Luulekuu. Tere, minu nimi on Peeter kantsler ja ma räägin jällegi kirjandusest. Suvisel hooajal eriti palju raamatuid hetkel ei ilmu ja selle tõttu ma üritan pakkuda rohkem sellist üldist ülevaadet, et millised raamatud mul on viimasel ajal kätte puutunud. Mis võiksid teile huvi pakkuda. Aga üks üks väga hea raamat muidugi ilmus. Ja see on Nikolai batuurine romaan Centauri, mis võitis viimase romaanivõistluse peapreemia. Seda romaani lugedes. Ma sattusin mingisugusesse omapärasesse joovastusse, sest nii head eesti keelt ei ole ma ammu lugenud. Ei, seda on isegi valesti öelda, kas, kas eesti keel on niivõrd hea? Meil on häid kirjanikke, kes valdavad väga hästi eesti keelt ja mõistavad eesti keelt ja oskavad sellega ümber käia. Aga batuurina kuidagi eesti keele kasutamise juures kuidagi eriti julge ja see, see keel tal õnnestub. Lugu iseenesest ei peaks olema ju mingisugune suur üllatus, räägitakse enamvähem globaalsetest asjadesse, mis siin maailmas meid ahistavad ja mille järgi me elame ahistusi, rakkes olemine, see on küllaltki sarnased asjad, eks ole, siin maailmas. Aga just nimetasin selle romaani keeleline külg ja, ja võib-olla ma isegi mõtlen, et kui nooremad inimesed kardavad üldiselt need pakse raamatuid, et oh, et nii raske lugeda, nii kaua võtab aega ja kõik muu asi mis selle lugemisega ikka, mida Noel Eminemi naad seda, seda nagu raskem on raamatut lugeda. Antud juhul ma küll soovitan, et see oleks lihtsalt väga hea keelekool väga hea mõte, kool ka iseenesest, seepärast batuurin ta räägib väga suurtest asjadest, aga tema laused on väga huvitavat väga kuidas nüüd öelda, mulle ikka ikka pidevalt selline mulje tähendab, et mingisugune lauseperiood on tal nagu luuletus ja aga samas väga hästi mõistetav luuletus ei ole ülekodeeritud, ei ole liiga raske seda enda jaoks lahti lugeda. Ja ma arvan, et see raamat, see võiks ikka kodudes olla ja see kindlasti pakub inimestele rõõmu. Siis mida ma veel tähele panin? Kusagil peaaegu märkamatult minu jaoks Ilmamaa kirjastusel ilmus Mats Traadi novellikogumik Islandi suvi ja selle kogumikuga on niimoodi, et ma olin neid novelle varem juba lugenud, enamasti. Ma arvan, et tavaliselt loomingus ja Nad olid kõik nagu tuttavat. Ja, aga tähendab mats traati. Kui ma teda loen, siis ma pean sellest kirjanikust tohutult palju lugu sest ta on ühtepidi tähendab üks väheseid eesti kirjanikke, kes on nii-öelda kirjutamist õppinud aga kes ei ole lihtsalt õppinud kirjanik, vaid ta on ka andekas kirjanik ja tema novellid ja võib-olla novellikunst üldse ta peabki selline olema, tähendab et ta, ta ei kirjuta liiga keeruliselt. Ta kirjutab kuidagi väga lihtsalt just nagu, aga väga väga nägelikult ja väga kuidagi nagu arusaadavalt. Aga mida see mees tegelikult kirjutab, ta kirjutab meie talupojaajalugu kusagil viimased 150 aastat praktilised tänapäevani välja, kui tema looming kokku panna. Ja see võib-olla ajab mõne ajaloolase vihaseks, aga minu meelest tema teost kogumik annab just nimelt selle talupoja. Eestist annab võib-olla kõige parema pildi, et meil sellist, sellist ajalugu sellist nii hõlmavat ajalukku tegelikult ei ole olemas. Et Mats traat on täitnud oma loominguga