Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja koos minuga istub siin stuudios kirjanik, kes viimati käis selles samas saates 2016. aasta novembris. Tere, kaur, riismaa. Tere, Peeter. Tookord rääkisime sinu luulekogust. Soe külm, sellest on päris palju aega möödas. Tunnistan ausalt, ma ei mäleta sellest kogumikust väga palju. Kas sina mäletad? Et tuju mäletan, see oli kuidagi hea tuju raamat, aga kui sa küsid, et mis tekstid seal olid, siis ma jään selle vastuse võlgu. Mulle see vastus meeldib, sellepärast et mitte ainult ei ole sellest saatest päris palju aega üle kolme aasta möödunud maid selle vahepealse aja jooksul oled sa ka päris palju kirjutanud ja sellepärast ma oleksingi olnud mõnevõrra üllatav, kui seal oleks väga hästi meeles. Mida sa kirjutasid 2016. aastal. Põhjus, miks ma su täna siia kutsusin, on sinu romaanis väike Ferdinand, mis on ühtlasi ka Eesti kultuurkapitali kirjanduse siht, kapitali aastapreemia nominent juba selle eest, palju õnne selle, Kaur aitäh. Raamatu pealkiri on küll väike Ferdinand, aga seal üsna mahukas teos, siin on üle 300 lehekülje, tõsi, lehekülgedel on teksti pigem niimoodi hõredalt, ehk siis ta mõjub võib-olla veidi hirmu ära odavamalt kui tegelikult on. Kas see oli taotlus, et raamat peab võimalikult paks välja nägema? Ei, see ei olnud taotlus, aga taotlus oli see, et leheküljel oleks ruumi märkmete tegemiseks. Kuna ma ise olin kujundaja, siis ma sain endale lubada seda, et ma mõtlen ka mõtlen ka selle peale. Et see käinud mul üldse peast läbi, aga tõsiasi on see, et märkmeid me sinna tegin, nii et võib-olla see ongi ideaalne, et ma ei mõelnud selle peale, aga ma kasutasin antud ruumi ära. Ja teine kaalutlus oli see, et seda oleks võimalik ühe käega lugeda. Kui tekst on lehekülje all servani, siis paratamatult sa katad oma sõrmedega osa teksti ära ja siis sa pead hakkama nihelema. Aga ma proovisin seda vältida. Veel kord väga kiiduväärne. See on nüüd sinu kolmas romaan. Võib öelda küll niimoodi, võib-olla kuna püha mägi on selline poolromaan, et siis on romaan kaks ja pool äkki. Kelleks sa ennast ise siis rohkem pead luulekogusid, on seal ilmunud nagu kirjusid koeri, romaane võib tõesti ühe käe sõrmedel praegu üles loetleda või kas selline vahetegemine, et kes on poeeti ja kes on proosakirjanik? Kui on üldse oluline sõltub vist olukorrast, aga enam enamikel puhkudel ei ole nakku vahet, et kui luuletaja hakkab kirjutama romaane, siis need on ikkagi veidi luuletused ja vastupidi ka. Aga võib-olla hoopis 2011. aastal oma debüütkogu avaldades olid juba siis romaani kirjanikest lihtsalt alustas luuletuste kirjutamisest. On ta luuletuste kohta kas Jürgen Rooste või keegi ütles, et need ongi ainult üks luuletus on nagu romaani väärt tekst või kuidagi niimoodi ta sõnastas. Et miks mitte. Noh, väike Ferdinand on üsna ambitsioonikas teos, kas sa oled nõus sellise hinnanguga? Täpsusta ambitsioonikas, mis mõttes? Ta on mahukas, sa lähed siin ajas kaugele ruumist kaugele, mõtetes kaugele või, või võib-olla peaks isegi ütleme mitte ainult kaugele, vaid ka sügavamale. Võib-olla küll, aga ma ei tundnud kirjutades mingisugust sellist raskust, et nüüd peab sündima monumentaalne teos, mis võtab elusaatuse armastuse kuidagi kokku. Stahli äärmiselt lõbus kirjutada tegelikult ja see läks ka üsna kiiresti paari kuuga. Millal sa kirjutasid selle raamatu eelmise aasta juulis? Tõsine kuskil kuskil septembri alguseks oli ta oli ta enam-vähem valmis. Akad esitalle eelnes suhteliselt pikk, isegi võib-olla paar aastat selline periood, kus ma täpselt ei teadnud, et mida ma hakkan kirjutama, aga ma teadsin, et see on kuidagi seotud Lissaboni maavärin, aga et see on kuidagi seotud treestlani pommitamisega, et need asjad kuidagi