Luulekuu. Tere, minu nimi on Peeter köslor, ma räägin jälle kirjandusest, kuigi ilm on kohutavalt palav ja ma tean, et sellise ilmaga inimesed ei loe eriti palju. Ja veel vähem osta, vaadata raamatuid. Ja siin ongi nüüd selline kummaline asi. Tavaliselt ikka jääb mulle nagu mälu sõelale jääb, ütleme viis kuus raamatut sageli isegi 12, aga nüüd, suvisel perioodil kusagil kuu aja jooksul on neid raamatuid, niisugusi, loetavaid, raamatut minu jaoks ainult neli. Kõigepealt mainin sellist raamatut nagu, nagu Toomas Liivi luuletused see raamat on, on, ongi põhimõtteliselt kogutud luuletused, kõik, mida Toomas diivan luules kirjutanud. Võib-olla isegi paljud teavad seda, on on ka väga produktiivne sarmikas õppejõud eesti kirjanduse õppetooli hoide pedagoogikaülikoolis. Tema luulekogu on mitmeski mõttes õpetlik, sest ta on luuletanud kogu aeg väga teadlikult otsinud luules seda nii-öelda oma nišši on seda intellekti tavaliselt igatepidi põhjendanud. Aga nendes, ütleme siis artiklites, mis, mis on ilmunud siis luule kõrvalt. Ja tulemus on üllatavalt elus. Et ma isegi natuke nagu kartsin mingil hetkel, et kui see kokku hakkas tulema, et kas siis nüüd Toomas Liiv siis jätab umbes siukse mulje, nagu Gustav suits. Ei jätnud. Ta on ikkagi Eestis need põhiliikumised või alates sellest hipitsemisest, kuni kuni siis viimaste postmodernismimaigulised hoiakuteni välja on, on kõik ilusasti läbi teinud ja seda küllaltki ausalt kenasti väljendanud. Siis teine raamat, mis jäi mulle nagu Silmet on mihkelsaare romaan müüritud ääretult kummaline romaan on kirjutatud hästi kummalises keeles. Kuidagi nagu vaata väikekodanlikud nipitsevalt näpitsevalt niimoodi sõnastatud. Põhimõtteliselt räägib romaan ikkagi sellest, et korralikud inimesed peaksid meie ühiskonnas elama vanglas ja, ja need pätid, kaabakad peaksid elama vabalt sest korralikke inimesi tuleb kuidagi hoida. Noh, see on üksjagu irooniaga kirjutatud romaan. Tegelikult see tekst iseenesest, see puudutab rohkem nagu sellist üldse siukest, nagu kasvõi ütleme loogilist vaatenurka ja teatud sotsiaalseid teemasid. Tantsuline arutlev tekst iseenesest, mitte midagi, no vot, aga ääretult kummaline. Ja siis. Ma jäin nagu eelmisesse vaadates võlgu, see raamat ei jõudnud, minuni on Jan kausil ilmunud teine raamat. Oli vahepeal noh, selles mõttes tuntud inimene, ta töötas sirbis. Ta tegeles esseede tellimise vahendamisega siis sirbis, praegu ta minu meelest õpib kusagil hoopis peab silmas mingit akadeemilist rida. Tema novellikogu mulle väga meeldis, tan, novellid olid noh, lugedes väga-väga siuksed, säravad värsked ja peale selle meeldis niisugune asi nagu ütleme niimoodi jutumärkides keelte keetmine. Ta pakub novellides leidlikult aga kujundlikult välja sellised, noh kuidas öeldakse, soome keeles on olemas selline trend ingliset, siis on see nagu see puu, inglise keel või segatud eesti keelega sellised slängid. Ta oskab seda väga vaimukalt väga vaimukalt läbi kirjutada, see mulle väga meeldis. Ja kuna neid raamatuid on tõesti niivõrd vähe ilmunud need viimasel ajal põhjused ma isegi vist ainult välja, siis ma olen palunud stuudiosse kaks sobilist endale lisaks. Et vestelda kirjandusest üldse, mis on nagu viimasel ajal silmale vähemalt ja tegemist on Eesti Ekspressikultuuridel toimetajatega, siis võiks öelda niimoodi meele testiga. Marko Mägiga. Kuigi ma peaksin kõigepealt nagu daamide puhul