolisi romaane, mahukaid, selliseid klassikalisi ulmekaid, mõned täiesti realistlikke romaane ja kõikvõimalikke erinevaid asju. No nüüd ma peangi juba kohe küsima, et mis seal söökla plokk siis on sinu hinnangul, kuidas sina seda määratleksid? Söökla plokk on noh, kui nagu valida, mis ta ennekõike minu arvates on, siis ta on niisugune nostalgiline romaan keskealiste põlvkonnale ja see võib-olla kõlab natuke halvasti, nagu ta ei oleks piisavalt hoogne või energiline, aga tegelikult on vägagi, et selline küllaltki särav-särav lugu. Aga selle kohta keegi kriitik kirjutas Venemaale, et see on nagu nõukogude lapsepõlveentsüklopeedia. Ja seda suures osas muidugi on, sellepärast et lisaks süžee-le ja kõigile ideedele, mis ta sinna sisse on pannud on ta ikkagi üritanud sinna sisestada võimalikult palju niisugusi, nõukogude lapsepõlve element, et lugeja oleks hästi palju äratundmist. Ja kas sul oli? Mul oli jah, vägagi palju ja kuigi noh, osa sellest kuulub nagu vene kultuuri väidetavalt osa sellest kuulub ka täiesti sellisesse kohalikku uurali kultuuri mis tal selles romaanis on. Aga ma leidsin sealt selliseid asju, mida ma ise lapsepõlves tegin, noh, selliseid mingeid mänge või rituaale ja mille ma olin täiesti unustanud. Eelmine selline kogemus oli mul Andrei Hvostovi raamatuga Sillamäe passioon, kus ta kirjutas selliseid asju, mida ma lapsepõlvest noh, nagu just nagu mäletasin. Aga mis mul olid täiesti meelest läinud ja siin nüüd oli samamoodi. Kusjuures ma pean ütlema, et mul oli täpselt sama tunne. Ma ka avastasin sellest teosest asju, mille osas mind kõige rohkem hämmastas see, et kuidas kirjanikul need meeles Tema puhul tuleb muidugi kohe öelda, et ta teeb väga-väga põhjalikku uurimistööd ja väga põhjalikku eeltööd oma romaanidele. Sest ma võin pikemalt ka rääkida kui vaja, aga palun näiteks noh, kuna ta on üks tema niisugune ampluaa on Uurali kohalik kultuur, millest on ise väga huvitatud selline Uurali tööstuse ajalugu ja kogu see niisugune noh, nagu meistrikultus ja selline elulaad, mis Uuralis on olnud läbi sajandite. Ta on sel teemal kirjutanud mitu romaani ja selleks, et teha uurimistööd, nende romaanide jaoks on tal kombeks näiteks sõita ringi kõikvõimalikes väikestes Uurali külades, linnades, külastada kohalikke niisugusi koduloomuuseume ja osta sealt. Eks ta kohalike inimeste kirjutatud raamatuid, mis räägivad just nimelt selle paiga ajaloost, et näiteks kui ta kirjutab ajaloolist romaani, siis ta kogub seda materjali hästi põhjalikult nii-öelda noh, nagu kohapeal täiesti. Ja siis ta koostab endale suuri sõnastikke, kuhu ta kirjutab kõikvõimalikke termineid, ise mõtleb välja mingeid termineid. Nii et tema ajaloolist romaani lugedes näiteks ikka tõusevad karvad püsti vahepeal sellepärast et isegi kui sa vene keelt hästi oskad, sa ei tunne ära neid sõnu, mis seal on, sest nii palju on termineid, mis on tundmatud. Ilmselt samamoodi lähenes sellele söökla, kellelt ta võttis niisuguse nõukogude lapsepõlvekultuurikihi vaatas nagu niisugust ametlikke ideoloogiat, et kõike, mis sellesse puutub ja siis koostöös endale ka ilmselt mingisuguse leksikoni ja sellise registri, mida seal kasutada. Aga kuidas seda sööklaplokki siis tõlkida õli? Ma pean lugejana ütlema, see mõjus väga loomulikult, et see võib-olla paar sõna, ütlen siis ka, et millest see raamat siis räägib, et tegevus toimub ühes pioneerilaagris, kus, oh üllatust, tegutsevad vampiirid, aga suur osa tegevusest tõesti tiirleb sellise nõukogude lapsepõlve ja pioneerimütoloogia ümber. Jah, ei, tõlkinud oli teda väga meeldiv ja üllatavalt hoogsalt läks töö mul ausalt öeldes tekkiski selline tunne, et kuna ma teen muud tööd põhiliselt siis niipea, kui mul tekkis vaba hetk, nii ma võtsin selle, Google toksid selle tõlke lahti ja klõbistasin edasi ja see läks kuidagi väga hoogsalt, tohutu tahtmine seda teha. No ma arvan, et see ei ole iga raamatuga võib-olla