Armastus eesti moodi. Kuna kartulipaneku aeg on kätte jõudnud, räägime siis natuke kartulist. Heina enam Eestis käsitsi ei tehta. Aga kartuleid pannakse ikka maha nagu mõistagi. Vanasti oli igal korralikul perel vähemalt sadakond kartulivagu iga vagu oma 100 meetrit pikk. Kokku tuli igasuguvõsa kohta raudselt 10 kilomeetrit kartulit. Isegi meie jooksulegendil n sellikul oleks läinud tubli pool tundi, et terve põld ühe jutiga läbi joosta. 10 aastaga võeti niiviisi üles 100 kilomeetrit kartulit. 20 aastaga 200 kilomeetrit. Selleks ajaks, kui inimene täiskasvanuks sai, oli ta koos suguseltsiga üles võtnud kartulivao mis ulatunuks vabalt Tallinnast Tartusse. Normaalne ütleb selle kohta eesti inimene. Kuid isegi see ei olnud inimvõimete piir. Tädi Alma ja onu Paul, kes terve elu koos elasid, võtsid minu arvutuste kohaselt üles umbes 470 kilomeetrit kartuleid. Kui see ei ole armastus, mis sisse armastus üldse on? Ka moosiriiulite ulatust mõõdeti korralikus perekonnas ikka jooksva meetriga. Nagu ka raamaturiiulite, levialaraamaturiiuli ja moosiriiuli korrutis andis kokku suguvõsa elujõukoefitsiendi. Mida suurem number, seda vägevam elujõud. Harju keskmine oli umbes 42. Muidugi on tegemist statistilise manipulatsiooniga kuid võib täiesti kindel olla, et universumis on vähe orgaanilise eluvorme, kellel see number oleks oluliselt suurem. Niisiis koosneb eesti kultuur peamiselt vaikimisest, varjamisest ja lõputust kartulipanekust. Kui Ameerika lapsed hoiavad käes palli ja unistavad pealtpanekust siis eesti lapsed hoiavad käes mugulaid ja mõtlevad kartulipanekust. Aeg-ajalt tõstab vanaisa pea ja hõikab teise vakku. Lapsed, kas keegi mäletab, mis oli mineval aastal aasta muld? Keegi ei vasta midagi, sest tõde on sõnulseletamatu, see tähendab niigi selge. Nii veereb päev õhtusse Euroopa maagilises servas. Kuid kõigel sellel on ka positiivseid külgi. Räägitakse, et kõige paremad pokkerimängijad olevat just soomeugrilased. Nende näost ei ole võimalik mitte kunagi mitte midagi välja lugeda. Teadlased on välja uurinud, et inimene on võimeline ette manama umbes 10000 erinevat näoilmet. Välja arvatud muidugi eestlased. Neil on kogu aeg ees üks ja sama nägu millest ei ole võimalik välja lugeda. On ta kurb või rõõmus, loll või tark või kas see üldse on inimene või hoopis ebaõnnestunud kohta paigutatud aiapäkapikk. Me varjame absoluutselt kõike. Me oleme näiteks maailmameistrit seenekohtade varjamises. Ja peale selle tõenäoliselt ainuke rahvas maailmas kellel on Facebooki postitatud rohkem seente kui inimeste pilte. Kui see trend jätkub, siis ühelt trööstitu sügispäeval mõjub Mark Zuckerbergi pea jõuetult lauale ja vastu klaviatuuri põrganud laup paiskab näoraamatusse viimase hastava sõnumi. Nad tegid Facebookist mükodroomi, see on lõpp. Nende all mõeldakse loomulikult eestlasi. Nõnda on siis eestikult tuuri juureks seenjuur, see tähendab mükoriisa. Seen on looduse suures toiduahelas viimane lüli. Seente kaudu läheb maailm tagasi algolekusse ja pulli kakast sünnib taas tuurime. See tähelepanek nõuab väikest selgitust. Eestist on aja jooksul saanud Euroopa prügikast, vanade asjade lõpp ja vanad autod, kulunud riided ja kasutatud kodumasinad jõuavad varem või hiljem oma maise rännaku lõpp-punkti, see tähendab Eestisse. Mida rohkem rämpsu, seda rohkem on vaja seeni, et kõike seda sodi lagundada. Eestis on kaks maailmavaadet, mis inimest kunagi hätta ei jäta ja alati leiva lauale toovad. Need on geoloogia ja mükoloogia. Kõik ülejäänu on juba õnnemäng. Võtame siinkohal jutu kokku. Eestlase elu on üks ülimalt keeruline süsteem. Kes seda ignoreerib, rikub looduse tasakaalu. Kes aga seda liiga tõsiselt võtab, lõpetab vaimuhaiglas. Nii paistabki, et eestlasel on ainult kaks valikut. Kas lusikas nurka või sussid püsti. Kuid maarjamaa asukate tõelist osavust näitab minu meelest see, et paradigma kohutavatele eeldustele vaatamata on meil terve hulk inimesi, kelle sussid on kenasti nurgas ja lusikas pudrukausis püsti. Süsteemi parameetrite süstemaatiline rikkumine osutab mingisugusele iseäranis keerukale süsteemile millele inimene ligineb oma elu jooksul. Aga päriselt kohale ei jõua kunagi. Kartulivagu on maatriks soome-ugri mõistatus.