Loetud ja kirjutatud. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud. Minu nimi on Peeter Helme ja ma olen täna siin stuudios üksi, kui jätta kõrvale helioperaator maris Tombak, kes seda saadet salvestab. Nii et koroonakriis on tabanud ka vikerraadio kirjandussaadete ja kuidagi tuleb mulle seega isekeskis siin hakkama saada. Mõtlesin, et räägin täna baltisaksa kirjandusest ja ega muud põhjust selleks ei olegi, kui et olen hakanud, et viimasel ajal lugema baltisaksa aastaraamatut Jaan puhtes, Baltischen Deutsch tuum mis on selline alma Nahkus ilmuvat rohkem ja vähem teaduslikud tekstid, raamatuarvustused, mälestused, sekkaga, veidi ilukirjandust. Ja seda on välja antud, et juba 1950.-test aastatest alates väljaanne ilmub tänaseni ja saatuse tahtel muned terve patakas kodus olemas ning neis on loomulikult käsitletud ka baltisaksa kirjandust. Ja lugedes erinevaid artikleid ja ka ilukirjanduslikke palasid, sealt tundus, et võiks selle teema juurde tagasi pöörduda. Ega ma ütlen tagasi, siis pean silmas seda, et vikerraadios on tegelikult baltisaksa kultuuri ja kirjandust ikka ja jälle käsitletud, olen seda isegi teinud. 2018. aastal sarjas suvelugemine soovitasin näiteks baltisaksa kirjandust. Kellel huvi on, saab selle üles leida ka vikerraadio kodulehelt ja karta võib, et saate teises pooles natukene kordangi ennast jagades mõningaid lugemissoovitusi. Ühtlasi soovitan ka 2013. aasta maikuus eetris olnud keelesaadet baltisaksa keelest filoloog Reet Venderiga, kes natukene räägib sellest, millist saksa keelt baltisakslased rääkisid, kuidas see on mõjutanud Eesti ja muidugi ka läti keelt ja ka vastupidi, kuidas eesti ja läti keel mõjutasid siinsete sakslaste keelt. Ja samuti on ka saatesarjas Eesti lugu olnud mitu korda juttu baltisakslastest. Kõiki neid saateid on võimalik vikerraadio kodulehel see üles leida ja kuulata. Ning loodan, et liiga palju neid korda. Ja keskendun siis täna natukene baltisaksa kirjandusele, kuigi ütlen ka kohe ette, et ega ma ei ole erialateadlane ja seda saadet võiks võtta mõningase sisse juhatusena, kuhu siis bikinga, raamatusoovitusi. Aga nüüd alustades peaks kõigepealt küsima, mis üleüldse on baltisaksa kirjandus. Ja enne sellele küsimusele vastamist peaks küsima, kes või mis olid baltisakslased. Nii et sissejuhatusele eelneb veel sissejuhatuse sissejuhatus, aga julgen väita, et see on põhjendatud, sest vastasel juhul on teemat äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu piiritleda. Võib-olla peatudes kõigepealt sõnal baltisakslased, siis see sõna on suhteliselt uus. Kõigepealt seitsmeteistkümnendal 18. sajandil oli välja kujunemas või juba kujunenud nii-öelda maiskondlik identiteet siinsete sakslaste hulgas räägiti endast kui eesti, liivi või kuramaalasest eraldi. Tugev keeleline identiteet oli kindlasti ka riial kui baltisakslaste suurimal keskusel. Aga eriti aadlimiljöös oli eraldi identiteet, et ka Saaremaal, millel on ka oma rüütelkond olemas ja see tuleneb siis omakorda taani ajast, mil mäletatavasti Saaremaa kuulus Taani riigi koosseisu. Nii et selline maiskondlik identiteet on siis väga tihedalt seotud, et Eesti ja Läti poliitilise ajalooga nagu Saaremaa näide on väga hästi, seda ka demonstreerib. Ja ta mõjutas ikkagi pikalt baltisakslaste kujunemislugu, nii keeleliselt kui meeleliselt. Siin pean ma silmas seda, et kui me nüüd lähme Eesti ajaloos tagasi, siis 16. sajandi keskpaigast alates oli ju see maa, mida kutsuti Vana-Liivimaaks killustatud erinevate poliitiliste jõudude vahel. Kõigepealt Põhja-Eesti, hiljem ka Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti läksid ju Rootsi koosseisu. Saaremaa nagu öeldud, Taanile ja kuramaast moodustus ju üldse eraldi riik. Kuramaa hertsogiriik, mis oli Poola vasall ja nende eri maade saatused, põimusid lõplikult uuesti ühte alles 18. sajandi lõpuaastatel, mil ka kurama liideti Vene riigiga, millega olid varem juba liidetud Eesti- ja Liivimaa kubermang. Nii et kitsamas mõttes võib öelda, et baltisaksa identiteet sai nende õitsele puhkeda alles vene riigi koosseisus 19. sajandi jooksul. Kindlasti võib sellele reisile vastu vaielda, aga kui me nüüd hakkame varsti vaatama baltisaksa kirjandus, seda, millal seda tehti, kuidas seda tehti, kes seda tegid ja kes seda lugesid siis on kahtlemata 19.