Kuna surm on inimelu konstant, siis on kõigil kultuuridel mingisugused surmaga seotud rituaalid ja praktikad, mis kohati erinevad üksteisest märkimisväärselt. Hiljutised tehnoloogilised arengud muudavad selle pildi senisest veelgi kirjumaks ja tõstatavad samal ajal ka uusi moraalseid küsimusi, mille jaoks meil hetkel veel selgeid vastuseid ei ole. Roman Mazur Anko hukkus autoõnnetuses 29. novembril 2015. aastal ajendatuna soovist oma varalahkunud sõpra mälestada temaga veel mõned sõnad vahetada nii Jevgenia kui ta temast maha jäänud sõnumite põhjal tehisnärvivõrke kasutava juturoboti. Tegemist oli Google'i Apple'i virtuaalassistentide sarnaneva rakendusega, mis pidi jätma mulje, et kasutaja vestleb sõnumite vahendusel Mazurenkoga. Tõenäoliselt sellest projektist ajendatuna lõi, kui ta mõni aasta hiljem pos Filipp Tutšukiga rakenduse replika juturoboti, mis kohaneb kasutajaga talle emotsionaalseks toeks. 1994. aastal Steven Spielbergi poolt Lõuna-California ülikooli juurde asutatud Šoa sihtasutus on aastaid tegelenud holokausti ohvrite, tunnistuste kogumise ja talletamise. Ka 2014. aastal tõi sihtasutus avalikkuse ette esimese digitaalse interaktiivse rakenduse, mille vahendusel võis publiku holokausti üle elanud Princheskuuterilt küsimusi küsida. Selleks digitaliseeritud 50 kaamera abil tema vastused ligi 1500-le küsimusele. Rakendus tunneb ära publiku küsimuse ning otsib salvestatud materjali seast neile sobivad vastused. 2000 seitsmeteistkümnendal aastal kasutas sihtasutus sama tehnoloogiat Nantšingi veresauna üle elanud. Ma tahan siia mälestuste talletamiseks ja avalikuks esitamiseks. Sarnast tehnoloogiat on kasutatud ka Ameerika sõjaväes seksuaalvägivallavastastel koolitustel ohvrite kogemuste esitamiseks. Virtuaalreaalsust on aastaid edukalt rakendatud foobiate ja posttraumaatilise stressihäire raviks. Lõuna-Koreas pakuti hiljuti selle abilaga Leinovale emale võimalus oma seitsmeaastaselt surnud tütrega viimast korda hüvasti jätta. Selleks lõid filmi tegijad fotode ja ema mälestuste põhjal surnud tüdruku postuumselt virtuaalse teisikut, kellega ema teiste pereliikmete silme all virtuaalses keskkonnas suhtles. Need ja teised ettevõtmised, näiteks nimi ning hoogmentedytroni, on osa kasvavast digitaalse surematusetööstusest. Siia kuuluvad nii idufirmad kui ka internetihiiud nagu Facebook ja Google. Mõningad ettevõtted piirduvad lahkunu digitaalsete säilmete e-kirjavahetuse ja sotsiaalmeedia kontode ning muu digitaalse vara haldamisega. Veebipõhiseid mälestusteenuseid pakkuvad ettevõtted loovad internetis keskkondi surnu mälestamiseks teda leiduvate lähedaste poolt. Taasloometeenuseid pakkuvad firmad loovad aga surnust postuumise virtuaalse teisiku, mis näiteks juturoboti kujul loob ja edastab uusi sõnumeid, mis imiteerivad lahkunule iseloomulikke kõnemaneer ning mõttemall. Kõige rohkem moraalseid küsimusi tõstatab postuumselt virtuaalsete teisikute loomise võimalus. Kas taasloometeenust pakkuvate firmade poolt lahkunud digitaalsete säilmete ressursina kasutamine kasumi teenimiseks on moraalselt aktsepteerida? Kas tarkvara uuenduste poolt põhjustatud muutused postuumselt virtuaalse teisiku käitumises ja sellest tulenev lahkunud mälestuste võimalik moonutamine on lubatav moraalseid printsiipe digitaalse surematusetööstusega seotud moraaliprobleemide lahendamiseks hetkel sisuliselt ei ole. Carlööman janu fluoriidi on algatuseks välja pakkunud idee, et digitaalseid säilmeid tuleks käsitada informatsioonilise inimkeha säilmetena, mis olid lahkunu eluajal oluliseks osaks tema isiksusest. Digitaalsete säilmete ümberkäimisel võiks üheks peamiseks moraalseks väärtuseks olla inimväärikus, nagu seda mõistetakse arheoloogia ja meditsiinimuuseumite eetikakoodeksites. Digitaalsete säilmete puhul tähendakse, et neid peaks kohtlema ise väärtuslikena ning mitte pelgalt vahendina kasumi või mõne muu eesmärgi saavutamiseks. Digitaalse surematuse tööstus peaks teavitama kliente sellest, kuidas nende andmeid postuumselt kujutatakse tagama postuumselt virtuaalsete teisikute püsiva sarnasuse algselt kasutajale lubatud kujutamisviisile ning võimaldama virtuaalsete teisikute loomist ainult kasutaja enda ning mitte tema lähedaste või tuttavate andmete põhjal. Hetkel ei ole postuumselt virtuaalsete teisikute loomina laialdaselt levinud. Põlvkondade vahetusega kaasnevad muutused tõekspidamistes võivad aga nende populaarsust kasvatada. Hoolimata tehnilistest edusammudest on praegused postuumselt virtuaalsete isikud oma võimaluste poolest pigem piiratud. Kuna virtuaalse teisiku loomiseks kasutatakse lahkunu digitaalset jalajälge temast maha jäänud sõnumeid, e-kirju ja sotsiaalmeedia postitusi siis võib oodata tulevikus virtuaalsete teisikute tõetruudus kasvab tänu nooremate põlvkondade üha suureneva digitaalsele jalajäljele ja edusammudele tehisintellekti valdkonnas. Koos digitaalse surematuse tööstuse tehnoloogiliste võimaluste kasvuga muudavad võimalikud muutused inimeste hoiakutes, digitaalsete säilmetega ning virtuaalse mälestamisega seotud moraalsed küsimused edaspidi senisest üha akuutsemaks.