niimoodi lihtsalt siin kuidagi see tekst ei olnud nii keeruline. Ja ühtlasi oli siin päris palju asju, mille kallal oli väga huvitav nuputada. Siin on päris palju siiski ju sellist? Ma ei teagi, kas see nüüd on õige sõna, aga ma siiski kasutan seda lastežargooni või lastekeelt. Jaa, on küll, jah, siin oli muidugi noh, niisugune kahte viisi lähenemine, et ühest küljest ma üritasin ka meelde tuletada kõik, mis vähegi enda lapsepõlvest meeles oli, siin aitas see, et ma olen tema eakaaslane autoriga kaaslane. Tema sai novembri lõpus 50, mina sain septembri lõpus kaks kuud vanem järelikult targem. Ja siis siis ma nagu üritasin jah, meelde, te olete kõike, mida ma mäletasin ise oma lapsepõlvest, seda, kuidas me rääkisime milliseid sõnu kasutati, millised niisugused mängud, mingid asjad olid, et kui ma leidsin analoogi nagu eesti lastekultuurist, siis ma üritasin kasutada seda, aga tihtilugu on muidugi ei olnud päris üks-ühest paralleeli võimalik tõmmata ja siis ma lihtsalt kasutasin, üritasin tõlkida kuidagi lahti mõtestada seda. Ütlen veel kord, et minu meelest on see väga loomulikult õnnestunud, aga jah, seal on tõesti selliseid kohti, mille osas mina mõtlesin, et kuidas tuli mõte, see, just nii tõlkide, igasugused värsid, kummalised ümberütlemised, mida nad seal omavahel kasutavad? Värsseli eriti lõbus tõlkida muidugi oli hästi raske ka näiteks rivi säilmed, rivisõlm peab olema ju esiteks minema riimida, peab olema hästi lühikesel on kindel silpide arv. Ja teiseks ta peab olema marssides väga suupäraselt öeldav. Need olid kõige keerulisemad kohad, aga samas oli see nagu kõige huvitavam ka nende kallal ma ikka pusisin pikemalt, aga just selline nagu see oli nagu põnev osa. Aga võib-olla jõuakski äkki nüüd siis Aleksei Ivanovi söökla ploki sisu, nii et ma korraks mainisin juba, et vampiirid pioneerilaagris, aga ega see nüüd päris nii üks-ühele Kaajale. Jah, Aleksei Ivanoviga on nii, et kui ta kohtub näiteks lugejatega või tähendab intervjuusid, siis võib-olla isegi niisugune mind teinekord häirib see, et ta üritab oma raamatutest natuke liiga palju neid natuke liiga palju neid lahti rääkida. Ta räägib nagu erinevatest kihistustest, mis ta oma teada sinna raamatusse pannud ja üritab neid nagu lugejal natukene lahti seletada. Sööklaplokki kohtades on ka öelnud, et ühest küljest on see lihtsalt niisugune tõepoolest nostalgiline lapsepõlve lugu, teisest küljest on see klassikaline horror vampiirilugu. Ta küll eriti õudne minu arvates ei ole, ma ei tea, kuidas selle ega teda ei ole, aga põnev ja põnev on jah. Ja siis lisaks on ta rääkinud sellest, et tegelikult selle raamatu kirjutamise ajendiks oli hoopis see, et ta luges Richard dokinsi geeni ja meemiteooriat ja siis ta üritas näidata, kuidas ka ideoloogiat samamoodi samal moel üritavad ellu jääda, ennast levitada. Ja noh, ühesõnaga käituvad samamoodi nagu meemid või geenid. Vot selline huvitav, et sa ütlesid kohtumisel lugejatega ta natuke liiga palju, selgitab romaani lahti mule, tegelikult lugedes ka selline tunne, et ühel hetkel, kui lugejale saab selgeks, et see vampiirindus on omamoodi allegooria nõukogude inimese kohta, siis tunneb ta veel vajadust panna need mõtet ühe tegelase suhu ka, kes selle lugejale ikka tõesti puust ja punaseks teeb. Nojah, see võib olla lihtsalt tema niisugune erijooned, ma kardan, et võib-olla eesti lugejale, mina andsin sellele veel nagu hoogu juurde, sest ma kirjutasin sinna suure hulga joonealuseid märkusi ja pärast vaatasin, et ma selles nagu liiga palju lahti, et minuealisel pole vaja seda seletada, et ma mõtlesin, et võib-olla mõni noorem inimene loeb ka, et siis on tarvis äkki. Minu meelest sellised kultuuriloolised märkused tulevad ikka raamatule abiks, sest et mehed äratavad vaat nende vanemates inimestes. Ma olen küll sellest mõni aasta noorem, aga, aga siiski ka minus äratas see raamat palju lapsepõlve mälestusi, et needsamad