oma andeka loominguga, on täitnud selle tühja koha praegu tühja koha. Ja mina soovitaksin kooli õpetajatele ikkagi pakkuda mats traati. Kui ajaloo õpetaja näiteks räägib meie lähimast ajaloost, siis siis minu meelest Mats traat oleks selline kirjanik, keda need klasside kaupa peaksid õpilased lugema. Ja Nad saavad nii kirjandus, sealt kirjandus, skulptuuri kui, kui ka seda ajaloolist vaadet mida meil igal juhul on vaja. Me peame oma juuri teadma, et me peame teadma seda, kust me tuleme. Ja muidugi see novellikogu, selle pealkiri on Islandi suvi. Selles novellikogus on võib-olla kõige kuulsam novell ja see on ka väga meisterlik, novell on kohtupeegel, see sai võib-olla paar aastat tagasi või auhinnati Tuglase novelliauhinnaga. Väga naljakas lugu sellest, kuidas kohut käiakse ja mis seal on. Eriti naljakas on see, et tuleb taha ikkagi see piiblilugu üks laps on seal vahel, keda siis kõik nagu hakkavad siis enda poole krabama et lapse kaudu saada mingisuguseid rahasid. Ja see kõik on, kõik on nii naljakas ja samas kuidagi nagu armunud. Ja väga jõhker ühtepidi ka. Ma ikka soovitan teil lugeda, seda on kerge lugeda. Ei ole nii raske lugeda, et te peate mõtlema, et mida siis inimene ikka mõtleb oma oma tekstiga või niimoodi ei pea. Kõik on, kõik on väga, just nagu pealispinnal, väga lihtne, aga väga kaalukas. Luulest ilmus seal vast nüüd, et noh, paar-kolm nädalat tagasi ilmus Kersti Kivi luule kogub pinnisel. Ja mäletab, mäletamist mööda on tegu hoidegi kolmanda luulekoguga. Ja ta tundub kõik see aeg muutuvad paremaks, mis ta kirjutab või tegelikult see on, see on kuidagi nagu kahtlane, seda öelda seepärast, et võib-olla ise mina muutun. Ma ei tea, kas paremaks või halvemaks, aga muutumise tunne on tema puhul minu sees, kui ma teda loen. Ja kuulsuse janu ma hoida kivi juures küll ei märka, kuigi ta pärineb tõesti üdini kirjanduslikust perekonnast ja tähendab sellist tippkirjanikuks või tähendab hästi-hästi siukseks nähtavaks, ennast ühiskonnast kirjutada minu meelest ei taha. Ja ta praegune luule ongi valdavalt oma lähikonnast inspireeritud ja küllaltki intiimselt orienteeritud. Mõned üldistavamat ajamärgid näiteks sõda leiavad tema juures pigem emotsionaalset tasalülitamist või tõrjumist ja pole just nagu eriti olulised. Hoopis enam on see luule müütilistele seostele mõtlemine ja naiseliku alge ritualiseerimine. Seal on niisugused RiToliseerivad hoiakut sees midagi, midagi mängulist. Hoopis seda enam on see luule ikka geneetilistele seostele mõtlemine, naiseliku alge, Litooliseerimine, puhtast eetilises plaanis võiks hoidekivi nimetada, lausa värvide luuletaks ja mitte mingit värvitud sakslast tema juures ei leia, aga abstraktsest leiate siiski. Ja samas on ta värsitehnika osas nii-öelda võõrituslik nihestatud grammatika kirjapilt, ortograafia, kummalises siirded, formaliseeritud stroofi ja nii edasi. Aga see on osaliselt ja see ei häiri pisut, aga käib nagu vastu. Et hoidelgi tahab kuidagi väga või ütleme väga tahab oma soojale vaatusele lisada intellektuaalset tsitaadi pudi-padi mis ei tundu mulle eriti veenev. Minu hea kaaslane Rein tootma on avaldanud romaani. See oli ka üsna hiljuti mõne