Loetud ja kirjutatud. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja istun täna siin vikerraadio stuudios koos Paavo Matziniga, kelle romaani Kongo tango võitis 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha. Palju õnne, Paavo, aitäh, enne on ikka vaja elus. Sa oled sellele raamatule ka ise kõvasti reklaami teinud, nii romaanivõistluse tuules, kui oleksid seda kindlasti ka muidu teinud, korraldanud terve portsu esitlusi, käinud kindlasti sellest raamatust ka juba päris palju kordi rääkimas. Loodan, et, et sa ei ole praeguseks ära tüdinenud. Ei ole kusjuures ja, ja teine asi on see, et minu turundusega tegeleb minu agent Kristjan Mändmaa, nii et mul on, mul on alati väiksed reservid, kui kutsutakse kuhugi kohale tulla ja ei, ma tüdinenud küll ei ole, et minu arust on hea raamat. Ja ma olen täiesti nõus ja see on sinu viies romaan, eks. Peaks olema viies ja see on esimene, mis on nagu minu enda nime all ilmunud, et, et siia ma julgesin juba ka enda nime kirjutada. Täpselt varasemate autorid on vastavalt doktor Schwartz, Paavst Matzins paša Machinow ja Friedrich Reinhold croits matsin. Ja nüüd siis Paavo Matsin. Ja see on ka sinu kõige mahukam romaan. No ilmselt kõigis eelmine must päike on päris mahukas, aga, aga ma arvan jah, et ta on kõige mahukam, kuna selle mahu juba alampiiri andis ette romaanivõistlus. Et seal ju on vist 200000 tähemärki. Aga see raamat on korralikult üle sellest. On kõik sinu raamatut mingis mõttes sarnased, haakuvad nii alkeemia 12 võtit, sinine kaardivägi, Gogoli disko, must päike, kui nüüd siis ka Kongo tango keerlevad kõik justkui kas sarnase temaatika ümber või sulle endale nii ei tundu. No kui sa ütled, mis temaatika see on, siis see võib-olla hakkavad tunda või ma pean selle temaatika silmas tegijal keemiat, mis siis kõige esimeses romaanis tõesti ka pealkirjas esineb, aga ka teiste romaanide pealkirjades eriti näiteks must päike on ju kasutatud all keemilist sõnavara. Ei on küll jah, et see alkeemia on olnud minu huviala juba juba ajast, kui ma lõpetasin kunagi usudes instituudi vist 2006. Ja ega ma ei ole väga kaugele nagu läinud, jah, olen tõesti tiirelnud selle ümber. Ja igas raamatus on olnud mingeid motiive. Aga seekord on võib-olla isegi ehk kuigi pealkiri just nagu juhib meid kõrvale on tegelikult see seekord võib-olla on seda alkeemia ise kõige rohkem mõeldaks. Võib-olla 190 raadiokuulajale natukene seletama, mida sa mõtled, alkeemia on, sest et kui mina näiteks ka olen sinu raamatutest inimestele rääkinud, siis tihti põrkuma sellise hoiaku otsa, et küsitakse, et mis asja, et kas siin räägitakse siis rauast kullategemisest? Ei no miks ka mitte, ega see kuulub ka selle juurde, et tegelikult seal keemia on ikka niisugune päris Kamoone nähtused mingite hinnangute järgi on tänapäeva Pariisis umbes 5000 inimest, kes üritavad laboratoorselt kulda valmistada. Ja mina just kunagi uurisin selliseid 20. sajandi all keemikuid nagu folkanellija kantseljee ja eriti ka siis sellise psühholoogilise suuna esindajaid nagu Carl Gustav Jung kes lõi oma analüütilise psühholoogia just tuginedes mingile alkeemia ja teostusele, nagu kasvatanud mingeid elemente. Et nad kuidagi nagu koondavad mingisugust traditsiooni või et ma ei tahaks seda, et et raamatu pealkiri, traditsiooni tarkus, aga seal ei ole üldse mingeid traditsioone, nagu et nüüd on natuke nagu koondavad ja kuna mul oli ka selles uues teoses on nagu sellised linnad nagu Budapest, Kairo, London ja Praha ja tegevus, nagu juba aimasin, lõpeb Prahas, siis Praha on just nagu alates kuskilt renessansiajast selline alkeemia pealinn mõnes mõttes Euroopas olnud, et Rudolf teise aast, kes kutsus sinna siis väga palju erinevaid keemikuid ja kunstnikke kokku ja kus tõepoolest, nii nagu sina ütlesid, üritati ka päris mitmetes tänaseni teadaolevates hoonetes valmistada kulda. Ja millest võttis ka keiser ise osa, näiteks ekson. Karli väljakutel on selline maja nagu Fausti maja näiteks. Ja siin raamatus on ka üht üht ja teist ja kolmandat. Kuigi lõpuks valmistatakse, üritatakse valmistada midagi kullaväärselt või tegelikult tehakse topiseid küll arseenikumiga ühes tagasihoidlikus muuseumis, et ma arvan, et just tagasi riiklikes muuseumides toimub igasuguseid asju. Kui sa oma raamatut möödunud aasta lõpul esitlesid, siis esitluselt jäi mulle selline mulje, et Kongo tango on ka mingis mõttes autobiograafiline romaan. Sa näitasid esitlusel pilte oma reisidest ja need olid viinud sind samadesse linnadesse, milles ka romaani tegevus hargneb. Jaa, absoluutselt, et võib-olla