on omavahel omavahel seotud ja et kui ma lihtsalt Loen ja loen ja uurin siis ühel hetkel see kõik kuidagi loksub kokku. Nii et eelmise aasta juuli alguses, ühel hommikul ma lihtsalt istusin arvuti taha ja hakkasin kirjutama, sest seda materjali ajas lihtsalt kõrvadest välja juba. Seoses Kultuurkapitali auhinnale nomineerimisega oled sa ka andnud Eesti rahvusringhäälingule näiteks intervjuu kus sa ütlesid, et kui sina olid umbes 12 aastane, siis sind võlusid sellised raamatud, mis noh, ilmselt ei olnud päris heakohased, kus paljud asja täitsa arusaamatuks ja segaseks ja sa kuidagi tahtsid kirjanikuna seda tunnet uuesti üles leida. Võib niimoodi öelda küll mind vist paelusid, raamatud suudavad kuidagi olla žanriülesed või et kui ma lugesin Seeba kuninganna kaevandusi, siis oli üks äärmiselt põnev seiklus. Minu jaoks jäi seal puudu mingisugusest psühholoogiast võib-olla või või, või niimoodi. Ehk siis, et ka niimoodi 10 12 aastasena siiski otsisid nendest näiteks nendest seiklusjuttudest maalt ja merelt mingit psühholoogiat, mida neist tingimata polnud. Ja ei pidanudki olema ja maika otsisin. Ja nüüd sa tahad lugejale seda omalt poolt pakkuda. Ma ei tea, kas lugeja selle nagu vastu võtab, aga ma arvan, et 12 aastasel minul oleks seda raamatut äärmiselt huvitav lugeda. No me siin viimasel paaril päeval oleme natukene vahetanud kirju ja mõtteid ka sel teemal, mida saates rääkida. Ma küsisin sinult, kas väike Ferdinand on ajalooromaan ja sa ütlesid, ei ole. Ma jäin võib-olla hätta sellega, et mis asi on ajalooromaan ja ja kui väga meil on vaja teada, mis žanris mingisugune mingisugune raamat on kirjutatud, et kas see annab meie lugemiselamusele midagi juurde. Aga sa ise praegu ütlesid, et sa tahtsid kirjutada žanriülest, seega järelikult sul on mingi ettekujutus sellest, mis seal žanrid. Väga head ettekujutust ei olema, suure hädaga ilmselt suudaksin defineerida küll, aga ma saan kirjutades aru, et see võib-olla läheb see lõik või see peatükk nüüd läheb natukene liiga selliseks kindla piiriliseks või natuke liiga kuhugi kas seiklusjutu või, või mingisuguses muutub liiga romantiliseks või nii edasi, et ma kirjutades pigem kakun selliseid. Aga kas seda hirmu ei olnud, et väikeses Verdi, nendest, kus ühest küljest sukeldud ajalukku suur osa tegevusest toimub 1756. aastal ja teisest küljest katsud tegelaste psühholoogiasse ka võimalikult põhjalikult sisse minna. Et sa hakkad liiga erinevaid asju omavahel ristama? Ma ei usu, inimesed on need, kes ajaloost osa võtavad ja inimestel on mingisugune psühholoogia, selle psühholoogiaga satuvad nad mingisugust ajaloo sündmuste sisse, siis peavad seal kuidagi kuidagi toimima. Seal võtab üks koer ka muidugi sündmustest osa. Ja las ta võtab nagu hiiglane ja, ja seal on neid nagu kummalisi tegelasi on veel ja sellepärast ta ei ta võib-olla ei ole ka noh, ajalooromaan, et meil ei ole võimalik kuidagi tõestada, et mingisugune koer on millestki osa võtnud, et see ei ole päris tõetruu. Ma olen nõus sellega, et ei maksa žanrilise liigitamisega liiale minna, sellepärast et kui üks raamat Ta žanriliselt väga põhjalikult ära liigitada, siis on selle lugemine muutunud juba üleliigseks. Aga mingid paralleelid mul tekkisid ja kuidas sa suhtud sellesse, kui ma ütlen, et mul tuli kohe mõningane paralleel, Daniel keel, ma nii maailmamõõtmisega, see on ka raamat, mille tegevus toimub natukene hiljem, pool sajandit hiljem, kus on ka natukene üleloomuliku sisse toodud ja mis püüab ka päris palju sukelduda. Just toona elanud inimeste maailmapilt. Sa ei ole esimene, kes seda ütleb, aga ma ei ole seda, mis aastal ta ilmus kümmekond aastat tagasi tükk aega tagasi, et ma ei ole teda. Võib-olla ma peaks seda üle lugema, et ma mäletan seda