Tere, siin suveteatri teataja, kus täna kõne alllinnateatri kaotajate lavastus ja stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes, aga enne veel, kui meie saame lõugu lõksutama hakata, enne kuuleme tegijaid. Kaotajate tunnuslauluks on kõrge lend Evelin pangi ja Marko Matvere esituses. Nagu kuulda linnateatrist augustiks on juba kõik laulud plaadi peal ja plaadki vaatajatele kättesaadav, aga nüüd siis kõrge lend. Edasi minna saab, kui see, mis on, on algu. Seal, kus oli pime, seal lambal kul veel ei ole jõudnud mõelda, tulla peamist, neetult raske kanda püksi, seda teadmist. Ei, ma ei ole intervjuud, on lindistatud hilisel öötunnil kella poole ühe ja poole kolme vahel linnateatris. Lõppenud on kaotajate esietendus, kes on kaotajad? Täna saates Jaan Tätte teksti. Kui meil oli see nime, valiksin teatris, mina seda nime välja ei mõelnud, selle mõttes meie kirjandusala juhataja Triin Sinissaar välja, ta oli lugenud tükkija seda trükkinud ja, ja tema ütles, et otsiti nagu, nagu Jarhaniel kiir oli, terve Te olete, pakuti, et kuule, aga äkki see äkki see ja ükski sobiv Otepää tundus mulle kohe õige. Ja kui veel vaieldi, seal järgmine nimi, mis jäi kaalukausil, oli error ja vahepeal nagu mõnele tundus, see parem ja ja siis üks meie teatritöötaja ütles, et aga kas me siin elus kõik ei tunne ennast kaotajatena. Ja siis ma jäin nagu mõtlema, et, et midagi selles on, et et neid inimesi vist ma ei tunnegi, kes raiuvad rusikaga vastu rinda, ütlevad, vaat mina olen selles elus võitja. Et me kõik tunneme, et me oleme nagu, nagu ei ole sellel päris keskteel, et me oleme kuskil kõrval ja ajame mingeid uduseid asju. Lavastaja Elmo Nüganen. Sellega on üks kõige huvitavam asi, millega ma esimest korda kokku puutusin, et nii mitmed firmad on keeldunud tulemas sponsoriks sellele poole, kuna nad on kuulnud, et pealgi on kaotajad ja nii ma ei hakka neid silmasid nimetama ja see oli minu jaoks täielik. Vaat siis ma mõtlesin õige pealkiri, siis ma mõtlesin. Siis ei taipa, ei taipa, ongi kõik, jah, polegi üks firma näiteks ütles, et meil on niigi halb kinnitus, et, et me ei saa siduda nende halbade solded. Me peame päästma. See oli esimene kokkupuude siis ma mõtlesin, et midagi on ikka täitsa paigas, see on Eesti vabariigis, eks ole, et midagi ikka toimib, et teatril on oma vägi sees ja oma võim ka. Kuigi tundub, et augusti. Ei, see on psühholoogiliselt ja üldse nii-öelda sotsiaalpsühholoogiliselt kohutavalt huvitav eksperiment, tuleb nüüd tõesti vaadata, et kuidas eksperiment nagu jätkub, et kas publik kardab neid kaotajaid või vastupidi? No muidugi, siin on ka see, et, et kui me teatris oleks afišil võitjad, noh, see oleks olnud kohatu aga see ei sobi enam ammu ja, ja seetõttu on pealkirjad peavad olema teised. Aga Killeka vaata ennast samastab siis ma arvan, et, et see oli ka täna tunda, kui siis üks tegelane ühe asja ütleb ja siis on tunda, et terve saal on tema poolt. Ma ei hakka vaatajale midagi ütlema. Tulgu ja vaadaku võradi kuudel, tulge vaadake siis ta näeb seda, aga, aga see hoiak on tegelikult tajutav, kes on siis võitja või kes on siis kaotaja, et vaataja mõtleks peale seda lugu või loo lõpus mõtleks selle üle, see oli Jaani poolt juba ette nagu antud, et ta väga tahaks, et see nii oleks. Siin määra, mida otsinud olen. Minu arvates kaotajad on üks parim lugu noortele neidudele nii-öelda