selline kirjutamiseni, esimene ankur, millest ma nagu lähtusin, kuigi tegevus algab Londonis on ajaliselt kõige vanem siis koht Kairo, kuhu ma sattusin väga kummalistel asjaoludel 2003. aasta märtsis. Mis sündmus toimus 2003. aasta märtsis? Mina nüüd tean, kuna ma olin seal esitlusel kohal, aga ma arvan küll, et ajaloo mälu on tegelikult nii õhuke, et kes enam nii ammuseid aegu Nojah, aga tegelikult rünnati siis Iraaki oma sellel ööl olin ka Kairos üksinda ja sellel eelneval nädalal ja, ja nii-öelda jäin seal ka nii-öelda nagu koti, et et kuna oli sõjalennukid lendasid, siis ei olnud selliseid lennukoridore ja lendas tegelikult ainult Lufthansa sellele järgnevatel öödel. Ja mul oli selliseid araabia seiklusi, mida ma olen siin raamatus ka edasi andnud, et ma sattusin siis juba võtsin nagu vabamalt ja läksin ka turismipiirkonnas nagu kaugemale käisin ära. Erinevatel kalmistutel ja muudes huvitavates kohtades, ma vaatasin, et ilmselt ma pean elu lõpuni võib-olla jääma sinna kuskile kan kaliidi turule nagu kärumeheks võib-olla. Sest sealt ei saa ju ka jala tulema, kuna piir vist on ühepoolne selle Iisraeliga, kui ma ei eksi. No päris nii siiski ei läinud ja ma saan aru, et sulle eneselegi üllatuseks see reis siis lõpuks ometi leidis mingi kajastuse, nüüd sinu kõige uuemas raamatus. Jah, et see noh, see, see Kairo ikkagi nagu kuidagi kogu see sõjaolukord ja kõik see, kuidas ma sealt tulema sain, lõpuks sisuliselt ilma rahata läbi Euroopa nagu öeldakse, lennust topiga nagu mingi lennuhhipinaga. Et see nagu raputas mind nii läbi, et, et see kuidagi oli minu alateadvusesse nagu jäänud, ma mõtlesin, et ma peaks sellest ühe korra võib-olla kuidagi kirjutama. Aga ma tõesti ei taha kirjutada mingit minu Kairot nagu et, et siis ma mõtlesin, et võib-olla paneks tegelase, kes siis elab mingisuguseid selliseid araabia likes seiklusi läbi Kairos ja eriti siis ka Kairo kalmistul ja see tegelane muutub seal rongaks. Jah, ja ta ei ole ainuke, kes rongaks muutub ja nüüd sa ise Viitki juba juttu detailsemalt raamatu sisu juurde. No kindlasti on seda küsimust sinult juba küsitud. Kuidas sa ise võtad Kongo, tango tegevuse kokku, kas sa suudad selle ühe või kahe lausega? Kui võtta noh, eks ta on nagu, eks ta, vaata, ma olen päris mitmeid päris mitu kriitikut on juba jõudnud öelda, et kõik on väga ilusti kirjutatud ja on väga suur auhind ja aga neile ikkagi tundub nagu, et sellist mõtet nagu ei ole, et tahaks mingit konti nagu saade hambusse, ütleme, kriitikene. Et tegelikult on ta ikka selline, mõnes mõttes ma kirjutan ikka niukseid, hoiatusromaane nagu, ning ka Gogoli disko hoiatusromaan ja ja siin on ka tegelikult võideldakse võib-olla mingite euroopalike väärtuste eest, ma ütleks et asjad on nagu halvasti, et kui mäletad, kuidas vaat lõppes, et seal on ka kohtumõistja. Selline tohutu, sellise viimse kohtupäeva epiloog ja seal paraku ei põle küünal selle kohtumõistja ees, vaid see on kustunud. Et paljud asjad on halvasti, aga ikkagi suured süsteemid nagu minu arvates nagu töötavad, et ta natuke ongi selline raamat, võib olla Euroopa mingitest hirmudest, Euroopa käekäigust ja võib-olla ka ikkagi pääsemisest. Noh, ma arvaks nii et noh, mõnes mõttes mul see romaani idee tekkis, kui ma olin Inglismaal olin siis sellises kirjanduslikus residentuuris 100 kilomeetrit Londonist Sharkwellis ühes vanas mõisas. Ja siis ma puutusin kokku nende ronkadega, kes olid Toweris. Ma vahepeal käisin ka Londonis, kuna mõisas kummitas kõvasti, ma ei tahtnud seal väga pikalt viibida, seal oli ka veel üks Poola poetess, aga noh, tema voodisse päris ei tahtnud ka pugeda kummituse eest. Ja Toweris on siis. On rongad, ronkade ajalugu on hämaram, ilmselt ei lähe see 19. sajandisse väga palju allapoole, kuna seal on olnud kunagi ka looma, et tegelikult ja siis ei pööratud ronkadele mingit tähelepanu. Aga tänapäeval on siis rongad, kes nagu teevad seal rahvale nalja ja varastavad asja, hauguvad ja osadel on õpetatud mingeid sõnu isegi ütlema ja nii edasi ja nii edasi, nende eest hoolitseb rongameister. Ja on selline vana legend, et et kogu kuningavõim siis kukub, kui rongad lahkuvad Doverest. Ja minu raamatus nad siis lahkuvad, noh ütleme nagu kriitikud ütlevad, et see on võib-olla mõttetu. Siis juhtus singa hiljuti mõttetuid asju ka, näiteks Inglismaa lahkus Euroopast läinud nii-öelda. Ilmselt jah, see mõte või mõttetus on natuke ka lugeja enda fun taas ja õlule jäetud, sest et ega sa kõike lahti ei seleta, väga palju taustu jääb avamata ja väga palju on selliseid asju, mis minust endast tekitasid