ikka pöörduma mere poole, siis tegelikult ma pöördun Marko poole ja küsin, et, et ma olen viimasel ajal, see on kuidagi nagu hakanud võõrduma noorest eesti kirjandusest ja eriti suur hõõrdumine tekkis mul siis, kui oli Tartu naki TNT mingi ühisüritus loogika ülikoolis, kus joodi hästi palju õlut, käidi pissile, loeti andetuid, luuletusi. Ja siis ma vaatasin, et kas see luuletamine ei ole muutunud selliseks kuidagi lõdvaks elustiiliks. Võib-olla isegi rühmituste kaupa, kui võtta, siis, siis nii see kipubki võib-olla olema, sest et ma tean ka ise, et rühmituste üritused on jah, tihtipeale olnud sellised lõbusad luuramised, mis on muidugi väga tore. Aga iseasi, kas nüüd sisulises mõttes kuskile viib ja ma mõtlen, et võib-olla seetõttu ongi rühmitused nakkia TNT minu meelest nagu viimasena, aga just justkui see ütleme, esimene TNT on kindlasti laiali hajunud. Ja noh, kõik inimesed saavad ilmselt omavahel hästi läbi, aga, aga see rühmituse elul neile kulge enam sellises tähenduses nagu ta enne oli ta tulnud peale hoopiski uus DMT, kes on veel suhteliselt noored ja tundmatud nimed. Nad on küll teinud luuleõhtuid ja nii ja loodame, et nad tutvustavad ennast järjest rohkem. Ma ei tea, kui aktiivselt see naq tegutsev nokk on juba selline klassika, et ilmselt ta tegutseb, aga siiski raha on tähtsam. Siiski ta isiklik rida. Et mulle tundubki, et jah, et viimasel ajal okei, need nagu sa küsisid, et kas see on muutunud nii-öelda lõdvaks elustiiliks? Mingis mõttes vist võin sinuga nõustuda küll, jah, jah, nagu nagu ma selgitasin Aga ma ühe asja siiski ütelda, tähendab, et minul on sihuke kummaline tunne, et miks näiteks nõukogude ajal Nõukogude Eesti kirjanduselus üritati ka teha, et igasuguseid rühmitusi ja nad ei pesine koos mitte kuudki. Aga nüüd on nagu tekkinud ikkagi, kas, kas see rühmitus, kirjanduslik rühmitus, luulerühmitus, kas see on kuidagi mõeldud nagu läbisurumiseks ühiskonnas, et teha oma nimi nagu noh, muinaskollektiivina, siis nagu nagu ennast teadvustada, selles näen. Ja seda kindlasti koos on esiteks lihtsam, kas või raamat välja anda, kui näiteks annavad neli või viis inimest koos ühe raamatu välja, no siis ilmselt neil on nii palju tekste, et igaüks saab sinna mingi mingi pihutäie tekste panna. Ja siis ikkagi raamat on väljas ja see mõjub väärikalt ja. Et siis on nagu teed valla jälle mingi mingi nagu ootus tekib. Sa oled raamatu ennast teadvustanud, et seal on siiski noh, mulle tundub, et on ikkagi ka tänapäeval, kui ütleme, paljud asjad on devalveerunud, siis, siis raamat on ikkagi veel kuigivõrd väärikas näitleja loomulikult võib-olla mitte nii tähtis, kui ta oli mõni aeg tagasi. Aga siiski ta on mingi märk ja näitaja. Ma arvan küll, vabal veel. Loodame, et jätkuvalt lase merre. Aga palun, nii ma mõtlesin sel teemal, et seesama rühmitus kui lihtne lõbu olemise koht, lihtsalt et sai mainitud siin teinud teede nakke, aga on ju on ju ka teised rühmitused, mis on ka veidi tõsisemad, võib-olla et kui nüüd mõelda õigem valem, kellel on küll ka Absoluutselt no mis tõsi küll, ikka seal Juku-Kalle ja kes need seal on? Luulepoolt ka Kalju Kruusa, Kalju Kruusa, Kalju Kruusa kuulub erakonda näiteks, seal on hoopis hoopis mingi teine rühm. Oota sõbrad elavadki erinevaid asju välja erinevates rihmitustes ja, ja kui võtta nüüd näiteks tartust ka teine näide, erakond on asi, millega esimese hooga näiteks minul lõbu