-st sajand vägagi määrava tähtsusega. Ja tegelikult ei tohi ära unustada ka seda, et kui me räägime enda eestlaste rahvuslikust ärkamisajast siis 19. sajandil toimus ka baltisaksa rahvuslik ärkamine. Toimus teadlikuks saamine sellest, et ollakse baltisakslased, loomulikult teadlikkus oma eripositsioonist, oma missioonist, enda rollis siinses ühiskonnas oli kogu aeg olemas olnud. Aga selline keelelis kultuuriline teadlikuks saamine on ka baltisakslastele siiski seotud 19. sajandi alguse mõtlejate, eelkõige muidugi Herderi nimega kelle looming mõnikümmend aastat hiljem hakkas mõjutama ka eestlaste ja lätlaste rahvustunde kujunemist. Ja loomulikult on siis rahvuslik ärkamine eeldus ka rahvusliku sellise rahvuskirjanduse tega. Aga jah, see mõiste baltisakslased lõi laiemalt läbi alles esimese maailmasõja ajal, olemas oli ta juba veidi varem, selle esmakasutajat ei olegi vist teada. Üldiselt rääkisid baltisakslased endast varem alati kui baltlastest ütlesid enda kohta Baltel aga esimese maailmasõja ajal, kui üleüldse tekkis siis selline käsitlus sellest erinevad saksa rahvusrühmad Ida-Euroopas on osa sakslastest, aga et nad elavad teiste rahvaste keskel, siis hakati me ikka täpsemini määratlema. Saksamaal oli tegelikult 19. sajandi lõpul ja veel ka 20. algul räägitud sageli ka saksakeelsetest venelastest saksa keeles neutchrusson. Või kasutati ka mõistet Balten, Deutsch, mis muutus ametlikuks natsionaalsotsialismi ajal. Ja see tuli ka soovist ühtlustada erinevate Kesk- ja Ida-Euroopa saksa rahvusrühmade nimetusi Sudeetel, Deutsche, Balten, Deutsche ja siis omakorda veel selline mõiste nagu folkas Deutsche kõige üldisemalt. Nii et jah, baltisakslased sõnana lõi läbi esimese maailmasõjapaiku ja sistaga kinnistus kinnistus saksa keeles ja kinnistus ka eesti keeles. Nii et baltisaksa kirjandus kitsamalt võttes on siis saksakeelne kirjandus, mida tegid Eesti ja Läti aladel elanud sakslased peamiselt kirjutabki, seda alamsaksa keeles ja hiljem ülemsaksa keeles. Aga selline määratlus on vaieldav ja selle juurde tulen ka kohe tagasi, võib-olla mõni sõna ka selle kohta, et mis on siis need alam ja ülemsaksa keel nimelt alamsaksa keel on siis tänapäeval saksa keele murre ja see keel oli nii-öelda Hansa Liidu ametlik keel. Loomulikult ei olnud tol ajal ta mingisuguse dokumendiga määratud ametlikuks, aga see oli asjaajamise keel, mida tol ajal Läänemere ruumis kasutati. Ja mida tänaseni tegelikult väga paljud Põhja-Saksamaal elavad inimesed. Kui ka mitte tingimata igapäevakeelena, siis vähemalt sellise kodukeelena, mida vahel pruugitakse, tarvitavad. Keskajal oli alamsaksa keel ikkagi üks Põhja-Euroopa juhtiv kui mitte kõige juhtivam kirjakeel Saksa keele põhja murrete põhjal siis kujunenud. Ja reformatsiooni ajal lõi läbiülemsaksa keel ja see on siis see keel, mida ka tänapäeval koolis õpitakse. Või siis piltlikult öeldes, kui te näete telekas kõnelemas proua Merkelit, siis see on see keel, mida tema räägib. Ja see alamsaksa keel jäi iseenesest Eesti ja Läti alal kasutusele vähemalt koduse keelena veel kuni kuskil 18. sajandini. Aga samal ajal toimus siiski Vana-Liivimaal üsna kiire keeleline nihe just ametlikus asjaajamises. Aga loomulikult puudutab see ainult kirjakeelt. Sest nagu öeldud, suulises kasutuses ei alamsaksa keel 18. sajandini võib olla aga ka 19. sajandini veel kasutusele. Kuid on ka oluline lisada siin. Tegelikult jäi baltisaksa sõnavarasse väga palju alamsaksakeelseid sõnu mida hiljem on leksikograafid nimetanud kui tüüpiliste baltisaksa näidetena, aga tegelikult, kui natukene keele ajalookihti nii-öelda pealt ära kraapida siis on näha, et need on sageli täiesti tavalised alamsaksa sõnad, mis võivad murdesõnadena olla Põhja-Saksamaal siiani kasutusel. Ja siin juures on ka huvitav märkida, et ka meie enda eesti keeles on ju väga palju sõnu, mida meie jällegi käsitleme selliste baltisaksa laenudena või baltisaksa mõjudena kuid keeleajalukku süüvidesse üsna lihtne tõestada, et tegu on pigem üldist alamsaksa laenudega, mille ajalugu ulatub kaugemale võib-olla isegi muinasaega välja. Aga jah, see keelevahetus toimus 16. sajandil kirjakeeles ja nagu öeldud, oli see osaliselt tingitud poliitilistest mullistustest. Aga loomulikult ei saa unustada ka reformatsiooni reformatsioon, mis siis ikkagi kinnistas ülemsaksa keele positsiooni saksa keeleruumis. Luteri piiblitõlke tõttu oli ühtlasi ka keelelise segregatsiooni kinnistaja Eesti alal. Ja mida ma sellega öelda tahan, on see, et teadlikuks saamine iseenda keelest paniga, siinse ala sakslasi nii-öelda selgemalt piiritlema, seda, kes on sakslane ja kes ei ole. Nagu võib lugeda Hainsponsor müürlane ja Paul Johansoni mahukast teosest Deutsche tundoyczin riival ehk siis sakslane ja mitte sakslane Tallinnas, mis