Kahe orkaan ja Kristjan Port. Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Christian Burt. Looma saba on kehapikendus, selgroo või lülisamba jätk. Isegi inimesel on vanast ajast veel mõned lülid alles. Jõusilgi on 100, kuigi kogu madu meenutab iseenda. Kusi saba saab alguse kohast, kus lõpevad siseorganid ja algab kehaosa, milles pole midagi peale sabaks vajaliku luustiku ja lihaste. Kui kõik omavad, siis on järelikult. Tegemist millegi olulisega sabal ongi palju tööd, võimaldades ühtedel edasi liikuda. Tasakaalu hoida, kolmandatel haarata ja mõnel isegi röövlooma käest põgeneda, kui pagev sisalik jätab taga segaduse tekitamiseks maha jupikese vingerdavad sabast. Aga sabal on veel üks erakordne ülesanne. Sellest saab aimu, kui mõelda, miks inimesel korralikku henda enam pole. Saame saba vabalt hakkama liikumise tasakaalu, hoidmise, haaramise ja põgenemisega oskama demonstreerida tundeid ja edastada sõnumeid ilma sabaga vehkimata. Teised loomad kasutavad suhtlemiseks sabaga puudutavaid sõnumeid. Meil aga miimika ja kõne. Mis sisaldavad kordades rohkem informatsiooni, kui seda saab kodeerida saba liigutustesse mistõttu oleme asjakesest loobunud kõne ilmekuse ja kätega vehkimine kasuks. 100 asemel kõne, miimika ja liigutustega kodeeritava inforikuse analüüs eeldab aga suurt võimekat aju, mille juhtimisel toodetakse omakorda signaalide rikkuses üha pöörasemaid keskkonda. Mis siis omakorda paneb ajule veelgi suuremaid ootuseid vähendades samal ajal liha? Mittekasutamist ja kehalisemalt maalima kogemist. Hiilivaks tulemuseks on kogemuslikus. See tähendab, et asjadele eelistatakse kogemusi. Veel üsna hiljuti, kui keegi käis kusagil reisil kutsuste mõne aja pärast sõbrad külla ja räägi seiklustest. Pilti lasi katsuda uusi asju ja võib-olla andis isegi kaugelt maalt toodud kingitusi. Need kenad tavad on aga hakanud vaikselt hääbuma. Sotsiaalmeedia võimaldab sõpradel ja tuttavatel peaaegu reaalajas näha kõiki reisil toimuvast alates hommikusöögist kuni ekskursiooni mõne vaatamisväärsuse juurde. Kõike saadavat konto omaniku sõpruskonna kommentaarid ning tähelepanekud. Enamgi veel reiside kõrval lähevad eetrisse lugematud tegelema, millised tunded ja uitmõtted igapäevaelust. Elu signaliseerimisest on lühikese ajaga kujunenud uudne sotsiaalne kapital. Sensu kolmann kirjutas nähtusest raamatus staff location. See pealkiri mängib inglisekeelsete sõnadega asjadeks stuff, lämbumine, Safucation. Autor püüab lugejat veel aidata pealkirja selgitama. Alapealkirjaga miks on meil asjadest küllalt ja vajame üha rohkem kui eales kogemusi. Raamatus meenutatakse aega kui väikeses kogukonnas igaüks teadis, mida keegi teeb mis asi omavad ja isegi seda, kui väärtuslikud nad on. Ühesõnaga väiksemast kogust. Kuidas leviva informatsiooni põhjal koostati sotsiaalne hierarhia? Olulised olid mõlemad asjad ja see, mida keegi tegi head kogematu, kuid väärtasjade omanik oli kindlasti kehvem võrreldes kellegagi. Kuigi kes kogeb midagi erakordset, eriti kui veel oma haka midagi väärtuslikku linnastumisega signaliseerumine muutus kordades suuremas kogukonnas, moodustus enamus sotsiaalsest maailmast Kont võõrastest inimestest, kellest ei teadnud pea mitte midagi, välja arvatud see, mida tänaval kohates võis välja lugeda. Inimese kohta võis midagi välja. Lugeda tema asjadest ja nende väärtustest olgu neiks kallid riided, uhke tehtud või luksuslik sõiduk soovitavalt kõik koos. Oodatavalt kujundas taoline Sealne signaliseerimine tundlikust asjadest loetava info osas ja langetas vastuvõtlikkust kellegi poolt kogetava suhtes. Arvatavalt. Tunnevad paljud alles hiljuti domineerinud sotsiaalse signaliseerimise olukorra ära. Samas oleme tasahilju õppinud märkama asjade rikkaid, kuid samas seest vaeseid kodanikke. Sotsiaalmeedia ajastul on aga asjade omamise sõnum kaotamas sära. Asemele hiilib juba mainitud kogemuslikus. Väheneb nende arv, kes näevad su asju, jagavad nende headust. Samal ajal kasvab sotsiaalse kapitali väärtus, mis koosneb sinu kogetud olukordadest. Neid saab pildi ja video abil. Vahendada kaugel viibivatel massidele ja nemad teevad sedasama. Ehk kõik teavad, millised signaalid on väärtuslikud kuna nad ise loovad seda. Tegemist on tuttava võrguefektiga, milles kasutajate arv suurendab kasutatava väärtust. Samas asju saavad ju põhimõtteliselt kõik osta. Kuid unikaalsed seiklused on ainsamad nagu Leonardo da Vinci, Mona-Liisa. Pealegi osavate vahenditega oma kogemuse unikaalsust tuunida. Valides pilte koostades sõnumeid, millest jääb välja igav osa. Võib-olla lisandub ka midagi kunstilist, et mitte öelda vale mälu ja nii edasi. Ühtlasi on sündimas uus nähtus. Kogemuse kogemusest ilmajäämine või mahamagamine ehk homo inglise keeles of messing about. Sest kui sina vea või tead kellelegi erilisest juhtumist teistest hiljem, siis sa oled aeglane, sotsiaalselt kohmakas ja luuser, umbes nagu sabata koer. Kuula varasemaid portaale R2-e-L2.