ja lõbutsemine üldse nagu ei seosta. Üks pool aastat tagasi, kui Tallinnas oli ka uuema loomingu esitlus, siis täiesti armastasid mind oma tõsise ja sügava-sügava luulega, mis neil on ja nad teevad ka vormikatsetusi, proovivad varsti, mis neil pidid olema mingid plaat lausa välja, kus nad seovad siis luulet ja muusikat ka erakonnas külvaks näiteks ja. Ja tema viimast raamatut ma lugesin, seal oli see algaski peale mingisuguse meeletas, seega nägemisest. Kui sa räägid, see valge sihuke hästi valge, helendav valgena. Ma arvan, et seal rühmitus, mis kestab üsna kaua ja ta on lisaks sõpruskond võib-olla mingi sarnase mõtteviisiga inimesed aga samas alustasime ka, eks ole, nad ikka käivad seal kusagil tortralt kuuskil enamik kuigi nad ei ole eriti noored, aga nad on juba niisuguse kolmekümnendates rakonna, kisuvad sinnapoole vist küll jah. Aga ühesõnaga on tekkinud jah, selliseid Karihmiksid ilmselt need nakke selliseid teiselt valjuhäälsemalt paistab väliselt kaugemale. Naklased on juba vaata et neljakümneselt, et nad on siuksed nagu natukene hõredad hammastega siuksed, kerged hipivarjundiga tüübid noori liikmeid, kusjuures nad nagu ei paku enam eriti uut loomingut nad siis, kui need kogunemised on, siis nad loevad ikka mingi 10 aasta taguseid kaverit. Võib nii öelda jah, nagu ma ka enne ütlesin, nakkida on küll noorte autorite koondis, aga ta on. Hetkeseisuga võib tema kohta öelda, et ta on juba niisugune klassika. Aga TNT on nagu muutuv, et kui nad leidsid, et nad ei viitsi enam koos koos esineda, koos teha, siis nad lõpetasid, igaüks hakkas oma asju tegema, noh kuigi nüüd uus, teen teemisena hoopis teine koosseis, hoopis nooremad. Eks paistab, kuidas mul oli au teha, Jürgen Rooste ka intervjuu ja siis Jörgeniga ütles niimoodi, et seal tekkisid niisugused probleemid, tema muudkui korraldad ja siis tuleb need noored inimesed lisaks siis ütlevad järsku, et kurat, vana ront, eks ole, korist ennast ära, mis sa segad mind. Mingid solvumised olid seal sees ka, vaata et võimuvõitlus. On nagu selline klassikaline kaubamärk kaheksandast õige sõna, et me oleme harjunud kui naki esinemine, keda me seal näeme, eks ole, kontrad, veiko, märkad nunn Ruitlane? Aapo Ilves on, jah, no ja võib-olla paar nagu uut nime veel. Need uued nimed kipuvad vist erinema. Põhikoosseis on sama, nii et see on jah, see on niisugune klassikaline kaubamärk. Ka mingi side säilinud siis selle unikaalse Eesti NSV kultuuriruumiga, nagu Toomas Liiv ütleb. Vot see naq on ju tegelikult nõukogude aegne Noorte Autorite koondis seda kuidagi nagu selle iroonilise sihukese väga raamatut. Rääkige natuke raamatutest, mida teie olete lugenud. Sama asi tundub, et Eesti autorite puhul kuumus teinud oma töö ja väike väike paus on, on, on vahel tõsisematel raamatutel, aga võib-olla siis sellega seoses või selle ajal on just nagu tabanud ära hea aja esile tõusta. Sellised uued autorid, kellest me ei ole kunagi midagi kuulnud, kellest ka kriitika väga palju ei taha kirjutada seda puhul ja kellest osade puhul siiski ma arvanud on tegemist vähemalt osaliselt grafomoonusega, kui nii karmilt öelda, aga hoopis turumajandusega. Muusikat, kas on ka turumajanduse reeglid, peaks ütlema, et kõik, mis müüb, aga ma kahtlustan, et kas need mitmed autorid esimesel ajal tulnud, kas nad ikka suudavad ots otsaga kokku tulla, et sellised, sealt küll ka varjunime taha peituvad nagu kiis