Päritud laul, head kuulajad ja nüüd taas ühe päritud vana loo juurde, millel on oi kui palju erinevaid argnelisi. Ja tänase loon neile valinud Ants Johanson, muusik õpetaja-kultuurikorraldaja ja Ants, sa oled valinud ühe vanaiiri rahvalaulu, mis on tuntud meil ka eesti keeles ja võiks tõlkes kõlada suve viimane roos, Mik saalis. Seal vist sellepärast tere. Et esiteks kohe on tulemas iri rahvuspüha märtsi alguses, 17 märts ja, ja, ja sellesama laulu minu jaoks esimene esitaja on täiesti juhtumisi muide saabumas Eestisse aprillikuus iiri muusikud koosseisus klannad, enne kui nad laiali lähevad, tulevad nad Eestisse ja et me ise oleme oma oma kaaslastega kunagi laulnud. Selle loo lugu hakkas mind huvitama ja ja nüüd on päris päris pikk rida kokku saanud see põhjus. Esiteks on väga ilus laul, see iiri rahvalaul ja teine, et tema nimi on jah, suve viimne roos ja roosidega on eestlastel ju tegelikult väga soojad suhted. Kui keegi antropoloog või, või etnoloog oskaks öelda, miks see nii on, et meil on endal laulud, kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul või või iga laupäev, kostab Vikerraadios praktiliselt iga laupäev valgeid roose. Või et jõuluajal kõigile meeldib üks roosike on tõusnud või roosiroosi roosinaine nagu kohe heinasaad, et võiroosi, tulipunaseid, mingisugune mõisa aia, võib-olla ka mõisa aja igatsus on selles selles roosiigatsuses ja see iiri rahvalaul, mis on kirja pandud 1792. aastal, siis on üle 200 aasta tagasi. Et see on samasugune Roosi igatsusest sügisel aeda viimse rosina jäänud lillest ja iiri rahvalaulud, väga paljud on on õnnetust armastusest ja ja kallima surmasaamisest ja lootusetust armastusest. Ja see on üks neist. Ja see lugu on siis üles kirjutatud 1792 ja sealt on ta päriselt nagu levima hakanud. Esimene üleskirjutaja oli, oli Edward panting ja, ja siis oli Denishempson inglisekeelse nimega harfimängija, kellelt ta selle siis 1792. aastal üles kirjutas, sest Iirimaal mingi seltskond tajus, et nüüd hakkab vana kultuur kaduma ja hääbuma ja see tuleb päästa. Ja siis tulid kümmekond harfimängijat kokku, kes käsiiri rahvamuusikat mängisid ja sealt siis salvestati kirjasõnasse või kirjalehekülgedele suur hulk vanu harfi lugusid. Tõnis Hempson oli vanamees ja Edward panting oli hästi noormees. Noormees sai kätte väga, väga vana loo ja selle selle loo originaalne Pealkiri on noormehe unistus või? Jah, noormehe unistus, noormehe uni ja kälikeeles võiks selle kõlada umbes nagu äss, ling on Olg kol, kird umbes midagi taolist ja aga see omakorda põhineb mitmel teisel rahvalaulul lugudest London Dry viis või siis Danny Boy. Nende nimede all sedasama viisi käiku tuntakse ja kitarri esituses võiks kõlada sellisena. Ja nii ta enam-vähem võis kõlada ka harfil, siis kõik need sajad aastad tagasi. Aga mingil hetkel jõudis see lugu ja Eestimaale, mis teed pidi seda on, on tõepoolest nagu raske tagantjärgi välja selgitada. Igatahes kui iiri poeet Thomas Moor roosiaiasõnad kirjutas, siis see toimus 1813. aastal ja juba 1818. aastal. Tas Beethoven sellele kaks seadet, ühe flöödiloo ja ühe siis laulu seda laulab Toby Spencer. Ja kas võib-olla et see just Beethoveni variandi kaudu Eestisse jõudis? Ei, ei julge seda päriselt väita Ta ega ka ümber lükata, aga järgmine daatum, kus me teda eestimaal kohtame on 1927. aastal, kui eesti džässi pioneer Viktor com. Oma möfipendiga salvestas. Spetsiaalselt sellise rahvaliku loo. A poolel oli siis viimne roos ja, ja plaadi B-poolel oli, oli Uhti juhti uhkesti, selline rahvuslik Viktor kompe oli just üks rahvusliku Eesti džässi ja rahvamuusikal põhinev eesti džässi pioneere ka. Ja kummalisel kombel oli, oli see ka just see iiri lugu siis ära salvestatud. Laulab see tõenäoline. Lihtsalt Aleksander Arder, vähemalt on teada, et selle B-poole lugu, süda tuksub, tuks tuks tuks. Sellel salvestusel laulis Aleksander Arder. Ja kes on selle tõlke teinud inglise keelest, pakun, et see võis olla Viktor kompe ise. Aga tõendit selle kohta ei ole, aga 1932. aastal anti välja kooli kuuenda klassi lauluvara ja üks koostajatest oli seal Juhan Aavik. Meie teada siis esimest korda kirjasõnas noodipildis iiri rahvalaul toodud, nii et selline dokumendina on see 1932 kirjaliku dokumendina. Aga järgmine salvestus, mis on, mis on maailmast tulnud, mis võis olla ka Eestimaale jõudnud, on Dianat, töörbyni siis Kanada päritolu filminäitlejanna ja soprani esitatud variant 1939.