Ja täna on külas kandlemängija muusik, õpetaja, tuule kann ning ma palusin teil ka tänaseks ette valmistada kaasa võtta, mõelda mõned kandlelood, et mida teistele tutvustada, millised te valisite ja miks need, kuidas Niculate. Need on ka üks Valtside põimik, Wilhelmina Haloneni või siis võiks öelda siis soomepäraselt aluse mängitud ja kes Wilhelmina Halonen olid, oli üks Soome kandlemängija enne seda aega, kui siis hakati vaharulli salvestusi tegema, ehk ta jääb sinna kuhugi. Lõõnroti ja koguja, löön roti ja siis Väisäneni vahepeale. Et sellisest muinassoome muinaskarjala aegadest. Aga mis oli huvitav, tema puhul oli see, ta mängis veel seda vana viiekeelset kandelet kannelt. Aga tema pojad, neli poega, kõik õppisid ema järg järgi mängima, aga kui nemad juba mängisid, siis oli juba olemas armastata, väisonen kogu oma salvestuse ja ja nooditundmisega, et sai nendelt poegadel Heikilt Anttilt, et üles kirjutada lood, mida siis tänapäeva kandlemängijad nii Soomes kui Eestis tihtipeale mängivad. Aga mis minu jaoks oli huvitav seep, et noh, mängid, mängid, mängid Kunevitsa kirikukelli, mängid hüvelda köhkiseni. Oled seda kuulnud? Hanno Sahalt? Heiki laidiselt? Anti Kettuselt, aga sa ei mõtle jälle, et kes on seda kogunud, kes on seda mänginud, kelle kaudu see üldse meieni jõudnud. Aga nüüd tänu ühele näitusele, see on kahjuks nüüd juba maas Adamson Eriku muuseumis, seal olid soome kunstnikud tuu sulajärve sõpruskonnast. Külaskäik oli selle näituse nimi ja seal ma alles avastasin, et seesama Halonen, Pekka, Halonen, kunstlik samamoodi siis sealt Ursula järve äärest ja saan Sibeliuse, kus ma isegi olen käinud oma elus, et see Pekka Haloneni ema ongi see Wilhelmina, see on nii naljakas, et sa tegelikult elad aastakümneid, sa oled käinud, sa oled mänginud, aga sa ei vii kokku, nimesid sai, aluseid on ju väga palju, president Halonen, kunstnik, Halonen, mängijad, Haloneni, et see ei ole mingi eriskummaline Soome nimi ja siis siis tänu sellele sellele teemale, et see niimoodi tuli. Soome silla teema Eesti Eesti-Soome silla teema, siis siis ma neid lugusi juba teadvustatult mängisin ja leidsime jälle, kui palju sarnasust on Eesti labajalavalssi tega nendel vanadel valssidel ja sellepärast võib-olla see valik. Need meeldisid ka sideeriusele ja ta on sinna peale kirjutanud ühele nendest Valtsidest oma meloodia ja siis hällilaulu nimel nimega. Ja siis need perekonnad seal tuu sulajärve ääres Helsingist oma 40 kilomeetrit, kunstnikud, heliloojad, majandusinimesed käisid nii aktiivselt läbi, nad musitseerisime koos, nad mängisid viiulit. See Heiki Halonen on olnud viiulimängija. Armas Otto Väisäneni on olnud viiulimängija, Sibeliuse mängis viiulit, samas olid neil kõigil kandled olemas, nad mängisid kandleid, et see on omamoodi jälle selline haridlas haritlaskonna, siis väärt tunnustav suhtumine sellesse põlisesse traditsiooni. Tõesti, need inimesed olid näinud Larin paraske laulmise jitkemisi oma silmaga, nad olid kuulnud neid Kalevala-aegseid kandle mängi. Et kuidagi jälle tänu nendele elavatele kontaktidele soomlastega olen ma need lood enne saanud, kui ma olen saanud selle teadmise või selle ühendamise, et viia ennast jälle sellistesse aegadesse, kus siin 1877 käis Soome folklorist, Borenius, lähten Korva, ta käis Räpinas, ta käis Setumaal, ta on kirjutanud üles selliseid fakte, mis aitavad meil jälle lähemale jõuda, kuidas seda Eesti väikekannelt mängib? Need on mitmeti tõlgendatud, tahavad alati, võib ju asja vaadata siit poolt ja sealtpoolt ometi nad on need vähesed ja väga väärtuslikud andmed, mis meie oma kultuuris midagi annavad. Jälle, kui ma kuulan muusikat, siis minu