eluõpetuseks, et kuidas käituda sellistes ootamatutes olukordades nagu sinihabemelood, et vaata, mis võib sinuga juhtuda, tüdruk, kui sa astud võib-olla oma tavaliselt rajalt kõrvale, kui sa satud väljaspoole oma tavalist seltskonda või võimega nimetada, kui sa satud väljaspoole oma subkultuuri. Kaotajatest on natuke ohtlik rääkida selles mõttes, et nagu Tätte näidendite omane, seal on väga palju ootamatusi, sisse kirjutatud, niisuguseid süžeed, pöördeid, et me peame vaatama, et me välja ei lobise midagi olulist. Aga kui selle muinasjutumärksõna järgi edasi minna, siis võib-olla mõne romantikud natuke heidutab isegi ära mõne noorema lausromantika. Seal ei ole ju mingit häbi. Ja happy end ei ole, aga tegelikult kui sa oled natuke muinasjutte rohkem lugenud, siis tuleb ka ette, et ka nii mõnedki muinasjutud lõpevad väga karmilt ja kurvad, et on ka selliseid lugusid. Ma mäletan, et lapsepõlves need lood ei olnud kellelegi lemmiklood. Ma just jäin mõtlema, et kas selle kaotajate niisugune põhitoon või energia või, või ükskõik kuidas seda siis nimetada, et võiks öelda, et see on küllaltki kalk ja julm, aga samas on selles loos ka väga palju huumorit, väga palju elavat mängurõõmu, mida eelkõige annab see elav musitseerimine terve linnateatri näitetrupi poolt. Ja Olav Ehala muusika loob ju ka hoopis kelmika, ma ei tea noh, üldse väga erinevas tonaalsuses maailmu selle kirjutatud maailmas. Ja see ongi selle lavastuse nagu kõige tugevam külg, et näitlemine esietendusel võib-olla isegi oli veel näha nagu arenguruumi, aga sellisele profaani kõrvale oli juba laul ikkagi üks paigas ja üksjagu õigel kohaldab tuli ja, ja enn-näe see, nii-öelda see romantilisem pool või see, see suur armastuse sõnu, et selleks ei olnudki nagu vanem sõnu vaja, et selle sai nagu, nagu selle laululooga ära aetud. Jah, sest absoluutselt kõik näitlejad musitseerisime, pluss siis veel Riina Roose ja vaks helimeest on seal elavas bändis ja tõepoolest noh, näiteks üks peategelasi Pille, keda mängib Evelin Pang, vähemalt esietendusel minu jaoks tema päris loomus tuligi välja lauludes kui selles sõnalises mängus laulude vahel. Ja nüüd las Evelin ise räägib ka oma esimestest tundmustest pärast esietendust. Ja kui te olete Pealkiri kaotlejad tobi alguses, kui ma nagu vaatasin, kaathedaksin näitemängu lugema, siis ma ei saanud üldse millestki aru ja esimesel lugemisel minu jaoks see pealkiri ei haakunud. Aga praegu küll mulle tundub, see annab võimaluse mõelda siis kes on siis tegelikult võitjad või kaotajad, kuidas selle pahade sarmiga on, kui oleks nüüd niimoodi need kaks poissi? Biden võtaks, ma arvan, need paha tuleb õnnistada. Nad on kütkestavad küll, aga et tegelikult on see ikkagi vatid. Mis nad teevad, on see nüüd muusikal või, või muusikadraama? Žanri, sellele tükile võiks külge panna? Mina muusikal ei ütleks. Ta on ikkagi draamalavastus lauludega. Kuidas Olav Ehala muusikat üldiselt nagu laulda on või, ja see jube kerge lugu ei ole, jube raske, aga võlu peitubki selles, et ise oled selle kuidagimoodi omandanud ja see lõpuks läheb juba üle kergeks. Vot siit tulebki Olav Ehala muusika võlu esile, minu meelest püsida, võimalikult kergelt teha. Aga õppida muidugi meeletult raske, sest et need hüpped no siis ei ole mitte mingisugust loogikat noodianaadi vahel. Aga kõik kokku tervikuna annab päris ilusa pildi, aga sa oled mõelnud, mis