on suur keskaegse Tallinna ajalugu siis kui üks sakslane keskajal ka siis, kui ta oli alamsaksa keele kõneleja sattus Tallinnasse, siis oleks keel, mida siin kõneldi, talle tundunud täiesti arusaamatu. Siin baltisaksa keel oli paksult täis kohalikke eesti laene lisaks lihtsalt kohalikke saksa sõnu, mida mujale mõistetud siia võib-olla keskajal veel mitte, aga uusajal hakkas ohtralt lisanduma ka vene laene, rääkimata Ta Rootsi ja Soome mõjulistes sõnadest, mis puudutasid näiteks kohalikku merendust või, või üldse kohaliku asjaajamist. Ja seega see saksa keel, mida siin räägiti, oli ikkagi ühele riigi sakslasele, keskajal või hiliskeskajal või ka varauusajal. Täielik pudru ja kapsad. See hakkas muutuma siis pärast reformatsiooni, mis ühest küljest laiendas kirjaoskajate inimeste hulka kindlasti. Teisest küljest pani inimesed rohkem mõtlema keelele, rohkem mõtlema ka korrektsele keelele, sest ka keelelise standardi küsimus tuli teravamalt päevakorda siis, kui oli hakatud piiblit tõlkima saksa keelde ja hakati seda ka tänu trükikunsti levikule palju laiemalt levitama. Seisis omakorda. Kahtlemata tugevdas seda arusaama, milline üldse peab olema õige saksa keel. Ja, ja see omakorda veel tõi kaasa ka suuri muutusi usulises käitumisest, nagu näiteks eraldi saksa ja eestikeelsete koguduste tekke Tallinnas ja Tartus ja teisteski linnades, aga see selleks tulles nüüd ikkagi tagasi selle juurde, mis on siis baltisaksa kirjandus, siis me alustasime sellest, et baltisaksa kirjandus on kirjandus, mida on Eesti ja Läti alal elanud sakslased loonud alam-või ülemsaksa keeles, siis tegelikult võib baltisaksa kirjanduseks lugeda ka teistes keeltes loodud kirjandust, mis kuulub oma sisult või hoiakut või ka lihtsalt autori biograafiast tulenevalt baltisaksa traditsiooni. Ja mille siis on loonud need inimesed, kes on ennast ise identifitseerinud baltisakslastele. Nõnda võib baltisaksa kirjanduse hulka nimetada ka mõningaid prantsuskeelseid romaane ladinakeelset akadeemilist juhuluulet näiteks seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist ja loomulikult esto Eletofiilide, eesti ja lätikeelseid teoseid, mille lugejaskonda kuulusid peamiselt sakslased. Eelkõige käib siis jutt sellisest nii-öelda mõisa luulest või lamburi luulest, mida eks mõisnikud armastasid lõbu pärast kirjutada ja mida kanti salongiõhtutel ette. Nii et nagu igasuguse kirjanduse piiride tõmbamine on ka baltisaksa kirjandusega, nii et need piirid ei ole mitte selged, vaid pigem selline hägune ala. Ehk siis saab alati vaielda selle üle, kas üks või teine autor kuulub baltisaksa kirjanduse hulka või mitte, aga sellest jõuan ehk mõne aja pärast natukene rääkida. Võib-olla peaks küsima, millal algas baltisaksa kirjandus, kas me saame äkki ajalise piiri tõmmata, kui me ei saa ka sellist ruumilist või autorite biograafiast tulenevad piiri tõmmata? Võib-olla võib näiteks küsida, kas Läti Henrik oli esimene baltisaksa kirjanik? No mina ütleksin, et pigem mitte ja miks mitte noh, ilmselt kõige lihtsamalt öeldes ta kirjutas ajal, mil ei olnud veel baltisakslasi. Samal ajal on tõsi, et Läti Henriku kroonikale oli hilisemalt arvestades väga suur identiteeti loov mõju ja see kehtib muidugi ka teiste kroonikate kohta, mida vanad Liivimaalt on pärit üsna arvukalt, nii ordu kui piiskop kondade kroonikaid. Osa neist on ladinakeelsed, aga Liivimaa vanem riimkroonika on hoopis keskülemsaksakeelne. Pigem võiks teha väikese hüppe edasi. Väike hüpe on umbes 300 aastat. Aastatel 1536 kuni 1600 elanud Balthasar Russovi. Liivimaa kroonika on jällegi päris kindlasti baltisaksa kirjandus. Selle juures võib täiesti kõrvale jätta kogu arutelu selle üle, mis rahvusest oli russo ise. Siinkohal soovitan muide kuulata tänavu veebruaris eetris olnud saateid sarjast Eesti lugu, mis on pühendatud Jaan Krossi suurromaani kolme katku vahel ilmumise 50.-le ja 40.-le aastapäevale ehk siis 50 aastat tagasi ilmus selle esimene ja 40 aastat tagasi. Viimane osa. Ja nendesse eesti loo saadetes kõneleb ajaloolane Jüri Kivimäe puudutades muuhulgas ka Russovi rahvusküsimust. Aga see selleks baltisaksa kirjanduse üheks esimeseks tähtteoseks võib ma arvan julgelt pidada Balthasar Russovi Liivimaa kroonikat mitte ainult seal leiduvate hoiakutega selle kirjelduse ega keele tõttu vaid üleüldse selle tõttu, et see aitab meile anda ühe teatava raami. Tinglikult võib nimelt baltisaksa kirjanduse algusajaks pidada 16.