huvi. Näiteks seesama Kairo liin. Ma hakkasin kohe internetist uurima. See, kus sa kirjeldad seda surnute linna ja kirjeldad seda kristlaste linnaosa, mis on ühtlasi suurub prügi, sorteerimisjaam, viisakam väljend olemas ja et mitte öelda prügimägi. Jah, ja siis ma hakkasingi kõike seda otsima, et sa tegelikult kannustad lugejat väga palju ise tagant. No ma arvan küll, et see on selline, kuidas ma ütlen, ma, kui ma kirjutan, siis ma enda vastu olen nagu ikka nõudlik. Et ma nagu ka samal ajal tegelen sellise uurimisega, et see ei ole nüüd selline päris Jaan Krossi uurimine toimub kuskil arhiivisügavustes, aga aga ütleme omale omal tagasihoidlikul moel, ma ikkagi nagu uuri mingeid asju ja, ja nende linnade puhul ka oma unedes käisin, siis ma ikkagi külastasin neid neid just neid kohti. Üritasin kohtuda mingite inimestega, keda mul oleks olnud vaja nendest linnadest. Noh, näiteks Inglismaal. Ma tahtsin kohtuda kõrgaadli esindajaga, mis ka lõpuks mul õnnestus, kuigi selle kohta olid väga halvad prognoosid ja kõik, et see mul ei õnnestu, aga tegelikult mul õnnestus rääkida krahviga. Et ma jah, nagu uurin päris põhjalikult ja olen enda vastu nõudlik ja mõnes mõttes mulle meeldib seda ka, et ma saan mingeid uusi asju teada tegelikult. Ja lindude kohta ma siin küll päris palju teada. Ma arvan ka Londoni kohta Kairo kohta, pigem olid niuksed vanad mälestused, mis olid sellised araabia mingisugused seiklused nagu. Ja kui sul on enda kohta nagu rohkem uurid nende linnade kohtadesse näedki neid ka neid ühiseid teemasid, et igal pool näiteks olid mingisugused teemad lindudega. Kui minna Budapesti, siis seal üleval lossi juures on kirikutornide otsas on näiteks linnud sõrmustega ja seal on legendid, kuidas valitsejatele tõidki linnud sõrmuse nagu ja seal on ka päris selliseid uhkeid vareseid ja ülbeid vareseid tänapäeval ringi hüppamas, kes on samamoodi suhtlevad turistidega tegelikult nagu nagu Doveri rongad ja mõnes mõttes just mulle meeldis sellega Kitši maailm, sihuke turistide maailm, ütleme, mingi tavaline, et mitte tavaline turist, aga ütleme, selline sihuke fäntsim, turist ilmselt nagu väldib, võib olla selliseid kohti, aga mulle meeldis jälgida ka turiste või tegeleda natuke kitsi maailmaga ja vaadata, et võta mingi teema võib-olla just nagu Kitši maailmasse. Kas turismikitsi maailmast, nagu see pakkus mulle just nagu võib-olla naudingut? No sellist üldse ju igasugused subkultuurid huvitavad lausa sedavõrd, et mõnes oma raamatus oled sa neid mingis mõttes leiutanud ja Kongo tango jaoks oled sa otsinud kõige põnevamaid välja, sest vahepeal viit tegevus ka Brüsselisse ja sa räägid sealsest Kongo kogukonnast, et kellel on ju väga põnevat lisandus tänapäeva euroopa kultuurile pakkuda, kui nii võiks seal? Jah, mul õnnestus elada lühikest aega, siis Mattongise, kuigi ma olin grimata, ongi servast brüsseli mata Angela, mis on samanimeline siis nagu kongos on üks linnaosa ja kus on sellised väga uhked. Väga uhked inimesed kõnnivad ringi, nende nahavärv on küll teistsugune kui meil. Aga seal on tõesti see subkultuur nagu sapöörid neid kutsutakse. Ja nemad siis helistavad oma riietega. No ma arvan, kõik helistama oma riietega. Et selles mõttes see peaks meile tuttav olema ja mulle õudselt meeldiks, kui oleks esimene Eesti saab pöör või saaks teha sellise sapööride üritused, tähendab, sapöörid kannavad selliseid riideid, mille küljes on hinnasildid tavaliselt ja nad demonstreerivad neid. Nad kui nad kõnnivad, sinna tarduvad asenditesse, löövad näiteks käega vastu oma sokke või kingi või tõmbavad oma pintsakud lahti eest, näitavad firma silte ja nii edasi ja nii edasi. Ja nende üritused ongi sellised tardumis üritused, kus nad nagu ütleme, punapäikseprillid ette ja vaatavad kella pool tundi näiteks või teevad, teevad midagi sellist, tegelikult ju kõik inimesed teevad selliseid asju. Et minu arust sellel subkultuuridest seal Eestis nüüd küll tugev ütleme, nõudlus. Minule tundus, et sa selle teema kaudu puudutasid ka veel ühte teist teemat, milleks on selline üldisem Euroopa identiteedi küsimus, et sa kirjeldad ju selles Brüsseli osas inimesi, kellel ilmselgelt on väga tugev identiteet, aga samal ajal selline haakumis punkt sellega, mida meie Euroopaks euroopalikuks peame, on sisuliselt null. Jah, mul tuleb meelde, et raamatus on, isegi kardetakse brüsseli sapööride need riietega edvistada, kardavad Pariisi sapööride saabumist, kellel on kõigil käes siis vihmavarjud Eiffeli torni kujutisega on ju et, aga sapöörid on olemas muidugi, aga noh, muidugi seal taustal