head tuju või seda sellist kuidas ta ei võta nagu ajalukku surmtõsiselt, vaid et seal on alati mingisugune mänguruum ja just rõhuga mänguruum, et ma mäletan seda tunnet, et kui kirjutada, siis niimoodi võiks kirjutada. Mingis mõttes ju ajalugu ja ma ei pea silmas mitte aset leidnud sündmuste jada, vaid ajalugu kui jutustust. Ta ongi üks mäng, meil on piiratud arv fakte mida omakorda on võimalik piiramatul viisil tõlgendada ja neid siis omakorda piiramatul viisil erilugudeks teha. Ja mul on ka meeles, sa ütlesid väikese Ferdinandi kohta, et sa tahaksid, et. Et oleks nagu Ruubiku kuubik. Rubiku kuubik on, ta on ka tegelikult mäng ja mäng on üldse mitte lõbus, mulle lapsena piinlesin. Aga ta on, noh, mäng ei ole mitte midagi rohkemat kui kogum reegleid, et kui sa käitud niimoodi, siis sa mängid seda mängu. Kui sa käitud pisut teistmoodi, siis sa mängid ka mingisugust mängu, lihtsalt mitte seda mängu. Rubiku kuubikut. Ma ei tea, mis seal maailmarekord praegu on, aga mõni sekund ja robot vist paneb ta veerand sekundiga kokku. Väga kindlat reeglit, et kui sul punane ruudukene on vastasküljel ja all ja keskel siis sa pead keerama seda kuubikut nii, nii siis niimoodi niimoodi. Ja lõpuks sul on see punane ruudukene siinpool, kus sa tahad, et ta oleks, kui sa suudad, et need erinevad viisid mingisugust ruudukest tuua, kas ette küljele või kuhu sa tahad, siis on see tegelikult, et tegelikult üsna lihtne ja miks on hirmus vaadata neid poisse ja tüdrukuid, kes korraks silmavad seda kuubikut, söövad endal silmad kinni ja siis lahendavad asja ära. Nad lihtsalt tunnevad väga hästi neid reegleid. Ja miks ma seda raamatut nagu Ruubiku kuubikuga võrdlen, on see, et sa võid temaga niisama puserdada ja ma arvan, et sul on ka üsna lõbus seal Anky hiiglased ja ja koerad tegutsevad ja nii edasi. Aga siis on võimalik seda raamatut nii-öelda siis mängida, kui sa ühel hetkel paneb tähele, et mingisugused sündmused, kas toimuvad liiga vara mingisugused sündmused toimuvad pisut liiga hilja kronoloogilises mõttes nagu ajaloo mõttes või, või narratiivi seisukohal nad on nagu valesti. Et kui sa hakkad neid asju tähele panema ja piltlikult oma peas seda raamatut keerad, siis sa siis sa hakkad seda raamatut mängima ja ja ma arvan, et üks huvitav tegevus ehk siis mängu igasuguse mängu kõige olulisem reegel lisaks reeglitele lisaks endale kokkulepitud reeglitele seisneb selles, et see peabki lõbus olema. Võiks ju olla. Sest muidu ongi Ruubiku kuubiku kokkupanek murdosa sekundiga muidu? Jah, muidu see on lihtsalt töö ja selles ei ole mingisugust mingisugust rõõmu. Aga võib-olla enne, kui süveneks, siis sellesse, et mis on need sündmused või ideed või mõtted, mis siin raamatus kas liiga vara või liiga hilja toimuvat loed meile ühe katkendi ette, et siis saavad kuulajad ka ettekujutuse natukene sinu stiilist ja sellest, mis siin raamatus räägitakse ja siis saaks juba sisust paremini edasi rääkida. See on katkend leheküljelt 156. On vist paslik korraks teha väikene peatus ja selgitada seda olukorda, millest ainult Ferdinandi hobune paistis aru saavat nii nagu kallis lugeja seda mõistab. Ta vahtis põõsa tagant umbusklikult lehma saba lutsivat härra Bergi ning kartis oma hingekese pärast. Aga samas oli ta oma hobuse elus näinud kummalisemaid asju. Nii et ülemäära ka ei maksnud muretseda. Ka Ferdinandi peljanud, sest tol ajal polnud hiiglased mingiks uudiseks. Neid kohati veidi tihemini kui tänapäeval, see tähendab peaaegu mitte kunagi. Kuid vanad naised olid jutustanud Herdinandile hiiglastest, nagu nad jutustasid neist kogu maailma lastele. Vähemalt tollal. Ferdinandi isa ähvardas poissi alatasa, et kui tööriistu ei nühita pärast kasutamist puhtaks ega panda samasse kohta tagasi siis