-st seitsmeteistkümnenda sajandivahetust kroonikaid, juhuluulet mälestusi. Ehk siis aega, mil kirjutas vahendid olid juba märkimisväärselt odavnenud. Levinud oli juba trükikunst, seega laienenud nii võimalike autorite veelgi enam aga võimalike lugejate ring. Ja nagu enne seletatud reformatsiooni mõjul oli tekkinud tugevam kui mitte veel rahvuslik, siis kindlasti keeleline identiteet. Aga kui me nüüd seal alguses oleme kuidagi enam-vähem, kuigi jällegi hägusate raamidega kõikumisega vähemalt sadakond aastat siia-sinnapaika pannud, siis millal lõppes baltisaksa kirjandus? Ja sellele küsimusele peaks võib-olla vastama üleüldse käsikäes küsimusega, millal oli baltisaksa kirjanduse hiilgeaeg ja see on nüüd selline arutelu koht kõige üldisemalt ja kõige lahmiv amalt võiks öelda, et 19. sajandi teine pool 19. sajandi teine pool oli baltisaksa kirjanduse hiilgeaeg aga võib-olla ei olnud ka sinna tulema kohe tagasi. Igatahes soovitan ma neil, keda teema rohkem huvitav vaadata Liina Lukase 2006. aasta doktoriväitekirja baltisaksa kirjandusväli 1890 kuni 1918. Sealt saab põhjaliku ülevaate nii tolleaegsest baltisaksa kirjanduselust üldisemalt, kirjastustest, ajakirjadest, almanahhi idest ja muudest väljaannetes kui ka autoritest. Lucas võtab eraldi ette mees- ja naisluuletajad, erinevad luuležanrid toona kirjutatud romaanid oma eriliikide kaupa ja nii edasi ja nii edasi. Ja olgu ka öeldud, et see materjal on PDF-dokumendina internetist tasuta allalaetav tuleb lihtsalt pealkirja järgi otsida kirjutada Google'isse baltisaksa kirjandus 4890 kuni 1918 ja käes ta ongi üsna mahukas lugemine. Kuid kas see teos käsitleb baltisaksa kirjanduse hiilgeaega? Jah, jäi. Tegelikult käsitleb see ju baltisaksa kultuuriloojangut või vähemalt lõpu algust. Juba 19. sajandi keskpaigast järk-järgult alanud venestamine oli ju 19. sajandi lõpukümnendil käimas täistuuridel ja see raskendas kõigi, mitte vene rahvaste kultuurilisi püüdlusi. Aga teisest küljest sajandivahetus oli ka baltisaksa kultuuri küpsuse periood. See oli aeg, millel olemas olid nii rahalised kui tehnilised võimalused kui ka kultuuriline nii-öelda rasvakiht, millelt vaadata mitme sajandipikkusele minevikule. Nii et see oli ühest küljest justkui väga hea aeg, aga teisest küljest raske aeg, nii et ma ei tea, kas see oli kuldaeg, võib-olla peaks kasutama hoopis mõistet hõbeaeg. Aga kas kuldaeg SAISis olla enne või siiski pärast, võib-olla on see mõiste vigane? Ma arvan, et see ongi üks selline natukene viljatu arutelu kohta, sellepärast et siis me saame kuldaega ikkagi defineerida alles päris suurelt ajaliselt distantsilt. Ja teiseks sõltub sellest, mida arvesse võtta. Tõepoolest see 19. sajandi 20. sajandivahetus oli aeg, mil kõik institutsioonid olid olemas, baltisakslased saaksid oma kultuuri oma kirjandust viljeleda. Teisest küljest oli nende poliitiline positsioon selleks ajaks juba küsimärgi alla seatud. Kuid nagu me teame, ei käi kultuuriline ja poliitiline õitseng sageli sugugi mitte käsikäes. Kui minna natukene ajas edasi 1920.-tesse 1930.-tesse siis see näiteks on periood, mil baltisaksa kirjanikud tegid endale varasemast palju rohkem nime saksa kultuuriruumis ja ma pean silmas siis Saksamaad ennast. Ja siin võib kohe nimetada paar tolleaegselt tähtteost. Üks on Sigrid fon veegia saki Balti tragöödia, mis ilmus Saksamaal 1935. aastal ning sai kohe väga Võimsa vastuvõtu osaliseks. See on eesti keeles ilmunud Tiiu Relve tõlkes 2009. Ja kuigi mingis mõttes seda raamatut me tänapäeval loeme kindlasti hoopis teise pilguga, kui loeti kolmekümnendatel. Ma pean silmas seda, et kui fon veega saki jaoks Balti tragöödia oli siis Vene revolutsioon ja kogu senise maailmakorra kokku varisemine sealhulgas ka Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas ja uute rahvusriikide sünd, siis nüüd me loeme seda loomulikult ühepalju suurema hukatuse eel aimusena. Ja teine teos, mis on Saksamaalt siiamaani armastatud teos, millest ilmub pidevalt, et kordustrükke ja julgen väita, et selle autor on ilmselt kõige kõige tuntum baltisaksa kirjanik üldse. Selleks on Werner Bergen Grööniraamat Surm Tallinnas. Saksamaal ilmus 1939. aastal eesti keeles Rein Sepa tõlkes Loomingu raamatukogus juba 1966. aastal ja sellest on ilmunud nii Saksamaal saksa keeles kui Eestis eesti keeles arvukaid kordustrükke. Ma julgen arvata, et ka praeguse saate kuulajate hulgas on palju neid, kes seda teost lugenud, seda armastavad. Aga kes ei ole, soovitan väga. See on kindlasti kohustuslik lugemine igale tallinlasele, aga tegelikult on see ka kohustuslik lugemine igaühele, kes tahaks heita pilgu Eestile baltisakslase