joonealused märkused äratavad vanemates inimestes ka kindlasti selliseid tundeid, mõtteid, mälestusi ja noorematele mõjuvat õpetlikke. Nat. Ma arvan, et see annab ainult pigem juurde teosele, aga äkki sa loed ka ühe koha etasid? Jaa, võib-olla ütled ka, mis koht see on ja miks just segu. Jah, teeme nii. Et ma valisin siis sellise katkendi, kus need poisid üks peategelane on pioneer nimega Valerca ja kas need poisid on pioneerid, on esimest korda esimesel õhtul pioneerilaagris oma toas, magamistoas juba on öörahu. Siis nad muidugi veel ei magavaid, hakkavad rääkima õudusjutte üksteisele ja siis mis, mis seal sellel esimesel ööl juhtunud. Olümpia ei huvitanud toas eriti kedagi, aga hirmujutud huvitasid kõiki. Saabus aeg jubedaid lugusid pajatada. Koorov loe, käsutas Slavik, muffin. Teiselt korralt kukkus alla kaks suurt nuga, pilla-palla hakkas kolka lugema. Punane ja siini, näe, vali ise, milline Toomria, vali. Punane Olysserioose Tomratšov. Korohow luges uuesti liisusalmi, alustades roosast ning jutustamise järg langes kuurikale. Poisid jäid vaikseks, kurka tõusis voodil rätsepistesse. Ühesõnaga üks mutike ostis musta rätiku ja pani selle kööki. Ema tuli töölt, läks kööki, aga rätik nagu lendas talle juurde ja hakkas karjuma, anna verd ja kägistas ära. Siis tuli isa töölt, läks kööki, aga rätik lendas tema juurde, karjus, anna verd ja kägistas ära. Siis tuli vanem vend, vaatas nagu, et köögis vedelevad kõik maas jooksis nende juurtega must rätik, karjus, anna verd ja kägistas ka ära. Pärastpoole tuli noorem vend, vaatab, kõik on surnud ja rätik lendab köögis ringi. Vend hakkas kartma, jooksis vanaema tuppa, küsis, mida teha. Aga vanaema ütleb. Raiu oma käsi maha ja põleta ära. Noorem vend raius oma käe maha, põletas ära ja rätik põles, kaerapoisid lamasid voodites kohanedest tasapisi õudusega. Loe. Kolka luges uuesti. Liisk langes juurik tonkissile. Ühes peres elasid isa, ema ja tütar, hakkas juurika jutustama. Isa ja ema tahtsite, tütar mängiks klaverit. Nad läksid poodi, aga seal olid ainult mustad klaverit. Müüja ütleb. Ärge ostke, aga nemad ostsid ikkagi. Järgmisel päeval hakkas tütar mängima, mängis, mängis, ema ütleb, aitab küll musta klaveri mängimisest, aga tema ei saa enam pidama. Lõpuks lõpetas ära, aga ema lamab surnult põrandal. Kiirabi sõitis kohale, ütleb, aga tal pole enam verd. Järgmisel päeval hakkas tütar jälle mängima. Mängis mängisega, isa ütles, aitab musta klaveri mängimisest, aga tema ei saa jälle pidama. Lõpuks jättis järele, aga isa lamab surnult põrandal. Kiirabi sõitis, kohale, räägib temal pole ka enam verd. Tütar jooksis poodi, räägib seal müüjale. Võtke klaver tagasi, aga müüja ütleb, osta kirves. Tütar ostis kirve, tuli koju ja kukkus klaverit lõhkuma, aga sealt hakkas voolama vereoja. Tütar lõhkus klaveri lõpuni ära ja seal sees lamas laip. Tema Jõigi kogu vere ära. Juurik jäi nukralt vait. Kutid vaikisid samuti. Vaikuses pinnisesid vastikult sääsed. Ballercal hakkas hirmust päris halb. Pagan, kõik aitab musta klaveri mängimisest. Boikott aitab küll, ütles Volerca kused või, küsis kurka õel, aga sa ise ei kuseda. Hea küll, homme räägime edasi, otsustas kõigi eest koorohow. Madel lugu, hakklihamasin autobussist, aga nüüd on öörahu boikad. Allerca tõmbas oma majakese hõlma kinni, sirutas end välja ja tõmbas silmad Kissi. Et kiiremini uinuda ja mitte hirmu tunda. Eneserahustuseks mõtles ta hirmu põhjustest. Hirm on pärit eelajalooliselt ahvidelt. Ahv kartis kõike, seepärast võttiski Epimpteritas kivi ja süütas lõkke. Ühesõnaga sai inimeseks, et mitte enam karta. Ja inimeste maailm endas hirmu ei sisalda. Olgu see maailm pealegi vahel igav ja totter, aga ikkagi mitte hirmus. Muidugi, isegi selles juhtub jubedaid asju. Inimesed jäävad auto alla, põevad ravimatut haigusi või satuvad vanglasse. Aga see tuleb valest käitumisest, lollid lähevad punase tulega üle, tee joovad ja