nädala tagant teekond haaramisse mille andis välja Eesti keele sihtasutus. Ja tegelikult see on jälle üks selline meesteks. Meestika romaan meestekas tähendab, nagu on naistekad ja meestega on viimasel ajal päris päris palju ilmunud kuid Rein tootma meestekas on kirjanduslikum ja esteetiliselt väljapeetud kui enamik teisi. Aasta-paari eest ilmunud esimeses osas meenutab minajutustaja oma nooruslikku naistejahti ja sellega seotud pettumusi. Paratamatult pettumus, ütleme nii. Nüüd on päevakorral pereelu autori, samuti siin abielu või kodulooma seisundit tootma, kirjutab trafaretsivaid problemaatika lahti isikupäraselt. Ta on silmatorkavalt irooniline, stiil on ajuti groteskne või rõhutatud sürreaalne, mängitakse täiskasvanu infatiivsuse varjunditega või kui soovite, lapse meele teesklemisega. Kõige paremad osad romaanist Ta on unenäod, meeste kampade, joomatuuride kirjeldused. Tabavalt on edasi antud, et ajaloolist tausta need niinimetatud murrangulised ajad, 80.-te lõpp ja 90.-te algus muidugi ka Saaremaaolustiku romaani tervikuna pole teab mis huvitav lugeda küll, aga ta on niisugune hea ajaviide. Ja üldse mitte rumal ajaviide. Kui võrrelda kõnelejast tööd tootma mõtet romaaniga tulnukad ja kratid aastast 97 siis tootma on täiesti minu silmis kirjanikuna üksjagu kasvanud. Nagu te juba teate, olen harjunud ma suvel virisema, põnevaid raamatuid ilmub vähem hapukurgihooaeg ja nii edasi. Päris nii see muidugi ei ole. Lihtsalt minu jaoks põnevat uudiskirjandust ilmub vähe öeldes põnev, rõhutama kindlasti enesekesksust. Mis aga siiski päevaga seal kirjanduse lähenemise puhul tundub olevat paratamatu, kui ei ole tegu justkui vaja täpse pilguga graafiga. Pedama ei ole muidugi olema põhilõbuma tutvustused pannud ilukirjandusele seejuures ennekõike eesti originaalidega, valides tõlkekirjandusest üsnagi subjektiivset. Tänapäeva Eestis ilmub raamatuid niivõrd palju, et see ei mahu ajakirjandusse ja meediasse lihtsalt enam ära. Ja ma pean selles olukorras olulisemaks ikkagi tutvustada Eesti Kirjanike tegemisi kusjuures mitte ainult kolkapatriotism kaalutlustel, vaid ka sellepärast, et mul on selleks kõige rohkem meeldis. Seekord otsustasin siiski juhtida tähelepanu raamatutele, mida nad on viimase paari kuu jooksul lugenud. Sirvinud maailmakirjanduse poole kiigates on lähiajal ilmuvast kuulsam teos teatavasti Boriss Pasternaki doktor Shivaago mille originaal ilmus esimest korda 1957. aastal Itaalias. See oli tollal ennekuulmatu jultumus avaldada teos omaalgatuslikult välismaal ja see põhjustas näiteks Pasternaki väljaheitmise Nõukogude Liidu Kirjanike Liidust ja inimese surumise ränka sisepagulus. Ja peale selle veel siis partei valitsus keelas tal vastu võtta Nobeli preemiat. Romaanis kirjutas Pasternak revolutsioonist intelligentsi probleemidest ja üksjagu ka oma elu varjatamates külgedest oma sisekõnelisest maailmast. Romaan on üksjagu keeruliselt kirjutatud ja peab meeles pidama, et Pasternak oli ennekõike luuletaja ning tema kujundikeel on luulepäraselt kodeeritud. Mitte et see peaks olema alati nii, tähendab kõigi puhul, aga üldse ei pea niimoodi olema, kuid pastancy puhul on. Meie lugemist võib takistada