Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ning olen täna siin stuudios koos kirjanik eia uusiga Tereya Terest. Sinul ilmus eelmise aasta lõpul romaan tüdrukuna. See on vist sinu kolmas romaan ja neljas raamat. Neljas romaan, kuues raamat Lausa nii, vabandust. Aga igatahes üks on küll tõsi, et seal oli päris pikk paus romaanide kirjutamisel. Kirjutamisel ei olnud avaldamisel võib-olla Eli. No igatahes sinu tüdrukuna osales Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel jagas seal Taavi liiase romaani katoliit kolmandat kohta ja on saanud päris suure meedia tähelepanu osaliseks. Sa oled sellest raamatust päris palju rääkinud ka meie oleme sellest raamatust nii publikuga kui omavahel rääkinud, aga, aga mitte Viker raadiokuulajatega, nii et nüüd avaneb siis selline võimalus. Kindlasti oled sa juba natukene tüdinud ka, võib-olla? Üldse, mida ma ootan, millal need päris küsimused tulevad, et ma loodan, et äkki me täna isegi jõuame nendeni, sest tavaliselt on selline paar minutit aega, kus, kui sa täpselt ära öelda kaks lauset ja ja siis juba järgmise saatelõigu aeg. No aega meil on, ma ei tea, kas nüüd minu küsimused, need päris küsimused on, aga tõsi muidugi on see, et selle raamatu puhul on võimalik esitada väga erinevaid küsimusi selles mõttes, et nende teoses käsitled sa väga erinevaid teemasid, kuigi selle kõik võib vist kokku võtta ühisnimetaja alla, milleks on siis naiseks olemine, naiseks olemise probleemid, kas kas võib nii öelda jää võib tõesti? See muidugi on jällegi selline üldistusastet, ei aita vist väga raadio kuulajatel aru saada, millest sinu romaan räägib, võib-olla alustuseks küsingi, et kuidas sa võtaksid paari lausega endarmooni tüdrukuna sisu kokku. See see raamat siis räägib kõigest, ma loodan, põgusaltki mis tänapäeval naisi elus puudutavad, et olgu siis kehateemad, olgu vaimsed, surved, töö teemad ja nii edasi, et et kuidagi väga äkiliselt on toiminud sihuke põlvkondade lõhe, et et siin siin raamatus jutustaja on üks, 39 aastane naine, kes kohtub ühe 20 aastase naisega ja sealt vahelt juba tekib nii palju pingeid ja eri arusaamine asjadest ning siis tuleb veel mängu naissoost peaministrikandidaat, kelle, kelle kaudu tulevad veel veel hoopis järgmised teemad sisse. Et see ongi tõepoolest selle pärast olnud minu jaoks erakordselt huvitav kogemus, et ma olen saanud tagasisidet igas vanuses inimestelt ja, ja see on üllatav. Kas tagasiside saamisel oli ka mingeid selgeid erinevusi selle vahel, kuidas mehed reageerisid ja kuidas naised reageerisid? No ma ei ütleks selgeid erinevusi, et ikkagi ikkagi mehed on erinevad ja naised on nagu mehed on erinevaid mehi, on erinevaid naisi ja ütleme nii, et, et ma kindlasti ei liigitaks, mehed suhtlevad ühtemoodi naistega teistmoodi, aga võib-olla meeslugejad on rohkem öelnud, et et kehateemasid on nii palju vaja siia, et kastikest günekoloogilist detaili, et et samas kui igas vanuses naisterahvad kehitavaid õlgu ütlevad, et aga see ongi ju argipäev, et nagu nüüd sa elad oma kehas iga päev, et sa ei saa sellest kuidagi üle ega ümber. Sa ütled sa pead kirjutama hakates mõtlesid, et sa kirjutad selle romaani meestele. Ja lõpuks välja tuli siis raamat, mis on mõeldud kõigile. Ja et tõesti see esimene impulss tuli meestega vaidlemisest väga erinevatel teemadel. Ja siis ma mõtlesin, et okei, ma siis seletan teile, et, et mulle tunduski, et, et nüüd on kõik teemad, mida meil ei ole võimalik argumenteerida. Aga et ainus asi, mida ma saan teha, on proovida panna mehi tundma neid asju, et ma ei saa öelda, et nagu noh, see on halb või see, ma ei tea, vägistamise statistika on selline. Aga pigem, et kirjutada raamatusse seda tunnet, mis tunne on, näiteks kui on soovimatu kehaline kontakt. Et siis, et siis algas sellest, kas, mida edasi ma kirjutasin seda rohkem, mõtlesin, et et, aga et oleks keegi mulle neid asju öelnud, kui ma noor olin. Ja siis mõtlesin, et, aga samas on ju ka minust vanemaid naisi, minuvanuseid, naisi, kes, kes ka ei saa nendest teemadest aru ja kõigis ka targutavat. Et näed ise meigitud, ise tahab, et keegi tuleks teda katsuma ja nii edasi. Kui ma enne küsisin, et kas on reaktsiooni erinevust olnud meeste ja naiste vahel, siis sa ütlesid, et siin niimoodi ei saa öelda, aga kas näiteks oled sa tajunud seda, kuidas eri vanuses lugejad seda raamatut võtavad? Kusjuures see on ka täpselt see, et inimesed on erinevad, et see on, see on hästi-hästi lahe, et mul just eelmine nädal sain kirja ühelt 16 aastaselt tüdrukult kes ütles, et kõik need neljakümneaastase peategelase Liliani mõtted, tema mõtted, et nagu kuueteistaastane tüdruk tunneb ennast ära 40 aastasest