Sain ühelt sümpaatselt poliitikale ajakirjanikul tulivihase kirja, sest olin veidi üleolevalt kommenteerinud Kultuuriministeeriumi teatrite rahastamise otsust ja soovitanud ühel toetusest ilma jäänud erateatril küsida toetust hoopis sotsiaalministeeriumist. Mõtlesin oma kohmakalt sõnastatud kommentaariga, et teatril on Eestis nii palju funktsioone peale kunstitaotluse ning mõned teatrid spetsialiseeruvad teatrikunsti väliste funktsioonide täitmisele. Seetõttu ehk olekski aus, kui nad toetust taotlesid, mõnelt teiselt näiteks regionaalpoliitika meetmeid rahastavast ministeeriumist. Teater läheb Eestis ka poliitikaajakirjanikule korda, sest teatrile on täita oluline regionaal ja identiteedipoliitiline roll. Teatrimajad maakonnalinnades asendavad moraalselt nii mõndagi regionaalset tühimikku avalike teenuste kättesaadavuses. Ka seekordne vabariigi presidendi vastuvõtt leiab aset teatrimajas. Viljandi Ugalas. Seda, et teater kunstielamuse asemel identiteedi poliitiliseks mause lummiks võib kujuneda, kogesin viimati Eesti Draamateatris Jaan Krossi asumise aastatest kõnelenud suurt siberi maad vaadates. Lavastusel pole viga midagi. Tambet Tuisk noore krossi rollis on nii füüsiliselt kui vaimselt rühilt igati vääriline tegelane meie kirjanduse suurkuju esitama. Kuigi paaril hetkel tundus mulle, et nägin endise teatri NO99 trupiliidri silmis välgatamas otsivat pilku toot, kuidas Kross nüüd sellisesse stseeni sattus? Jaan Unduski näidend on nimelt igavalt au, paklik ja õpilaslikult korrektne. Tema kross oli kohe näidendi alguses valmis. Tal polnud vaja kuhugi jõuda ja seetõttu mõjus krossi kulgemine kuidagi ettemääratu ja ühtlasena nagu osalenuks peategelane miskis kultuuri propagandistlikkust rongkäigus kipume oma armastatud loovisiksusi miskipärast teatrilaval balsa meerima. Nagu polekski eesti rahvale nii palju kinkinud mees olnud eelkõige elav, leegitsev ja otsiv hing. Kultuurilise formalismi käes kannatavad teinekord ka poliitilised etendused. Isegi kui neis elavad tõrviku tuld kasutatakse. Tähelepanu püüdmiseks pole vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigu organiseerijad varasematel aastatel paljuks pidanud lisada rongkäigukutsesse kahemõttelisi viiteid. Juubeliaastal oli rongkäigu deviisiks näiteks 100 aastat selja taga 1000 aastat veel. Miks ainult 1000? Tahaks kohe küsida. Aga see on retooriline küsimus, sest et me teame ka retoorilist vastus sellele küsimusele. Ärge muretsege, see kõik on pelgalt esteetiline formaalsus. Me ei ole tegelikult natsid. Vaatasin eelmisel aastal tõrvikurongkäigupilte ja tundsin seal üht tungalt kandmas ära ka oma armsa tädi. Selle foto peal oli mu tädi kuidagi eriliselt elus ja ilus, hingestatud näo ja põlevate silmadega, mis Leicesid, ehk rohkemgi kui see aianduspoetõrvik ta käes. Mu tõrvikurongkäigul osalenud tädi pole kindlasti mingi nats. Need ajaloolised assotsiatsioonid väljendavad tema taotlusi sama vähe kui tema juuksepalsam tõrvik, tema peos oli puhas esteetiline formaalsus. Seekordse tõrvikurongkäigukutsest on eemaldatud lubadused tuhandeaastasest riigist kutsutakse üles jätma maha ka plakatid ja erakonna poliitilised loosungid ning piirduma rongkäigul ainult tõrvikute ja riigilippudega. Siin on näha selget progressi, kultuurilisest formalismist vabanemise katset. Üsna loogiline on, et järgmise rongkäigu ajaks on riigikogust lahkunud ka neonatsismi vastu aktiivset huvi üles näidanud inimene. Sest nägu tõrvikutki on taju puhas esteetiline formaalsus. Ja milleks sellised formaalsused erakonnale, kes otsib oma kohta ajaloos sama agaralt nagu Tambet Tuisk otsis Jaan Unduski näidendist Jaan Krossi.