Mida aeg edasi, seda kärarikkamaks muutub eestisuvi. Eesti suve kõige iseloomulikum joon On lärm. Suvisest Eestist on saanud lõputu muusikafestivalide, spordivõistluste ja suveürituste maa. Kogu elu tuleb kokku pressida ja ära mahutada kolme lühikese suvekuu sisse sest ülejäänud aasta kulub niikuinii magamisele. Ega meil ürituste vastu ju tegelikult midagi ei ole. Aga järjest raskem on Eestis leida mõnda paika, kus parajasti midagi ei toimuks. Kui mõni selline koht. Peaks tõesti leiduma. Ja keegi peaks poolkogemata sellise pommuudise Facebook'is lendu laskma tormaks seda uskumatut paika otsekohe uudistama. Tuhanded inimesed ja viimane vaikne nurgake oleks lõplikult tuksi keeratud. Mulle meenub, et kunagi pajatas muheda jutuga Andres Ehin, kuidas ta Raplamaal salkkonda jaapanlasi hullutas. Raplamaa on kuulus selle poolest, et seal ei ole tõesti mitte midagi. Me kõik teame kedagi, kes on käinud Londonis, Singapuris või New Yorgis. Aga kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi? Ja kus see üldse asub? Ja nii tutvustaski, Andres Ehin, jaapanlastele Raplamaad. Vaadake ettepoole. Seal ei ole midagi. Vaadake tahapoole, ka seal ei paista midagi vaadata, vasemale vaadake paremale, ikka ei näe midagi. Ainult tuul ajab lageda välja peal tühja taga. Jaapanlased on Rapla maas suures vaimustuses. Kuidas on võimalik, et maamunal on veel alles niisugune paik, kus tõesti mitte midagi ei ole? Nojah, eks me tea isegi, et ei ole inimesele suuremat õnnetust. Kui väike armas majake mererannas või kauni metsajärve ääres. Ei ole siis inimesel enam rahu. Tuttavad hakkavad vaikselt külje alla pressima. Autod vuhiseva siia-sinna elu käib. Ja seal, kus enne valitses sügav vaikus on ennast sisse seadnud eestimaine kodukootud lärm. Kunagine ilmaennustaja ja vist vikerraadio esimene tõeline superstaar Vadim Ellnin pahandas kunagi et õpetajad toimetavad tema juurde lapsi looduse märke õppima. Aga looduse märgid laps ei huvita, neil on kaasa võetud hoopis pall ja transistorraadio. Inimestel olla kadunud harjumus kuulata linde. Nüüd kuulavad nad hoopis raadiot. Shelli Narvas, et just metsavööndis pesitsevad maailma kõige paremad laululinnud. Ka metsarahvaste laulud on seepärast ilusad ja rõõmsad. Samal ajal elutsevad stepis kõrbes peamiselt kurvahäälsed linnud. Ja ka stepirahvaste laulud on hirmus, venivad ja monotoonset. Kaua ei jaksa kuulata. Aga kõige hullemad laulud on troopikas, sest troopikalinnud kraaksuvad kärisevad nii hullusti, nagu oleks saag puu sisse kinni jäänud. Meloodiat pole ollagi. Ja kas pole ka neegrilaulud seetõttu kole kärarikkad ja meie kõrvale võõrad. On, kuidas nende linnukestega on, aga üks küsimus jääb ometigi. Kuidas saab nii väike rahvas teha nii suurt lärmi? Natuke vähem festivale, natuke vähem spordivõistlusi ja pisut hõredamalt suveteatrit. Veidike vähem tuuri. Laske inimestel lihtsalt olla. Ja ma küsin kõikide introvertide nimel kus asub Eestimaal introvertide kaitseala.