tuleb hiiglane Ferdinandi ära. Kuid ta oli nüüd täiskasvanud mees ning polnud enda silmis midagi valesti teinud. Pealegi lapsena kuulis ta lugusid, mismoodi naaberkülas keegi Ilse oli käinud öösel lendamas. Nende endi naaber aeti külast minema, sest käis öösiti hundiks ja Toomase küla Mägilase kasvusepa sisse tuli põrgust kurivaim, mis Mõttud hoomas tundis järele jätmatut painet kanda salaja oma proua riideid. Ferdinand oli õppinud mees, paljugi, mis naabrid ja isegi tema papa-mamma rääkisid, oli sulaselge loba. Ent kui terved Lissaboni kaovad maa pealt, kui mägi purskab tuld ja härradel kantidel pole selle kohta midagi targemat öelda peale väävli-rauakuulide siis ei saa välistada uute andmete selgumiseni muidugi, et leidub inimesi, kes on mõnevõrra suuremat kasvu, kui nad üldse inimesed on. Pealegi on Aafrikas kõik inimesed musta värvi, hiinlased on kollased ja ameeriklased on punased. Miks ei võiks siis mõni inimene olla teistest suurem? Ferdinand oli teinud äri Taani india kaupmeestega ja ta oli kohanud meest, kes kolis Taanist minema, kuna Norra mägedes pidid elama mingid suured kollid. Need olid hävitanud tema vilja ning söönud härra lambad. Nõnda leidis vapper kaupmees, et kollaste inimestega punaseid vürtse, ärid seda on igatahes turvalisem. Ferdinand polnud Taani põhjapoolsetes provintsides käinud, ent helde oli ja ta rääkis sealsetest mägedest maastikust, mis on nii suur, et inimene on seal mõttetult pisikene nagu kirp või täi. Sellele vestlusele oli Heisenberg lisanud, et kui meie maailm on parim võimalik, siis on äärmiselt loogiline, et taolisel suurel maastikul elavad ka suuremad inimesed, kes mingil meile mitte teadaoleval põhjusel veidi belglikumad. Ja härra Berg oli igatahes taolist belgliku tõugu natukene mühakas natukene kandiline, natukene kasvatamatu. Kuid Ferdinand arvas, et tema maailma avastusretkel ei tohiks vaadelda ühtegi tõsiasja ehituse positsioonilt. Mis saab siis, kui nad leiavad oma väävlisooned ja eitavad, et need on väävlisooned. Siis nad ei leia neid kunagi, vaid jäävadki mööda ilma hulkuma. Maailmale tuleb anda võimalus ennast avada, mõistis Ferdinand. Maailma tuleb võtta nii, nagu see on. Ainult nõnda on võimalik maailma kohta teada saada midagi uut. Aitäh see oli siis üks tegelikult üsna ebatavaline katkend raamatust, kus peategelane kohtab hiiglast ja võib-olla võikski alustada endast peategelastest. Peategelased on kaks esmapilgul üsna tavalist Königsbergi kaupmeest edukat meest, Ferdinand ja helde. Kes on sõbrad? Ferdinand on perepea, tal on mitu last. Heldel ei ole aga helde, nagu ma aru saan. Just selle tõttu on siis altim seiklustele vastu minema, siis ta võib seda endale lubada. Ja, ja need kaks meest siis satuvadki rohkem või vähem tahetult. Või võib vist ka öelda või rohkem või vähem tahtmatult seiklustesse. Ja tegelikult need seiklused kujunevad nagu kreeklastel kombeks on üsna ebameeldivat, eks vintsutusteks. Tavaliselt see niimoodi läheb, jah. Kust sul tuli selline mõte, jah, et üks läbiv liin siin raamatus onju hävitatud linnad. Alguses kirjeldad Saadreestlani pommitamist siis viib tegevus Königsbergi, mida ka ei ole. Ja lisaks tuleb siin üks selline natukene näoline stseen, mida jutustab meile koer ja selle tegevus toimub vana Süürias ka kohtades, millest on tänapäeval järele ainult vist põhimõtteliselt savihunnikud. Need savihunnikud on hästi olulised mulle, sest kui ma laps olin ja lugesin raamatuid vanade sumeri linnade avastamisest väljakaevamisest ja siis ma mõtlesin, et kui ma olen kunagi täiskasvanud inimene, et et siis ma kindlasti lähen iroo ja, ja vaatan need oma oma silmaga ära. Ja siis, kui ma olin täiskasvanud, siis selleks ajaks olid need, kes juba õhku lastud või või muul moel