vahe on mängida nelised Eesti lood ja, ja eesti muusikali kõik maailm on ju täis neid igavesi, muid ja kuulsaid lugusid. Kui rääkida klientide jälis maised, siis ma ütleks nii, et minu on Jaan Tätte looming väga hingelähedane. Ma ei võrdleks ega kõrvutada mitte kellegagi ja juba sellepärast on see minu jaoks väga oluline töö mängida. Jaan Tätte näitemängud. See oli siis Evelin Pang täiesti sobiv tüdruk, Giuliad mängima, aga nüüd anname sõnajärje üleheliloojale. Olav Ehalal. Lõppude lõpuks algas ikkagi kõik Jaaniste, ta kirjutas niisuguse näitemängu, sest paar aastat tagasi, kui see idee sündis, oli mõte, et tuleb teha üks muusikal ja kuhu ma selle näitemängu kätte sain, siis mõtlesin kohe, et, et see ei ole mingi muusikali auto, see on väga vinge draama, aga siia saab teha muusikanumbrid ja nii ta sind proovides koos Elmo ja Riina, Riina Roosega katsetades vormilisi külgi laulupikkused ja sellised asjad vormusid kõik proovides, nii et Jaan oli sunnitud pärast kõvasti teksti veel juurde kirjutama ja seda lõpptulemust on tõesti praegu väga tore näha ja kuulda. See linnateatritrupp, kas see on kuidagi erandlikult musikaalne või, või on see normaalne sõnateatri? Ei, ega see normaalne, need küll ei ole, aga selge on see Elmo Nüganeni juhitud lend, kes tegi minu seda Buratino osa nendest näitlejatest ju seadusi ja linnateatrisse. Juba see oli niisugune kindel tugi ja Noormets ja Andres Raag ja Marko Matvere musikaalsus on kõigile juba ammusest ajast teada. Siin ei olnud nagu kahtlusi laulude esitamise osas, ainukene mõte alguses oli midagi, palusime, kas võtta pillimehe, kas võtta mingi bänd selleks toeks, mis oleks tõenäoliselt lihtsustanud lavastajatööd ja võib-olla oleks pidanud muusikalist tööd vähem tegema. Aga sai võetud niisugune väljakutsuv otsus vastu, et kõik tehakse oma jõududega ja au ikkagi näitlejatele, kes siis selle kõik endale selgeks tegid. Lavastaja Elmo Nüganen. Esiteks, küllaltki suur osakaal on muusikal, ehk siis originaalmuusikal lauludel tegemist ei ole mitte saatebändiga, vaid nii-öelda näitlejad ise mängivad neid instrumente siis teatud hetkel instrument, võib-olla näitleja käepikendus rollis, just see tegelane on kitarriga, eks ole, või see tegelane suupilliga või see tegelane on mikrofoniga, hoian mõlemad mikrofoniga, mõlemad mängivad mikrofoniga ja nii edasi ja nii edasi, et ma olen nagu niisugust asja eriti palju näinud ja sellest, mis see, mis see õige žanri määratlus on, aga aga eks me natuke siin pimeduses kobasime selles mõttes, et noh, nagu otsisime mingisugust asjadest, üks põhiasi alguses oli see, et Jaanil on ju kirjutatud lugu niimoodi, et tegevus toimub metsas ja kuidas siis nagu õigustada seda, et bänd järsku metsas, eks ole, nii et see oli nagu üks põhiasi, mille üle vahel oli vaja natuke mõelda ja siis mingil hetkel inspiratsioon külastas meid ja siis leppisime kokku, et esimesed laulud jätame ära ja teeme niimoodi, et võimendatud muusikainstrument on siis jõu, võimuinstrument, märk, märke ja siis sealt see asi läks. Järelikult siis saavad seda teha ainult pahad ehk nende ilmumine ja kui nemad teevad selle asja niimoodi ära, siis ei ole mingit küsimust enam, eks ole, et kuidas metsas pillid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja see oli see, see hetk, säärasele esteetika Sa kutsus meid küll. 100 lugu on nagu metsas, aga, aga esimene hetk