suitsetavad, varastavad, teisisõnu, ostavad musta klaveri. Ela õigesti, hirmu pole, tema Vallerca elab õigesti, aga hirm on ikka ja veel, milline, kes siis süüdi on, ahv, valed inimesed? Ei, nemad mitte, sest surnuroni Süse klaverisse keegi ei oska seletada, kust hirm pärit on. Tundus, et kõik poisid on juba magama jäänud, kuid Valerca kuulis äkki traatvõrgust voodi põhja, Krihuksumist, linade sahinat ja paljaste jalgade tasast patsumist põrandalaudadel. Keegi komberdad tualeti suunas, kuid ukse kirjuksunud seest hakkas kostma mingit kummalist Luitsutamist, millest Valerca käed külmaks tõmbuma hakkasid. Selles südaöises Lutsutamises viirastus Vallercale ühekorraga nii meeletu nauding kui ka talumatu õudus. Siin siis jõuab lugeja omamoodi teose võtmekohani ja nagu me juba mainisime ka, et need vampiirid, kes seal pioneerilaagris tegutsevad muutuvad üsna ruttu selliseks nõukogude inimese või nõukogude süsteemi allegooriaks. Jah, nad muutuvad ideaalseteks nõukogude kodanikeks see on nagu nende erijoon, et ma ei taha liiga palju ette öelda neile, kes ei ole lugenud seda, aga, aga põhimõtteliselt sõltumata sellest, millises vanuses nad on. Nad hakkavad käituma nagu ideaalsed Nõukogude kodanikud, täpselt nii, nagu nendelt oodatakse. Ja see nõukogudeatribuutika muutub, neile on niisugused naguniisuguseks kaitsvaks talismani. Ja siit tulevad ju kohe välja need nii mõneski vandenõu teoorias esinenud teesid, et kõik need viisnurgad ja punane värv ja kõik see on üks selline vägagi maagiline sümboolika. Ja see ei ole muidugi uus ikka mitte vene kirjanduses, sest sellest Need, kes on lugenud, teavad, et sellest kirjutas Peleeven juba üheksakümnendatel kirjutama esseedest sellest, kuidas pioneeriorganisatsiooni sümboliks on leegitsev pentagramm ja ja siis ta kirjutas ka väga hea lühijutu pealkirjaga sinine latern, mis põhimõtteliselt on, kus on umbes samasugune õhkkond nagu selles katkendis, mida ma praegu just lugesin. Ja selles mõttes tema on nagu siin sind. Ja kindlasti on siin mingid paralleelid ka selle Pelevidi sinise laternaga muuseas kahjuks minu meelest, et üks asi, mis on nagu eestikeelses tõlkekirjanduses puudu, on just nimelt Sebelevini lühijuttude kogumik, ma tean, et see on olemas, see on üheksakümnendatel välja antud või kahe tuhandete alguses, aga seda on võimatu hankida, see on täiesti tohutu haruldus see raamat pealkirjaga sinine latern just nimelt. Samas, võib-olla liiga palju ei peaks need Aleksei Ivanovi lugeda speleevinile mõtlema, et tõesti, need ideed jah, siin on teatav sugulus ja võimalik, et sealt nad võtnud ongi. Samasse jutustamislaad on, ma ütleksin sulnis. Ja ta on hästi niisugune noh, selline, et lugeja oleks hästi hubane ja mugav. Mõned lugejad, ma tean, on andnud sellist vastukaja, et küll oli mõnus ja tore, kahju, et need vampiirid sisse tulid seal sellesse loosse isegi mulle endale oli esimesel lugemisel natuke selline tunne. See on õige jah, et kindlasti ei maksa ka selle teose tõlgendamisel vampiiridest takerduda, et siin on väga palju erinevaid asju, siin on kogu see tagasivaade nõukogude ajale pioneeriorganisatsioonile, kommunismile, seda, mida see inimestega tegi või siis ei teinud, kuidas inimesed sellega kohanesid või ei kohanenud. Siin on ka sellest noorpõlve romantikat, siin on veel sellist täiskasvanuks saamise lugu või lugu teisme-east, kus inimene ei ole enam laps, aga veel mitte täiskasvanu. Segased tunded. Siin on väga võluvalt lõbusalt välja toodud nõukogude süsteemi ja erootika kokkupõrge ja siin on tõesti väga palju erinevaid asju. Jaa, on küll, jah, Ivanov jah, on, on isegi nagu seletanud seda lahti eriti sedamoodi, et ta leiab, et see tema raamat kuulub metamodernismi valda ja et metamodernism tema jaoks ongi see, et ta on võtnud vanad pioneeriromaanid, mida võib-olla eesti lugeja nii hästi ei tunne nagu pronkslind ja, ja siis trummilööja saatus, et mis need olid, sellised