on ka see pagulastemaatika, et see ei ole jätnud mind nagu ükskõik selleks, et et ma ise nüüd küll. Ma vaatan, et päris mitmeid mõtteid. Erinevalt mõnest kriitikast üks joon on võib-olla see, et tõesti olen tegelenud nii palju, kui ma olen jõudnud, vananen, sinu vanamoeline inimene, elan Viljandis, onju aga ka mina muretsen Euroopa käekäigu pärast on jäänud, tahan ka tegeleda suurte teemadega nagu pagulased ja või võib-olla uhked riided ja nii edasi läinud. Ma arvan, et sa ei pea üldse nii Apoluga eetiline olemas, et ka mina olen nõus sinuga, et minu meelest siin raamatus on küll korraga nii suuri kui sügavaid teemasid ja ja ma arvan, et see raamat on selles mõttes mõeldud ka korraga väga erinevatele lugejatele, sest et igaüks saab siit leida seda, mida ta soovib. Aga me oleme nüüd rääkinud nii raamatuteemadest põgusalt puudutanud selle sisu. Võib-olla see võiks ühe katkendi ette lugeda, et meie kuulajad saaksid maigu suhu, kuidas raamat Aga ma loen ühe katkendi raamatu päris keskelt ja tegevus ongi Kairose. Ja üks tegelastest on siis tšehhi päritolu alkeemia uurija, kes on parajasti muutunud rongaks ja loengi selle kalmistu episoodi silmapiirist, silmapiirini ulatuv kalmistu algarafaa laius nii kaugele kui ronga silm seletas. Pealtnäha meenutas surnute linn igas mõttes elavat oma, sest surnuaiale oriend korterisse seadnud väga palju inimesi. Nii ei olnud midagi imestada, et ka siin olid kioskid, kohvikud, kool ja postkontor ning kõndisid ringi isegi politseinikud. Kuid võrreldes ülejäänud Kairoga valitses algarafaal veelgi suurem minnalaskmise meeleolu, sest ainsaks tööks, mille eest võis kalmistule saada oma laps üks inimene söögiraha saada oli uute haudade jaoks liivakühveldamine. Elati aga algarafaal sugupõlvede kaupa ja vandudes ning hädaldades jätkati oma isade hauakaevajad näljaametit vaid lapsed ei kurtnud ja olid kõige rohkem igapäevase surmaja näljaga harjunud. Nad hüppasid ja mängisid sarkofaagi. Del kaevasid iga päev välja kondid ning vaid õhtul, kui järsult pimedas pugesid kiiresti oma vanemate külje alla. Elatasin nii vaeselt, et tihtilugu magas perekonnaga koos ainsa madratsi peal ka nende ainumas varandus rääbakas kana. Üldiselt polnud ei vett ega elektrit ja vaid jõukamad ning kavalamad surnute linna elanikud said kord nädalas lubada endale kuskil pesumasina kasutamist. Nõnda ei olnudki elu algarafaal nende arvates mingi elu, vaid lihtsalt ellujäämine. Vahel harva sõitis siinsetele aadressita tänavatel mõni mustvalge takso tulles pigem töökotta remonti kui mõnda klienti tooma. Sest odavamaid autoparandajaid kui algarafaal Kairost leida ei olnud. Ometi paistis siingi päike, päeval puuvilja ja käru peale ja kuu öösel kiitsaka koera peale, kes mööda prügi täis tänavat kuhugi kibekiiresti lääpas. Elu läks omasoodu edasi. Ja lõppude lõpuks pidi ju kõik maailmas muutuma ühesuguseks, tolmuks jalge all. See on tõesti üsna sünge kirjeldus, mille sa valisid ja see on ka ilmselt üks selliseid reisiraamatu likumaid kirjeldusi siit raamatust. Et võib-olla peakski kohe raadiokuulajate kahtlusi hajutama, et mingi reisiraamat see siiski ei ole. Kuigi ja see päris hea ülevaate saab näiteks Budapesti kohvikutest, vaata seiklusega, toimuvad kohvikutes, kõik kohvikud on olemas, tähendab ja ma olen kirjeldanud võrdlemisi täpselt isegi võrdlen seal erinevaid kohvikuid. Jaga Praha kohvikutes toimuvad tegevused, inimesed kaovad seal ja nii edasi. Et mina olen jah, kuna ma elasin väga pikalt nagu maal ikkagi elan nagu maapiirkonnas, siis maletaja olen üritanud puhata linnas ja sellepärast minu puhkus nad toast välja, nii et ma ikkagi sõidan Euroopasse mingisse suurde linna. Aga sa püüad küll ühest küljest näidata Kairot kui Budapesti, Londonit, Prahat Brüsselit võimalikult täpselt kirjeldada mingeid kohti võimalikult täpselt, kuid samas see tegevus ise on alati teatava üleloomuliku mekiga või kui mitte üleloomuliku, siis vähemalt püüad sa näidata midagi varjatud, mida me võib-olla oma igapäevaelus sageli ei märka. Aga mis vähemalt sinu raamatut lugedes meie ümber kahtlemata on. Nojah, selles selles mõttes küll, et, et näiteks kui võtta mingi konkreetsem näide, kasvõi prahva, et ma arvan, oma elus olen, ma käin küll üks, 30 korda seal ja kohe lähen uuesti veel. Aga et jahiminu jaoks näiteks ei ole mingit kahkab kahkabrahat, siis ma ei tea, võib-olla mingi tee Eesti inimeste jaoks, põhiliselt tuntakse regulbrahad Kavka järgi, aga minu minu jaoks ta on ikkagi juudi jõudimistlikud ja sellepärast ka Prahas ma pean toimetama just nimelt paar vana juuti, kes