tema luule isikuloo mittetundmine. Ta ei ole meil nagu eriti tuntud aut. Eesti keelde tõlgiti doktorschivaago esimest korda 1960. aastal Rootsis ja proosa tõlkija Watson. Luuletuse pani ümber tema abikaasa Marie Under. Niisiis oli tegemist klassikute lähenemisega klassikutel. Ja pagulase variandid on asja juures ka. Peab aga ütlema, et tõlge kukkus välja kuidagi nahkne, tuim. Ometi oli auasi oli seda tõlget kunagi lugeda, sest see oli raudselt keelatud raamat, millele ligipääs oli igati takistatud. Millalgi üheksakümnendatel anti välja meil ka doktoshibaga rootsi tõlke kordustrükk. Ent võrraku lülitatud uudisväljaanne on igati õigustatud teretulnud, sest Jüri oyama värske tõlge tunduvalt kvaliteetsem ja ajakohasem edasi oleks just nagu loomulik juhtida tähelepanu maaema klassikute biograafiat. Üsna hiljuti ilmus vaadakult annatuste Esskaja memuaare raamat elu Fjodor Dostojevski kõrval mille on vene keelest tõlkinud Maret kaik. Ütlen kohe, et Need, kes on noorena eesti tõlgete kooliharidusse mõne üldistame monograafia või kasvõi põhjalikum artikli kaudu tutvunud ei leia sellest raamatust midagi põhimõtteliselt uut. Abikaasat. Takerdunud on minu meelest pea alati oma suurvaimudest kaasates satelliitide sõna otseses mõttes ebaolulistesse pisiasjadesse millest uurijad on nagunii juba olulisema välja sõelunud. Pigem on see teos ühe armastuse lugu ja on nagu pisut mugav tajuda, kuidas püütakse loomulikku ürgset, tugevat tunnet lisa väärtustada elukaaslase geniaalsuse auraga. See ei ole, pigem anna tõstes ka probleem, aga see raamat lihtsalt niimoodi serveeritud. Ja ilma selle aurata poleks ju naine oma päevikuid tegelikult ju lahti kirjutanud. Seda raamatut tasub lugeda, värskendada lihtsalt oma mälu võrrelda loetavat välja kujunenud kujutelma Dostojevski, st siis nende abikaasa märkmetega tossuveskist huvitavana võiks kiigata ka Vladimir hüljaševitš üllitist, Dostojevski ja Reval mis pakub rohkem koduloolist lähenemist ja muidugi jällegi igasuguseid pisiseiku. Sest Dostojevski tõesti eesti keeli Ennast seostanud temasuguse suurvenelase jaoks Eesti emakese Venemaa ebaoluline kubermang. Küll aga võiks tähele ma pöörata Ševitš Enda suur venelikele hoiakutega. Ta nädala kirjastus on Jaanus õunpuu tõlkes välja andnud biograafi Oskar vald, vaieldamatu geenius. Millan kirjutanud Barbara Belfort. See on küllaltki ammu ilmunud raamat kuid puutus mulle kätte alles praegu. Olen mäletamise lugenud suisa mitut vallikäsitlust, kuid ei mäleta enam, millal ja kellelt. Ja ega selles raamatus tõesti ka mitte midagi suisa uut välja ei lugenud. Küll aga on biograaf silmatorkavalt, julgeb klassika eraellu või siis nii-öelda tema naha vahele tungima. Intiimseid seiku vaagima ja klassikust monstamist kaasaja mõistes inimest konstrueerima. See on nagu tagurpidi tehing või tagurpidi tegu. Ja sest tõesti, tegu on ikkagi 2000. aastaga dateeritud üritusega moodsa inimese hoiakuga. Tulemas pole pahateost, tasub tõepoolest lugeda. Pealegi tegu kauni ja rohke pildimaterjali pakkuva kvaliteettrükis. Siinjuures meenub mulle tutvustasid nendele millalgi varraku suurmeeste biograafiate sarjas ilmunud Stesi šefi. Fantaandesse antakse