ennesõjaaegsed ja siis on nagu andnud neile uue niisukese hingamise keeranud nagu uue vindi peale ja siis teinud niisuguse nii-öelda üritanud uue keerukuse saavutada, nagu selles selles žanris. Ega ta ju päriselt irooniline ka ei ole, kui see raamatu lõpp on mingis mõttes nagu noh, mingid probleemid jäävad õhku, aga mingis mõttes kergendus, kui ta just heidab pilgu tulevikku ja siis ta ütleb, et kõik see, see on minevik, millest siin raamatus jutt oli. Jah, seda ta rõhutab nagu läbi terve selle raamatu, et tegemist on ikkagi niisugusse surnud ideoloogia ja selle niisuguste väljendustega tema viimastel hinge tõmmetel ja et kogu see maailm, milles tegelased tegutsevad, on tegelikult surnud ja keegi ei võtagi seda, kui mingisugust elavat ja tulevikku suunatud asja peale vampiiride. Ja peale vampiiride, kes on teinud sellest endale niisuguse kaitsekilbi ja keskkonna nagu milles tegutseda? Aga äkki kuulaks muusikat, sest et selles raamatus mängib väga olulist rolli muusika iga osa juhatatakse sisse ühe reaga ühest toonasest populaarsest loost ja, ja tegelikult ka tegelaste juttudes tegevuses. Muusikal on tähtis roll. Jah, siin on vist liis osa, kui ma õigesti mäletan, igal osal on nagu moto ja see moto on siis mingisugune tekstilõike ühest kas kodusõjaaegsest, mingist pioneerilaulust ja lisaks ka tekstis mainitakse mitut laulu, mis on nagu venele lastele vene inimestele tuntud võib-olla eestlastele mitte nii väga. Aga mille sa valisid need tänasesse saatesse? Et ma valisin ühe laulu, mis oli algselt niisuguses nõukogude filmis nagu tabamatud tasujad ja selle nimi on tagaajamine ehk pagoonia selle laulu tekst on samuti siin ühe peatüki motoks. Selle lauluga see naljakas lugu, et kui ma ise olin pioneer ja käisin koolis, siis ma ühtlasi õppisin akordioni ja jõhvi muusikakoolis, kus ma käisin õppimas, seda pilli oli ka akordionistid, orkester ja üksnixi meeldejäävamaid hetki oli see, kui me harjutasime seda lugu seal akordionistid orkestriga. Kuulasime nüüd muusikapala filmist tabamatud tasujad, mis figureerib Aleksei Ivanovi romaanis söökla plokk. Mina olen Peeter Helme ja vestlen selle romaani tõlkija Tarmo Rajametsaga. Oleme juba üsa palju rääkinud sellest raamatust ja ega ei tahagi kõike ära rääkida, nii et ma tegelikult tahaks rohkem Tarmo sinust rääkida. Nagu saate alguses sai öeldud, siis on sinu esimene täispikk romaan, mille sa oled tõlkinud, mille sa oled Vene keelest tõlkinud. Aga minu meelest on hästi huvitav tuttav see sinu suhe raamatutega, et see on vast kõige mitmekülgsem, mida ma üldse tean. Oma tutvusringkonnas oled loomulikult lugeja. Aga sa oled ka kirjutanud raamatute arvustusi, nüüd oled sa tõlkinud ja loomulikult oled sa raamatukujundaja, sa oled ka sellesama söökla bloki kujundajat. Sa oled peaaegu kõik teinud ühe raamatuga, mida teha saab. Jah, ma olen isegi lugenud Nojah, seal, kuna ma põhikohaga töötan kujundajana Eesti Ekspressis, siis ongi põhjus, et mul, kui ma need kolm raamatut, mis ma olen tõlkinud iga kord, mul on tekkinud kiusatus ka ise ära kujundada ja nii see on läinud. Olengi tõesti need kolm kõik kujundanud. Aga kas sul on ka? Ma ei tea, see on võib-olla selline veider küsimused. Sest et kuidas sellist kogemust ikka saab edasi anda, aga Ma miskipärast kujutan ette, et sul on selles mõttes väga spetsiifiline suhe raamatutega, et kuna sa tõesti oled võimeline raamatuga nii erinevaid asju tegema, ole, oled võimeline nii seda kujundama, lugema kui sellest kirjutama kui, nagu me neid näeme ka tõlkima, et kas kuidagi ennast suhtuta raamatutesse selles mõttes natuke, võib-olla teistmoodi kui mõni teine inimene. No nii palju võib olla küll, et kui ma näen raamatut avades, et seal on ikkagi mingisugused tõsised küljendus, vead, siis hakkab minu lugemist natukene häirima, võib-olla rohkem, kui see häirib võib-olla teisi inimesi. Aga noh, see see ongi see, et kui raamat on kujundatud hästi, siis