arutavad Euroopa asja nagu, ja lõpuks päästavad Euroopa. Aga jah, et ma valin natuke juba selliseid peidetumaid, kummalisemaid, legende võib olla nii nagu ka Prahas ma enam väga kumaga käin Prahas, ma ei käi enam väga kesklinnas või, või vanalinnas isegi vaid liigun rohkem juba suvemõisates, mis jäävad linna piirkonnast võib-olla väljapoole, et et kuidagi need oraalid on läinud nagu natuke, võib-olla laiemaks. Ja niimoodi, aga, aga Mulle alati meeldib, kui mingi tegevus toimub muuseumis. Minu arust muuseum on üks selline väga müstiline koht ja erinevad muuseumid, noh näiteks Prahas on pimeda muusiku helilooja muuseum, kelle nimi, Jaroslavi efekt. See muuseum on avatud ainult teisipäeval paar tundi. Küll oleks seal hea olla teaduslik töötaja. Ja päris mitmed korrad olen üritanud sinna sisse saada ja lõpuks ma sain, aga see võttis aega, see võttis aastaid. Ja see on väga huvitav muuseum. Pimedaks jäi siis. Tal oli mingi leukoomest, et siis üks sõber värvis kõik muuseumi seina, mitte muuseumi sel ajal korterile loomulikult korteri seinad siis siniseks, et ta nagu sinisel taustal midagi nägi, mingeid varje viimasena nagu samas ta kirjutas ühe laulu, mis on eriti populaarne lendurite hulgast nagu. No ma ütleks niimoodi, et kõik need Al keemiad müstikat, väga keerulised asjad tegelikult on nagu käeulatuses, kõik needsamad skeemid, süsteemid võivad olla ühes vanas muuseumis lihtsalt kuskil ekspositsioonist tolmu all. Ma ütleks nii, et ei pea nagu väga VÄGA Smart olemad. Peab lihtsalt nagu üritama palju koputada uksele, võib-olla lastakse siis ka sinna Jaroslav Hašeki muuseumisse, ma ei tea, kas Eesti saab mõnda muuseumit, mis oleks ainult teisipäeviti lahti. See oleks küll hea töökoht. Sinu raamatust või tõesti väga palju selliseid kultuurilise leide leida ja minu jaoks üks lõbusamaid oli papa vimba ja esimese hooga kindel, kes on siin väljamõeldis või mitte, aga aga üsna ruttu. Ma siiski sain aru, et see ei saa olla väljamõeldis ja uurisin välja patavemba. Mitte ainult ei ole olemas, vaid. Ta on suur staar, tõsi, praeguseks meie hulgast lahkunud elas aastatel 1949 kuni 2016 kodanikunimega süülshungu Vembadio peeneki, kumba üks Aafrika muusika laiemalt nähtuse nimega maailma muusika suurim staar rumba rokikuningas ja ta mängib siin raamatus olulist. Trolli absoluutselt ja tegelikult ka päris kurikuulus härra, kuna ta ajas mingisugust kummalist äri, et ta smugeldas inimesi tähendab kuskile brüsseli kanti Aafrikast. Igatahes ma saan sinu raamatut lugedes aru, et nende brüsseli Kongolaste seas lausa iidoli staatuses Ja ta on absoluutselt, ta on ka osades Youtube'i videotes koos minu teada sapööridega, et kas seal kultuurialadel absoluutselt võõras Ja, ja see lugu, mille me valisime siia saatesse nüüd välja Jolleele teema 1995. aasta albumilt Emossioon. Selle loo juurde käiv video on ka väga kaunis, kus ta ise sellises sapööririietuses esineb ja seal videos võib näha teisigi inimesi, kes on väga peenelt riides, aga nüüd kuulame siis papa võimba lugu jo Leele. Kirjandussaade loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on siin vikerraadio stuudios kirjanik Paavo Matsin. Räägime tema romaanist Kongo tango, kuulasime vahele papa Vemba muusikat, sest papa Vemba rumba rokikuningas mängib siin raamatus kõrvalist aga olulist rolli nagu saate alguses sai meelde tuletatud, siis Kongo tango võitis 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Ja minul oli väga hea meel, kuna kuulsin tulemuste väljakuulutamist pärast, kui ma raamatu ka läbi lugesin, siis mind hämmastas ainult see. Nimelt, et tulemuste väljakuulutamisel öeldi, et žüriis oli püütud ära arvata, kes võiks selle käsikirja autor olla ja keegi ei mõelnud selle peale, et sa võiksid Paavo, sina olla. Mind üllatas, sest vähemalt seda raamatuna sellisel kujul lugedes, nagu ta kaante vahel on ei jää mingit kahtlustki, et sina oled autor. Mind see väga rõõmustas just sellepärast, et et ma üritasin tegelikult alguses vähemalt kirjutada nii, et see ei oleks äratuntavalt mina. Ja mina ja teos algab Londonis ja tegelikult see algus on täitsa nagu mingi B-kategooriat kriminull tegelikult keegi kõnnib udusel kuskil udusel kanali ääres ja käib mingites pubides ja võrdlemisi niuksed, lihtsad mehed ajavad asja ja et minu mõte oligi see, et žürii Päris varsti nagu tüdinesin sellest mõttest ära ja ma mõtlesin, et päris naljakas oleks kirjutada siis B-kategooria kriminulli. Aga mis sind ajendas üldse osalema? Iseenesest muidugi, kui mõelda siin viimaste aastate peale sisse. Just enne sind võitis Vahur