aimere Imre, kuidas öeldakse välja ütlema hiljuti tulija siis kaat senitundmatult minu jaoks kodanikult Kiidsepalt tuli, selline huvitav olustikku on ja kõik on sellised, et kui ja veel äkki käis mõte peast läbi, et äkki ise mõni raamat kirjutada, et noh, mis seal ikka, et saaks hakkama, kui vaadata, kui palju tuleb selliseid kahtlaseid ära küll. Nii palju neid juba on. See ma näengi siin on see Urmas Espenberg on meil laua peal otsin naist, narita kiila päevaks tekiila pööripäev. Juku-Kalle ütles selle kohta, kes, kus siis otse lollasin haigel noh, kui inimene ei oska kirjutada, kiimas siis kirjutada, eks ole, et noh niisugused asjad näiteks, mis inimeste alati riivavad niuksed teemadeks. Need arvatakse, kuidagi müüvad, aga tegelikult on neid väga raske kirjutada. Seal võib-olla hakata vaikselt nõustamisegi Adamsoni ka, kes, kes hiljuti kirjutas ja viitas, et eesti kirjanduse infantiilsusele, et kõik minemas järjest lihtsamaks, mis ei pruugi olla. Mul on muidugi halb lihtsus, aga aga ka järjest lapsemeelsemaks, kõike saab taandada väga lihtsatele süzeedele ega väljendus on nagu lihtne näide on tõesti, oleme natuke infantiilseks läinud. No mis sa arvad, kas me oleme täna, me ise näiteks loeme, siis meil hakkab vastu. Ma arvan, et infot Kuigi see oli väga hea mõte, tähendab, et kirjutaks ise ka et paneksin ennast proovile. Sa oled ikkagi kirjandusega väga tihedalt seotud, praegu töödnud äkki kirjutaks ka romaan ja kellele siis neid tegelikult vaja? Ma tahtsingi öelda ka seda jätkuks, et et viimasel ajal ongi see tendents muidugi hästi nähtav eesti kirjanduses see tendents, et, et igaüks võib-olla kirjanik ja mõtlen küll, et miks ka mitte, eks ole. Aga Ma näen seda, vaheta võib-olla selles, et kui okei inimene võib kirjutada tarbekirjandust ja ma tooksin heaks näiteks siin juba esimestena raamatutega tegelikult seal eelmisel sügisel välja tulnud liid anneri kes on kergelt elulises mõttes skandaalne isiksus selles mõttes, et ta esitles ennast lasteaia kasvatajana, aga hiljem osutus petturist kinnisvaramaakleriks. Okei, see selleks. Aga, aga kui lugeda tema teoseid näiteks olmedaamide Tallinn või siis härra, järgmine, sellise esimene raamat, kui seda lugeda, siis tal ei olegi mingit nagu seest kunstilist ambitsiooni. Ja see asi paatne, see nagu mismõttes nagu reportaaž otse elust ja, ja minu meelest. Maailm, mida ta nagu kirjeldab, et see, see võib küll olla, see on täpselt selline, nagu ta kirjeldab seina prosta ja ladna ja mul on tunne, ta on sellega, olen läbi, mida ta teeb, eks ole, aga kui kui inimene hakkab kirjutama oma ütleme kasvõi näiteks seksuaalkogemustest või seksuaalfantaasiatest ja ma leian, et ta kirjutage siis ka sellisel tasemel, nagu te küünivad, ärgu püüdku sinna sisse pikkida nagu mingisuguseid filosoofilisi keerdkäike või ütleme ütleme, selliseid kunstilisi ponnistusi, eks ole, et vot see teeb nagu asja kuidagi võib-olla piinlikuks mingis mõttes või selliseks ühesõnaga, tegelikult ka mõttetuks mingis mõttes. Samas, kui inimene kirjutab puhtalt oma elust, siis elu võiks olla nagu põne. Muidu ma võin rääkida naabrimehega. Mul on hea hea sõber, vanad räägid, seda, tähendab kirjanik peab olema absoluutselt isetu, kui ta kirjutab, tuleb leida kõige õigemad sõnade, olla täiesti isetu, aga siis selleks, et see tekst hakkaks elama, selleks on vaja leida mõned üksikud siuksed, kummalised või natuke