tegelasest ja samamoodi on ka 60 pluss vanuses inimesi, kes on öelnud, et oi, et, et noh, minu põlvkonna seal ikka kõik teistmoodi, et et noh, see ei ole päris minu raamat ja, ja on ka siuksed 60 pluss inimesi, kes ütlevad vohh lõpuks keegi räägib nendest asjadest, millest me teame, mida me kõik oleme kogenud. Kas romaan on feministlik kirjandusteos? Ta vist mist on, aga, aga mulle tundubki, et mure on selles, et väga paljude inimeste jaoks sõna feminism on midagi kurja ja viitab selgesti sellele, et naised on paremad kui mehed, mida ta ei ole, et teemaks on ju võrdsed õigused, et et kõigil peaks olema õigus mitte tänaval saada vägistatud ja kõigil võiks olla õigus mitte kodus tarbeks ja nii edasi, et minu jaoks elementaarsed asjad ja ka üks romaanivõistluse žürii liikmetest kirjutas seda, miks me nimetame nii enesestmõistetavaid asju finismiks, et need on puhtad inimlikkused ja noh, eks ta, eks ta mingis mõttes ongi, et need võiksid olla üldinimlikud teemad, aga aga tänapäeval neid liigitatakse feminismi alla. Tegelikult põhjus, miks ma selle küsimuse esitasin, seisnes meie ühisest reisist Saksamaale novembri alguses, kus me ju ka publiku ees teiste kirjanike ees vestlesime sellest raamatust ja mis meile mõlemale jäi selline mulje, et saksa nad naisautorid jälle arvasid, et sa ei lahenda teosega liiga kaugele, kui oled liiga kergemeelne. Jah, et Saksamaal küsiti, et kuidas sa julged nii tõsiste teemade juures vaimukas olla, et tõsistest teemadest võiks tõsiselt rääkima ja naljateemade juures võid nalja teha. Aga jah, et ma juba siis ütlesin neile, et aga et kui ma täie tõsidusega sellest asjast räägiksin, siis mul endal oleks liiga kurb ja raske ja lugejal läks ka liiga kurb ja raske seda lugeda, et et pigem mulle tohutult meeldib see, et seda raamatut loevad ka inimesed, kes pole harjunud raamatuid lugema. Et minu jaoks lugemise populariseerimine on ka iseenesest väga oluline ja ja et siin järjest järjest inimesed ütlevad, et, et mõtlesin, et vaatan sisse, lugesin poes raamatu läbi, et see on juba nagu väga-väga tore kuulda. Sa oled ju ka rääkinud selle raamatu saamisloost, et kui sa praegu ütled, et inimesed on selle niimoodi ühe hingetõmbega läbi lugenud, siis vist kirjutasid ju selle ka põhimõtteliselt ühe hingetõmbega. Ja, ja see oligi see siiamaani sellest taste aeg möödas, aga see siiamaani on minu jaoks väga üllatav, kuidas see juhtus, et, et tavaliselt ma olen, ma olen väga palju remondi käsikirja kirjutanud, osadena avaldatud sahtlis aga et tavaliselt ma olen hästi siuke strateegiline ja ehitajal on seal kihte ja panen peatükke. Nihutan ümber ja, ja tegelasi enne kujundan hullult välja, et millised need on. Ja seda ma hakkasin kirjutama praktiliselt täielikus teadmatuses, et kui ma hakkasin alguses kirjutama, siis me isegi ei teadnud sellest, tuleb nagu poliitiliste sugemetega romaan. Siia tulevad siis poliitika teemad näiteks et, et kõik sellised asjad ilmnesid mul alles kirjutamise käigus. Jah, sa saate alguses ütlesid ka, et romaanid avaldamisele on seal pikk paus, aga kirjutamisel mitte, et sa oled näiteks ka oma raamatu esitlusel kirjeldanud seda, kuidas sai romaanivõistlusele läksid tegelikult kahe väga erineva käsikirjaga. Just ma ei tea ma mõtlengi, et kas meil võiks pillikale mainida et kaks käsikirja, et ühte ma olen oma 10 aastat nikerdanud ja nende ise kirjutasin kuu ajaga, et ja et see, see väga nikerdatud ja väga komponeeritud asi. Seda oli lihtsalt kõiki liiga palju. Nii et selles suhtes, et mulle meeldib, et see romaan tuli tuli nii robustselt välja, et ma ise ei, ei üle analüüsinud ennast, et isegi kui ma olin valmis kirjutanud ja ma tahtsin hakata kõike ümber kirjutama, siis kuidagi otsustasin, et ma usaldan seda põlengut, millena ta väljus. Kooslusest kirjutasid Kuu aega. Et ma hakkasin kirjutama vist 29 või 30 detsember. Ja siis teisel veebruaril andsin ära. Mis vist oligi käsikirjade esitamise viimane tähtaeg? Aga sa oled seda ju pärast veel täiendanud, omajagu parandanud. Ja, ja kusjuures hästi huvitav on see, et, et need kohad, mida ma täiendasin, need olid eelkõige eelkõige tänu sellele, et mina ütlesin veebruaris käsikirja ära ja valimised olid märtsis siis vahepeal jõudis juhtuda nii palju selliseid asju, mis, mis sellesse raamatusse nagunii ideaalselt sobisid. Siis ma hästi kaua istusin ja mõtlesin, et kas lisada midagi juurde või, või mitte ja kas kas võtta päris elust seikasid või, või peaks ilukirjandus olema lõpuni ilukirjandus. Et siis lõpuks ma ikkagi otsustasin mõned päris elupoliitikas õiget raamatusse sisse panna muudetud nimedega ja nii edasi. Aga noh, see on ka niimoodi, et pooled lugejad