silme läbi. Verner Bergen kirjeldab oma kaheksas jutus, kui ma nüüd ei eksi. Jah, kaheksas jutus kummalisi seiku vanast Tallinnast, mis kõik on seotud surmaga, aga see surm esineb neis sageli koomilise mingis mõttes ka sellise humoorika, justkui vana sõbrana. Ja ühtlasi annab see väga veidra ja omamoodi nii-öelda gooti õudus jutuliku vaate vanale Tallinnale kui mingile imelikule surnute linnale, kus surm on kõikjal kohal. Aga samal ajal on ta kõikjal kohal ikkagi sellise vana semu ja omamoodi ka mitte liiga tõsiseltvõetava veinikesena. Äärmiselt vahvad lood. Olen nüüd terve saate esimese poole pühendanud ist üsna harali minevatele arutlustele selle üle mis on baltisaksa kirjandus, millal seda tehti ja kes seda tegid. Aga tulles, et saate alguse juurde tagasi, võttes kogusele jutu kokku siis tegelikult kõige lihtsam definitsioon ikkagi ongi see, et baltisaksa kirjandus on see kirjandus, mida on teinud need autorid, kes on ennast pidanud ise baltisakslastega. Sest et nii väga kui ka on modernistlikus kirjandusteoorias neid ponnistusi tehtud lahutada autor loomingust ei ole vähemalt sellise kirjanduse nagu baltisaksa kirjandus puhul see kuigi mõistlik. See ei ole mõistlik. Esiteks sellepärast, et see on ühe väga väikese ja omanäolise rahvusrühma kirjandus ja see ei ole mõistlik ka sellepärast et see kirjandus tihti on ka väga isiklik, väga isiklikest motiividest lähtuv. Olgu need isiklikud motiivid siis sellised nagu lihtsalt perekonna loo kirjapanek, ka seda SAABi teha kõrgelt kirjanduslikul tasemel ja seda on ka tehtud nagu saate teises pooles. Aga osundan või ta on isiklik ka selles mõttes, et iga baltisakslase jaoks oli juba nende elutunnetusest ja nendest väärtustest, mida selles miljöös oluliseks peeti. Oluline, et iga autor, iga inimene, kellel on oskus ja suutlikkus midagi luua, midagi teha, peab panustama oma rahvusrühma heaolusse. Ehk siis iga raamat, mis kirja pandi, oli ühtlasi ka üks järjekordne kinnitus baltisaksa kultuuri elujõulisuse üle. Kui niimoodi mõelda, siis ei olegi väga kaugel sellest, kuidas ka meie, eestlased, mõtleme henda, olemisesti, oma võimalustest ka edasi kesta. Aga baltisaksa kultuur oli loomulikult, et midagi enamat kui ainult kirjandus vaid baltisaksa kultuurist. Kasvasin välja väga palju väga erinevate kunstialade loojaid, baltisaksa maalikunstnikke. Töid võib ka praegu küll vist ainult interneti vahendusel Eesti muuseumides näha, nad vist ise suletud, aga kogud peaks olema internetist kättesaadavad. Ja loomulikult oli ka baltisakslastest heliloojaid ja nüüd kuulamegi ühte pala, mille on kirjutanud August Heinrich von Vaira uhke tegu oli 1788. aastal Riias sündinud ja 1865. aastal treestanist surnud heliloojaga. Ta oli ühtlasi ka keeleteadlane. Õppis Tartu Ülikoolis aastatel 1811 kuni 1813. Töötas seal ka lektorina mõnda aega 1820 kuni 1821 enne seda, kui ta asus 1827. aastal Saksimaale treestenisse. See pala, mida kuulame, sellel on mitu erinevat nime teda levitatud eri nimede all. Seda on nimetatud nii adjöö või saksa keeles leebe vool, ehk siis ela hästi hüvasti. Aga selle pala nimi on ühtlasi ka ostel, ehkki ja need erinevad pealkirjad ja selline segadus tuleneb sellest, et tükk aega peeti seda bana lauljate seas eriti loominguks ja põhjus on lihtne. Nimelt Pariisi kirjastaja lootis, et niimoodi on võimalik rohkem kasumit teenida ja avaldas 1840. aastal ehk siis juba pikalt pärast helilooja surma selle teadlikult vale nime ja vale pealkirja all lootuses, et Schuberti nimi müüb paremini. Aga jah, originaalis on siis August Heinrich von Vairov kirjutanud selle saksa vararomantilise poeedi Friedrich Gottlieb vetseli sõnadele ja need sõnad siis kannavadki pealkirjana Ostan ehk itta, aga kuulame seda nüüd Brasiilia kitarristi Fabio Sanooni esituses. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja täna siin stuudios siis täitsa omapäi, räägin baltisaksa kirjandusest ning kuulasime vahepeal baltisaksa helilooja August Heinrich von Vairauchi muusikat. Nagu saate esimeses pooles sai selgitatud, siis baltisaksa kirjandus on ühest küljest selline väike ja kodune nähtus baltisaksa kirjanikke. Loetelu võib olla väga pikk, ei olegi, aga teisest küljest on selle defineerimine selles mõttes veidi keeruline. Et baltisaksa kirjanduses toimus ka sellist liikumist. Mõnest baltisaksa kirjanikust võis saada riigi saksa kirjanikke ja ka teistpidiseid näiteid on tegelikult olemas saksa autoritest, kellele baltisaksa kultuur läks korda, kes elasid sellesse sisse ja tagantjärele on siis raske