jaoks on see sarnane. Et kas mängib seda Jüri Tiits Vana-Vigalas viiulil või mängib seda Wilhelmina, Halonen? Kuskil kuskil nii-öelda Kalevala ilmumisaastatel seal Soomemaal või Karjalas. Et see on sellised huvitavad leiud kõigepealt iseendale ja siis siis kui ma juba ise tean, siis ma saan seda ka teistele teadvustada, aga jah, et muidu ma lihtsalt mängin lugusid, aga noh, mulle meeldib ka see luul on veel lugu. Aga kuulame seda lugu. Nüüd kuulsime tuule kann selle loo ära. Võib-olla mõni sõna veel, et mis kandlel te nüüd seda mängisite ja mõni sõnaga nende Valtside kohta? See oli viiekeelne soomekandele viisi keelinen, nendel ongi rahvalauludes tihtipeale öeldaksegi viiekeelne või viie keeleline eesti rahvalauludes viiekeelset meigi kohta, kuhu kohta me kuuekeelset kuuekeelne kumama. Ja, ja kuidas see on ka kirjeldatud, et kuidas mängisin, peksin sõrmel nimetu malla ja Peugal alla ja selline sarnane rahval laulmine ja kandled tegemine on meil just nimelt Eestis ja Soomes olemas. Ehk siis kannel on selline nagu Igor Tõnurist armastab öelda klassikaline kannel, et see on see, kust kõik siis alguse sai. Eestis me pole lihtsalt leidnud seda, see ei tähenda, et ei ole, ole olemas. Ja võib-olla siin on ka see, et miks just see viiekeelne, et et need mõned kandle häälestused, mis on meil seal on just c5 nooti ja alumine bordoon, et, et on nagu viis astet pluss siis saatehääl. Aga siis need valsid, mida ma mängisin, need olid mänginudki siis Wilhelmiine aluse poeg Heiki Halonen Sis armastatu väisasele ja viimane lugu, mida ma nagu umbmääraselt aimasin, sest selle ulatus on tunduvalt suurem, oli Jüri Tiitsi ühe Vigala viiulimängija mängitud labajalavalss. See on Eestis väga populaarne. Aga kui ma olen küsinud viiuldajate käest või, või Vigala inimeste käest, noh, kes juriidiidse teie kandi äge viiulimängija on, siis ma ei ole saanud vastust, nii et ootan endiselt vastust, kes oli Jüri Tiits ja kust saaks tema kohta rohkem teada, sest kui temale praegu autoritasud yksuks, siis ta oleks ikka päris rikas mees, sest et tema lugusid mängitakse väga palju ja töödeldakse väga palju igasuguste muusikute ja igasuguste pillidega. Viimane, võib-olla natukene rumal küsimus, aga kus kohas praegu saab kandlemängu kuulata? Enam vist pulmades nagu vanasti väga ei kutsutud, pole ka selliseid simmanit. Ja ja see tõesti on kannel, miks ta nagu taandus, taandus teiste pillidest, oli nõrga kõlaga ja, ja kui sa tõesti talle elektrit sisse ei pannud. Et nagu Heino sõna, kes vani elektrist, ta ütles, et inimesed tuubin ajal tuju tõuseb, hääl läheb tugevamaks ja siis tema muidugi poo sai oma volüümiga kõrgeks. Kui sul seda ei ole, siis tõesti pulmades ei ole mõtet mängida, küll võib mõnikord kirikus mängida näiteks laulatusel või, või, või siis mängida lihtsalt noorpaarile üks lugu kannelt, aga jah, et terved tantsu ei tea, aga samas kandlekontserte toimub igal pool. Ta Kristi Mühling, meie väga aktiivne, just uue muusikaga, siis noored rahvamuusikud mängivad ja, ja ma arvan seda, mis niimoodi külapidudel võib-olla või seltskondlikke viibimistel sinna jälle konnale nagu sobib, et kui on mingi sünnipäev, siis tellitakse teinekord kandlemängija ka matustele tellitakse kandlemängu, sellepärast kannel on selline lohutaja pill, et et elu on nagu kannel kahel keelel. Kuidas Heiti Talviku luuletus oligi, et ühel rõõm ja teisel kurbus, et tal on nagu see mõle mõlema meeleolu funktsioon täiesti olemas, nii rõõm kui kurbus, niiet et kandlemängijatele tööd ikka on, aga kuuleb teda täiesti teadlik kuulaja, et niimoodi massiliselt teda ei ole. Aga täna siis kuulsime basse, need kõlasid küll hästi, aitäh.