ütlevad, et et nende jaoks on see nii tore äratundmismoment, et päriselt me elamegi selles maailmas päriselt tasid, juhtusidki see raamat peegeldab elu. Ja siis on teised, kes ütlevad, et kus mulle ei meeldi, et et on need päriselu asjad. Et see, see on hästi erinevad, mõjub inimestele. Minu meelest oli selle raamatu puhul üks hästi tore moment see, et lugedes on võimalik tõesti Tallinn nüüd ja praegu ära tunda, et võib-olla isegi see poliitika, noh siin võib tõesti arutleda, et kui palju ja mil määral, aga, aga samas lugedes siiski maga ikka itsitasin, sest et teistes olid mingisuguseid arenguid kuidagi ehmatavalt ette näinud. Aga minu jaoks oli põhiline just mis mind väga võlus see Tallinna just eelkõige ööelu äratundmine, et see oli nii käega katsutav Ja, ja kusjuures ma ise märkasin seda, et et ma olen alati romaane kirjutanud kuidagi nagu igaveseks, et see kõlapääse kõlab totakalt, aga aga et ma olen hästi proovinud, et ma ei, ma ei pane mingeid väga ajastumarkereid sisse, et, et seda võiksid lugeda ükskõik mis kümnendil ükskõik, mis sajandil. Ja siis see raamat on täiesti selles suhtes minu jaoks ka väga teistmoodi raamat, et siin on igal leheküljel on mingisugused asjad, mis on nii 2019, et see, mis äppe me kasutame, mis neil raadiost tuleb, et ta, et ta on nagunii konkreetne ühe aasta pilt, et et ma arvan, et kui kahe aasta pärast lugeda, siis mõnesid neid asju juba ei ole olemas, et mõned paarid on kinni pandud ja nii edasi. Ja mõned need poliitikud on unustusse vajunud, aga jah, poliitikutest peale paari sellise kõrvaltegelase, keda niimoodi ümber nurga mainitakse, ei ole siin ühtegi päris eesti poliitikut, vaid see on ikkagi teistsugused kujud. Jah, just, et sihuke sümbioos paljudest tegelastest ja paljudest olukordadest Aga kui me juba poliitikutest rääkisime, siis sa valisidki ju siin saates ettelugemiseks ka ühe koha, mis puudutabki, seda poliitilist liinisin romaanist tüdrukuna. See on siis katkend, kus peategelane kohtub esimest korda kampaania mänedžeri na oma kandidaadiga peaministrikandidaadi Triinu Tuhala, aga ma ei taha hakata asju Triino selja taga ääri-veeri uurima, seetõttu küsin temalt kõike, mida saab, riskides sellega, et panen liiga ebamugavasse olukorda, mis tekitab nendes vastumeelsuse tunda. Aga samal ajal andes võimaluse aususele, mis võiks liita. Alien, igatsesin su esinemisi vaadates tihti suuremat konkreetsust mehelikkust. Ei, kas nüüd seda just, aga jah, eks mul on alati öeldud, et kas ei võiks lihtsalt juuksed lühikeseks lõigata, pükse kanda ning mentoreid nagu Marju või Lagle on ka alati emotsionaalsus suhtes harjutanud. Aga samas tänapäeva juhtimisteooria on ju seda meelt, et me vajame naisjuhte just nende omaduste pärast, mida meestel loomu poolest napib. Empaatia, efektiivne kommunikatsioon, suurem demokraatlikust, parem tiimide. Ma ei näe mingisugustki mõtet selles, et kui olen ainus naine toast, siis proovin käituda nagu kõik teised mehed sugu, jälle kuidagi puue, vaid vastupidi, see on supervõime. Ta hakkab naerma, silmad säramas. Ja seal see jälle on. See, millest ma usun, mille ma ära tunnen. Triinu naer, Triinu päris naer. Väikese tüdruku oma. Seal pole teleka debatina äärega viisakas, kaalutletud intervjuu, naervaid, igemete, silmanurkade, naljaka nina kirtsustusega, ehe autentsus. Selle naeru pärast lähengi tema eest lahingusse. Võtan hetke, et nautida ja siis muudan täielikult suunda. Millised luukered kapis? Küsin jõhkralt. Niimoodi algab siis romaani tüdrukuna, poliitiline liin, noh sinna väike eellugu ka. Aga sellest liinist väga midagi ei tule, et mis seal siis nüüd sellega öelda tahad, et naised ikka igal rindel ka ei saa võita. Raha seda absoluutselt ei tea öelda, ta taksot saavad, aga, aga, ja et ma arvan, tegelased on, on hästi huvitavad, et see sina lugesid kunagi esimest mustandit sellest raamatust, kus siis peaministrikandidaat oli, oli väga visandlik ja ta oligi ainult üks piirjoon. Ja see oli siis ainus suur asi, mille ma, mille me nüüd sügisel ümber kirjutasin, et ma andsin talle terve isiksuse terve tausta looja käest sai isik, kes mind ennast huvitas ja kellel tuli nagu kuidagi väga lihtsasti hästi palju liha luudele. Aga võiks siiski öelda, et selle romaani põhiliin on ikkagi ju kahe naise vahelise armastuse lugu. See on nii ja naa, et mõne inimese jaoks on see põhi liin, aga mõne inimese jaoks on pigem selle peategelase enda minapildi lugu. See, mis on keskne, et mõni ütleb, et ka kõik need suhteliinid on kõrvalised, vaid et see ongi ühe inimese nii-öelda obsessioon iseendaga, enda looga, enda minevikku kuidagi sõnastamisega. Et nii ja naa, oleneb lugejast. Kuidas sulle