maa pealt kaotatud. Et see on väike, selline õppetund mulle, et kui sa, kui sa midagi ihaldad, kuhugi minna tahad, siis paremine kohesest. Sest ajad muutuvad ja, ja võib-olla 5000 aastat püsinud linna taha istuvad ka maa pealt uuesti ära. Sinu peategelased mõtlevad ka üsna samamoodi, kuigi tegelikult nad mõtlevad ju valesti, kui mõned romaanid tõlgendama ajaloolise romaanina, siis kindlasti ei ähvardanud kahte edukat kaupmeest nekruttiks võtmine, neil ei oleks igasuguseid muid ebameeldivaid kohustusi 18. sajandi sõjapidamise tingimustes kaela pandud. Mis siis sisuliselt oleks tähendanud nende vara riisumist. Aga ilmselt neid ikka püssi alla ei oleks enam vanade meestena uuesti kutsutud, aga igatahes nad katsuvad seda ennetada. See asi kukub väga lollisti. Kui väga lollisti välja ja, ja ma arvan, et et võib-olla seal on ka helde väikene soov lihtsalt minna seiklema ja võta oma hea sõber kaasa ja selline aimdus, et sõda võib tulla endale lihtsalt väga heaks ettekäändeks. Aga miks sa valisid Königsbergi? Tea. Ma noh, mõndade asjade kohta sa lihtsalt, et kirjanik oli, lihtsalt, tead, kus nad toimuvad. Sa ei, sa ei esita selle kohta väga-väga palju küsimusi. Tüks. Miks just treestlannia, Königsberg? Põhjus on selles, et ma eelmise aasta alguses sattusin treestanisse või noh, ei sattunud, vaid läksin sinna ja ise ka täpselt ei teadnud, mida ma sealt otsin, aga tulemuseks oli, oli väga suur inspiratsioonipuhang. Sest streeste neist on see osa alles, mis on alles, aga ülejäänud on pikad sirged tänavad kaubamajadega ja ja mis on väga oluline, erineva erinev võsa. Mulle see, see on kuidagi sümpaatne, kui, kui linna südames või veidi eemal on puid ja sellist ebamäärast pajuvõsa. Aga osa tänavaid, kus on näiteks kaks maja, on alles ja siis on nagu tühi auk nagu hammas oleks välja löödud tänavalt ja siis on jälle maja. Et sellised paigad mõjusid hästi inspireerivalt, sest et sa nagu väga konkreetselt näeb, et seal on maja olnud ja sa võid isegi sealsamas guugeldada mingisuguseid vanud restorani fotosid ja leida selle maja üles foto all ja siis sa näed, et seda ei ole, aga sa saad minna sellest sellest august läbi, et minna kuhugi netosse või kuhugi. Ei ta pitsat ostma. Et see, kuidas see üks kauge sündmus varsti saab 80 aastat. Kuidas see mõjutab selliseid hästi pisikesi sündmusi igapäevases elus, mille peale ei mõtle, mõtled, et Dresdeni pommitamine see oli 80 aastat tagasi? See on noh. See ei puuduta mind, aga samas iga päev ta puudutab siin-seal lihtsalt ei teadvusta seda oma oma trajektoori del. Kuna Tallinn on suhteliselt suhteliselt säilinud, Me elasime suhteliselt hästi selle selle sõja üle, siis Tallinnas seda nii väga ei koge. Võib-olla, kui sa kevadpäikeses pikutad Kirjanike Liidu vastas Niguliste kiriku kõrval, siis sul võib tekkida selline aimdus, et äkki siin olid varem majad. Aga see haljasala mõjub hästi nagu orgaaniliselt. Aga jah, see tühimik, selline inspireeriv tühimik, mis, mis treestlenisse treestonis tekkis, see on suurelt osalt, ma arvan, selles raamatus süüdi. Nagu ikka, palusin ma saatekülalisel valida saatesse ka ühe muusikapala ja Kaur, sa valisid ühe loo ja ma hakkasin kohe uudistama, kuidas on raamatuga seotud või kas see kuidagi inspireeris sind ja sinu vastus oli pehmelt öeldes pettumust tekitada. Ma otsisin seal mingisugust tyypi, kihvti lugunes kuidagi kirjeldaks seda raamatut ja, ja kogu elu ja asju, aga siis Youtube soovitas. Ja siis ma kuulasin, mulle täitsa meeldis, sest selle lauljanna hääl kõlab nagu kaine, ei vain Hous. Et tal on seda jõudu ja energiat ja siis ma mõtlesin, et miks mitte. Kuulame siis seda nende kaine häälega tütarlast, Gabriella Kilmi ja loo nimi on Switab Autmi. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja vestlen Kaur Riismaaga, kelle romaan väike Ferdinand on nomineeritud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Ta oli aastaauhinnale, kuulasime vahepeal muusikat, selleks oli Gabriella Kilmi Switta Pault nii. Ja enne muusika pausile minekut. Kaur, sa rääkisid kohtadest, kuidas kohtade kadumine, nende deformeerumine, võib-olla hästi inspireeriv ja mina hakkasin sind kuulates mõtlema jälle raamatutegelaste peale, kes elavad selles õndsas äratundmises, et kogu nende maailm on püsiv ja samal ajal jalutavad nad vastu 1756. aastal puhkenud teisele Sileesia sõjale, mis kujunes ju Preisimaa jaoks selliseks katastroofiks, et kui poleks Venemaal toimunud riigipööret, siis võib-olla ei oleks preisi riik alleski jäänud, ehk siis, et tegelikult väga suured katastroofid ootasid nad ees ja nii-öelda parim oli veel tulemas 20. sajandi näol, millest nad kõik elavad sellises õndsas teadmatuses. Samal ajal neid tegelasi kannustab ju teadmisjanu. Hea küll, Ferdinand kohtuksin hiiglasega, aga ta läheneb ka sellele üsna ratsionaalselt. Ja enne seda stseeni on aset leidnud üks vestlus Berliinis kus ka arutletakse väga selle üle, et milline roll piiblil on maailma seletamisel ehk, ja üks tegelane, kes samuti käis sinu ette loetud katkendist läbi üks Heisenberg väga hästi valitud nimi. Tema arutleb metafüüsika üle, ehk siis, et see 18. sajandi keskpaiga selline Tallinna muutus, võib öelda vaimsest keskajast väljatulek, mis ikkagi tegelikult kestis ja kestis siis kaabelkriitiliste piibliuuringute alguseni läks sealt veel kuni 80 aastat. Aga samal ajal oli juba selline Teadusmõte ikkagi väga tugevalt ennast ankurdatud maailma viimase eelnevate eelnevate kümnendite jooksul. Et see on ka üks selline keskne joon, et need inimesed elavad keset ühte murrangut, aga jääbki natuke lahtiseks, kui palju nad ise tajuvad seda murran, kuna ja kui palju nad võtavad seda lihtsalt oma maailma osana, nii nagu ilmselt inimesed iga aega, millal nad elavad, võtavad ainukese kujuteldava reaalsusele. Nad on suhteliselt ametis oma igapäevase eluga ja nad ei, sõjad tulid ja läksid. Et et ühest küljest sõda on küll hirmus asi, aga ta tuleb ja läheb. Et nad ei, nad ei mõtle liiga palju selle peale, et, et kas need on. Nüüd on mingisugune suur murrang või? See, see nagu rohkem avaldub tagantjärgi, et ahhaa vaata Me elasime sellisel huvitaval ajal. Et see, see on, see on hästi hea, kui su elus läheb niimoodi, et sa tagantjärgi saad aru, et sa elasid huvitaval ajal, sest kui sa saad aru, et et ossa püha püssi, et praegu on huvitavad ajad, siis, siis tõenäoliselt on suhteliselt räbal elu Aga selle Teadusmõte või siis ütleme vaimu mõtte osas, nad on ikka päris palju ametis ja julgen küll väita, et ole, inimesed tajusid, et midagi on õhus, midagi muutumas, mingisugused alustõed on muundumas. Noh, üks üks väga suur sõna otseses mõttes Euroopat raputanud, et sündmus oli, oli Lissaboni maavärin, mis ühe sellise vastureformatsiooni pesa või sellise sellise katoliikliku kindluse nojah-sõna otseses mõttes pühkis maa pealt ja see tekitas hästi palju küsimusi, et kui seal kuskilt lugesin, et 20 protsenti Portugali elanikest olid kus mungad või nunnad näiteks. Et kuidas see võimalik on, et kuidas, kuidas jumal teeb niimoodi, et kas süüdi on see, et mitte väga harva oli bordell ja klooster samas majas või et see tekitab küsimusi, et kas, kas mina tegin midagi valesti, kas meie inimestena teeme midagi valesti? Et jumal meid niimoodi karistab? Või mis jumal see üldse on? Või kas üldse on jumal, äkki ei ole, äkki see on lihtsalt loodus, mis kuidagi toimib ise inimese peale mõtlemata? Et noh, muidu muidugi oli hulk inimesi see absoluutselt kuidagi ei kõigutanud enamus inimesi, kes seal olidki