Head kuulajad on aeg end harida muusika ja pärimuse vallas ning tänu tutvustab meile just vana ja ma arvan, kõigile tuntud lugu. Pärimusmuusik metsatöll, arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige Lauri õunapuu. Lauri ja kaerajaan on see, mille sa oled välja valinud. Tere jälle üle mitmes Etme aja ja taas päritud laulu. Saatelõiku on alati meeldiv tulla kõnelema ja täna on põhjatust Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist tõelise poolest kuulamiseks valitud laul niivõrd tavaline ja mage ja kõigile ammugi nõnda tuntud laul. Et võib-olla nii mõnigi kuulaja võiks vabalt mühatada, et ainult mitte seda. Aga just nimelt seda, sest mis võiks ju olla huvitavam kui saada teada millestki mille peale sa isegi võib-olla ei oskaks tulla, et sellest üldse midagi on võimalik teada saada. Ja minu meelest need tavalised argised asjad mille kohta isegi miskit pärida ei mõista, on just need kõige põnevamad. Ja täna kuulame tõepoolest kaerajaani. Kaerajaan toi, kaera ja no ikka ära ja no ei, kard väävel ka ema, oi kaera ja no ei kaera ja oi karga veel ka emakass, kes keeru Liiseegaar, Acadza kandiilis kassa mägis Räkeerulis kaar, Acadza kandilise. Meelelaulis siin Berta ilver, kes sündis 1914 aastal kanepi kihelkonnas, iha maru külas. Temal salvestasid laulu Võru linnas 1982. aastal Einar Sinijärv ja Ain Urbel. Tervitused siinkohal jällegi Berta sugulastele, kes praegugi Võru lähistel omi tegevusi teevad ja teisel salvestusel, kust me saime teada, kust on tulnud kaerajaan ja millele me vastust ei leidnud. Selle salvestas Muhumaal Ingrid Rüütel 75. aastal Olav kiisi käest. Siis oli karjanideks ainuga nüdžurn. Kuidas karjani nime sai, seda kommet? Käli kaerajaan. Kuidas oma nime sai? Ei tea enne enne tulemise peale seda, kui siin omal ajal, millest te nimi, tulli, aga räägiti midagi selle kohta vä jah, kaera ja kaerajaan siis oli igaüks teadsid, mis tantsu tuleb, kuidas tuleb tantsida. Kari on lugu ja nad kuulsid. Kas on meeles, mis ajasse kaerajaanilugu on, kui vana see on ikka nii vana, et ei mäleta, kas lapsepõlvest või noorepõlvest enne käinud, aga ma ei tea neid, Vanamit, pillimehi ma mäleta mõnda, aga need vist Joosse. Josson. Kaerajaan õigupoolest on päris keeruline kuskilt pihta hakata, sest mida lihtsam on küsimus, seda keerulisem on vastus on kaerajaan peale selle, et on omamoodi laul ja lauluviis on ta juba. Ja tants ise ei ole üks ja ainus, nagu laul ja lauluviis. Õigupoolest on meil terve trobikond erinevaid kaerajaane küll kaera, Joake, kaera, Zimme kui nende sugulasi nii meloodiates kui tantsu liigutuses ja mis kõik veel. Ent meie õnneks on suurel osal kaera-nimelisest perekonnast. Neist üks ja ühine hall. Ilmub 1926. aastal. Kuulsal Anna raud katsil kuulsal raudse käe ja raudse nimetissõrmega rahvalike lavatantsude majakal. Ilmub raamat eesti rahvatantsudest, kus kaeratantsudel oli oma tähtis koht ning millest kindlasti sai alguse suurim Eesti kõige kuulsama tantsu-laulu Surematu lavaline tähelend. Aga raadiokuulajate lahkel loal võtame täna ka voli, et hakata lugema tantsude plaksusid või mõõk Ma käte kaugust erinevatest kehaosadest või jala päkade nurka võrreldes säärtega ja ülepeakaela üldse mõistatama. Milline liigutus on tänapäeva tantsupeo repertuaari sisse kirjutanud Ullo Toomi või anna raud katsi juhatuste järele? Võimäärane muutus on toimunud tantsuses varem või hiljem, meid huvitab hoopis kaugem ja käega katsutamatum. 