pree biograafiat, aga miskipärast unustasin omal ajal käsitlemata samas sarjas ilmunud Karl Marxi biograafiat mille autoritki ma hetkel meenutada ei suuda. Ja vot see Karl Marxi biograafia on väga väärt teos, mis pakub haaravat ülimat faktirohked samas kaasa ja hoiakute vaimus maksi kasuks polemisseerivat käsitlust. Võib-olla te leiate veel selle teose kusagilt raamatupoelettidelt üles või, või siis on ta kindlasti juba jõudnud. Ma arvan, raamatukogudesse lähimast ajast pakub huvi aga veel üks monograafia meie põhjanaabrite geeniusest. Ja see on Hanno mägela, Heino Leino elu ja surm, mille tõlkis Piret Saluri andis välja kirjastus sinisukk. Tegemist on viljaka kirjaniku üritisega oma rahvageeniusest, mis aga pakub, lähevad huvi peale soomlaste vist ainult tõesti meile. Eino Leino omab Eesti sidemeid seejuures ka intiimseid, kui mõelda ta lähenemisele Aina kaldale. Iseenesest on ta huvitav kuju 20. sajandi alguse boheemlaslik vaimuesindatum mees üliproduktiivne ja kaasaegsete vapustanud luuleta meeletu naistekütt, kelle elutunnetus oli siiski üdini traagiline. Kui meid ei huvita leinalooming, siis ma arvan, et tema isiksus pakub huvi küll. Kui nihkuda kirjandusklassikute ajalooliste suurkujude poole siis tuleb kindlasti peatuda kahel raamatul. Päikese kuningas Lui 14.-st need on Me Vitšarty luin 14. suure sajandit päike kirjastuselt kunst ja, ja janud Allapi luin 14. varakult. Sellist võistlevad biograafiate olukorda tuleb meil haruharva, et ma isegi ei mäleta, et oleks varem tulnud. Nii et teosed paralleelselt lugedes võib saada küll unikaalse enamus. Tegelikult on meil päikesekuningast üksjagu käsitlusi nii kirjanduslikus võtmes koolimaterjalina kui ka mitmesugustes seostes vaadeldatunud näiteks kas või ajastu kirjeldus raames. Jällegi ei leidnud ma teostes midagi üllatusliku, mis oleks minu ettekujutus suurest monarhiast kuidagi muutnud. Pigem oli huvitav mõne aja eest ilmunud Tartanniaani tegelik elulugu, õbluke pehmekaaneline raamat. Tatan Jan oli ju tõepoolest kõigi päikesekuningaajastu suurkujudega otsekontaktis tema kaudu inverpideljeestlaselt ajastu mentaliteet, sealhulgas aadliku seisuse lõplik väljakujunemine, mille viis läbi tõepoolest luind, 14. kelle valitsemisaeg tegelikult polnud sugugi päikeseline, nagu kujukalt näidata alla vaid kriisist kriisini kreemine ja üsna painerik aeg. See kuningas säras, nagu kirjeldab Richard, oli vaid võimuri nagu väljanäitus või, või tema selline enesereklaam. Suurmeeste käsitluses ritta sobib Viktor Suvorovi kirjutatud marssal Georgi Žukovi käsitluses võiduvari mille tõlkis vene keelest Rein känne. Andis välja nagu kõik su voorumiseni niimoodi tõlkijate. Kirjastus Olion Läände põgenenud Nõukogude Liidu tippluuraja Suvorov juures on on aastakümneid kirjutanud Nõukogude liidu olemust ja pürgimise paljastavaid teosed milles ta enamasti piirdub luure vilumusele toetudes üldkättesaadavate materjalidega. Üldiselt mõjub ta vähemalt mulle veenvalt kuid pikapeale hakkab ta paljatuslik hoiak nagu tüütama või pigem hakata ennast kordama juba ammu foorumile selgeks teinud Žukovi võidud tähenduse tere ookeani, et parim monument talle kujutaks veres suplevad