Taimaal elab tohutult palju vähemusrahvaid. Enamasti on tõrjutud väheviljakates mägipiirkondadesse, kus osad neist on tänu isolatsioonile säilitanud oma keele ja kultuuri. Mon, rahvas ja Karenid on ühed vanimad asukad Tai territooriumil. Tegelik põlisrahvas siinsed indiaanlased. Erinevalt mon kultuurist, kes tegelikult praeguse Tai kuningadünastia alusepanija on Karenid läbi ajaloo olnud survestatud ja tagakiusatud. Eriti hull on Karenite olukord Myanmaris, kus Vabadusvõitlus kestab juba 1949.-st aastast saadik. Genotsiid on kestnud aastakümneid. Paljud neist on põgenenud taisse ning elavad piiriäärsetes põgenikelaagrites. Survet on ka taimaal. Kaheksakümnendatel otsustas Tai valitsus Chiang rai piirkonna Karenit mägedest välja kihutada. Tohutul maa-alal käivitati totaalne lageraie ja Karenite traditsiooniline metsapõllunduse mitmeväljasüsteem kriminaliseeriti hinlaad nai küla Karenit sellega ei leppinud. Neil läks õnneks leida rahvusvahelisi partnerorganisatsioone. Koostöös tehti selgitustööd, peeti läbirääkimisi ja alustati taas metsastamist. Praeguseks on umbes 100 elanikuga küla taastanud üle 3000 hektari mägi metsa. 2013. aastal andis ÜRO metsafond hind laad nai külale, metsa kangelasaastapreemia ning praeguseks on Karenite mitmeväljasüsteem kantud Unesco kultuuripärandi nimekirja. See võitlus sai edukas olla tänu Karenite rahvaluulele ja erakordselt intiimsele suhtele metsaga. Kui Karenitel sünnib laps siis vana kombe kohaselt seotakse nabanöörijupp ümber noore puu võrse viiakse platsenta bambustorru pakituna metsa pühasse kohta. Inimene jääb selle puu ja paigaga seotuks ja vastutavaks kogu eluks. Niimoodi pühitsetakse vastsündinu palju laiemasse spektrisse kui inimühiskond. Teisisõnu on tal algusest peale meist sajakordselt rohkem telekanaleid või äppe. Ta resoneerib palju laiema seltskonnaga. Kogu metsakooslus, tiikpuust, hallituseni on osa tema maailmast. Mulle jäi mulje, et Karenite maaomandi ja üldse omandi mõiste toetub pigem kohustustele kui õigustele. Kindlalt on mul seda raske väita, sest vanade inimeste tarkuse tõlkimine käis läbi kahe keele. Mu tai keele tõlk ei osanud Kareni keeltega vanalanna murrakut. Neid oskas autojuht, aga tema inglise keel polnud piisav. Nii ma rääkisingi oma juttu kõigepealt tõlgile tõlk, autojuhile ja autojuht vanainimesele. Samamoodi võrkas repliik tagasi. Kes teab, mis metamorfoos sõnad selle tee peal läbi tegid. Igatahes kui ma küsisin mõne konkreetse asja kohta, näiteks kelle põld son oldi pisut segaduses ja sama inimene võis vastata kord minu ja kord küla, nagu oleks üks sama asi. Ja samas kõlas sealt läbi veel üks enesestmõistetavus. Nimelt et põld on metsa oma. Hinlaad, nai küla kasutab alepõllunduse, roteeruvad mitme välja süsteemi. Liigutakse ühelt pisi põllult teisele viljele, mis tsükkel üks kuni neli aastat. Vahepeal jäävad põllulapid sööti 10-ks või rohkemaks aastaks. Siis põletatakse noorendik jälle maasse tagasi. Selline viljelemine tõstab kiiresti mulla viljakust ning metsakoosluse liigirikkust. Viljeldakse sega põllundust ning saaki saadakse ka sööti jäetud põldudelt. Sealt korjatakse bataati, jampsi, ingverit, sidrunheina, kalangalid, baklažaani, tšillit ja seeni. Orgude põhjas on mõned lapid üles haritud püsivaks riisi ja aedvilja kasvatamiseks. Saagid on suured, ehkki taimekaitsemürke ja väetisi ei kasutata. Müügiks, kasvatatakse džungliteed, bambusvõrseid ning mett. Kogu taastatud mets on kaitstud tuletõkkekoridoridega. Küla on jõukas ning heakorrastatud. Elektrit saadakse päikesepatareide, sest kool on varustatud satelliitsidega ning külavanema tütar peab küla Facebooki lehekülge. Mobiiliside saamiseks tuleb ronida mõnisada meetrit kõrgemale. Püha mäe otsa. Iidne laulutraditsioon püsib elus animismeisega, budismi ja budismi sega nimismi. Inimesed on särasilmsed ja rõõmsad ning enamus noori tuleb pärast õpinguid külla tagasi. Ma arvan, et meie edu riigil on Hinlad lai kaarenitelt mõndagi õppida.