minul tuli nagu Lasnamäe kanal, nagu silme. Ja kui ma kohale jõudsin, et selles mõttes on ka niuke karm värk? No see on muidugi kunstnik, kiire Ermeliini, kodanikunimega Hille Ermel, kes veel ei tea, tema leid mulle väga, see lavakujundus just nimelt selle koha pealt meeldib talle väga-väga nutikas ruum on niivõrd domineeriv, et sellega ei saa nagu võidelda, järelikult tuleb see kuidagi nagu teenistusse panna ja siis sealt tuli juba lähtuvalt näitemängust endast, eks ole, see et mitte metsad, betoonmets või ütle meil ja Kiievi džungel ja nii edasi, vot ja siis sealt sealt see asi. Ja ta lihtsalt tulid väga lihtsale geniaalsusele Ideele ta võimendas seda, mis olemas, võttised, betoon, sambadekse hakkasin paljundama vaheliselt, võimendab. Tegelikult on see head ja pahad ju üks huvitav vastandus, ma ei tea, kui palju peaks neid ütlema või mõtlema jutumärkides alguses, kui need head sinna ilmusid, siis olid nad ikkagi väga naljakad ja täiesti selgelt üle rõhutatult eluvõõrad või sinisilmsed või naiivsed noh, niimoodi kolm joont alla tõmmatud ja võõritatud, et seda ei saanud nagu mitte kedagi neist päris üksüheselt esialgu võtta. Et võib-olla selles mõttes see pahade seltskond on isegi kraadi võrra usutavam. Muidugi on jah, siis kui sa ütlesid selle märksõna Juulia täiesti olemas selles loos Roomeo, tema nimi on Andres, teda mängib Andero Ermel ja siis tekib kolmnurk, eks ole siis paha mees, Ralf, keda Marko Matvere mängib, ma ei oskagi öelda, kellega teda võrrelda, mulle tulid igasugused maffiafilmid meelde ja albadžinoja Marlon Brando umbes tüpaažid ad selles jõulises rollis. Aga miks mitte ei tulnud Marko Matvere puhul ette Roomeo, kui võtta nii-öelda kaks klanni kaks kaks suguvõsa siis kuuluv Marko Matvere just nagu sinna Roomeo suguvõsasse. Ja sedapidi kuulub jah. Huvitav, mina, Hiiumaa, siis võtsin selle roomio ikkagi lüürikutelerist, mõnes mõttes tõepoolest ka neid häid on ehk raskem mängida. Ma mõtlesin sellele ühelt poolt see, et neil näitlejatel on ka väiksem lava kogemus, teiselt poolt see vana kuulus tõdemus, et pahad on atraktiivne ja väga tänuväärne materjal. Mida noh, kogu see kamp eesotsas siis Matverega ka väga veenvalt tõestab. Aga selles mõttes ma just tunnustaksin neid keerulisemaid rolle, mis võib-olla ei olnud veel esietendusel päris valmis ja mis võib olla ka on natukene. Ma ei tea, nii kirjutatud kui lavastatud äkki kuidagi katkevamalt või noh, kas või näiteks see, et tükk aega pole mängus seal ühte väga olulist tegelast, kelle kanda on tegelikult algus ja lõpp, järjese lavastuse üks põhiteema, selle tegelase nimi on Joonase, teda mängib Argo Aadli ja tegelikult mängib väga huvitavat, mina olin, mida mingil juhul ei tohi ära rääkida. Aga see on seesama teema. Kaks poolust inimese sisemuses või see, kuidas segi paisatakse sinu üks eluhoiak või elu veendumus või üks väike turvaline, kaitstud maailm mingi teise maailma sissetungiga ja kui sa võtad selle teise maailma reeglid vastu, siis siis lõpeb traagiliselt. Noh, praegune see lavastus andis minu meelest sellele pahade leerile palju suurema elujõu või, või kestmajäämise. Vot sellepärast ma mõtlesin, et kas see on niisugune kalgi energiaga lavastus, lootusetu ja julm, see on vot minu jaoks üldse natuke laiem küsimus selles mõttes, et ma ei saa neid kaotajaid vaadata lahus data eelmisest kolmest näitemängust. Ja igaühe puhul