ametis oma igapäevase elu ja loomade talitamisel põlluharimisega. Aga, aga oligi seltskond, kellele see kuidagi korda läks. Kes kirjutasid sellest raamatuid Volterwegant nende hulgas. Ja noh, Volter oli selline popstaar, et kui tema midagi kirjutas, siis selle üle arutleti, et vähemalt nii-öelda seltskondades Et Need mõtted sedasama poolteer näiteks, mida tema ütles, noh, see on siin tegelaste kõneainet pakub kõneainet, Nad arutlevad sellele, et osaliselt muidugi sa ütlesid ise ka enamik inimesi kes talitas loomi, kes lapsi, kes mõlemaid, aga vähemalt haritud ringkondades räägiti nendest asjadest ja, ja esitati ju küsimus, mille Volter oli ju väga julgelt vastanudki, et kas jumal on olemas. Valter ütles, et ei ole noh või noh, ta jõudis oma elu lõpul lõpuks selliste mõteteni. Et need, et mõtted olid tol ajal siiski ikkagi muutumas aktuaalseks. Noh, mingis mõttes nad olid, nojah, nad olid muutumas aktuaalseks ja nad said nii-öelda laiema kõlapinna, et see missugune suhe on inimesel maakerasse või universumisse või päikesesse, see oli juba noh, 100 aastat varem ka njuutonit küsimus ja sajandi alguses lipnitse küsimus. Et aga varem see oli võib-olla kitsamalt selline teadlaste problemaatika, et kuidas maakera toimib. Aga seoses näiteks ajakirjanduse levikuga või seoses selliste popstaaridega nagu Walter oli kõlapind oli laiem Aga sa ise mainiksin ka ära ajakirjanduse rolli. Siin vähemalt üks peategelane, sedasama Heisenbergi suhtub väga taunivalti ajakirjade lugemisse, ütleb, et sealt ei ole küll võimalik kellelegi midagi. Noh, kas tänapäeval on, oleneb ajakirja, oleneb ajakirjast, eks ole Me oleme nüüd päris hulga teemasid loetlenud, mis siit raamatust läbi käivad, üks on siis sõprade soov seiklema minna, millal me ei olegi peatanud nende sõprade omavaheline suhe, mis ju ka vastavalt sellele, kuidas olukord pingestub, pingestub nende suhe. Siis me oleme rääkinud ajaloost, kadunud linnadest metafüüsikast, teadvusest, ühiskonnast, et noh, neid teemasid niimoodi loetledes on hirmus palju, et kellele sa selle raamatu siis kirjutasid? Vanad 12 aastasele endale kui ma, kui ma kirjutan midagi, siis ma ei eelda, et mina, kaur, riismaa olen ainulaadne inimene. Et kui mina saan aru, siis neid inimesi on veel ja ja tegelikult seda raamatut võib lugeda, sa võid ta lihtsalt algusest lõpuni läbi lugeda ja mitte midagi ei juhtu. Noh, sa saad mingisuguse lugemiselamuse. Ja sellega see asi jääb sinnapaika, aga siis võib-olla sa oled kuulnud, et Immanuel Kant oli mingisugune suur, väga tähtis filosoof alati raugastunud sünnist saati. Ja siis selle esimestel lehekülgedel visatakse näkku see, et et mis asja, ta ei ole üldse keegi, ta mingisugune kehkaadi vei ja noh, selle pealt sa saad mingisuguse väikese elamuse toota, kuidas ta nüüd kanti kohta ütleb niimoodi ja nii edasi, et igas selles teemas on sul võimalik minna noh, mingil määral nagu sügavamale. Ja ma ei eeldagi, et lugeja tunneb nii ajalugu, filosoofiat, kõiki neid asju võrdselt sügavuti. Noh, neid inimesi üldse ei ole kuigi palju. Aga üht-teist tunned ja tead paremini, teist natukene vähem. Et ja mõnel mõnel alal oled, et ekspert ja oskad öelda, et Aivatvat 1756. aastal Helmutit ei saanud olla olemas, sest see oli tollal perekonnanimi ja nii edasi, et et õnneks keegi ei ole kõigi alade ekspert, sest siis selles raamatus oleks lihtsalt nii palju vigu, et mis tast ikka lugeda. No aga mis ta siis lugeda, sa ütlesid, et jah, sa võid selle läbi lugeda, aga päriselt ei öelnud, et mida veel võib teha. Sellest ma rääkisin küll, rääkisin Ruubiku kuubikut. Samas on ikkagi üks selge lugu, et seda vist peaks kuulajale ka rõhutama, et ta ei ole siiski raamat, mille peaks suvalisest kohast lahti tegema, et siin on