-st aastast filmist sviismad körs. Kolm nutikat tüdrukut kasvavad suureks ja mul puuduvad andmed, kas see film Eestimaal jõudis enne teist maailmasõda linastada. Aga selles filmis on siis lugu olemas. Ja, ja, ja tõenäoline on, et, et Heldur Karmo, kes on ka selle laulu sõnad tõlkinud eesti keelde kuulas just just seda varianti. Ja samamoodi võib arvata et kui Heldur Karmo leidis siit tõlkematerjali ja, ja tõepoolest praegu ei ole teada, mida ei saa ka Heldur Karmo käest ju küsida, et kelle esituse jaoks ta need sõnad tõlkis. Me teame, et seda laulu on laulnud ka Jüri Pärg. See aga igatahes Heldur Karmo tegi selle tõlke 1981. aastal väidetavasti ja samal aastal on ka selle laulnud eesti televisioonis otse salvestussaates Kehtna mõisas. Kui ma õieti mäletan, siis Kehtna mõisas on laulnud selle otse salvestussaates Heli Lääts. Aga aga kuna Heli Lääts laulab teist tõlget, siis, siis jääb, jääb küsimus, kelle jaoks Heldur Karmo need tõlkesõnad ümber panime? Aga 1980.-te teisel poolel siis umbes 35 aastat tagasi. Kui Viljandis kultuuriakadeemias Läti rahvamuusikat õpetama, siis liikus Soome rahvamuusikute kaudu Eestimaale üks kassett mille oli salvestanud iri ansambel klannad. Ja hiljem selgus või õige pea selgus, et see on üks iiri iiri toona tuntumaid ja tänan tänaseni tuntumaid ja lugu peetumaid, rahvamuusika bände ja nende plaat, Vigran hull. 1980.-st aastast see see kassett oligi ja seal oli imeline lugu laast, rozov samme, seal millegipärast see ühte seltskonda Eestimaal niimoodi teadmata eelnevaid esitusi ei Heli Läätse Jüri Pärja esitust, ei ka fiktor kompe esitust, valisid selle loo välja ja ja tegid sellest eestimaise variandi. Aga enne kui kuulata eestimaist varianti ansambli kapell esituses oleks vast paslik kuulata siis sedasama lennedy variantide laast, Frosof samme. Kes selles mitmehäälsus laulus oli, et et, et seda taheti siinmail siis ka järgi laulda, aga nagu seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel Nõukogude Eestis kombeks oli? Ei sageli ei tehtud mitte oma versiooni laulust, vaid, Et ka harmoonia ja ja arranžeeringu mõttes vaid kopeeriti väljamaist, nii juhtus ka selle lauluga, et sõnad tõlgiti veel kord uuesti kõikide nende eelmisi, neid eelmisi tõlkeid teadmata. Ja salvestati see lugu sarnaselt siis selle väljamaise versiooniga ja mis selle salvestuse juures. Üht ühtepidi huvid on, on see, et seda laulab praegu juba aastaid Boris Soomes töötav muusikaõpetaja ja koorijuht Guido Ausmaa. Mina oskan küll öelda seda või julgen öelda, et ei ole kunagi kuulnud ja ei olegi ühtegi teist salvestust Eestimaal olemas, kus Guido Ausmaa Ka Eesti laulupidusid juhatanud dirigent, et niimoodi laulab. Et see on üks võluv variant ja eesti keeles siis suve viimne roos, kõlab sedamoodi. Aga poole? Nii see Kui on Loostas. Kael. Sedamoodi laulis seda vanaiiri rahvalaulu suve viimne roos ansambel kapell ja jääb endiselt saladuseks, miks see laul nii mitu korda on Eestimaale jõudnud. Ja ometi pole temast saanud rahvalikku laulu isegi sel juhul, kui teda Valsina mängiti, sest eestlased kõige rohkem armastavad valsilikke laule. Aga ometi on neist viis kuus versiooni Eestis olemas. Selline kummaline lugu selle suve viimse roosiga. Aitäh Sulle, Ants Johanson, moosike õpetaja, kes tutvustasid meile täna ühte bana.