Lääne ühiskonnas on kinnistunud arusaam, et kunst, kirjandus, muusika ja teised vaimsed harjutused on majanduse kõrval teisejärgulised. Et nad on teatud sorti luksuskaup ja meelelahutus, millega tegelemiseks on aega siis, kui majanduskasv on teenindatud ja päevatöö tehtud. On aga tõsiasju, mis selle seisukoha ümber lükkavad. 2008. aastal kaevati šaabimaal Kaishenklasterle koopas välja mammutiluust flöödi 12 fragmenti. Leid dateeritakse vanemaks kui 40000 aastat. Samast perioodist pärinevad varaseimad koopamaalid. Mammutivile on tehnoloogilises mõttes peadpööritav leid. Leitud pill on valmistatud kivist tööriistadega kahest eraldi õõnestatud poolest mis sobitati omavahel täpseks ning liimiti vaiguga kokku luugi subtöödeldes sisepingete tõttu kaardu. Sellise pilli valmistamine ei ole lihtne ka tänaste tööriistade abil. Veelgi tähtsam on aga see, et sedavõrd täiuslikku tehnoloogiat ei kohta me ühegi teise samast ajastust pärit nii-öelda praktilise otstarbega riistade puhul. Luust sarvest kivist skulptuurid ning pillid olid soliitikumi Haytec kiviaegne raketiteadus, mis samaväärsete, tööriistade ja tarbeesemete valmistamiseni jõudis alles palju hiljem. Näiteks luust ja sarvest lahingud ning õngekonksud mis on pealtnäha vajalikumad ja mida märkimisväärselt lihtsam valmistada jõudsid inimese tööriistakasti alles 15000 aastat tagasi. Kiviaja inimese jaoks olid vaimsed harjutused kunst ja muusika, tähtsamad kui jaht või kalapüük. See võib kõlada üllatavalt, aga teisiti oskama tõlgendada seda, et muusika kunsti leiutamine eelnesid tehnoloogilisele revolutsioonile ligi 25000 aastat. Me peame uuesti läbi mõtlema materjalistliku käibetõe nagu sõltuks inimese aju areng ja sotsiaalsete suhete peenenemine Tööriistade leiutamisest, tehnoloogiast ja majandusest. Teatud määral võiks sellega isegi nõustuda. Aga siis peame uuesti läbi mõtlema, mis on tehnoloogia ja millised tehnoloogilised uuendused on meie tsivilisatsiooni kõige põhjalikumalt muutnud. Kõigi aegade kõige suurem tehnoloogiline hüpe oli keele leiutamine. Keel oli uus operatsioonisüsteem, mis tegi võimalikuks uuel moel suhtlemise kogemuse edasiandmise põlvest põlve ja inimeste omavahelise võrgus kohtumise ilma milleta ei ole mistahes majanduslik tegevus üldse mõeldav. Järgmiseks õppeliseks operatsioonisüsteemiks olid muusika ja kunst. Need annavad võimaluse jagada ja edasi kanda neid kogemusi, millest ei saa otsesõnu rääkida. Kogemusi, mis seovad meid kõigi teiste eluvormide ja ilmaruumiga. Mammutivillast valmistatud vaktsiinidega noppija ning väärib märkimist, et see oli häälestatud samasse helisüsteemi, mida me kasutame ka tänapäeval. Harmoonilised akordid ja visuaalsed koodid oli see raketikütus, mis inimtsivilisatsiooni arengu liikvele lükkas. Aitas lahendada üle mõistuse käivaid probleeme ning leida uusi ootamatuid lahendusi. Praegusel ajal antropotseenis teisendab inimtegevus maa palet sellisel määral et muudab tsivilisatsiooni kestmajäämise küsitavaks. Meie ees seisvad probleemid on täiesti globaalsed, peata üritavad ja üle mõistuse käivad. Me kõik teame väga hästi, et vanaviisi enam edasi ei pääse. Aga kellelgi pole veel aimu, kuidas peaks uutmoodi välja nägema. Täiesti selge on ainult see, et me vajame radikaalselt uutmoodi operatsioonisüsteemi ja me vajame seda väga kiiresti. Seega on muusika kunst taas kord esmatähtsaks muutunud. Seda loomulikult koostöös kirjanduse, filosoofia, teaduse ja teiste vaimsete harjutustega.