Ja nüüd tänase päritud loo juurde ning Lauri õunapuu pärimusmuusika arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige on valinud välja ühe ääretult põneva loo. Tegemist on Eesti rahvaluule arhiivi kõige panima laulu salvestus. Tere jällegi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiiv on nagu ammendamatu varalaegas, kus erinevaid kultuurikihte tuulates võib tihti jäädagi imetlema iga kätte juhtunud varanduse kildu ja iga killuke sellest varandusest räägib nagu sinu enda lugu, sinu rahwaja, sinu esivanemate lugu, mis on täis mälestusi, mida sa ise ei mäleta. Ning jutte, mida sa ise ei tea ega ei ole varem kuulnud. Ja täna tõesti võtaksin hea meelega sellest varanduse laekast Eesti kõige vanema kuulatava laulusalvestuse siis autentse rahvalaulusalvestuse üldse. Salvestus on tehtud Tartu lähedal Jaamamõisa maadel 108 aastat tagasi ja salvestajaks oli Armas Otto Väisäneni. Kuulsime laulmas Reet Bocki 18. mail 1912. aastal. Et salvestus on tehtud Edisoni fonograafi vaharullile, on arusaadav, vajalikku pikkust laulu mahutamiseks me siin ei saanud. Nooruke tollal vaevalt veidi üle 20 aasta vanune Soome üliõpilane väisenen tuli Eestisse tursk soovitustega Soomest 150 marka ja fonograafi salvestaja koos rullidega paunas. Ning selle eest tasuks talle täiesti püstitada ausammas küll. Tema töö tulemus on vanimad autentsed rahvalauludes helisalvestused Eestist. Reed Pokk oli kõige esimene eestlane, kelle lauldud Heli ja rahvalaul on Eesti rahvaluule arhiivis võimalik kuulata. Mis ka täiesti tavaline inimene on peaaegu täiesti juhuslikult tõusnud väga-väga tähtsale kohale Eesti ajaloos. Kusjuures reetboki isik kuni praeguse aastani on jäänud saladuseks. Ei pööratud ju 100 ja rohkem aastat tagasi väga palju tähelepanu sellele, kes laulis pöördi tähelepanu sellele, mida lauldi. Tolleaegses kujutluses oli, et meie rahval On kamalute kaupa endisaegseid, väga väärtuslikke lauluriismeid, mida mööda laia Eestimaad taga otsiti, et need siis eksponeerida kokkugi panna ja üles talletada. Nagu väärtuslikke kroonjuveele. Vähe pöörati tähelepanu sellele, kuidas ja milleks neid vanu laule hetkel lauldi, kes olid need lauljad ja milleks nad, nõnda laulsid Alsterd nirk, kes juhtumisi oli väisanenniga paari pandud tolleks salvestuse ajaks, kuna Armas Otto ei mõistnud ju eesti keelt ning Eesti üliõpilased tema enda sõnade järgi need mõistsid ju nii saksa kui vene kui ka kohalikke keeli. Too Alfred tähendas üles oma märkmetes Reeda sünniaastal, ent kahjuks kas ei olnud võimalik enam märkmetest välja lugeda või läks mõni muu asi võltsi. Igal juhul kadus Reet ajaloo hämarusse ning hiljem märgitakse teda ka Väisäneni tehtud fotol mis on kõigil huvilistel muuseas ka täiesti vaadeldav kivike Kirmus aadressil. Teda märgitud hoopis kui rõõt Taageperast. Alfred nirki päevikust võib lugeda kevadel, 1912. aastal, 18. maikuu päeval käisime Soome üliõpilasega ehk siis väisanenniga nimi on lisatud hiljem. Esialgu oli ta lihtsalt üks keegi Soome üliõpilane, ilmselt käisime Tartu lähedal Jaamamõisamaa pääl asulas asuvas Saunikus vana tädikese reed Poka käest eesti viisisi ja laulusõnu üles kirjutamas. Viisi saime ainult neli tükki, mida Väisäneni fonograafiga ja pärast paberile kirjutas. Seda suurem oli, aga sõnade tagavarasõnu, käisin ma uuesti üles kirjutamas selle aasta augustikuu viimastel päevadel. Sõnad on rohkem etteütlemise järele üles tähendatud summa on 490 rida laulusõnu. Laulja Reet Pokk on 81 aastat vana oma lapsepõlve ja noore ja saatis ta sündimise paigast Taagepera vallas Viljandimaal mööda. 13 aasta eest rändas reetbock oma senisest kodukohast välja Grüneri ehk siis krüptneri Grüners How rüütlimõis Kambjasse elama. Kust ta selle järel kuus aastat hiljem Jaamamõisa tuli, laulud Taageperas teiste laulikute käest pinud. Kui nüüd kirikuraamatuid pidi tuulata, siis saigi selgeks reeda õige sünniaasta, mis oli tegelikult 1934 sündinud Pallo kõrtsi talus Taageperas oma isale, Madisele ning emale Reedale. Saatus perele eriti armuline ei olnud ning nagu tol ajal kahjuks üsna tavapärane tulinelmata oma mehe Hendrikuga üsna mitu last maamulda vahetada tihti elukohti, kuniks viimaks tõi saatus Reeda üksinda uuepärase fonograafitoru ette. See juhtus Reeda jaoks pea viimasel hetkel sest aasta hiljem teda enam salvestada ei oleks olnud võimalik. Väisäneni salvestustest on üsna paljud nii-öelda viimased kadusid inimesed ja nendega koos ka nende