ma seda kujundust võib-olla nii palju ei märkama, küll muidugi vaatel, milline ta on. Aga jällegi vead hakkavad häirima, et see nagu negatiivne pool sellest asjast. Muidugi raamatu vorm, see, milline ta välja näeb, kuidas ta on teostatud, see on oluline ja üks, mis on huvitav, on on see, et on ka autoreid, kes on selle vormiga päris palju mänginud ja mul on viimasel ajal ette sattunud just päris mitu niisugust raamatut, kus on kasutatud niisugusi vormimänge ja seda on väga huvitav vaadata just kujundajana ja muidu lugejana ka. Aga sul endal ei ole kiusatus seda tehast, ütleksin sööklaplokki kujundus, on ta häälestabki sellele, mis seal on, ehk siis ta heas mõttes juhatab lugeja sisse šokeerida ei ehmata, vaid pigem seda raamatut kätte võttes saame ettekujutuse, millega on tegemist. Jah, no siin oli, siin on nagu mitu asja, et kaanega ma püüdsin nagu edasi anda seda kõike ja endast kujutab, et ta jätaks valet muljet, ei jätaks muljet, et on lasteraamat, et ta jätaks muljet, et ta on puhas õudukas ja samas, et oleks selgelt näha, et see niisugune nostalgiline teos ja seda oli suhteliselt keeruline teha, et ma ei tea, kui hästi halvasti õnnestus. Aga jah, et tihtilugu ongi see, et sa pead nagu kaanega üritame edasi anda just nimelt seda vaipa või seda meeleolu, mis sellel raamatul on. Kui sa kasutad, originaalkujundus on muidugi väga lihtne üldse mõelda vaja, aga siin, praegu me ei saanud seda teha ja eriti ei tahtnud ka, sest see venekeelne raamat kuigi meeleolu, võib-olla tema kaasannab hästi edasi, aga ta ei näe kuigi hea välja. Minu meelest. Aga mida seal endale meeldib kujundajana teha, et kas kas sulle meeldib ainult nii-öelda kaanega mängida või või meeldib sulle ka mingisuguste originaalse matta, lahenduste poole minna näiteks ka oli raamatuid, mis on ka näiteks väga omapäraselt köidetud ja noh, igasuguseid igasuguseid võimalusi on justkui. Ma ei ole selliseid asju teinud, ma olen ikkagi suures osas teinud isegi üsna traditsioonilisi raamatukujundusi ja noh, tihtipeale asi on selles lihtsalt, et kirjastaja ei saa sellesse raamatuprojekti panna nii palju raha, et et selleks, et teha midagi erilist peab ikkagi kulutama rohkem selleks et mul ei ole nagu sellist võimalust eriti tekkinud, aga noh, alati on muidugi mida kujundaja peab tegema, ta peab päris hoolega päris põhjalikult kulutama aega selle läbi mõelda, milliseid kirju valida raamatusse, sest see on kõige lugemise alus. Ja kaanega on omaette palju tööd. Muidugi jah, on olnud erinevaid raamatuid, mida kujundanud küll suur osa neist on sellised, mille puhul tuleb leida niisugune lihtne ja säästlik lahendus. Nojah, nii see on muidugi, aga nüüd söökla ploki puhul oled sa olnud kahes rollis, kas see oli sinu jaoks ka kuidagi teistmoodi või eriline? Selles mõttes oli hea, et ma olin selle risti-põiki mitu korda läbi lugenud ja seetõttu mul selle kujundusel oli läheneda nagu lihtsam ja ma tajusin paremini, mida siin vaja oleks. Kuivõrd seda tuleb nii harva ette, et inimene tõlgib või kirjutab ise kujundad ka mõnikord siiski tuleb, et siis ma teen järelduse, et see võib-olla ei ole alati kõige parem mõte, aga noh, see see eelis on küll, et sa tead nagu väga hästi, millest see raamat räägib. Et noh, võib-olla see aitas jah, kuigi palju. Sa ütlesid, et võib-olla ei ole kõige parem mõte, kui inimene on korraga nii tõlkija kui kujundaja, kas see tähendab seda, et sa ei ole nüüd praegu emma-kumma panusega rahul? Ma ikka enam-vähem olen rahul, aga ma lihtsalt teen selle järelduse sellest, et seda tuleb väga harva. Nojah, eks keegi ei suuda korraga kõigis rollides olla. Aga kas sul on nüüd pärast seda tõlketööd selline tunne, et tahaks veel või tundus hoopis, et seal äkki nii jube, et ei taha kunagi uuesti. See oli just vastupidi, üllatavalt meeldiv, üllatavalt hoogne tegevus, et ma tõesti hea meelega tõlgiks midagi veel, võib-olla ma loodan, et tuleb ka võimalus