endale tundus, et kes sinu jaoks oli see ühe inimese lugu või ikkagi erinevate inimeste ja nendevaheliste suhete lugu? Ma hakkasin seda kirjutama tegelikult ju selle põlvkonna vahest šokist. Et mulle tundus nii uskumatu, et minust 10 aastat nooremad inimesed on juba nagu täiesti teiselt planeedilt. Et mis vahepeal juhtus, et kas, kas tõesti see, et nemad, nemad on sündinud-kasvanud internetiajastul ja mina olen ikkagi nagu jalga varvastpidi sovjetiaegne, et kas kõik need igasugused tabud, mis mul on 10 aastat noorematele enam ei ole. Et kust need tulevad. Et sealtkaudu on, on minu jaoks oluline, et seal on need erinevad tegelased ja nende erinevad lood, et see annabki selle tuuma, et miks, miks me kõik näeme neid probleeme ka erineva nurga alt, et miks mõned asjad, mis mõne jaoks on probleem, teiste jaoks ei ole nagu näiteks. Nagu näiteks siin peategelasel kes on 39 aastane, tema põlvkond õpetati, et peenike olema ja et kõik need traumad, mis tulevad sellest peenike olla ja et sinnamaani välja, et kes on vähe paksemad, need ei käi pidudel ja nede, leia meest ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis samas kui on see noorem põlvkond, kes lihtsalt suhtuvad oma kehasse see on keha, millega ma olen siin maailmas, tunnen ennast selles hästi, ma võin sellega kõike teha isegi nagu sellised, et, et see kõlab praegu pinnapealselt, kui ma ütlen seda, et mingi kaaluprobleemid, aga tegelikult on, on ju põlvkonnad naisi, kelle jaoks see on väga-väga elukeskne teema, millest nagu kõik teised teemad juhtuvad, mida julgetakse teha, mida ei julgeta ja, ja nii edasi. Nojah, et need ei ole mitte niivõrd kaaluprobleemid, kuivõrd jällegi needsamad identiteedi küsimus, absoluutselt. Aga sa valisid siia saatesse ka ühe muusikapala ja see muusikapala kannab sinormooniga sama nime tüdrukuna, et seda vist oleks veidi vaja selgitada. Siin jah, et, et kui ma alguses hakkasin kirjutama raamatut, siis see oli oinas Pealkiri, mis tundus mulle täiesti ideaalne, et see võtab selle raamatu nii hästi kokku. Ja siis, kui ma hakkasin inimestele rääkima, et kirjutasin romaani tüdrukuna, siis kõik soovitasid mul säravusse. Et, et nii keeruline kellelegi meelde ja nii edasi, aga ükskõik kui palju ma selle peale mõtlesin, siis ikkagi jäi see pealkiri, et et noh, nii nagu toit võib olla soolane. Nii, see raamat on tüdrukuna. Et kõik need teemad, mis siin raamatus on kuidagi seotud tüdrukutega naistega ja kuna see lugu, see laul räägib sellest tundest, kui sa oled värskelt tüdrukusse armunud ja selle raamatu peategelane naine armub esimest korda tüdrukusse, siis, siis ma tundsin, et see, see laul annab edasi ka seda poolt. See on siis Tanel Padari lugu, millel on Mart Kalveti kirjutatud sõnad. Kas sa oled ema kummaga neist rääkinud ka sellest? Detailselt ei ole, aga rääkisin ka Danel Pandre ka sellest, kes oli selle loo sündimise ja muusika juures. Et ta ütles ka, et kui Mart neile kunagi selle sõna tõi siis mõtlesid ka, et vaod, kust ta selle sai, et selles on lihtsalt nagu nii palju nii palju sees jadaga. Kuulame siis Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minu stuudiokülaline on heia uus, kes räägib oma eelmise aasta lõpul ilmunud romaanist tüdrukuna ning kuulasime just praegu Tanel Padari muusikapala samanimelist pealkirja. Kust see sõna siia raamatu kaanele jõudnud ongi? Aga enne muusikapala arutasime veel natuke üheselt keskse teema üle, milleks on üldse selline keha küsimus või kehalisuse küsimus ja ja sa ütlesid just, et sa märkad siinsest põlvkondliku erinevust. Tänapäeva umbes kahekümneaastased ei näe selles, milline inimese keha on või milline ta olema peaks. Noh, nii suurt probleemi, võib-olla vanemad inimesed ja ja see tuletas mulle kohe meelde, et sa väga võiks öelda, mõnuga kirjeldad ka oma romaani peategelasi ja kohe on näha, et sa meelega annad lugejale mõista, et nad ei ole mingid ideaalsed inimesed. Sellel moonal ei ole kuigi head hambad ja ma saan siis aru, et see Lilian on vist natuke liiga kammitsetud ja, ja vist ka dieetidega ennast natuke ära rikkunud. Jah, et kusjuures maja kirjutades kordagi ei mõelnud selle peale, et nii selleks et selle raamatu teemasid lugejani viia oleks vaja, et inimesed ei ole täiuslikud või lihtsalt nagu minu meelest igal inimesel ongi ju midagi midagi omapärast välimuses või kuidagi, et see tundus mulle enesestmõistetav ja kui ma olin seal mustandi mustandi valmis kirjutanud kuidagi mul juhtus nii, et, et mul olnudki esimesed vist kolm lugejat olid, olid mehed ja siis kõik ütlesid, et jah, et see Lillian kole smonan kole või kuidagi mööda kahe koleda naise suhe või? Äss, kust sa võtad, et mõlemad