laulud. Meil on praegu sulaselge õnn, et võime niivõrd vanu helipilte taas kord kuulata. Väisanud muidugi kurdab et viise on Eestis vähevõitu, lauljad on, aga viiside arv ei kasvavat. Igal oli mingisugune omasugune kaske ja kandke ja muu sellesarnane viis. Paljud lauljad ei saanud isegi aru. Väisäneni sõnade järgi, mis viis ülepea üldse on, arvasid, et vanadel lauludel iseäralikku viit polevadki kuulakem veel kord. Siinkohal võib muidugi öelda, et Reedalt on veel üks salvestus, mille ta dikteeris väisanile Jaanirgile ette tol samal päeval veel varem kui too esimene salvestus, ehk siis vahetult enne seda salvestust, kui ta laulis sisse eesti vanima autentse rahvalaulu fono grafeeringu. See oli ka kuni tänase päevani nii-öelda dešifreerida Ta ja markeeritud fonoteegis. Kui mingi loetud asi. 1960.-te aastate lõpus puul ku salvestati Voldemar kiisi poolt maharullid magnetofonilindile võttis ta ilmselt aluseks mingisuguse standardkiiruse tolleaegsetele Armas Otto Väisäneni fonografeeringutele. Aga väisanelil toimus oma vaharulli salvestusega. Õnnetuslaev, millega ta sõitis, põrutas madalikule või karile ja peensalvestaja põrus maha ning oli edaspidi mitte töökorras. Õnneks sai väisanen hiljem Eestist kaubelda uue vaharulli salvestaja, ent tänu sellele vahejuhtumile on vanemad salvestused madalama kiirusega. Kui nüüd õnnestus selle info valguses ka kõige esimest Väisäneni salvestust nii-öelda õigema kiirusega maha mängida muutus reetboki mingi loetud asi peaaegu et täiesti arusaadavaks. Esialgu peaaegu et arusaamatu tekst muutub veidi puhastades ja tähelepaneliku kõrvaga kuulates peaaegu et arusaadavaks. Hõbe pärjaki õel, millest poiga pea kas pea kasvõi äkki uus pea pikasse venis, emal oli Sakkess andnud viis ta Sanna vihukse tõi tema mäele mähiksel mähku. Ta kolme mähkeme. Ja need olidki Eesti rahvaluule arhiivi Eesti kõige vanemad autentsed, rahvalaulu salvestused, need salvestused on küll tehtud 11 aastat hiljem kui esimesed eesti helisalvestised. Ja üle 40 aasta hiljem, kui tehti maailma kõige esimene helisalvestis. Mis muidugi mõista ei olnud. Edisoni kuulus lambalugu talledega ja siinkohal võib üldse mõlgutada, et mis asi on helisalvestis. Sest on proovitud ju maha mängida kantiikseid, savipott, kus salvestav nõel on pottsepa käsi ning vaharull savipott. Küll ei ole sellised mahamängimise üritused olnud, kuigi heade tulemustega paremaid tulemusi on andnud muuseas maalide mahamängimine, EKG, kus siis sellakplaadiks on värvikiht ning nõelaks, mis salvestab, on kunstniku käsi. Nii et ei ole üldse välistatud, et kunagi kuuleme rahvaluule arhiivis võib-olla pronksiaegseid, helipilte müra on suur, aga tähtis on leida õige kiirus ja mahamängija. Ja kuulame siia lõppu, kuidas tuule kann. Jaak Sooäär on näinud reetboki lugu sellest, kuidas neiu tähendusliku uni lähenevatest kosjadest teda ennastki kangesti ära ehmatab. Maga seeminamagaasi kaski maaga sihimaarime Eeleegaski siine lilledeesi Jana kaske vahaalil way leegaski kullerkupu keskeeelle kaske vunda lähimaaga, Tenno, kask, Tõi Sneieeles tõuste kaske. Kui tuli üle Summikul kaski juutoosti, on ta EVA lehekaski juttuvusti unda säälee kaske. E Mäkeenen keelee kaske meesi mari ja memm geene kaske mõista nii unenägu kaske, mis mina nägi maagaadenna kaske. Kuuse oli ka suunu Kuua teelee kaske. Nooresaares on teele kaske. Puudaariva eeeegaski pihlapuu piiri pääle kaske tööder, laid saalinnu geene, kaske, mis on seest mõistatel kaske mõistatel mõtetel kaske siinu, siis viidan SEE kaske liidajanes less kaske. Kuuloolil kopikil katke ja jää kuuses Kuua teelee kaske nooresaares anna teele kaske vahtra eristaareva hele kaske pihlapuust küll piiri pääle kaske tööder Ladza linnugeene kaske, mis on siiski Siiberest kaske külleplep lehme kaske noore saare kaitsva karja kaske vaherpuu imedeevee vaasi kuu kaske, mis on siiski syydee rästa kaske iikme ja see esik lehmäe kaske kääni teenevana tähiku kaske kiis, MTV kirjut karjad, kaske kutson siisid jäenüügaske siis ta jääl siis ta saanu kaske, kes meil eila einu anni kaske. Eino anniga Ruuganni kaske toonaduveevee täädee kaske e Mäkeelenne geene kaske ÄRA MINU müühim ülderil, katke kaubelda ei Kangur Illega Möldre riigeeni müüriise kaske, Kangoorige riis kaske müürin võt, meie meelekaske keere Göringuid kõrva kaske e Mäkeenen geene kaske enesina müüee mürgitükki kaske kaugel teegaa le paagi kaske ene, kui müüd riide kaske kaubel teeletcana.