ikkagi üks lugu, mis algab kuskilt, jõuab. Kui ta on, ta on hästi selgelt konkreetne lugu aga mulle tundub, et ma olen üsna osavalt ära peitnud, et need kohad, mis mis lihtsalt ei saa juhtuda sellises järjekorras, noh, üks üks kõige kõige ilmsem selline koht on, et fatalist tšak ei ilmunud 1756. aastal, et et järelikult, et seal üks tegelane, kes seda raamatut loeb, ei saa seda lugeda sel ajal, aga miks ta ei saa seda lugeda, et et kui sa hakkad niimoodi kuskilt otsast harutama, siis siis avastada, et selle ühe raamatu sees on nagu veel raamatuid. Ehk siis sa ei taha mitte lugejat ninapidi vedada, vaid tähelepanelikku lugejat utsitada, edasi ütleme edasi uurima ja siis uue info pealt sulle vastu vaidlema. Just see on täpselt see, mida ma tahan. Ja see iseenesest veidigi päris selline õilise kõrgelennuline idee ja huvitav, kas tänapäeva kiires maailmas, kus raamatuid on pealegi palju leidub palju lugejaid, kes eluga on valmis kaasa tulema, et kuidas senised vastukajad on olnud. Senised vastukajad on, on head olnud ja paistab, et ka täitsa hästi. Aga seda küll, et ma ei tahtnud kirjutada raamatut, mis noh, kuhu sa upud siis? Leheküljed lihtsalt lendasid vaid, et see oleks raamat, kus sa pead nagu kikivarvul käima leheküljelt leheküljele ja olema kogu aeg valmis, et midagi juhtub, või kui sa ei näe, et midagi juhtus, siis esitama endale küsimuse, miks ei juhtunud? No võib-olla nendele kuulajatele, kellele jääb mulje, et tegu on sellise väga peenenenud maitsemeelega keerulisele kirjanduslikule mängule pean ütlema, et ega selle lugemine nüüd ei ole küll mingisugune tohutu raskejõustik, et tegelikult on see ikkagi päris mõnusalt loetav tekst, kus tõsi, aeg-ajalt tuleb ette, pole lapata mingeid asju kontrollida ja mingid asjad jätavadki kukalt kratsima, aga iseenesest. Keelelises mõttes loo mõttes ei ole seda raskem, sa ei saa kirjutada sellist raamatut, mis on hästi kas siis kas keerulise struktuuriga või, või kus toimuvad mingisugused sellised salapärased mängud ja mis on samal ajal ka väga sellise raskepärase sõnastusega, kus on tohutult võõrsõnu ja ja sünonüüme ja adjektiive ja nii edasi. Et selline raamat nagu väike Ferdinand on, ta peab olema võrdlemisi sihuke lobe lugemine, et sa et sa kohe sinna sisse ei komistaks, minule jäi, käiks raamatut tagasi riiulisse, paneks. Jah, ja ta ongi üsna lobe lugemine. Kas sul on juba midagi uut ja järgmist ka pooleli? On küll ja see on, on ka romaan ja kuidas luuletamisega loodud. Luuletada ei, ei saa kuidagi luuletada, nagu ei saa. Kui sa samal ajal kirjutad romaani ja ja mul on ka tunne, et kui sa luuletud, siis selle luuletamise pealt hakata romaani kirjutama on väga raske, sest luurata sünnib mingisugusest ideel algatusest, mingisugusest emotsioonist. Ja siis sa nagu viskad selle emotsiooni minema, viskad selle idee minema. Et noh, see on nüüd valmis mõeldud, nii, annan selle inimestele lugeda. Noh, sa ei mõtle teda edasi, sa ei mõtle, mis sellest ideest võiks tuleneda. Kas selle ideega võiks olla seotud mingisugune sündmus, mis illustreerib seda ideed kuidagi. Et see nagu mõtlemise erinevus on see, et sa ei saa kahte asja korraga teha. Ega vist ei saa küll, jah. Ma tänan, kaur, riismaa sind selle jutuajamise eest ja tänan sind ka romaani väike Ferdinand eest. Soovin sellele edu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate määramisel. Igatahes edu on kindlasti juba see, et tegu on nomineeritud teosega ja soovin edu sinu järgmise raamatuga. Kas sa julged lubada, millal see lugejate ette võiks jõuda märajat sügisel? Sinna ei olegi enam sügisel. Hilissügisel sinna ei olegi enam palju aega. Veelkord aitäh, kaur, riismaa. Mina olen Peeter Helme. Loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.