ilusad, aga pisarad, koledad moonalane tedretähnid ja siis tal on need hambaid häälestanud, üks nendest mingit, et oot-oot, et, et siis ma märkisin, et, et ma olingi nagu ainult maininud neid asju, mis teevad seda inimest eriliseks, unustades mainida, et aga et tegelikult ju inimene on jumalik, nagu ma sain, keha on, on nii või teisiti jumalike ilusat. See oli jah, huvitav, aga mäletan ise seda, et kui ma varem lugesin raamatuid ja kirjeldati inimese nägu, siis ma kunagi ei saanud aru, sellest kirjeldas, et ükskõik kes autol kui pikalt seda kirjeldab ja kõik see mingi, ma ei tea kreeka lit luu struktuur või noh, see ei öelnud mulle mitte midagi. Siin nende nende tegelastega ka lootsin, et et igaüks kujutab neid ette erinevalt ja igalühel on elust mingisugused mustrid ja noh, kahjuks on ikkagi lugejaid, kes ütlevad, peade Kennet on kindlasti nagu sina välimuselt ja enamik ütleb, et on ju blond ja siis ma ütlen ta kusagil pole öeldud. Et mingisugused mingisugused asjad, mis, mis lugejal lugemise käigus lihtsalt nagu kuidagi kuidagi tekivad. Aga sul on siin siiski mingeid meestegelasi ka? Absoluutselt väga tähtsad mehed on seni. Aga et miks me niimoodi küsin, on see, et nii meie omavahelistes vestlustes kui ka näiteks mul on meeles, kuidas raamatu esitlusel rääkisid siis kuidagi nende meeste, nii ei ole jutt väga, jõudlus. Tõsi, absoluutselt ja et võib-olla siis ongi see, et sellel peategelasel ei ole noh, 39 aasta mängu, tal ei ole päris oma elukaaslast, aga tal tekib selle raamatu jooksul kaks tõsisemat suhet. Ja, ja nüüd on kuidagi nagu. Mulle tunduvad üsna loomulikud suhted, et kui ma vaatan oma oma sõpru, sõbrannasid, et tänapäeva maailmas, kus nagu vähem abiellutakse ja rohkem vahetatakse elukaaslased et siis on ka huvitav, et võib-olla nagu teisest põlvkonnast inimesed kohe tahavad tahavad neid, nende eluvalikute pärast neid tegelasi kuhugi nagu noh, nagu ära raamistada. Umbes ütlevad elukommetega ja nii edasi, samas kui, kui võib-olla see annab lihtsalt edasi väga seda tänapäeva linna ühiskonnaelule. Samal ajal need suhted on ju ka tegelaste enda jaoks, noh, võib olla probleem on liiga palju öeldud, aga nad mõtisklevad ise ka selle üle, et mis see nüüd on. Ja, ja, ja ma arvan, et see on jällegi väga hea ajastu märk et inimesed proovivad erinevaid asioona tüdinevad erinevatest asjadest, nad arvavad, et nad tahavad üht, aga tegelikult tahavad midagi hoopis muud ja nii edasi, et et noh, keegi minu meelest just hiljuti ütles mulle, et noh, et need mehed on siin selle naise käest nagu mingid mängukannid ja ta ei hooli neist, et mul küll kirjutada seda tunnet ei tekkinud, et ta ei hooli neist, võivad need endale mängukannid. Et kuidagi kuidagi see ongi see tänapäeva veidi veidi vaba maailm, kus kus meil tekib julgust ringi vaadata ja ja, ja proovida erinevaid asju. See muidugi tekitab kiusatuse kohe küsida, et mis siis nendest tegelastest pärast raamatu lõppu saame, ma ei taha mitte teha seda, et me hakkaksime raamatu lõppu ümber jutustama, vaid ma mõtlen üldisemas plaanis, et nad tunnevad ennast ikkagi kogu raamatu vältel pidetuna ja ega kõik need pidetuse tundetekitajad ei saa ju ka vastust või lahendust siin teoses. Ja ma arvan, et, et see on jällegist nagu noh, tead ma ütleksin praegu, et see on geniaalne ajastu vaimu raamatusse nagu kuidagi sisse. See on üks asi, mida ma ei mõelnud kirjutades, aga millest selleni, millest sul on õigus, et et tegelikult see on ka üks väga ja minu meelest ajastu märk, et inimesed tunnevadki ennast hirmus pidetuna ja nagu näiteks ka siin raamatu alguses kohe peategelane kaotab töö. Ja see, et kui paljud töö on inimese identiteeti, kui palju, sellest sõltub ja samal ajal Ta võib minna ükskõik mida muud asju tegema. Ja siis üks tegelane siin suvalisel hetkel otsustab Itaaliasse kolida. Et see ongi võib-olla tänapäeva ühiskonnas hästi. Hästi sihuke huvitav teema, et me, meie elukohad ei ole kuigi kindlad, paljud inimesed, iga aasta vahetavad üürikorterit, sest lepingud lõpevad ära ja ja igasuguseid peresituatsioonide, kärgpered ja nii edasi, et kuidagi väga tahtsin mingit siukest ajastupilti luua. Ja see, mis sa ütlesid lõpu kohta, et. Mul ei ole kunagi varem juhtunud, aga et iga kolmas inimene küsib, millal järg tuleb. Ma nii kaugele ei mõelnud, ma mõtlesingi seda pigem sellises üldisemas ühiskondliku kommentaari mõttes ja ja see muidugi kohe paneb mind palli kiuslikumalt vaatama ka selle raamatupoliitika liini, nimelt et kui inimesed on pidetud kõigis muudes valdkondades, siis midagi ei ole teha ka poliitika ka nii-öelda riigivalitsemise kunst või mis iganes see on, ei suuda seda siiski pakkuda. Absoluutselt, ja