Eesti kui mõistatus Eesti on väikeste asjade maa. Väikesed asjad on ilusad asjad. Väikeseid asju saab sülle võtta. Nad võtavad vähe ruumi ja teevad elu tähendusrikkaks. Väikeseid asju mahub maailma palju. Need muudavad elu ilma mõnusalt mitmekesiseks agaga pööraselt keeruliseks. Eesti kultuur on ülimalt keeruline väikeste asjade ökosüsteem milles navigeerimine nõuab treenitust, vastupidavust ja silmapaistvaid vaimseid võimeid. Võtame näiteks voodilinad. Voodilinad on täiesti omaette süsteem. Tegelikult pole see süsteem, see on lausa maailmavaade. Kõik teavad, et voodilinade laiem talistus peab asuma üleval, kitsam, aga all see tähendab jalgade pool. Kui lina tagurpidi on süsteem rikutud. Karistuseks sellises rikutud süsteemis magamise eest on lampjalad. Veenilaiendid tulevad kohe kindlasti. Padjabüüridel peavad olema paelad seina poole. Kui padi on näoga vales suunas, siis öeldakse, et padi oksendab. Oksendab kõik halvad unenäod välja ja inimene ei saa öösiti sõba silmale. Hiina päritolu voodiriietel ei ole, süsteemi. Palistus on mõlemas otsas ühesugune. Ja padja püüridel pole üldse enam paelu. Need tõmmatakse nüüd patjadele nagu mütsid pähe. Pole ime, et säärane voodiriiete süsteemi jäme rikkumine keerab inimese vaimse ja füüsilise tervise viimaks pöördumatult tuksi. Ka juurviljadele on oma süsteem. Kõik teavad, et kui võõras inimene kukub asja eest, teist taga kapsaid kiitma Maiub kapsataim longu. Kaalikas läheb seest kibedaks ja kartul utsitama. Ei tohi inimese aiavilja kiita. Kui tahad inimesele head teha, tuleb üle aiamaa karjuda, nii et kõik kuulevad. Küll on ikka vanamutil tänavu hirmus juurvili. Eriti võigas on see mädarõigas. Ja näe imet, sügisel on proual kad vägevad nagu masurikkad. Isegi kevadel on oma süsteem. Eesti süsteem. Kõik teavad, et kevad on hirmuäratav aeg mis tuleb katsuda kuidagi üle elada. Esimese kevadliblika tiivavärv ennustab tulevikku. Mida mustem tiib, seda süngem, saatus ja tumedam tulevik. Kui liblika hirm ühele poole saab, on kohe käorahvas platsis. Vaat käohirm on see kõige suurem hirm. Kes liblika käest imekombel pääses, selle kukub kägu rajalt maha. Terve nahaga pääsevad vähesed. Et surmahirmust üle saada, tuleb siseneda järgmisse süsteemi, mis kõik eelmised tühistada. Selleks on mittesöödavate ilutaimede manustamine tulevikuga manipuleerimise eesmärgil. Lihtsamalt öeldes sireliõite söömine. Need ei maitse hästi, aga võtavad maha liblikate ja kägude poolt inimesele peale pandud needuse. Varem või hiljem jõuab inimene äratundmiseni, et tema elu kontrollivad liblikad, sirelid ja voodilinad. See tõdemus on nii masendav, et karjuda tahaks. Aga karjuda ei või. Kõik eesti lapsed teavad, et toas ei tohi karjuda ja veel hullem vilistada. Kes toas karjub, on lihtsalt nõme. Aga kui ta veel vilistab, läheb maja ka veel põlema. Käratsevale mudilastele öeldakse, et mis sa karjud, ega sa metsas ei ole. Aga kui metsa minnakse, öeldakse jälle. Metsas ei karjuta. Nii ei saagi eestlane piiksugi teha, aina vaikib ja kannatab näksi pahastuses sirelit ja seda ümbritsevat muru. Nii sirgub temast pikkamisi introvert, et kõik, mis elus on võimalik saavutada saavutatav vaikimisega. Ta teab, et kui inimene tahab elult midagi saada, ole lihtsalt vait. Viimaks annavad nad teile kõik, sest pole midagi hirmsamat kui ühe inimese väljapeetud demonstratiivne vaikimine. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Ja eestlase suust tuleb enamasti puhast kulda. Käsi kullas, kartul mullas, nagu öeldakse.