selleks. Ehkki ma olin jah, paar väiksemat raamatut varem tõlkinud, seal ikka täitsa uus kogemus, et kui hästi selline töö võib klappida. Kuidas tahaksid tõlkida veel midagi vene kirjandusest või esemele, tunnetub, üldse, võiks tõlkida lihtsalt. Millegipärast ma olen sattunud lugema palju venekeelseid raamatuid vene kirjanikke, keda ei ole ka Eestis välja antud, nii et selles mõttes, juhul kui ma tõlkisin tõenäoliselt küll vene kirjandusest sest seal on ikkagi nii mõndagi huvitavat, võib olla väga suurtes kogustes. Aga on nii mõndagi huvitavat, mis ei ole eesti keelde jõudnud. Mis põhjusel ei ole jõudnud, kas tal on selline tunne, et me siin Eestis praegu ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, mis Venemaal toimub? Mulle tundub, et viimastel aastatel ikkagi pöörame päris palju, sest neid vene autoreid on ilmunud omajagu. Ise ütleks ka sedasama, et see on pigem nagu isegi võib-olla tõusuteel see vene keeles tõlkimine. Aga noh, seal on siiski lihtsalt veel nii-öelda avastamata maardlaid või noh, samamoodi nagu see Aleksei Ivanov. Ta on Venemaal üks tuntumaid kirjanikke. Aga eestikeelsete polnud seni välja antud. No mis seal põhjused on, kas sa enne rääkisid ka sellest, et tema puhul on see, et tema raamatud on väga erinevad, vist ka žanriliselt raskesti määratletavad nagu sedasama söökla plokk? Ja osa vist on ka sellised keelemängud. Ja seal on väga keeruline keel mõnedes romaanides ja samuti on võib-olla asi selles, et mõned romaanid on väga mahukad. Ja lisaks on muidugi see, ma kujutan ette, et nimi Aleksei Ivanov on isegi noh, Venemaal niivõrd levinud, et see võib kellegi teisega segi minna Eestis ta ilmselgelt läheb sigi Andrei Ivanoviga. Nii et noh, ma ei, ma ei imesta, kui paljud lugejad arvavad, et on ilmunud Andrei Ivanovi uus romaan ja lihtsalt kogemata vale nimi trükitud kaanel. Et see võib-olla see on üks põhjus, ma ei oska öelda. Nojah, Andrei Ivanov ilmus ka uus romaan hiljuti. Aga kas sul on ka selline tunne, kuna sa vist vene kirjandust üsna niimoodi hästi jälgida, et neist on ka midagi olulist, isegi mitte ühe autori plaanis, vaid mingi hoovusena mööda läinud? Seda ma ei oska praegu nimetada, sellepärast et ikkagi niisugused olulisemad nimekamad vene autoreid suures osas on eesti keelde tõlgitud nii palju kui mina tean, noh tõsi küll, ega ma nüüd seda vene kirjandust nii hästi ei tunne, et on kindlasti midagi, mis tuleb mulle täieliku üllatusena ja mida ma ei ole märganud. Aga üldiselt ikkagi ma arvan, et on päris hea niisuguse kammiga üle käidud sellest kaasaegsest vene kirjandusest. Söökla plokk ikka, mis meil siin laua peal on, et sa enne ütlesid ka, et noh, siin on palju selliseid nalju ja vihjeid ja mainitakse näiteks muusikapalasid, mismoodi eesti lugejale korda ei lähe, sest et noh, nõukogude aeg küll, aga see on ikka selline vene kultuur, et kas noh, et kas seda nagu nihet on palju selles mõttes, et ühest küljest justkui ühine jagatud minevik, aga teisest küljest mingid asjad ikka väga teistmoodi, et kas see tunne on ka, et võib-olla Vene kirjandus ka siis, kui ta käsitleb seda nõukogude aega, teeb seda mingil viisil, mis võib-olla eesti lugejat ei pruugi kõnetada? Ma arvan, et ikka pigem vastupidi, et pigem on nii, et eestlane võib-olla ei taha tunnistada, kui palju temas on ühist venelasega ja kui palju temas on seda nõukogude aega, kui ta juhtub olema natukene vanemast põlvest. Et üks asi muidugi, mis, mis oli selle sööklaplokki tõlkimise juures, oli see et suhtumine kogu sellesse Nõukogude ideoloogias ja kogu Pioneerindusse ja selle atributikasse oli nagu eesti lastel toonastel, venelastel ilmselt väga erinev. Noh, siin nagu raamatus kõige kõige pättimad ja kõige niisugused allumatumad lapsed ikkagi ütlevad kaelaräti kohta kaelarätt. Jutan pioneerikaela Lätist meile nimetate seda omal ajal mitte kuidagi testiku, ent kaltsuks ja see, aga seda ma selleks, et oleks nagu