öelda nüüd, et kuhu ta siis paigutub ja lisaks nagu kaasa ei saate alguses mainitud, oli ajaloos ikka ja jälle baltisaksa autoreid, kes ühel või teisel põhjusel kirjutasid mõnes muus kui saksa keeles ja see on nüüd natuke selline klassifitseerimise koht lihtsalt, kas nimetada nõnda loodud kirjandust baltisaksa kirjanduseks või mitte. Mina pigem nimetaksin, sest ma julgen väita, et see teeb igasugused taksonoomia kokkuvõttes veidi kergemaks, aga vähemalt lugemise seisukohalt ei ole see nii oluline. Ja just lugemiseni tahakski. Nüüd saate teises pooles jõuda, et anda siis ka mõningaid lugemissoovitusi. No tegelikult ühe päris suure osa baltisaksa kirjandusest moodustab mälestuskirjandus ja see on ka see koht, et kus ma tulen korraks tagasi küsimuse juurde, millal oli baltisaksa kirjanduse kuldaeg. Kui saate alguses arutlesin selle üle, siis mõtlesin, et, et see ongi selline vaieldav küsimus, kus sõltub natukene nii sellest, kas me räägime autoritest või räägime lugejatest kui ka sellest, mida üldse tähendab pidada kirjandusest siis selliseks, kõige väärilisemaks või kõige paremaks või kõige olulisemaks. Ja siin jõuamegi paradoksaalse olukorrani. Et ilmselt ei ole kunagi ilmunud nii palju baltisaksa mälestuskirjandust kui teise maailmasõjajärgsel ajal. Et tõepoolest see laviin mälestusi, mis hakkas Lääne-Saksamaal ilmuma viiekümnendatel aastatel, juba see noh, on alles nüüd mingis mõttes hakanud läbi saama või tegelikult isegi praegugi veel ilmub väga vanade inimeste mälestuskilde näiteks ajast teise maailmasõjaaegses vartega aus, kuhu baltisakslased siis elama viidi 1939. aastal või loomulikult ilmub ka juba noorema põlvkonna mälestusi, kes siis omakorda räägivad oma vanematest või vanavanematest. Nii et see mälestuslikus on hästi oluline, aga samal ajal mina paneksin selle rahulikult ka ikkagi kirjanduse ühe osana kirja selles mõttes, et ka mälestusi võid teha väga heal, kirjanduslikult tasemel. Ja kui ma enne ütlesin, et olen viimasel ajal sattunud lehitsema neid baltisaksa aastaraamatuid, siis neis sisalduvad mälestused on äärmiselt nauditav lugemine. Nad on nauditavad nii etnograafilises mõttes, aga väga sageli ikkagi ka kirjanduslikus mõttes, et inimesed on mitte ainult tundnud rõõmu oma meenutuste taas läbielamisest vaid on osanud neid ka väga armsalt ja toredad kirja panna. Nii et omal paradoksaalsel viisil vähemalt mälestuskirjanduse osas kindlasti just sõjajärgne aeg Lääne-Saksamaal olnud baltisaksa kirjanduse jaoks üks omamoodi kuldaeg või siis selline vähemalt vägagi kaunis loojang. Aga iseenesest muidugi selline mälestuskirjanduse kirjutamine on selles baltisaksa miljöösalati olnud kõrgelt au sees baltisakslastest Literaadid ja baltisaksa aadlikud. Olgu öeldud, et sugugi mitte kõik baltisakslased ei olnud aadlikud, aadel moodustus neist siiski vähemuse. Aga mõlemad seltskond siis nii Literaadid kui aadlikud, kelle jaoks selline enese reflekteerimine on olnud väga oluline, see on olnud oluline perekondliku traditsiooni osa ja see on olnud oluline ka enda seisuse, oma staatuse, oma positsiooni kinnistamise mõttes. Ja seega mälestuskirjandus alati mänginud olulist rolli ja võiks öelda, et sellised näited nagu näiteks Jacob Michael Reinhold Lents üks segase elulooga üsna noorelt surnud saksa tormi ja tungi liikumise juhtkuju. Noh, sellised näited on ikkagi suur erand. Vaatame nüüd seda, et mis on siis üldse viimastel aastatel Eesti keeles ilmunud baltisaksa kirjandusest siis tegelikult ongi päris palju mälestusi ja mul on siin endal laua peal ka kohe mitu mälestusteraamatut ja ja tulebki alustada võib-olla kohe sellistest teostest, mis on omamoodi väga iseloomulikult baltisaksa kirjandusele ja võtsin siia kaasa siis kõigepealt üks on üsna mahukas teos, kes on juba 2015. aastal kirjastuses Varrak ilmunud, see on poris üks Külli päevaraamat Napoleoni ajastust sõjas ja armastuses selle tõlkinud Agur Benno. Ja see on üks äärmiselt vahva, lõbus ja hoogne raamat. Kuigi pealkiri on sõjas ja armastuses, siis ma loen siit ühe kohaga ette ja julgen öelda, et sellised kohad on pigem kõnekad kui siis need kohad, mis viitaksid selle pealkirja esimesele osale sõjas, nimelt päevikuvanne, 19. juuli. Ma veetsin mõned päevad briigis. Eile oleksin ma peaaegu amaaliale armastust avaldanud, millega see kõik lõpeb? Proua fon, Bayer on ingel. Bayerni rahutuks muutuvad, aga ma ei puuduta tema abieluõnn. Kristel on mu piksevarras, elagu noorusarmastus ja julgus. Ja selliseid kandeid, kusjuures ta oluliselt graafilisemaid on see väga