1934. aastal kirjutab Pariisi ajaleht Journal pealkirja all tõlkes eesti naiste ülistuseks. Kirjutab, kuidas kauged külalised Eestist esitasid mõned rahvuslikud tantsud, millest kõige ilusam oli tants nimega pade Olübaan ehk eesti keeli kaerajaan. Kui kaerasamm tundub nüüd tsiteerin, tundub nagu mehed ja naised liiguksid kuidagi eriomases rütmis nagu juunikuu värske tuul kiigutaks noori kaerakõrsi, mõnikord neid libistades, mõnikord kummardudes, oma väärikuses ja mõnikord keereldes. Vaatlesin naisi, nad kujutasid oma sammudes väljapeetud sümboleid. Ma nägin, kuidas nende silmis säras omamoodi püha rõõm nendel huulil säärase vaatajaile mõeldud naeratus, kündmine, külvamine, koristamine. Tõesti, need linnakleitides tantsijat tundusid mulle nagu Eesti põldude, metsa, jõgede ja isegi Isamaajumalanna preestrid. Ja siit suinilt kujutluselt hüppama, nüüd aga hoopis Friedebert Tuglase mälestustesse. Friedebert, olgu etteruttavalt öeldud, elas nooruspõlves peaaegu nii-öelda kaerajaanisünnikodulävepakul. Tuglas kirjutab 1939. aastal nõnda. Pool sajandit tagasi oli Ahja mõisa ja kärsa küla vahelise maantee ääres oru kaldal armetuenn. Nägin seda ise lapsena vanadusest viltu vajunud seinad, männikoorest katus, korstna jätkuks, silgutünn. Onnis elas Pops, spiiter Matson pisut pahaloomuline mees, kellest jäänud ümbrusele häid mälestusi. Teda kutsuti kaera keisriks sest ta tegi oma onni ümber alati ainult kaeru maha. Ta harilik kõnekäänd oli teeni väljuv aeru, et saab keisri legi. Tema kolmest abielust oli tal hulk lapsi kelle igaühe nime ette lisati isa hüüdnime järele sõna kaera. Ja nõnda kutsuti ühta poegadest, kellest on alamal kõne Kaera Jaaniks. Jaan Matson. Peetri poeg oli keskmist kasvu blond kõrgi võitu noormees, suur naistekütt ja naiste lemmik. Tunti teda ikka kaerajaaninime all. Lugu, mis andis tõuke kõike ta nime populaarsusele, juhtus tõenäoliselt aastal 1889 ja on seotud muidugi naistega. Tollal pesti mõisa pesu endises õlleköögis osalt selle suures eeskojas, osalt erilises pesuköögiruumis. Kordolid häärberitüdrukud Liisa, Janni, Mari ja teised otsustanud pärast pesupäeva ennastki pesta. Kuid sellest olid kuulnud ka kaerajaan ja kolli. Juhan Nad olid enesepesukööki suurte kõrte taha peitnud kumbki oma pead täiesti teise teadmata. Milline jant sellest lõpuks sigines, seda praegu lähemalt ei mäleta, kuid omal ajal oli sellest sagedasti jutt. Nagu mäletan oma varasemast lapsepõlvest, mis möödus sama õllekoja seinte vahel. Kohe pärast seda tekkis ka Kaera-Jaanile pühendatud pilkelaul. Küllap olid autoriks mõisa käsitöölised kaerajaanijänesekaaslased. Nii väidavad minu ema ja tädi. Laul oli võrdlemisi pikk ja obs söön kuid nähtavasti pole selle algupärast reaktsioonist peale esimeste ridade midagi täpsemalt säilinud. Nonii. Aamen konks ja kohvilonks võiks selle peale öelda ja tegelikult peaaegu et täitsa võibki, sest hilisemad sõnad laulule on juba uudses populaarsuse tuules juurde sepistatud ning algne lori on peaaegu unustatud. Siiski mainitakse mitut puhku hiljem seda, kuidas tants ise oli kindlasti tuntud Leedus ning isegi Saksamaal. Ka lätlased tantsivad kaerajaani, seda küll. Lätlaste endi sõnade järgi on too tants neil laenatud muidugi Eestist. Ent leedu kaerajaan on põnev peaaegu et võiks arvata, et kaerajaani tantsualge võiks olla jumani sakslastelt õpitud peenikene Kadrill. Kui ainult ei oleks Leedu nii-öelda kaerajaani, milles sõnad vajatavat sigadest, kes on aiast välja pääsenud ning karjane peab neid nüüd tagasi ajama. Nõnda neetult sarnane on see leedu kaerajaan Eesti Torma kandi Kaera-Jaanile, kus lauldakse seapois karja seakarja seadon sepaga tuli, siis võtan pikavitsa kätte ja ajan sead välja. Siit on ainult väga lühikene tee jõuda mõtteni. Et millisele mängulaulule nii iseloomulikult iseloomult kui viisilt sarnaneb too sigade aedo tagasi tõukamise mäng. Ja kus sea asemel võiks hoopistükkis näiteks olla mesilane. Ja need viisid on juba nõnda vanad, et viivad meid kindlasti tavalise eesti torupilli valsini ning ehk kaugemalegi ole ainult mees ja tõest ära säh sulle kaerajaani, ahah ja et asi korraliku punkti saaks kuulama hoopistükkis modernset kaerajaanimis on salvestatud Tallinnas 20. septembril aastal 1911 lauljaks kõigile tuntud surematu Paul Pinna. Aitäh Lauri õunapuu täna. Jaa, On ka ÜRO-s ja nii ta on ja täid pungaga. Jaapalgeks Legdalt ja rahva kõrval hõbepulmapäeval seal hamba alla apteeke appi. Taidki.