Afanasjev ka kogenud autor ja siis Armin Kõomägi võitis enne teda samuti kogenud autor, et minu meelest on see tore, kui autoreid, kes on juba palju kirjutanud, keda on tunnustatud auhinnatud, julgevad osaleda, aga ma tean, et ta on ka kirjanikke, kes ei julge, sest nad kardavad mõnele uustulnukale alla jääda. Nojah, ei, ma ei usu, et see nagu jah, väga rõõmustav on kõigile neile autoritele, kes lõpuks ei saanud mingisugust auhinda, aga aga ei, ei minule see puhas juhus, ma lihtsalt ühel hetkel vaatasin, et need kuupäevad enam-vähem klapivad, et ma jõuan nagu valmis selleks, kas seal vist veebruar kui tuleb käsikirjade esitada. Ja selles mõttes, et see oli selline võrdlemisi nagu juhuslik. Kuigi see mõte mul oli, et võtaks osa romaanivõistlusest, sest minu arvates on selle romaanivõistlus ikkagi nagu kõige ausam võistlusmajas mõttes, kuna ta on ikkagi anonüümne või romaanivõistluse auhind on minu jaoks selline noh, kõige nagu suurem auhind, kuna see ei ole nagu, kuidas ma ütlen siis niisugune komisjoni või nime auhind on ju vaid see oli ikkagi sa oledki üks number lihtsalt või, või ma ei tea, kuidas te tähistate seal mingite hüüdnimedega loll või igav või midagi sellist, mida te sinna kirjutajate käsikirjade peale. Aga et ta on üdini nagu aus võistlus ja no ma ei oska öelda jah, et ma kuskilt veerandi pealt kui need kui ma sellest sellisest B-kategooria kriminulli kirjutamisest alguses nagu ära tüdinesin. Ja ühel hetkel vaatasin ikkagi, et see asi läheb nagu tavaliseks minu selliseks romaaniks. Et siis ma nagu lõin jah, käega sellele ja ma mõtlesin, et et hea, hea, kui neid saab natukenegi alt tõmmata, žüriid aga aga õnneks zürii ikkagi oli nii mõistlik, et nad pärast kahtekümmend lehekülge lugemist nagu kohe seda käsikirja kõrvale pannud. Kuidagi venitasid ikka lõpuni. Aga kas seal oli hirm ka Vi olid närviline ka? Ei noh, ma ei oska öelda, ma tegelikult ei teadnud veel isegi siis, et ma olen võitnud, kui ma istusin seal saalis muide. Aga siis, kui hakkasid need teised kohad tulema ja siis ma olin õnnelik, olin. Muidugi tegelikult. Ja noh, teine asi on nagu see, et et ma arvan, et ka raamatu nagu noh, müügile ütleme mõned kriitikud, nimetan seda plärakaks seal peal, aga, aga, aga tegelikult see on ikkagi nagu mingisugune konkreetne asi, on ju. Ma ise olen alati üritanudki lasta neid romaanivõistluse esimesi teoseid vähemalt. On ju, et minu minu jaoks on olnud ikkagi mingi märk nagu. Kui sa müüki mainisid, siis raamatu tagakaanel oled sa pidanud vajalikuks ära märkida selle sinu varasemaid teoseid on tõlgitud vene, Soome, Bulgaaria, Ungari, Läti, Taani ja saksa keelde ja ja sa oled ju muide, kas kõigis nendes maades, aga ilmselt enamikus käinud ka oma raamatut esitlemas. Ja see saksa keel nüüd küll nagu kohe on tulemas, et seal on pandud siia natukene nagu etteulatuvalt ja kohe on tulemas ka tegelikult Inglismaal, Ameerikas tegelikult on ilmunud tähendab ta selles mõttes tõlkima valmis, Adam Cullen, nii väga-väga hea tõlge koos sõnastikuga kooli diskost siis käib jutt. Väga meeldib, noh, need kõik need kümmekond keelt, mis on, on Gogoli diskotõlked, aga sinine kaardivägi, mis ilmus 2013, on siis ka tõlgitud läti keelde ja seal selle üle. Mul on nagu eriliselt hea meel. Kas seal mitte ei juhtunud see, et eks läti kriitik arvas, et see on tegelikult mõne läti kirjanik. Kui raamat ja see mitte ei olnud lihtsalt kriitikuid, minu teada on see raamat, kuna selle sisu on nagu tegevus toimub Riias, on ju seal on kirjutanud nagu mingisugune kummaline selline isik siis paos Matzins äratas päris palju tähelepanu ja ta on kõige rohkem nagu kritiseeritud raamat. Tegelikult ta artikleid oli tohutult palju ja kõige huvitavam tõesti oli üks, kelle kohta öeldi, üks kriitikel kohta öeldi mulle, tõlkija ütles, et ta on nagu Läti naisMihkel Mutt. Et on sama austatud ja tema ütles, et kuulge, seda ei ole küll kirjutanud eestlane, et selle on kirjutanud lätlane. Sellel hetkel ma hakkasingi kodus üksinda hääletult aplodeerima, siis ma sain aru, et minu trikkal läbi läinud Aga kuidas sulle tundub, et kuidas lugejad on teistes riikides siin vastu võtnud, et mis mulje sulle endale on jäänud seal kohapeal käies ja inimestega? No eks see on riigiti päris erinev, näiteks Taanis, mind üllatas see, et esimesed arvustused pidasid Gogoli diskot siis poliitiliseks romaaniks. Kas ta ei ole seda kindlasti, aga, aga noh, minul on küll selline mulje jäänud, et nojah. Aga, aga ütleme, noh, ma ei ole teda nagu kirjutanud päris niimoodi. Et eks kõik, iga eesti romaan on võib-olla