Samal ajal kui pealinnas arutatakse tuliselt, kes, kas ja kuidas tahab totaalset sõda on Ida-Virumaal pealt nä rahulik. Veel mõnda aega tagasi võis Toompeal Stenbockis ida-virukaarti kaedes paista järgmine pilt justkui iseenesest maakonna keskuseks hakanud jõhvi on nivoo kohta on eestimeelne ja tsiviliseeritud, teised kohalikud linnakesed aga vaest kahtlasemad sellised, kus harrastatakse bütsantsliku valitsemist ning võimuvertikaali. Pärimus räägib, et kui tulevane president Ilves vahetult pealt Eesti taasiseseisvumist esmakordselt maakonda kaema õieti olevat Eda siin avanenud pilt tõeliselt masendunud. Päält pudelitega kahte viina olevat ta tagasiteel Eesti kaardile umbes padaoru kanti vedanud joone ja öelnud. Anname ära. Vaat selliseid plaane õnneks kellelgi enam pole. Ja isegi äsja kuuldud nägemus võib tunduda paljudele allutasinatsioonina. Pilt on ikkagi enam kui veerand sajandi jooksul saanud hoopis teine. Veendumaks selles tasub tulla näiteks kas või korraks Narva. Kõnnid põnevas linnas ringi, suhtled kohalikega, kaeda ainukordseid, vaatamisväärsuseid, saad paljudes kohtades asjad isegi eesti keeles aetud. Ja kui jõuad kuulsale Huntingtoni veetud tsivilisatsioonide piirile, näed, et see on hästi tähistatud. Muide, keegi kunagi isegi pakkus, et sinna võiks rajada monumendi. Sellele samale Saamuel andingtonile seisis kõneleks kivisse raiutuna, et siin pool on läänemaailm ja seal vol. Bütsantsi mongolitatarlased, aga sellist eraldi maatähist pole enam vaja. Piisab Narva-poolse Klanitud jõe promenaadi võrdlemises Ivangorodi omaga. Mõlemad ehitati Euroopa liidu rahaga, Ivangorodi sai selleks isegi rohkem raha, aga antingtoni veetud piir peab ning kahel pool jõge pole peegelpildid, vaid on kaks täiesti erinevat õde. Üks on ilus ja teine jäätu ehk siis käest lastud. Ju pole Putinile oluline mässata mingi tillukese piirilina vuntsimisega, Venemaal ju piire ei ole. Russkii Mir võib olla kus iganes, vähemalt on ta kindlasti seal, kus kummardatakse sõdureid, vabastajaid, neid samu, kes tänavu täpselt 80 aastat tagasi koos Hitleriga teise maailmasõja alustasid. Unustame korraks Narva ja tema eripärad. Kahtlemata on tegu ainsa päris linna mõõtu andva paigaga Ida-Virumaal. Kindlasti pole seal teeneid kohalikul vaimul või, hoidku jumal volikogul, kes siiani peab oma koosolekuid vene keeles. Kahtlemata on kõik hea ja positiivne, mis seal viimastel aegadel on toimunud ja on praegu toimuvas sündinud kohalike võimude kiuste. Nimetagem või vaba lava Narva keskuse teket, piirilinnamuuseumi arengut, linna Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimist. Viimane andis juba iseenesest võimsa elani, mis loodetavasti jääbki kohalikke ja vähem kohalike aktivistide toel püsima. Aga vaadakem pigem kummalist konkursse, mis tundub Ida-Virukeskuste vahel. On välja kuulutatud konkursi nimi võiks olla, vaatame, kes on tagumiku kursil edukaim. Nagu eelpool sai mainitud, paistis justkui iseenesest maakonna keskuseks hakanud Jõhvi väljanitša. Nüüd tundub, et jõhvi ongi liider, aga liider on ta praegu just kiiruse poolest, millega ta sellesamuse kursi on võtnud. Asi pole isegi selles, et kolm viimast vallajuhti pole olnud võimelised vist isegi püssitoru ees nii palju kokku võtma, et jõhvi nime õigesti hääldada aina kõlab nende suust mingi Eesti. Asi on selles, kuidas nii-öelda maakonnakeskus muutub esmalt eks, põllumajandusministri ning kitsekarjuse juhtimisel lendavaks sirkuseks ja nüüd vajub tsirkus endisel Savisaare nõuniku Max Kauri taktikepi all suisa soosse. Selle asemel, et välja mõelda strateegilist plaani, kuidas aina kahanevat sissetulekute olukorras hakkama saada, korraldati näiteks jõhvis rahvaküsitlus. Seal küsiti, kas jõhvi peaks oma visiitkaardile taas kirjutama sõna linn. Teine tänase jõhvi kõige iseloomulikum sümbol on eelmainitud Martin Repinski poolt vahetult uhke jõhvi kontserdimaja kõrvale planeeritud songermaale käkerdatud siili skulptuur, kusjuures eelmine vallavanem käkerdas selle junni sinna ilma loata. Kus on loo moraal? Praeguse jõhvi taustal paistab isegi Kohtla-Järve enam-vähem normaalne välja. Näiteks sai linn äsja Eesti ühe moodsama gümnaasiumi. Tegu on muide eesti kooliga, kus ei lollita kedagi, mingi nii-öelda 60 40 süsteemiga jõhvis sellist veel ei ole. Kas Kohtla-Järvel sündis tore kool tänu valgustatud linnavalitsusele ja haritud või targale haridusministrile? Ei, muidugi vastupidi, vaid kohalike aktiivne vastupanu sundis neid selleks. Ses mõttes peaks ja võiks kodanike vastupanu üle Eesti lubamatule rumalusele ning käegalöömisele palju enam totaalne olema. Vabal maal ei valitseja mingeid ahve, ristid ja parteibroilerid, vaid vabad kodanikud, niipalju siis totaalsest sõjast.