võib ju mõelda, kui lihtne või keeruline siis see maailm on, mis Jaan Tätte on kirjutatud, tänud, see on umbes sama, mis näidendis palju õnne argipäevaks. Räägitakse, et see on lihtsalt üks niisugune banaalne komöödia, võib seda võtta lihtsalt ühe armastuse, neli nurgana, aga kui palju on seal tegelikult sees igasuguseid paroodibysi elemente. Ja samamoodi siis siin kaotajates mulle tundub, et nende lihtsat sõnade ja lihtsate suhtumiste all on mingid salakihid. Mina ei võtnud üksüheselt ka, ütleme seda. Muusik kali žanri kasutamist, kuigi nad ise ei nimeta seda vist päris puhtad puhastverd muusikaliks, et mulle tundub, et siin on ka mingi paroodia, noh seesama hea ja paha vastandus, seal on ka natuke pea peale pööratud ja ja see armastuse lugu ja seal on kogu aeg mingit mingit väikesed nihked juures, kuigi otsekui oleks tõesti mustvalge ja isegi kujunduses need pahad on niimoodi ere valgetes riietes ja ja noh, kogu see niisugune stiliseeritus lööb läbi, kas tervest sellest nii Nüganeni lavastusest kui Iir Hermeliin i väga põnevast kujundusest. Aga kogu aeg on tunne, et, et siin millegagi tüssatakse või et sa ei tohi mitte kellegagi samastuda, siis sa oled kohe lõksus. Ja nüüd juba kõrvalpilk Jaan Tättelt lavastusele kaotajad. Sinu arvates hea inimese võrdkuju. Üldsuse silmis ja küllap sisemuses ka võib-olla kuidas sinul, sele, pahade sarmi ja kurjuse ahvatlusega endal on? No ega millegi muu pärast seda tükki kirjutama ei hakanud, kui ka sellepärast, et, et natukene nii endal kui silmanurgast ka oma naisel mingeid filme vaadates ma saan aru, et et kui ikka on väga hea näitleja, mängib seda pahad jätan nimelt on väga paha, et aga ikka ta meile meeldib rohkem, kui see õnnetu ja seal kõrval, et ja see, mind häiribki see ja, ja sellepärast ma selle tüki nagu kirjutas. Sa ennast ka kellegagi samastasid mõne rolliga rohkem kui teised. Pidin palju tõestama seda kohati nagu said alguse, kui head seal tegutsevad. Arvati, et niimoodi võivad tegutseda viienda või kuuenda klassi lapsed. Aga Horus oli, mina olin selline võitlev, karsklane kuni kuskil 20. eluaastani, et paugutas uksi, kui keegi tütarlaps julges suitsu ette panna ja, või kui kuskil seltskonnas joodi, siis ma lahkusin demonstratiivselt peolt ja nii et nii et see on puhtalt see heade maailm on minu nooruspõlve maailm, mis mul väga hästi meeles on ja mille ülema rõõmus olen, mitte ma ei häbene seda. Aga ma olen kirjutanud neli varianti sellest erinevaid, olen ära visanud ühe ja teise, kolmanda ja ma teadsin, mida ma nagu tahan, aga ei saanud nagu õigele pihta, siis selle tegi siis selliseks. Võib-olla see vabaõhu värk, et ma olen niisugune kohusetundlik inimene, kui ma tean, et see tuleb vabasse õhku siis hakkab Käima mingi muu mootor, et, et ma tean, mida tohib ja mida ei tohi, et mis, mis peab jõudma, et need värvid peavad olema puhtamad. Sellised selgemad ja pintslitõmme peab olema laiem ja ja et sellist peent oma, sellist väikest absurdi nalja, et seda väga eriti ei julgenud, ei julgenud kasutada. Ja ma väga tahtsin, et, et kui publik lahkub saalist, et siis neil on peas tohutu palju küsimusi ja ja et nad ei saa aru, kes on kaotanud, et kas head või pahad või nemad ise ja et ei tohi kõiki küsimusi laval lahendada. Palju sinul oli sellele osateaduses kaasa rääkida või kui palju sa kujutlesid kindlaid näitlejaid? Ma julgen öelda, et ainus