Ka täna räägib meile ühest põnevast vanast loost Lauri õunapuu arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige, pärimusmuusik metsateel ja Lauri täna on sul looks valitud Aleksandra valss. Tere just täpselt nii. Ja täna kuulame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist üht kena kandlelugu ja, ning siis kohe ka seletus sellele järgi, mis on tõepoolest Aleksandra valss. Tegu on ülipopulaarse tantsumeloodiaga, mis praegugi on rohkesti tantsitud meie tantsuklubides. Iseäranisti tänu seto rahvale ja tollest tantsust on saanud üks meie rahvatantsude raudvarasid ning pole ma arvan kübetki kahtlust et see on see uuesti seatud meloodia on peaaegu et eesti algupära ning sellisena vallutanud ka naabermaad Läti ja Leedu ning nende suured tantsusaalid. See on tõepoolest kuulus Aleksandra valss. Aga kas sa seda nii katker nagu tantsinudki, nii nagu tahan. Ei takistanud nöörite ekraabitel, saad, kui kokku võib saada üks armastava paar, takistanud nöörid käigraagit ei saa. Kokku võib saada üks armastajapaar. Caveteni katsee Kaczasaraniine näiteks, nii tagurpidi läheb tädimelt, siis jäigi siia pooleedivad sinnapoole siiapoole ja siis keerutab ja siis lõpuosa lahti Peimel keerutasin valss, siis. Jah, neile midagi. Nii ongi. Kell viis käsis. Meile mängis kõigepealt Ivo Kongot, kes on pärit Valgamaalt Arula külast. Ivo oli kõva kandlemees teiste kõvade kandlemeeste kõrval Temassaadi magnetofonilindile pea poolsada kandelugu ning nende kõigiga võib kirjandusmuuseumis lahkeldud Duda. Selle salvestuse tegid 1982. aastal Mare Kõiva ja Einar Sinijärv. Aga seejärel tutvustas mille laulu ja tantsuliigutusi Pauline Pütsep Vastseliina lähedalt Illi külast kelle hääle püüdsid purki Kristjan Torop ja Igor Tõnurist. Aastal 1980. Peab kohe ütlema, et ehkki Aleksandra valss on Eestis üldtuntud ei ole päriselt täpselt teada, kuidas ta Eestisse jõudis. Kes seadis tema lõõtsalvi kandele esimest korda küla kõrvadele ja tantsujalgadele, kes ja millal leiutas tuntud tantsuviisile sõnu ning kes põimis pilliloosse mõne teise varem juba tuttava meloodia. Ent on selge, et see on üks väga eriline lugu ja ehe näide, kuidas võõrapärasest, tantsust ning kurva külalisest meloodiast saab ehe ja oma pidulik eesti tants. Tantsule sain jälile kunagi Ameerika leedulaste kaudu. Selgus, et 20 sajandi alul Ameerikasse elama asunud leedukatele näiteks Vytautas peljaajus kes reisis välja Chicagosse 1923. aastal, et neil oli tants tuttav ning nad õpetasid seda hoolsalt ka teistele kohalikele tol ajal alles noortele võõramaalaste kogukondadele tantsu Ameerikas seda populaarsemaks. Et täpselt samasugune tants oli kummalisel kombel tuntud Ameerika ukrainlastel ja venelastel näiteks kuulsal venelasest ameeriklasel šašza Polyyanskil täpselt samal meloodia ning peaaegu samade sammudega peab etteruttavalt muidugi ütlema, et kuigi meil on tegu üsna sarnase tantsuga oma liigutustest sarnane on ka tantsunimetus on Ameerikas meloodia millegipärast kaunis erinev. See meloodia, mille Venemaa ballisaalid olid 20. sajandi alul millegipärast hüljanud meloodia, mida kutsuti imperaator Aleksandri valsiks või lihtsalt Aleksandrov skiks. Ja nüüd mängib Venemaa kunagiste ballisaalide lugu Jaša varrovski. Ameerikas on kõik mastaapne. Sama mastaapne on ka edaspidine Aleksandrov, sky, valsi, maailmavallutus Ameerikast kaudu Ameerika juutide liigub tants Iisraeli pealkirjaks Aleksandr oma. Sama pealkirja all teatakse tantsu ja tema kurvakõlalist meloodiat ka näiteks Skandinaavias. Jaapanis kutsutakse tantsu hoopis Rosaljaks, lätlased aga jäävad oma Aleksander kolmanda juurde ning eestlased, mida nemad teevad siis? Nemad pole tantsu unustanud. Ainult et külapillimeeste rõõmsakõlalised lõõtsad ning kandled Minoori mängimiseks sugugi ei sobi. Eestlane mängib Aleksandrov valssi hoopis tuuris ning tantski saab hulga rõõmsam. Kõige keerulisemaks. Matemaatikas jäävad muidugi selle juures tantsuliigutused, igal maal on need veidi isepärased ilmselt täpselt nii, kuidas mugavam ning ilusam iseendile tundus kuniks kogukondades tekkivat õige ja valehinnangud. Aga on selge, et meie rõõmsakõlaline ning kunagine kunagise Venemaa unustatud ballisaalide kurvakõlaline on üks ja see sama tants. Aga kuidas jääb siis lauluga? Laulu viisil pole duuri ja molli takistust kuskilgi pool mingi mulle tundub, et Alexandra valisimeloodiast on saanud eestist hakatust nii mõnigi kurva ega rõõmsakõlaline laul. Kindlasti meenub nii mõnelegi raadiokuulajale vana laul, süügi see hommi kniiskee ja viilu kaugele on ka ja, ja nii edasi, aga stopp. Meil on ju hoopis praegu õues kevad ja soojatulekut ei takista enam mitte miski ei vallid ega kraav just nii nagu laulis ka saate alul Pauliines Sepp ja kuulame nüüd hoopis kukerville.