kusjuures praegu tuli meelde, et see, et kas on, kes selles saates luuletust loed, et temaga just ütlesin lõpu poole lugedes, et kuule, et see, see Kaarel peaks korrasin veel figureerima. Nii et see viimane stseen, mis siin, mis siin kusagil lõpupoole on, et mis on siis nagu meie viimane pilk ühele olulisele mees tegelasele, et et see on ka niimoodi lugeja tellimusel kirjutatud. Muidugi, me ei ütleks nüüd praegu võib-olla natuke melanhoolseks, et ma siiski tuletaks ka raadiokuulajatele meelde sinu sõnu saate alguses, et see raamat on kohati ka päris lõbus, kuigi see käsitleb raskeid teemasid. Suudad sa seda teha? Noh, mitte kerglaselt, mitte neid teemasid kergemeelseks muutus, aga niimoodi, et seda on võimalik taluda lugejana. Ja, ja tõesti, see, et enamik inimesi ütleb, et nad lugesid selle kas ühe korra või kahe lugemiskorraga läbi, et pool raamatut ühel päeval polematest, teisel päeval, et see on hästi tore. Ja siis ühel hetkel märkasin, et sel ajal, kui ma kirjutasin ma olin kuulnud kusagilt loengut seriaali kirjutamisest, kus öeldi, et alati kell tiksuma ja siis ma nagu õndsalt unustasin selle ära ja siis nüüd enne trükki, kui ma korrektuuri lugesin, siis ma sain aru, et see kell siin läheb valimisteni. Et tegelikult kogu aeg, see peategelane tuletab meelde, et nii meil on valimistel 50 päeva, meil on valimisteni üks kuu nii edasi, et et siis võib-olla võib-olla see, see on ka mingi asi, mis teeb seda nagu hoogsamaks, et sul sihukese kelguvad tiksub ja iga hetk arvel. Aga sa ütlesid, et iga hetk on arved tegelikult kehtib üldisemalt inimeste elukohta ka ja see on noh, jällegi ka üks selle raamatu üldisem teemat siis kas sinu praegusest märkusest võin siis välja lugeda, et seda poliitikaliini tuleb võtta pigem mingi metafoorina? Jaa, kahtlemata. Ta on väga hea vahend, et edasi anda hästi palju asju, mis meid igapäevaselt puudutavad ja ma arvan, et mu enda suur üllatus oligi see, et ma ei olnud ise kunagi neid asju niimoodi analüüsinud. Selle hetkeni, kui ma neid kirjutama hakkasin, et et see ei olnud mingisugune teema, mis oli mind rõhunud kaua või õudselt oleksin tahtnud sõna sekka öelda Eesti poliitikamaastikul, aga et siis siis äkitselt kuidagi ikkagi imbub sinuni ja ja nutab seda maailma, milles elada. Aga mis sind pani romaanivõistlusel osalema, sest et see on ju ikka teada, et ega ennast juba tõestanud kirjanikud ei julge alati sellest osa võtta, sest et on ju oht, et juhtub nii nagu. Ja mul on seda palju juhtunud teda, mis mul teise käsikirjaga juhtus, aga kirjutasin oma kõige esimese romaani, kirjutasin romaanivõistlusele. Ja see töötas minu jaoks nii hästi, et sel hetkel, kui Toomas Liiv meil koolis ütles, et nii kolme kuu pärast on romaanivõistlus, siis, et kui mõni siin arvab, et tema saab kunagi kirjanikuks, siis palun ja siis ma arvutasin välja, et okei, et sinnamaani on nii mitu esmaspäeva esmaspäevane ainus päev, kui mul on vaba kui mõnele kooli, kui mul ei ole mingeid lastele, andsin huviringe ja nii edasi. Et nii, et nüüd iga esmaspäev kirjutan ühe peatüki ja kirjutasin ja see romaan guuglinguma sai. Vilde preemia oli koolides kohustuslik lugemine ja läks nagu üsna hästi. Ja siis kuna ma olin siis juba nii-öelda kirjanik, siis hakati mult, kõik tahtsid, kirjastused tahtsid nagu, et kirjuta meile midagi avaldame ja ja mul on väga palju ideid ja ma lubasin paremale kuule, et jah, et viiendaks veebruariks on olemas ja augusti lõpuks saad ja järgmisel kevadel on, tuleb see käsikiri ja lubasin, lubasin, lubasin mitte kusagilt neid käsikirju ei materialiseerunud. Siis ma mõtlesin, et aga. Teise romaani romaanivõistluse tähtajaks ja siis ongi niimoodi, et mul kogu aeg romaanid nagu tiksuvad, aga nüüd nüüd oligi see, et kui maksnud kogemata kirjutama ja siis vaatasin, et aga kuu aja pärast võistluse tähtaeg, et äkki ma äkki ma pingutan, et noh, kindlasti kindlasti seda romaani oleks niisugune kauem kirjutada. Ma arvan, et see, mis sa praegu rääkisite, võiks olla päris julgustav nii mõnelegi inimesele, kes kunagi tulevikus plaanib romaanivõistlusest osa võtta, et seesama Kelbyab tiksuma mitte ainult siis romaani süžee ja narratiivi osas, vaid ka kirjutamisel. Kui on ikkagi justkui lõputult aega lihvida, siis jäädaksegi lõputult lihvima. Ja kusjuures selle raamatu kontekstis veel ma vaatasin seda, et oli oli sisse romaanivõistluse auhindamine, kus anti välja 10 preemiat ja kaheksa inimest tuli järele ja vaatasin seda galeriid ja sellest kaheksast inimesest seitse kirjanik olid mehed ja mina, naine ja kirjutasin, sihuksed, õnnistliku tehase käed, võrdsed õigused ja nii edasi. Et et noh, väga palju räägitakse sellest, et