väejuhti. See teos ongi välja pakutud kujundit pikem lahtisele. Päris ajalooalastest teostest on kahtlemata oluline Vello helki jesuiidid Tartus. Millal saksa keeles viimaks ometi tõlkinud Kaarel Piirimäe ja välja andnud Ilmamaa kirjastus? Professionaalsed ajaloolased tundsid teost muidugi ammu, kuid see pakub kindlasti ka laiemat huvi, seda enam, et Eesti ajaloo seisukohalt on ainulaadne teadlase pääsemine Vatikani arhiivides. Sealt leitud dokumendid annavad väga hea ülevaate katoliikluse missioonist eestlaste keskel. Omaette huvitav ajalooline teos on Juhan Luiga Eesti Vabadusvõitlus. 343345 mille korjus trüki üllitas, oli meditsiinidoktor ja psühhiaater. Luiga üritas omal ajal, nimelt 24. aastal eelmisel sajandil selle teosega tõsta meie esivanemate rahvuslikku eneseusku. Raamat oli tõepoolest populaarne ja küllap teenis ka oma ülesannet ladusalt kirjutatud raamatukene, milles pole tegelikult tõsise ajalookäsitlusega midagi ühist. Kuid kuid mis näitab seda, kuidas üks psühhiaator siiski püüdis nagu laiemat üldsust natukene nagu psühhiaatriline mõjutada, et me oleks nagu ajaksime nagu rohkem nina püsti, et me ei mõtleks ennast kui ainult matsirahvast ja muusikaajaloost. Huvitav veele peaks rõõmu valmistama just äsja ilmaga kirjastusele ilmunud Elmar Arro artiklikogu vana hea muusikud. Ise ma seda teemat ei valda. Kuid artiklitest jääb soliidne mulje. Piisab pilgu hõidust, käsitluste viited tuurile, et aru saada, et tegemist on väga tõsise ja läbikomponeeritud teosega. Pealkirjad baltisaksa laulu koolkond Balti koraaliraamatut, nende koostajad, Tartu linnamuusikud 1000 587809 räägivad ilmselt iseenda eest. Hiljuti ilmus lauseks ajalooallikas nimelt anonüümne Liivimaa vanem riimkroonika 13. sajandi lõpust tõlkinud kommenteerinud Urmas Eelmäe. Tegemist on soliidselt, tõesti soliidselt kommenteeritud paralleeltõlkega mis on oma arhailise ses väga mõnus lugeda. Allika tõlget on peale selle veel kerge lugeda ja see annab minu meelest hästi edasi ammuste aegade meelelaadi ja lakkamatute võitluste brutaalselt pragmaatilist õhkkond. Algallikat et seekord küll filoloogilist laadi allikat kujutab endast ka keele ja Kirjanduse kirjastusel ilmunud Aristoteles luulekunst ehk poeetika miljon tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt. Hundi nimi ei vaja kommentaare, ta on silma paistnud Marcus Aurelius tõlkega siis see oli see kuulus päevik iseenesele samuti Platoni tõlgetega. Praegune raamat on tegelikult Aristoteles teine ja parandatud väljaanne. Esimene ilmus keele ja kirjanduse ajakirjas 1982. aastal. Poidikan käsitlus sõna- kunstist kõige laiemas mõttes suuresti siiani kehtiv sõna- kunstis reeglite kogum. Kui teos käsikirjalise, 115. sajandi lavastati muutusse allikana ülioluliseks. Just nimelt kui kunsti- ja teadus ilma ja esteetika arengu seisukohalt tähendab ta hakkas, hakkas seda ülioluliselt mõjutama, ta mõjus nagu nagu mingi reaktiivinimeste mõtetele või mõtlemise mõtlemise võimele. Ja klassikaliste filoloogide on teose põhjalik tundmine muidugi kohustuslik, aga lugeda, sirvida suudaks seda iga haritud inimene ja vahest ja sellest võib-olla kõik kasu isegi. Tänan tähelepanu eest. Luulekuu.