Hirduvad või siukseid, rumalad sõnad sinna sisse tähendab, mis nagu hästi selle tekstiga. Aga siis nagu tekib see kirjanduse mulje. Et niisugune asi, et kui sa kirjutad erust maha ja kõik see asi, mida, mida me nüüd hakkame üha rohkem nägema. Tuim, eks ole, selline nämmutamine, teisendus nagu võõrandab ära, eks ole, et siis sa oled natuke kaugemal sellest alandavast. Loomulikult, et see on hea lähtekohta, et aga see on nagu üks lähtekoht, aga see ma ütlen, et tegelikult võib-olla elust mahakirjutamine just nimelt juhul, kui see elu on mingis mõttes huvitav või ütleme, mitte tuntud kõikidele inimestele näiteks vaevalt et kõik inimesed on väga kursis prostituutide eluga, mida see liid Andersen kirjeldab ja noh, see mõjub siin küll ehedalt ja ma ei tea. Ta ütles, et me saame piiluda läbi lukuaugu, eks ole, kuskile maailma, mida me kõik võib-olla ei tunne nii hästi ja see on ju miks mitte teretulnud heita pilk kuskile sellisesse maailma, millega nagu tavaliselt kokku ei puutu. Aga kas sellist kirjeldatut hakkab üha rohkem ilmuma, mis püüab köita teemaga või dokumentaalsusega? Mingi aeg, vastse laviin veel jätkub, jah, et tuleb jälle inimesi, kes vaatavad, pesitsevad raamatupoes, et oi, et jah, sellega saaksin minagi hakkama. Vanapa ja isetu romaani kohta siis mul praegu hakkas nagu veidi haakuma sellesama jan kausi viimase jutukoguga minu arvates seal oli noh, natuke loomulikult temaga ei kirjuta enda elust, aga ikkagi natukene praegu ümbritsevast või siis mis täitsa huvitavaid sõnu sisse panna, et, et, et see oli seal nagu väga olemas, et keelekasutuse, selline põnevaks muutmine. Võib-olla selles mõttes hea näide. Ma ütlesin, et all keeleda slängid, eks ole, et tegelikult on siin eesti keeles on päris palju. Ja kirjanduses nad ikka eriti välja ei tule. Need need, kes julgevad seda asja ette võtta või, või jaksavad ettevõtte, neid on suhteliselt vähesed, peab olema mingi eriline keele, kuulmise, taju. Jah, sest see võib ka ebaõnnestuda näiteks inglise keelega, noh loomulikult me kasutame palju inglise keelt keeles öelda ka seda, et seda kujutada romaanidest päris rasked, näiteks Juune Holvandus teosega just tutvusin, et et kui seal oli lihtsalt kirjutatud teksti sisse toodud sõna boyfriend ja siis all tärniga märgitud alla, see tähendab siis poissi vajus kuidagi kohmakalt. Muide, nende tähendab seda, et tänapäeva eesti keelega ja seal on üks huvitav asi mida ma kokku puutusin, on tema viimane lasteraamat, mis ilmus. Ja seal oli selline kummaline lugu, et üks kirjastus nagu tõukas selle raamatu tagasi põhjendusega, et nende lugejad ütlesid, et Helga nõu ei valda kaasaegset eesti lastekeelt. Aga ta ikkagi ilmus ära, tähendab, kas sa lugesid näiteks sirvisin? Julgesin samast sarjast seda, kuidas keeleasi seal oli, siis ikkagi nagu üritas, nagu mingit laste slängi. On tootega, et pihta või ei julge sõnavõtud päris läbi lugenud, aga vabalt võib olla küll tegelikult, sest on teisigi selliseid, kas keskealisi vanemaid kirjanikke, kes on proovinud kirjutada päris lastekirjandust ja noh, eks ta mõjub kohmakalt küll kohati. Selles mõttes ma kujutan ette, väga enesekindel ta kirjutas nendest testi noorukitest rootsi noorukitest, tähendab Eesti Eesti päritolu linna noorukitest, aga kirjutas asjadega siis nüüd nagu paistab, et äkki äkki siiski on see küllaltki keeruline tulenenud algeltki. Marko Radio ka luuletaja natukene natukene