Eesti panus maailma kultuuri on eelkõige koorilaul ja helilooming. Mingi ime läbi on Eestist ajapikku saanud muusikaline suur võim. Laulupidude traditsioonile on selle ime sünni juures päris oluline roll. Papa Jansen laenas laulupeo idee helveetsiast, see tähendab šveitslastelt. Kui Jansen hakkas otsima eestlaste laulupeo jaoks Tartusse sobivat paika oli tal tõenäoliselt silme ees Alpide maaliline loodus. Imeilusa vaatega ressurssi. Seltsi aed Emajõe ürgoru nõlval oli justkui omamoodi Liivima Šveits. Alla linna poole jääv Meltsi veski tiik võis aga papa Janseni nägemustes kangastuda kui maaliline mäestikujärv kusagil kaugel alpides. Laulupeo toimumise ajaks oli Tartus saanud Eesti kõige kiiremini kasvav linn. Tänapäeva kõnepruugis tõeline tõmbekeskus. Emajõe Ateenast oli saanud eesti keele ja kultuuri jõujaam. Nõnda juhtuski väike ime, et 1869. aasta jaanipäeva eel hakkas maarahvas äkki üle kogu Eestimaa Tartusse kokku kõndima. Raudteed Eestis veel polnud. Seetõttu tuldi jalgsi, tarviline kraam hobuvankrile upitatud. Tuldi lausa mitu päeva 100 versta tagant ja kaugemaltki. Nii on mesipuu poole lendava mesilassülemi kujund laulupeo mütoloogias väga tähendusrikas. See oli kulgemine läbi maalilise Eesti kõige ilusama ajal. Toona paistis silma üks oluline värv Liivimaa pastoraalsetes maastikest. Nimelt taevasinised, linapõllud. Jaanipäeva paiku võisid esimesed põllud juba õites olla. Lina on võib-olla üldse Eesti kõige mütoloogilisem taim. Ameerika kodusõda kahandas puuvillaeksporti Euroopasse. Lina hind tõusis taevasse ja Liivimaa talupoeg hakkas vähehaaval jõukust koguma. Kümmekonna aastaga tärkas maarahva seas enneolematu huvi linakasvatuse aga ka eestikeelse ja meelse kultuuri vastu. Nii on linapõld ja laulupidu omavahel linase sidemega kõvasti kokku köidetud. Koorilaulust kujunes vähehaaval eestlaste rahvustunde tugisammas. Just sellele vundamendile toetus hiljem ka esimene arglik mõte eestlaste endi riigist. Laulmisest sai maagiline tööriist maailma loomiseks. Nii nagu iidsed läänemeresoome müüdid, et olid ennustanud. Ja nõndaviisi, puhus väed vere pasunakoor meid kõiki mõnes mõttes Emajõe ürgoru nõlval pasulast välja puhus sinu ja minu puhus välja Vargamäe Andrese ja Sauna-Madise ja isegi Jüri Ratase. Mõnes mõttes. Niisiis Eesti mõeldi välja Tartus ja lauldi kokku Liivimaal. Ainult nimi eesti laenati Põhja-Eestist. Ühislaulmisest oli saanud eestlaste etnogeneesi keskpunkt. Eepose laulupidu on eesti kultuuri kõige võimsamad tüvitekstid. Neis on varjul vägev loominguline küte, meeletu algkiirendus. Need viisid kosmosejaama nimega Eesti orbiidile. Ja senikaua, kuni hoog on sees paistab Eesti särava satelliidi, noh, maailma kultuuri taevas. Kui aga hookeid maha või papa Jansen Taali jaamast saada sama kergesti ka lihtsalt üks kole ja kolakas kosmoseprügi. Niisiis soovin Eestile hoogu juurde.