naisi ei lubata mingisugustele maastikele tegema oma erialaseid asju. Et mingisugune meeste meeste giid on seal ees, kes paneb sul käeta ja ütleb, et ei, sina ei tule, et me oleme siin tõsised mehed. Me teeme oma tõsist asja. Aga et minu jaoks nagu see romaanivõistluse formaat, näitaski seda, et et see on täiesti anonüümne konkurss. Pooled žüriiliikmed, naised, pool zhüriiliikmed mehed ja et ilmselt ongi see, et, et rohkem naisi võib-olla kahtleb endas, et ma olen väga palju raamatuid selle kohta lugenud, et naistel on, tuleb lihtsamini see ah, mis nüüd mina ja mis mul on ikka, mida me mulle nuut jääda. No mida ma oskan ja et, et meestel on seda enesekriitikat nagu vähem. Aga et see, et siin kontekstis ma arvan, et see on väga eluterve, et sa ei kahtle ennast nagu igas hetkes, kahtled, aga ikkagi saadad käsikirja ära? See on väga hea soovitus mitte ainult kirjanduses, vaid, vaid üldisemalt ka, aga mis seal siis nii-öelda kokkuvõtvalt arvad, et kui sa oled kirjutanud raamatu, mis käsitleb naiseks olemise probleeme ja saanud väga erinevat vastukaja sellele ka, et kas see teema on kuidagi jõudnud sinna, kuhu ta jõudma peaks, sinu meelest. Kas sellest raamatust on kasu olnud? Ja mulle tundub küll ja, ja võib-olla see, see oligi minu jaoks hästi oluline selle raamatu juures, et et ma ei taha lihtsalt jutustada lugu, vaid tahan seletada mingisuguseid asju, mida väga paljud inimesed ei mõista. Ja mitte ainult nagu selgitada enda vaatepunkti, aga see raamat, see annab hästi paljudele asjadele palju erinevaid vaatepunkte. Et siin raamatus ongi, et nagu näiteks, et räägitakse abordistes, tegelased lähevad vaidlema selle üle, nagu ühel on ühed vaatate seal teised vaated, jääk, et see raamat tegelikult ei, ei kipu andma seda õiget vastust, vaid lihtsalt näitama, et näed, et oleneb, kust mätta otsast midagi vaatled, oleneb, mis on olnud sinu kogemus. Ja, ja nüüd nüüd seda, et kuidas ma kuulen, et mehed kirjutavad mulle, et näed, lugesin vanaemad kirjutavad mulle, et nüüd ma mõistan oma lapselapsi paremini, naised kingivad oma abikaasadele ja nii edasi. Et see on, see on, see on väga tore fenomen, et just, et see see info kuidagi liigub ja just nagu ma ütlesin, et siin on palju teemasid, mida mida ma soovin, et mulle oleks öeldud, kui ma teismeline olin, sest ma loodan, et et mingisuguseid asju tuleb noortel inimestel, nii poistele kui tüdrukutele tuleksid kasuks. Kas seda hirmu ei ole, et sind võidakse nüüd kuidagi selle teema külge naelutada selles mõttes, et näiteks sind kutsutaksegi just nendel teemadel esinema igale poole ja tahetakse sinu arvamust, et sind surutakse äkki liiga palju nurka, et kas seal, kuhu ma tahan selle arutelu või selle küsimusega jõuda, on see, et et siin võib varitseda nii võimalus kui oht, et sa pead järgmiseks midagi täiesti teistsugust. No ma kindlasti kirjutan ka järgmiseks midagi täiesti teistsugust, aga ma jäin isegi mõtlema, et, et noh, see oli minu jaoks nii-öelda missiooniga raamatut, et need on asjad, millest ma tahan, et ühiskonnas, eks, ja kui keegi teine ei räägi, siis ma olen nõus olema see, kes räägib. Ja et kui ma esimese romaani kirjutasin, siis ma kirjutasin depressioonist, millega oli täpselt samamoodi, et sellest lihtsalt ei räägitud piisavalt, aga pude numbrid olid nii kõrged, mis siiamaani on. Et siis siis vahepealsed aastad iga kord, kui mind kutsutakse vaimsest tervisest rääkima ja siis ma hea meelega lähen ja harin ennast sel teemal kogu aeg edasi. Et loodetavasti siit pärast selle raamatu lugemist tekib veel juurde neid inimesi, kes tahavad sõna sekka öelda ja kes leiavad, et see teemad kõnetavad neid. Aga kui palju kirjandusele üldse peaks selline teadlikult missiooniga olema, et ma julgen väita, et paljud inimesed tahavad lihtsalt ühte head lugu lugeda ja kui mina hakkasin siis kõigepealt sinu raamatu käsikirja lugema, siis mind huvitas ka lugu, et noh, ja selle käigus ma siis avastasin, et seal on palju muud veel. Aga et kas sa seda ei karda, et sellise missiooni jutu sisse võib see kirjandus hoopis ära kaduda? Võib-olla tõesti, aga eks ikkagi, kui see oleks puhtalt missioon, siis ma ju kirjutasin artikleid, aga et valin ikkagi romaani ja valin selle selle viisi neid neid teemasid käsitleda, et see ikkagi näitab seda. Kõik, mis ma tahan teha, on, on ikkagi kirjanduses ja küsisin veel, mis mind ennast selle raamatu juures üllatus on see, et ma olen nüüd lõpuks kirjutanud kronoloogilise raamatu käega paari sihukest tagasi hüpata. Minevik on aga, aga et mulle varem tundus, et ma lihtsalt ei ole võimeline sirgjooneliselt lugu jutustama, et minu jaoks ikkagi versta pikk. Aga ilmselt muidugi ei pea tõesti