kindel, keda ma kujutlesin, oli Andero Ermel. Sellepärast et oli jutt, et noortelugu ja, ja ma teadsin, kuivõrd väsinud on näiteks minu suver Marko Oja ja Andres Raag, nendest suvetükkidest, mis siin suviti on ju kõigil on mingid oma unistused, mida nad suvel tahaks teha. Ma jätsin nad kohe mõttest välja. Aga kui selgus, et samal ajal teatris toimuvad meil veel teised proovid, Tertu Savola lavastab tüki, kuhu osa noored ära tõmmati. Ja siis ma õudusega vaatasin seda, sain aru, et, et vaene Marko ja Andres Raag, et nad ei pääse sellest. Ja sellest tundsin ennast nagu süüdlasena, aga nüüd noh, kas on Eestis kedagi veel, kes võiks seda Marko osa mängida? Ma ei, ma ei tea. No ma sain aru, et Marko suve ära rikkusin lihtsalt öelda. Ja kui ta luges seda näitemängu, ta ütles, et et kurat, son ja ütles, et see on nii hea roll, et on unistanud sellisest rollist ja ja see on, see oli parim, mis ma selle tüki kirjutamise jooksul saanud olen, nagu tagasisidet. Ja see kaotlejate Pealkiri Noh, ütleme ka niisuguse luuseriga samastumine või selle kuidagi pjedestaalile tõstmine ei ole ju ka päris uus kunstis, võib-olla ikka rohkem just ollaksegi nende luuserite poolt, et aga siis ikkagi kusagil on mingi valgus tunneli lõpus või noh, ütleme rääkimata mingitest Ameerika filmidest, kus siis võib, võib, vahel võitage, eks ole, see nõrgem siin selles mõttes ei jäetud ju mingit lootust. Et tõesti need, kellel olid need materiaalsed eluväärtused ja käegakatsutavad asjad paigas. Neil ei olnudki midagi kaotada, tundub. No eks nad muidugi midagi ikkagi kaotasid millestki, nemadki pidid nagu loobuma nii-öelda materiaalsest, aga kas ka. Hingelistest asjadest või siis on nad lihtsalt nii osavad ja karastunud, et nad ei hakka seda mingi suvalise seltskonna ees, kes teadete vastas olid lihtsalt välja. See on jälle ka üks võimalus edasi mõelda, et mis nendega juhtus, kuigi seejärel lahingus ei tundu nii oluline kui see, mis juhtus ikkagi nende heade, ka siis või nende nõrgematega. Ja see on ka üks siis sellesama näitemängu paradoks, et ta kuidagi pöörab pea peale kõik need kliendid ja kõik need asjad. Siinkohal veel kord katkestus meie juttuvadasse ja anname sõnajärje Elmo Nüganenilt. Me ei teadnud, kuidas lugu lõpeb, aga ta ütles seda, et, et peaks, nagu ta räägib, eks ole, noh peaks olema nii, et, et alguses tulevad head ja nad on sümpaatsed, äratuntavad ja, ja siis mingil hetkel ka nagu naeruväärsed koomilised ja, ja siis tulevad pahad jalakad meile meeldima. Ja pärast lõpus selgub, et ikka natuke ikka päris pahad ta ütles. Eks sündmus, et kõik olid seal sees, eks ole, lühikese jutuajamise kuigi lugu veel ennast lõplikult ei olnud žanrist jätta, mul on selline tunne, et on kujunemas või äkki juba kujunenud niisugune nagu Tätte näidend. Ma olen seda mõelnud küll, et kas Tätte näidend võib olla maailm oleks õige mõelda. Sest see väljendub ju tema lauludest tema näitemängudes tema ilmselt tulevases romaanis tema koduköögis ja tema Vilsandi saarel. Et see on lihtsalt üks maailm. Nii nagu noh, Navitrollale on ka oma maailm, eks ole, ja nii edasi, see on Jaan Tätte maailm, midagi, midagi selles on oma niisugune huumor, oma lähenemine asjale ja ja seal on nagu väga raske defineerida, võib öelda, et millest see koosneb, aga see on olemas ja, ja tajute. Aga sina ise ei ole ju selle maailmaga ennem kokku puutunud, kohati tundub