vahva raamat täis, nii et kes ei ole seda teost poriseks, kelle teost lugenud, siis soovitan väga, see annab hea ülevaate sellisest sõna otseses mõttes Husaarlikust uljusest. Sellepärast poriseks küll oli siis mees, kes osales Vene armee koosseisus sõdades Napoleoni vastu ja ta oligi siis noor ratsaväeohvitser ja kusjuures sellesama asja kõrvale soovitan lugeda ühte teist raamatut, selle on samuti Agur Benno tõlkinud ja see on Voldemar fon löövenšterni, ühe liivimaalase mälestused. See on paks ka 414 leheküljeline teos. Ja see raamat annab siis noh, natukene nagu teistsuguse vaate samadele asjadele. Et nii nagu sõjas ja armastuses räägib, kas see ühe ohvitseri läbielamistest Napoleoni sõdade ajal. Aga kui üks küll oli siis selline noor ohvitser, keda tõepoolest pigem huvitasid kõik need kaunid daamid, kes tema teele jäid siis lõdvel, Stern oli Barclay de Tolly adjutant, ehk ta oli staabiohvitser. Tema vaade asjadele on ilmselt natukene vähem personaalne. Teda sellised isikliku elu läbielamised ei ole nii palju kirjutama innustanud, aga seda enam on see raamat just väärtuslik nii-öelda sõjaajaloolisest vaatepunktist. Ehk siis ta on ikkagi ajalooallikas just Napoleoni sõdade kontekstis ja, ja seal on ka väga palju põnevat, et see ei ole mingisugune kuivteos vaid Woldemar von löömelistern kirjeldab seal intriige Vene väejuhatuses ja ja samal ajal ei lähe ta muidugi mööda lõbusast elust vallutatud Pariisis 1814. aastal. Aga jah, et need mõlemad, ma julgen väita, on just sellise baltisaksa aadli miljöö enesetunne kütusekoha pealt äärmiselt põnevad, sest et ikkagi see hoiak, mis kuni lõpuni baltisakslasi iseloomustas vasallitruudus keisrile. Ja ka arusaam, et üks õige aadlimees peab tegema sõjalist karjääri, noh, see vaatab nendest mõlemast raamatust väga hästi vastu ja ja annab hea sissevaate baltisaksa aadli miljöö enesekuvandisse. Aga aadlimehe kirjutatud ja samuti Agur Benno tõlgitud on ka Moritz von Kotzebue teekond pärsiasse. Moritsemal katsepuu oli üks huvitav mees, ta oli selle eesti kirjanduse teatriloost tuttava August von Kotzebue poeg. Ise oli tegu kartograafia ohvitseriga ja maailma ränduriga ning 1800 seitsmeteistkümnendal aastal suundus ta üle Kaukasuse mäeaheliku vene keiserliku saatkonnaga pärsiasse sõlmima rahulepingut pärsia šahhiga. Ja see on äärmiselt vahva teos, vot ma nüüd ei tea, Loomingu Raamatukogu ju kordustrüki välja ei anna 2018. aastal ilmunud, et kas seda veel saab kuskilt osta või tunneb seda raamatukogust laenata. Aga see on põnev teos just kirjutamise aja mõttes muretsema. Katsepuu elas aastatel 1789 kuni 1891 seega aastal 1817 rida veel väga noormees ja siit raamatust vaatab vastu vähem. Nüüd selline baltisaksa elutunnetus, aga rohkem just ajastu elutunnetus. Pean silmas seda, et ühest küljest on Morrison katsepõld inimene, keda väga vaimustab tehnoloogiline progress ja ta räägib sellise lõbustatud naudinguga sellest, kui keeruline on tal pärsia õukondlastele selgeks teha. Seda, kuidas ta teleskoobiga tähti uurib ja, ja mis asi on tähistaevas, sellepärast et nemad kasutavad nimelt astronoomia tõlgendamisel ühe ja ainsa ilmeksimatu allikana koraani ega suuda mõista läänemaist teadust, mis katsub siis seletada seda, kuidas on erinevad taevakehad ja kuidas nad omavahel liiguvad ja kuidas nad kõik on mingis mõttes omavahel sarnased ja mine tea, võib-olla kuskil on veel teisigi maa-tüüpi planeedid. Et kõik sellised arutelud on nagu vesi hane selga. Aga teisest küljest siis on jällegi Moritz von Kotzebue ikkagi kinni veel päris vanades tunnetustes. Kui minnakse mööda Ararati mäest, siis pikksilmaga uuritakse seda ja ja mehed loovad ühes tumedas laigus selle mäe tippu lumes ära tundvat Noa laeva jäänuseid. Ja, ja ka see on esitatud täiesti tõsimeelsena. Niiet Moritz von katse teekond pärsiasse kujutab endast väga põnevat maailmade kokkupõrget ja see maailm põrkab kokku ühelt poolt siis Vene saatkonna ja pärslaste erinevas maailmapildis, aga teisest küljest põrkab see kokku ka igast tulla inimeses ja see on ilmselt just äärmiselt põnev. Nii et üks hoopis teistsugune mälestusteraamat ka baltisaksa autori sulest. Aga jah, kui seda mälestusteraamatute rida jätkata ja tulla just sellesse perioodi, millest ma enne alustasin, see teise maailmasõjajärgne aeg siis on juba 1992. aastal samuti Loomingu raamatukogus ilmunud Hanna Milleri tõlkes Ernst turmanni raamat Pikva. Ja see on raamat, mille on kirja pannud 1892. aastal Harjumaal Pikva mõisas sündinud mees. Ja need mälestused ongi ilmunud pärast teist