poliitiline romaan mingist vaatenurgast vaadates, onju aga näiteks Bulgaarias oli tohutu hästi tore vastuvõtt ja, ja väga hea vastuvõtt oli ka Ungaris. Nii et noh, ma ei oska öelda, et noh, läti publik tunneb väga hästi sellist vene tausta, mis on google diskasv. Et nemad lugesid kuidagi väga niimoodi tähelepanelikult ja, ja ja niimoodi, et, et noh, vaatame, mida, mida sakslased arvavad kohe, nad peavad hakkama arvama midagi. Ja, ja siis ikkagi ka Ameerika ja ikkagi Hollywoodi Hollywood ootab. Et siin ei ole kahtlustki. Aga selge on see, et kui sa kirjutad, siis vaevalt sa nüüd mõtled selle peale, kuidas välismaal raamat vastu võetakse ja selle selle peale ma küll ei mõtle. Aga kelle või mille peale sa mõtled? Olen lugenud ja ka igasuguseid soovitusi algajale kirjanikule ja, ja kindlasti oled sina koperdanud selle väga sageli esineva soovituse peale, et kui te kirjutate, mõelge ühele konkreetsele inimesele. Ja kas isegi mitte Jaan Kross pole öelnud, et, et tema mõtleb iseenda projektsioonile, kui ta kirjutab, et see on küll väga uimaselt lauset. Et no eks, eks ikka kõik kirjutavad iseenda projektsioonile, tegelikult mulle tuleb just meelde Peeter, sinu viimane romaan, kus on hõljuvad Mercedes, printsid ja tegevus toimub tulevikus. Et ilmselt ka sina kirjutasid ikkagi selle iseenda projektsiooni. No tegelikult ma mõtlesin küsimusega pigem seda, et ma julgen väita, et üritasin Kongo tango ess, kes ennast väga tagasi ei hoia, see on minu hinnangul keelelises mõttes sinu romaanidest kõige baroklikum ja nagu sa ise enne tunnistasid, sa lähed siin keemiaga kõige enam süvitsi. Ehk siis, et kas sul seda hirmu ei ole, et sa kuidagi kargab piirad oma lugejaskonda sellise hästi informeeritud ja väga veidratest asjadest huvituva lugejaga. Tead, ma nagu väga ei usu seda, et ma käisin müümas raamatut ühel ma üldiselt nagu ise kuskile müümas kunagi ei käia, aga ma käisin ühel disainiturul, mis toimus Viljandis. Ja minu üllatuseks ma võtsingi 20 raamatut, aga müüsin ära vist üle 50 ja põhiostjad olid pensionärid. Nii et ei tohi alahinnata. Need olid ilmselt siis minu projektsioon, ma arvan, minu projeks ongi tore pensionär, tegelikult kes on niisugune kultuurihuviline ja kes tahab raamatut lugeda ja mina, mina arvan küll, et see on päris päris uhke, nagu, et. No muidugi, et on ja ma julgen küll öelda seda, et et sa oled autor, kes kes viitsib, selles mõttes viitsib, et sa juba enne rääkisime, et sa oma väikest viisi tegeled uurimistööga, aga ma mõtlesin praegu tulla natuke veel keeleküsimuse juurde, et on näha, et sul on suur nauding sellega mängida. Vot enne saadet me natukene rääkisime eesti ulmekirjandusest ja ma ei tea, kas sa oled kursis sellega või mitte, aga selliste ulmefännide hulgas on ju jätkuvalt tõmmatud debatt selle üle, et kas sa oled ulmekirjanik või mitte. Ehk siis igatahes sinu tegemisi jälgitakse. Ja kui võrrelda sind eesti ulmekirjandusega tänapäeval, siis ma julgen öelda, et sina viitsid palju rohkem keelega tööd teha. Jah, aga ei, ma, selle teose puhul seda oli tohutult ei rõhutaks vaata et eelmine raamat, mis oli must päike seal on, ma üritasin teha seda rastafaaride, võru rastafaaride keelt ja kuidas näiteks toone räägiks mingisugust kummalist keelt ja ja, aga, aga seekord mul oli nagu põhiline oli, võib-olla nagu pigem pigem noh, see hüppamine ühest linnast teise ja niisugune süžee tasandil kuidagi mingi mäng. Et, et siin ei räägi keegi nagunii tohutult omas keeles, onju, kusjuures väga huvitav fakte. Romaanis räägitakse topistest ja räägitakse sellest arseenikuminega topiste tegemisest ja ma laenasin raamatu esitluse jaoks muidugi kata toppis. Ja ma laenasin selle Olustvere lossist rongatopis ja kontsad tagasi viisin siis mulle öeldi, et ega te seda toas ei hoidnud. Et see on 100 aastat vana ja on tehtud arseenikumiga. Nii et kogu seesama jutt, millest ma kirjutasin raamatus, et see võib olla väga ohtlik tegelikult kui selline toppis lahti võtta, et inimesed on ka surnud. Et ahhaa, et maist üleeile sain seda teada, et see topis on üle 100 aasta vana ja ja põhimõtteliselt peaks nagu arsti juurde hakkama minemast. Ehk siis siin raamatus on asju, mida tasub järgi teha, nagu näiteks sapööriks hakkamine, aga on asju, mida ei tasu järgi. Nojah, seal, ma arvan ka, et neid vanu, vanu topiseid minu teada ja ei ole mõtet väga puutuda, nagu aga, aga vaata, see on mõned asjad, mis võib-olla Eestis kuidagi ei ole populaarsed, aga sellise väga paksu kultuuritordiga maadel nagu näiteks Inglismaal, seal on siiamaani topise poed, tegelikult on ju mingid