ka ju sellist esteetilist ja eetilist programmi vastandama, et nad pigem võivad teineteist täiendada ja tahaks lahti, käin, tähtsin kahel. See muidugi sunnib mind kohe küsimata, noh, sa kirjutasid selle raamatu suure hooga ja oli palju asju, mida sa tahtsid öelda, mis sind huvitasid ennast ja ja ütlesid, et mõned tegelased hakkasid niimoodi elama ja seal oli huvitav neid jälgida, et mis siis kokkuvõtteks on sinu enda lemmikkohad sinu romaanist tüdrukuna või, või kas üldse kirjanikul on oma lemmik? Koht kusjuures vot mis mind üllatas selle raamatu juures, nagu ma saate alguses ütlesin, et Me ei ehitanud seda ja ma ei, mul ei olnud nagu kaustikute viisi tegelaste mustandeid ja, ja, ja nii edasi. Aga kui ma istusin arvuti taha kirjutada, siis see lugu oli justkui valmis mu sees nagu kõik tükid kõik teemadel. Et ma ei olnud selle peale üldse mõelnud, ei olnud mõeldud Eesti ühiskonnas on need ja need probleemid ja nii edasi vaid vaid lihtsalt kukkusime välja. Ja siis kirjutades ma leidsin ka, et aga tegelikult on ju mingisuguseid asju, mida ma olen varem kirjutanud. Et siin raamatu alguse poole on üks stseen, mis hästi paljudele inimestele on korda läinud, kus kus peategelane on teismeline ja kamp poisse ta keldrisse. Ja see, see peatükk, selle ma kirjutasin, kui ma olin 19. Et kui on mingisuguseid asju, mida ma kirjutan 10 aastat ümber ja ümber ja ümber, siis see peatükk on üks-ühele, nii nagu ma kirjutasin ta üheksateistaastasena. Ja see noh, see on see mu enda jaoks päris imeline teada, et kõik, mida ma kirjutan, ei lähe raisku, sest ongi, et kui ma nagu pidevalt kirjutan pidevalt lon mingeid ideid ja need jäävad sahtlisse sahtlisse, sahtlisse kaustikusse. Et siis nüüd ma ei tea, 16 aastat hiljem tekib lõpuks koht, kuhu nagunii ideaalselt see vana mis Donali, mida kuidagi novelliks kirjutatud või midagi sellist, et et selline asi saab nagu uue elu. Et see oli minu jaoks üks võib-olla lemmikkoht ja, ja võib-olla tõesti sellised noh, mingisugust noorpõlve asjad, kus, kus ise lähed nagu emotsionaalsemaks, et meenutad koos selle peategelasega mingisuguseid hirmsaid asju ta elus. Aga siis samas on, on hästi kihvt, kui lugejad räägivad oma sellest lugemiselamusest, sest kui mina olen raamatut, ma ei tea, 30 korda lugenud, nad loevad ühe korra ühe korraga keegi hiljuti ütles, et seal on tohutu nagu pinge ülesehitusparfüümide kaudu mida ma ise ei olnud niimoodi mõelnud. Ja et siis, kui on stseen, mida võib nimetada piltlikult seks ooperis. Et siis üks lugeja oli raamatu käest visanud ja aplodeerinud ja hiilanud eksimbri kodus, et et nagunii erinevad kohad mõjuvad inimestele, et see on, see on hästi kihvt. Noh, siis on ju sul endal ka ikka mitu korda rõõmu sellest üks asi on, et sa oled ise lugenud seda vile ja tundnud rõõmu, aga ilmselt on väga rõõmustav tõesti selliseid erinevaid lugejate vastukajasid kuuldaja ja ka ilmselt siis endalt küsida, et miks just nii. Sest miks, kellele meeldimist selline koht. Aga kõigile neile, kes ei ole veel eia uusi romaani tüdrukuna lugenud, julgen lihtsalt soovitada minge poodi, ostke või laenutega raamatukogust. See on tõesti väga vahva ja väga haarav teos. Ja ma tänan sind selle jutuajamise eest. Ja nüüd jääb saadet lõpetama nagu heia juba enne, ütles. Kasson Berit, kasson, luuletaja, kes eesti luulemaastikul on figureerinud juba üle 10 aasta. 2009. aastal sai ta kirjandusfestivali Prima Vista debüüdiauhinna esimene samm. Aga sealt läks veel esimese raamatu Ni Beritil natuke aega nimetavas 2016 ilmustena debüütluulekogu Ma naeran magades. Ja nüüd 2019. aasta lõpul ilmus temalt teine luulekogu hommikune vahetus ja sealt loebki pericasson ühe luuletuse kohe, et mina olen Peeter Helme loetud ja kirjutatud, on taas eetris kahe nädala pärast. Valefiniš mina olen nähtamatu naine, kohison allikas, sosistan koses painuta end puuokste vahel. Sülitan üksildast laste päid, tuul, tuul, nad kilkavad. Kas sina ka tundsid seda? Vaatavad minust otse läbi unistava pilguga. Olen värelus nende ripsmetele. Kodus, kus ma enam ei ela, langeb samal ajal tolmu kõigele, mis mulle kuulunud. Ka minu paljuräägitud kontidele, mis on ikka hämmastavalt hästi peidetud surnuaia vahi istutatud bilarkooniumit mu tühjal kalmul veel kuidagi peavad vastu teevad näitemängu tublisti kaasa. Üks võõras koer käib neile seltsi pakkumas. Aeg-ajalt tõstab nukralt jalga, kulub kuni asjad taas kord õigetele kohtadele liiguvad. Seniks aga olen lihtsalt nähtamatu naine. Kohisen allikas. Sosistan puu võõrades ja mõnikord vilistan öösiti metsas. Hommikuti hõljun tavaliselt huvasemates köökides kohvitasside kohal. Nihutan neid kergelt. Aga ainult laste nähes.