Kuulsin hiljuti oma healt tuttavalt, et ühel hommikul keeldus tema laps kooli minemast. Eks me kõik taha mõnikord kas või üks hommik veidi kauem magada, aga asi polnud selles, laps oli juba varakult üleval ja rääkis lausa palus, et kas ta võiks täna koju jääda, ainult täna. Ema ja isa uurisid, mis siis täna on, miks sa ei taha kooli minna ega saanud esialgu mingit seletust, lihtsalt ei taha ja kõik. Seejärel väitis laps, et ta on haige, kõht valutab ja tal on palavik ning ka hambavalu. Ema ja isa muutusid aina murelikumaks ja said aru, et midagi tõsist peab lahti olema. Et nende muidu väga usin ja krapsakas laps ei taha kooli minna. Viimaks selgus ka põhjus. Koolis toimub kohtumine kirjanikuga. Tean oma laste käest, et üsna tihti kohtutakse kirjanikuga. Kirjanikke on tõesti palju tihti öelda isegi nimeliselt, kellega kohtutakse. See on vist midagi sarnast. Kui lasteaias on lasteteater, siis kah ei hakata lavastaja ega näitlejate nimesid välja tooma. Kui kirjanik, siis on kirjanik. Iseenesest on muidugi tore, kui kirjanikud tulevad rahva sekka lähevad kooli. Kuigi nüüd tundus sellele lapsele see nii õudne. Miks küll? Vanemad rääkisid talle, et ka nemad on kirjanikega koolis kohtunud ja midagi halba selles küll ei olnud. Isa, kes ei olnud väga edukas õppur olnud, lisas, et ega siis, kui kirjanik klassi tuleb ja räägib, siis ei pea ise vastama. Aga laps kartis seda kohtumist, kui tuld. Selgus, et õpetaja oli lapsi hoiatanud, et nood lolle küsimusi ei küsiks. Seda oleme ju kõik kunagi teinud. On ka neid, kes teevad seda üsna tihti, lausa koormavad teisi ja vahel ei saanud ise arugi, et on midagi lolli küsinud, aga enamasti inimesed muidugi saavad. Ja siis on see häbitunne lausa halvav. Tekib soov terve elu olla kinnise suuga. Nii aimas ka see muututavate laps ette ja kartis, et ehk avaneb talle endalegi ootamatult ta suu ning ta küsib midagi nii rumalat, et lõikab lausa luuni välja. Vanemad proovisid aru saada, mida õpetaja sellega täpselt silmas pidas. Mis on need lollid küsimused? Õpetaja oli toonud näite, et ei küsiks, kas kirjanik on lapsena rihma saanud, vaid küsitaks kirjanduslikke küsimusi. Ma olen ka ise käinud kirjanikuna, kuudis lastega suhtlemas kohtumas. Mõnikord ei taha õpilastega jutt lõppeda, ki-kõik on juba ammu ära räägitud ja peaks endale veel teise eluloo välja mõtlema. Kuid sageli olen ka imestunud, et miks õpilased on nii võit. Miks nad midagi ei küsi. Aga nüüd ma tean, et neil on keelatud lollid küsimused ja nad hirmuga mõtlevad välja midagi tekstiloome ja kirjanduselukohta ja siis ongi pigem vait ja hiljem peale kooli on kah parem vait olla. Ja nii terve elu. Sest kes see ikka tahab lolle küsimusi küsida, teame ju kõik, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld haual saame nende kõige targemate kohta öelda kuldne paik ja mõned aastad tagasi oli üks kirjanduslik õhtu, rääkisid raamatu toimetaja ja kirjanik. Esimene oli intervjueerija rollis ja see jutt oli veidi nahkne, mõlemad rääkijad tahtsid olla tasemel. Ilmselt ka nende õpetaja oli neile öelnud, et lollidest küsimustest tuleb hoiduda. Ja sellel õhtul oli kuulajate seas purjus raamatukujundaja kes ei jõudnud seda juttu enam kuulata ja kraaksatas toimetajale. Küsi päris küsimusi. Nii mõnigi saalisolijatest krimpsus nägu, et mis purjus inimene siin seletab, aga tal oli õigus. Selle asemel, et jutukest veeretada, võiks küsida päris küsimusi nii koolis kui elus. Ja just nimelt tuleks küsida, kas sa rihma oled saanud, kas sa hiiri kardad, kas autoga oskad sõita, palju sa palka saad, kas sa jumalat usud? Ma olen kindel, et enamike kirjanike jaoks, kel pole rihma saamisega tekkinud meeletult valulikku traumat oleks see küsimus üks parimaid nii-öelda jäämurdja. Jah, meil on koolis kohtumised kirjanikega, aga peaks olema ka kohtumised purjus kujundajatega, kes ütleksid lapsed, küsige päris küsimusi.