millised on sinu enda luuletaja elamused tähendab, et kus sind, kui luuletajat vajatakse või kus, kus oodatakse sinu panust? Päris oma rada. A, kus mind oodatakse või viimasele seal on mind kutsutud mõnedki korrad esinema rokk-kontserditel võib-olla noh, täpsemalt see punk rock, mis seal kõlab aga minu meelest mõnedki, kuna ta on õnnestunud hästi ja on publiku läheb peale läinud ja mulle meeldibki endale küll see suhtumine, et muusik luule okei, et see võiks olla koos väga vabalt vabalt koost võiks teineteist täiendada. Ja et ei maksa neid asju nii väga lahus hoida, et üks on nüüd kirjanduse üks on nüüd muusika ja esineja laulu tekst on tulnud sealt. Ei, laulu tekst ei ole, sest ma kirjutan aforistlik lühikesi luuletusi kirjutama ja kergelt skandaalsed ja Ilmariinideta enamasti. Ja üldse tähendab see kultuur kus sind kutsutakse, seal mingeid ei olegi, nagu eriti võib-olla teadlikud inimesed meil Eestis on siuksed punkbändid, kes, kes käivad praktiliselt tasuta mängimas, siis ma ei tea, täiesti suvalistes kohtades. Kontserte püsti ja karjuvad, röögivad on umbes 200 fänni, kes, kes niimoodi käivad ühes kohas. Ja see ongi, see on nende nende ürituste korraldajate mõte, nagu mulle tundub ja et viia muusikat rohkem inimeste sekka, tähendab ootamatutes huvitavates kontserdipaikades ja samas kutsuvad mind vaid ka teisi luuletajaid sinna esinema, et viieni muusikat kui ka luulet rohkem inimeste sekka, et publik võib-olla sealpool võib olla kohalik publik, kes on kuulama tulnud pool. Tähendab, sinna juhuslikult ja nii edasi ja see on väga positiivne kontserdil käinud, nüüd vaatan, et seal olla vanaemad, lastega näiteks käivad näiteks aga samas on sihuke karm, karm röökimine käib seal, eks ole? Täie rauaga. Täitsa täitsa lahedad. Meeldis ka, kui sa oled täitsa täitsa mõnus seal näiteks, no et mis hämmastab, et vägivald absoluutselt ei ole. Aga samas on, kõik on kuidagi väga raevukas, vägivald vaimselt raevukas. Aga vot sina oled ikka tähtis toimetajat, kes sul siis viimastel kuudel kirjandusest nagu silma jäänud, kui midagi Tartus seda, milline raamat on, või teos on sinna jäänud nagu selles mõttes silma, et, et ta on, on tõesti midagi väärt või sinu jaoks midagi väärt või soovitage teistele. Sest kahjuks teie retsensioonide muutunud selliseid postmargiks, et seal ainult kolm lauset väga robustne. No aga see annabki ülevaate, mida me jõuaks käänd tähtteose kahe nädala jooksul testida eesti kirjandust vaadata eest. Siis ma ütlen, paar kuud on minu arvates olnud küll rohkem tarbekirjanduslaviin. Vabalt, võib-olla keegi jääb kahe silma vahele, nüüd niimoodi ette valmistamata ei tule küll, mõtlesin, Jaan kausi jutukogu oli natukene selline väljapoole ulatuv. Seal midagi, paraku mingit mingit raamatut vahepeal tõlkeraamatutega on teine lugu, sealt ikka aeg-ajalt tuleb ka mingeid ütleme ikka mingi mitte otseselt ilukirjanduses on ikka aeg-ajalt tuli. No mis seal varakul viimasel ajal oli kusagil suve hakul tuli seal üks raamat, seda sa mulle lugeda ei andnud. Millist majandusele lugenud moodne romaan selles sarjas? Tegelikult Loomingu raamatukogus tuli Kaplinski Salmini kirjavahetus sel ajal päris huvitav olukord. Ja ja nüüd tuli see kreeklane, kelle nime ma ei suuda välja öelda, tema Xin utoopia ei ole jõudnud veel vaadata, aga tundus ka idee poolest huvitav. Midagi siiski värskelt olemas. Tänan tähelepanu eest. Luulekuu.