inimesed tegelevad erinevate topistega, näiteks külastasin ühte poodi kus konkreetset meest restopistega ja ta tegeles sellega, nii nagu ta ise ütles. Ma tegelenud hoopis taga 19. sajandi stiilis, mis tähendas seda, et ta topiseid nagu inimesi istuma näiteks kaarte mängima, mingeid loomi on ja nii edasi ja see oligi tema elu sisu ja, ja see oli ka päris palju kliente, ma pean ütlema, et seal rohkem kliente kui mõnes moodsas poes võib-olla. Et see kõik on nagu suhteline ikka, mõnikord unustame kuidagi ära, et et kui vana see Euroopa ei kanna? Siis võib öelda, et sa oledki oma selliseks ülesandeks võtnud tähelepanu juhtimise sellele, et Euroopa ei ole mitte ainult Brüsselist tulevad normid ja käsud ja toetusrahad, vaid see on ka väga veidrate ja väga sügavale ulatuvate kultuuritraditsioonidega. Kogum just näiteks Viljandi mitte Tallinna, aga ka Viljandi on ju, et kas Viljandi on Euroopa? Et tõepoolest ei noh, selles mõttes küll, et mõnes mõttes see juba see Kogodangu, need illustratsioonid on teinud ka selline rahvusvaheline mees, on ju Ramo Teder kes on tuntud ansamblis puuluup ja kirjeldasin, pilt oli päris keeruline kätte saada, et ta oli kogu aeg mingitele turneedel alla Jaapanis ja jumal teab kus, et tegelikult on siin Eestis küllalt palju niukseid rahvusvahelisi tegelasi, ütleme niimoodi. Et ma mäletan minu esimese raamatu esitlusel esines inimene, kui ta, ma nägin tänaval mulle vastu selline viiuldaja nagu Maarja nuut. Ja ta tuli, mängis sellise loo nagu kuradi polka. Antud hetkel on Maarja Nuut üks kõige rahvusvahelisemad Eesti artiste. Kas ta üldse Eestis on, aga et kõik on, loomulikult muutub ja mulle nagu euroopa, nagu meeldib jah, et ma nagu ei saa sellest ida idaharrastustest nagu väga aru ei saa või pole kunagi aru saanud, et miks, miks peaks idamaid harrastama? Nii et seega võib eeldada, et sa jätkad samal liinil, mida me nüüd sinu viies romaanis juba näinud oleme ka Euroopa kultuuri süvakihid, alkeemia veidrad nähtused ja osundamine kõigele sellele, mis meid seob ka siis, kui me sellest midagi ei tea. No mul on käsil nagu tegelikult kaks raamatut, et kõigepealt ma kirjutan google Disco kahte millega on teatavaid probleeme, kuna seal vallutavad soomlased Eesti ära. Ja, ja ma olin selle jaoks kuu aega peres eelmine suvi ja elasin sellise Soome, Soome, kuidas öelda sees linnaelaniku elu üks kuu aega. Ma pean ütlema, et ma ei ole kunagi, ei saa küll sellest aru, kui öeldakse, soomlased on kõige õnnelikumad inimesed, et seda juttu ma ei usu. Kuna seal kõrtsides hakkab happy over juba hommikul kella 10-st nagu ja ja see, mis seal toimub, on kohati päris kohutav, tegelikult aga koogilisega kahes siis soomlased, me oleme nagu Soome impeeriumi all. See on selline düstoopia. Aga kuna kuidas on tulnud päris palju Soomes elama, viimasel ajal ja seal on väga värvikaid kujusid, kunstnikke ja pensionäre, kes sõidavad Cadile läkidega ringi ja nii edasi. Aga teine, selline suurem projekt, mõtlesin isegi elutöö, on mulle, et ma kirjutajana alkeemia õpikut ja ühte suuremat esseede kogu siis Praha alkeemia kohta, et ma vaatasin, et elu lõpupoole hakkab juba lähemale tulema. Suured juubelid ja asjad juba ja nii edasi, et tuleb hakata mälestusi, ma ei hakka kirjutama, et selleks nagu jaburaid mingi esimene osa üheks mingi mustamäe elu mustamäel või seitsmekümnendatel kellelegi, kellel seda vaja on. Aga siis ma mõtlesin, et võib-olla ma kirjutaks, võib olla sellise suurteose, et mis oleks nagu sissejuhatus Al keemiasse nagu Praha näitel. Et mulle tundub, sellist raamatut ei ole, ma olen suhelnud ka Tšehhis erinevate inimestega ja kohapeal, Prahas. Võib-olla nemad ütlesid ka, et võib-olla just jaagu tuleks kõrvalt selline teos nagu noh, võib-olla siis tuleb väga kõrvalt Viljandist. See kõlab küll hästi, aga samal ajal kirjutanud Mustamäe mälestused ka ära ütlema selle mustamäelt pärit oleva inimesena sa juba kirjutada? Ei, ma ei ütle, et ma loeksin hea meelega. Suur tänu. Siin selle jutuajamise eest soovin selle jõudu järgmiste teoste puhul ja ja soovin kõikidele meie kuulajatele, kes ei ole veel Paavo Matsin Kongo tango lugenud, tehke seda. Raamat on huvitav, on tõesti mitmekihiline, samal ajal väga kergesti ja nauditavalt loetav. Tähendab raamat on ka hästi ilusta sai, kujundas auhinna, valiti 25 kaunima raamatu hulka. Täpselt see on ka õige illustratsioone sa juba mainisid ja ta on tõesti väga kaunis ilus käes hoida, ilus lugeda. Sellega lõpeb loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme kuulmiseni kahe nädala pärast. Loetud ja kirjutatud.