niisugune, ütleme eesti lastele tuttav koloriit, peaks see sõna siin sees olema, ka siin ei ole ainsatki korda, kus nagu respekt pioneerikaelaräti vastu tegelastel kaoks, nii et seda ei saanud teha. Et see nii palju on erinevust, aga ma arvan, et ei ole väga suured, need erinevused siiski. Aga see oli praegu väga hea näide, mille sa tõid sööklaplokki lugedes, ma ise tundsin ka, et ka oma mälestustest. Muidugi jah, mis sa mälestused väärt, eks inimesed konstrueerivad kogu aeg mälestusi, mis sind natuke nagu isegi ehmatas, oli see, et kõike seda võetakse kui sellise elementaarsena paratamatuna nagu üks peategelane Igor millalgi ütleb ju ka, et et tegelikult armastab oma kodumaad, kuigi see kodumaa võib natuke jäik olla. Ja vot ma julgen väita, et see on nüüd küll selline asi, mida ükski eestlane niimoodi tunda ei saa. Ja see ilmselt on jah, ja noh, tegelikult üldse siin romaanis on nii, et näiteks peategelane Valerca, kes on siin, siis mis ta on 11 12 aastane ei mäleta, täpselt, oli et ta on ikkagi täiesti siiras nõukogude laps, ta ikkagi usub niisugustes nõukogude ideaalidest, seda pigem, nagu pettub nendes võib-olla selle raamatu käigus muuhulgas ka. Et ta ei pettu ideaalidest, ta pettub inimestest nende ideaalidega. Kui ta näeb, et see nagu ei vasta üldse tegelikkusele, niisugune. Aga ta ei süüdista selles ju ideaal ja seda, see on minu meelest huvitav. Ja ka Ivanov ise on selle romaani kohta öelnud, et ta tahtis võtta, ta võttis just nimelt selle Moskva olümpiamängude ajategevuse perioodiks. Sellepärast et see oli aeg, kui maailm vaatas nagu nõukogude liidule suhteliselt lahke pilguga ja suhteliselt niimoodi, et et selles on ikkagi midagi head ka, mis seal toimub. Et tema meelest oli see üks selgemaid hetki Nõukogude Liidu lõpuperioodist. No siin võib-olla see ongi selline ilus mõte, millega lõpetada siin soovitan ainult raamatut lugeda ja siis kes on piisavalt vana meenutada, kas see oli siis helge hetk, ei olnud. Ma ütleksin lõpetuseks veel seda, et kuna on 21. sajand ja inimesed teevad ka palju muudkui pealelugemise, siis ma soovitan võtta selle romaani kõrvale lahti Youtube'e, kirjutada sinna sööklaplokki lood ja laulud ja siis te leiate väikese videokomplekti, mille ma olen ise koostanud. Selle raamatu illustreerimiseks saate vaadata neid asju, millest siin jutt. Neid laule kuulata, mida siin mainitakse. Ja aitäh Tarmo selle soovituse eest, sest et raamatut lugedes ma sinu soovitusel tegin sedasama ja see oli tõesti väga vahva, andis raamatule kohe ühe mõõtme juurde. Aga ma tänan, Tarmo Rajamets selle jutuajamise eest, mina olen Peeter Helme ja nüüd saadet jääb lõpetama veel Piret Põldveer, kes räägi natukene enda luuletusest ja loeb ühe luuletusega. Tere, olen Piret Põldver ja loen luuletuse oma inspireerivast vanaemast. Minu vanaema suitsetas kuni 84. eluaastani, kuigi tal oli ainult üks kops. Teine läks tuberkuloosi nahka juba varases nooruses. Ühe kopsu ja kõrge eaga, suitsetamine pole sama, mis kolmekümnendates, pakk päevas tõmmata. Iga hommik algas veerandtunnise registamisega kraanikausi kohal. Siis tõmbas pool sigaretti ja läks hingeldades teleka ette. Teise poole sai alles hiljem järgi teha. Neli aastat enne surma jättis maha, sest ta selgroog murdus pooleks. Lihtsalt tõusis üks päev voodist üles, astus paar sammu ja raksaki läbi. Pärast rääkis, et oli see sünnitusvalu, mis ta oli, aga selgroo murdumine on 100 korda hullem. Eks see luude hõrenemine oli, mis muud. Naistel tuleb seda tihti ette ju seesama sünnitamine ja lapsekandmine. Kes seal pärast seda ikka seda kaltsiumi sai. Jood külma piima, palju sa jood, midagi ilma tee, vitamiinid ei imendu, aga D-vitamiini pole. Igatahes pärast selgroo murdumist vanaema enam ei suitsetanud, mis siis, et sai selja veel enne surma korda. Aga kuu aega tagasi ise suitsetamist jättes lugesin ühest artiklist, et suitsetamine põhjustab muuhulgas luude hõrenemist.