niimoodi, et Tätte rahulikkus ja sinu impulsiivsus, et naer, kuidas need kaks tükki. Klapivad näevad, nii, saidki siin kokku, täna näha oli, et mõned stseenid olid rahulikud, jah, need olid hästi energilised. Aga mina pean ütlema seda ja ma ei häbene seda öelda, sellepärast et nii see oli ja ma olen seda öelnud ka Jaan Tätte esimese näitemängu esietenduse peol, et mina Jaani näitemängu ära ei tundnud, noh, ma teadsin, et meil hakatakse tegema Tristumist ja noh, selge ja mina lugesin, mina ei näinud selles midagi erilist lugeda alles siis, kui see lugu lavale tuli. Vaat siis ma sain aru, et siin on midagi. Ja mul oli väga hea meel seal esietenduse peol öelda, et. Meil ja nüüd ma töötan sinuga ühes teatris, mis maadisele pahade sarmiga, loodan. On see nii ahvatlev? No sellega on jälle niimoodi, et juba enne, kui ütleme, see lugu lõplikult ütleme, paberile jõudis, ma olen vist tugevalt, võib-olla ütleme seal esimesed 10 või 15 lehekülge pool näitemängust midagi. Ja ta rääkis sellest, et, et ta tahaks nagu kirjutada näitemängu sellest, et miks see niimoodi on, et sellel kurjusel on oma ahvatlus ja, ja võlu, eks ole, et headus, miks ta on headus nagu passiivne ja ta ei ole kahjuks kahjuks ei ole nakkushaigus, ta on väga harva aeglaselt leviv nakkushaigus. Aga, aga kõik muu, eks ole, ta on sarmikas, kurjust on nakkav, on väga lihtne asi, eks ole, et iseenesest kui lugu lõpeb, ma arvan, kõik me saame aru sellest, et pahada nagu pahad, aga samas millegipärast meil ei oleks ju mitte kellelgi selle vastu, et neil oleks samasugune auto, meil oleks võimalus kanda selliseid riideid, ei oleks nii palju raha ja nii edasi, aga miks see nii on ja vot Jan, esimene kokkupuude selle valmiva looga olivad siis ta sellest rääkis, on see noortemuusikal või on siin ka mingi niisugune sihtgrupp või, või ei ole? Ma arvan, niimoodi ma ei ole küll mõelnud, Jaan ei ole ka niimoodi mõelnud, noh, mina, mina instrument vale sõna, instrumente, vale sõna. Kuidas ma ütlen, noh, vahendaja ütleme niimoodi. Ma püüan autori maailma või autori teksti, eks seal edasi anda, interpreteerida oli seda sõna, mis ma tahtsin öelda, mitte instrumentide interpreteerida. Et kui Jaan selle loo kirjutas, siis. Ma ei ei mõelnud, vaid publik peab olema noored, aga see noori inimesi tuleb, seda ma usun küll juba sellepärast, et näitlejad on, tegelaskujud on, on, nord peavadki olemas, kuigi teema ei ole uus, aga minu meelest on väga värske värske, selles mõttes, et isegi sõnalavastus teatris kirjanduses eriti palju seda teemat nagu ei ole puudutatud topeltmoraali teemal, et ühelt poolt justkui ühiskonnas domineerib see arvamus, et kui inimene kellelegi alla ajab, siis ei ole ilus sündmuskohalt põgenenud, aga millegipärast seda tehakse ja väga tehakse ja meedia omakorda võimendab seda. Jääb mulje, et need õieti tegi, ongi võitja jäänud vahele. Et see teema on tegelikult päris niisugune ehmatavalt värske, kuigi me kõik elame selle sees, meil lihtsalt ei ole võib-olla nii väga sõnastanud seda teatrilavadel ja see ta puudutab jah, see, see tema noori rohkem kui vanemaid inimesi, see selles mõttes, et, et vanemad inimesed teatud eas, nende eetiline koodeks on juba paigas, ta on kas nii või on nii, aga noore inimese jaoks on kujunemisjärgus ja see, et kas ta hakkab tegema niimoodi või hakkab tegema naamoodi, et selles mõttes ta on noori inimesi, tähendab