maailmasõda ja järjest Thurman on tegelikult üks huvitav kuju, nimelt ta õpist loomulikult Tallinna rüütli ja toomkoolis nagu tolleaegsele põhja-eesti-baltisakslasele vähemalt enesest lugupidavale baltisakslasele oli omane. Aga hiljem õppis ta Tartu Ülikoolis ja Krasnojarski loo sõjakoolis. Ta võttis Eesti poolel osa Eesti vabadussõjast ja oli tegevpärast Königsbergi ülikoolis, aga siiski tegutses ka Eestis kuni ümber asumiseni. Ja kui tema nime guugeldada, siis mina leidsin esimese vastena mingisuguse Eesti spordiajalooandmebaasi, sellepärast et ennast turman on ka Eesti meister tennises aastal 1920 olnud ja sellest mälestuste raamatust lisaks kirjeldusele üritab tegelikult, et ta siis leida ka vastuseid erinevatele küsimustele, kirjeldades revolutsiooni, kodusõda Venemaal esitab ta ka küsimusi, kas pidi just nii minema ja kas oleks võinud minna teisiti ja kirja on see pandud äärmiselt põnevalt, kaasahaaravalt ja poleemiliselt. Ja nagu öeldud, see raamat, mille võib-olla saab kuskilt antikvariaadist, aga mis on kindlasti olemas ka raamatukogudes kuulub just sellesse baltisaksa mälestuskirjanduse teise maailmasõjajärgsesse epohhi, millel siis raamatuid, mis kujutasid elu kadunud kodumaal, ilmus päris palju. Aga loomulikult oli baltisaksa kirjanduses esindatud ka muud žanrid, lisaks mälestuslikule. Nii võtsime siia stuudiosse kaasa ka näiteks diofiil fon podisko vana vabahärra majas. Iseenesest kirjeldab lapsepõlve Kolga mõisas ja elu seal. Aga ma julgen ka väita, et eks see on rohkem selline teos, mis on mingis mõttes suunatud, et ikkagi Saksa lugejale. Et seda raamatut on ka Saksamaal kordus trükkidena ikkagi välja antud ja ilmus minu meelest ka esimene variant juba Saksamaal. Ja ta kirjeldab ka seda baltisakslaste soovi ikkagi oma elutunnetus teha arusaadavaks ka laiemale seltskonnale. Ja praegu on muidugi see vana vabahärra majas, mis on ilmunud Tiiu Relve tõlk, kes juba 2001. aastal sellises kirjastuse huma sarjas nagu Liivimaa klassika, mis kunagi ilmus. Ja praegu on ta muidugi eesti lugejale ikkagi selline põnev sissevaade maailma, mida sellisena enam ei ole, kuid mis ilmselt just seetõttu mõjubki seda põnevamalt. Juba enne sai pikemalt peatud ka Werner Bergenbüünil, rääkisin tema surmast Tallinnas ja tema siis sellisest Saksa kontekstis vastupanuromaanist Suur türannia kohus. Aga tuletan ka meelde, et alles eelmisel aastal 2019. aastal ilmus Mati Sirkeli tõlkes Loomingu raamatukogus üks õhuke kõigest poolesaja lehekülje paksune kogumik Pop, lahkin ja teised jutud. Ja mina ütleksin, et nendes novellides jällegi avaldub väga hästi selline baltisaksa kultuurivõime orienteeruda kahe maailma lääne ja ida vahel. Esiteks kasvõi sellesama kogumiku nimilugu poplawkin kirjeldab olustiku Venemaa Alaskal. Aga teiseks üleüldse selline kerge novelližanr on miski, mis vähemalt minuga lugeja jaoks jõustub pigem vene kirjanduse kui saksa kirjandusega, hüverne Bergen Green on suutnud selle zhanri väga mõnusalt endale omaseks teha. Et nagu juba saate alguses öeldud, eks saade oligi selline väike sissejuhatus baltisaksa kirjandusse. Praegu siin saate teises pooles mainisin ka ainult mõnda baltisaksa autorite, aga ma lähtusin sellest, et tegu võiks olla siis selliste raamatutega, mis on viimasel ajal ilmunud või mis võiksid olla ka saate kuulajale ilusti kättesaadavad raamatupoest või raamatukogust. Et loomulikult, kui hakata uurima, siis ilmselt juba igaüks leiab veel ise lisa, ka eesti keeles on siiski baltisaksa kirjandust ilmunud palju rohkem kui need mõned näited, mille praegu tõin üks autor, kelle oleksin peaaegu mööda läinud, on veel Georg Julius von Schultz, Bertram ehk doktor Bertram, nagu ta ennast ise nimetas. Mõned tema raamatuid on ka selle pseudonüümi all ilmunud. Kõigepealt muidugi, kes tahab midagi mahukamat, siis Eesti mõtteloo sarjas on 2004. aastal ilmunud tema raamat balti idealisti kirjad emale. Aga võiks öelda, et ka täiesti kohustuslik. Igale baltisaksa kirjanduse huvilisele on doktor Bertrami nime all ilmunud tudengid 50 aastat tagasi mis ilmus Loomingu raamatukogus vist juba 1999. aastal Victor sepa tõlkes ja mis on üks äärmiselt lõbus vaade Tartu tudengite eluolule ja noh, mis siin salata sigadustele 19. sajandi esimesel poolel. Nii et baltisaksa kirjandusest leiab tõesti väga palju väga erinevat, seal on pärle, mis alles ootavad avastamist, mis ootavad ka eestindamist. Aga juba praegu on siiski ka eesti keele vahendusel võimalik saada päris hea ülevaade. Tänan kuulamast. Mina olen Peeter Helme, kuulmiseni.