lugu ja tegelaskujud on noored ja vaata et ka, kui veel nii-öelda teatrilugu pidi minna, siis tunneb ära vestlejaid, stoori ja vestlejaid, stoori kaudu tunneb ära roomia juuli ja nii, et nii et pole midagi uut siin päikese all. Seda muidugi ei ole, ainult vihm on uus päikese alla, kui vihma sajab, siis on natuke tüütu, muidu on päikesel kõik sama. Kui nüüd küsida lõpetuseks nii et et kas siis lavastaja või siis autor, et kes on selle kaotajate lavastuse või kaotajate loo puhul esikohad neljale küsimusele. Ma keeldun vastamast. Tahan tahan lihtsalt kohe küsida, kohe tahangi, kas jaa või ei vastus, nagu ikka niukses muusikalis. Sa tahaksid umbes nii, et lavastaja ja, ja autor oleksid ka vastasleerid ja üks oleks kaotaja, teile võib ühel oleks heledamad, riided, teisel lootuslikumad aga mina seda nii ei näe, vaid mulle tundub, et nad on teineteist päris intrigeerivalt täiendanud selles mõttes, et, et ei ole need Tätte näidendid, nii ise mängivad midagi minu meelest pole, pole ükski tegelikult olnud ja igaühel on mitu võimalust ja mulle tundub, et ka selles tekstis on võimalusi kasvõi sedasama kurja leeri teha kuidagi leebemalt ja naiivsemalt, et minu meelest selles Nüganeni lavastuses just no jätame selle kõrvale, et oli kogu aeg proovides ja kes keda mõjutas ja kuidas koostöö käis, ei, ei ole meie asi otsustada. Et oli see ikkagi üsna niimoodi teravalt või küüniliselt vormistatud kaotajatele, kuigi neil olid ka oma katkimineku hetked või noh, ebastabiilsuse hetked seal päris mitmel, mis on ka tüüpiline noh, niisuguses maailmas. Aga niisugust irooniat ja teravust, et võib-olla Nüganen lisas sinna kamaluga ehk isegi rohkem, kui, kui Tätte oli kirjutanud, kuigi mine tea, ega ma juba tükk aega arvan, et see on rohkem müüdsed headuse pehmus, sest näidendites võib olla igasuguseid igasuguseid salakihte ja ma mõtlesin seda kaotajaid vaadates, et ma olen ise ka vist ikka palju karastunud. Vaata ja mulle tuli järsku meelde, kuidas ma kuidagi silda vaadates olin väga häiritud või, või see silla teine vaatus või see põrgu kuidagi minu alateadvust kriipis kuidagi niimoodi, et ma mõtlesin, et selles sõnumis on midagi liiga sirget ja liiga hukkamõistvat, nüüd see skeem võiks ju palju lihtsam olla, aga siin ma juba ei olnud häiritud, vaid ma mängisin kaasa enda arvates see täpp Te mehhanism, et ta paneb oma tegelased kuidagi ilma maskita rääkima, rääkima seda, mis mõttes on siin juba selles armastusstseenides niimoodi otseselt tehakse, aga siin tekib mingi topeltiroonia selle koha peal, et et see Tätte mäng on niisugune pealtnäha justkui naiivne, aga samas võib ta olla ohtlik või, või salakaval, isegi tundub. Mulle püha müristus, mina, kes ma alustasin saadet sellega, soovitan lavastust algajatele teismelistele vaadata, nüüd tuleb välja, et ma olen neid saatnud puha põrgusse. Aga igal juhul on tervendabamise põrgu kas või pea proovina läbi teha seal lavaaugus publiku rollis, sest tegelikult keegi meist ei tea, millal ta võib sattuda sinna metsalagendikule vastamisi, selle teise leeriga, et äkki siis tuleb mõni mudel sellest näidendist meelde või vähemalt näed, kui valesti võib käituda. Ma ei usu, et see nüüd peaks elus alati aitama või, ega nii üksühene see asi ei ole. Aga igaks juhuks ikka meie tänasid. Lõpetame aitäh kuulamast. Ütlevad Pille-Riin Purje Mariks Johannes kuulmiseni-kohtumiseni teatris.