Sõnaline puhkused on lõppenud, suvi on lõppenud, teatrisuvi on lõppenud, elagu teatrisuvi, ütleme meie täna siin, sest tahame sellest pikast sisukas suvest kokkuvõtteid teha ja stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes, kui vaadata lavastusi pidi, et kui töökad, siis eesti näitlejad eesti teatrid on, siis tundub mulle, et nad on lausa narkomaanid. Sest lavastusi, uuslavastusi selleks suveks sündis kokku 12, kaks trupi olid teatrina töötavad ja siis oli meil veel üks teatritalu, kus mängukavas neli lavastust. Nii et kui siis väikese matemaatikaga tegeleda, siis sellel suvel oli inimestel võimalik näha kaheksatteist lavastust ja hämmastav hämmastav, et jätkus publikut kõigile lavastustele, et siit järeldus, et mitte ainult teatrid ei ole narkomaanid, vaid Eesti rahvas on lausa teatrihull rahvas. Nii palju statistikat, aga nüüd katsume siis arutleda asja sisulisemalt, et kas me saame siin teha ka oma personaalse sellise lavastuste pingerea. Pille-Riin Purje. Sul on nagu õnn ja võimalus nimetada näiteks ütleme kolm oma suvehooaja meelislavastust. Ega see ei ole. Nii kerge, sest neid meelislavastusi kipub olema rohkem, siis võib-olla neid omavahel järjestamata. Ma võtaksin selle suve kõige eredama ja originaalse, ma algupärandi, mis on Andrus Kiviräha kalevipoeg? Mis on ikka niisugune nähtus, mille üle annab minu meelest veel kaua mõtelda nii näidendi üle, kui siis selle üle, mis Ain Prosa lavastus sellest näidendist välja võttis neeruti sadulamäel Rakvere teatri esituses, siis muidugi oli see Nipernaadi suvi kahest Nipernaadit siis mulle natuke lemmikum, on see vanem Nipernaadi ehk Emajõe suveteatrilavastus ja Kolmandana ma nimetaksin siis, kui oli väga palju eesti näitemänge, sellest suvest siis ühe uhke üksiklase ehk maailmaklassikast Bernard sho südamete murdumise maja Käsmus. Kui sina ütlesid positiivselt, siis, siis võib-olla minul jääb siis nii-öelda kurja kaarna roll siin kuuse otsas ja nii-öelda seda, mis mind häiris, ma ei taha näha sedalaadi teatrit, kus ma olen põhiliselt kutsutud sööma jooma, lavastus, kus ma ütlen, et sõin ja jõin seal minagi, aga suhu ei saanud midagi. Et, et selleks ma nimetaksin sellel suvel tasujate, et minu jaoks oli see väga mastaapne ettevõtmine sedapuhku nagu ühe tee mitmendat korda läbi jalutamine, et paraku paraku jäi ta Reiu jõe piknikku ja parvepoiste varju. Sellega ma mõtlesin, et üldse kammerlikumaid, jäntiimsemad lavastused minu jaoks sellel suvel mõjusid rohkem kui niisugused suured ja panoraam-sed. Ja selles suhtes oli üks suve märksõnu veel niisugune mikrofoni allergia, mis tasujas ju tuli markantselt välja, mis häiris ka kihnu jonni esimest etendust. Et tundub, et niisugune ehe võimendused, teater toimis paremini. Millised on siis teemad, millega täna tegeldakse? Parim võimalus teemade otsimiseks nende teemade kompamiseks on kaks algupärandit mõlemad kirjutatud selle suve jaoks üks neist Kiviräha Kalevipoeg Rakvere teatri esituses neeruti mäel ja teine Jaan Tätte kaotajad. Linnateatri lavaaugus. Tegemist on Meie eesti näite Janice tänase päeva tugevamate tegijatega. Nii et selles mõttes see paar on küllaltki sobiv. Mõni kuulaja, kes juhtunud nägema mõlemat, võib ju pisut hämmingus olla, et ühelt poolt kaotajad oma küllaltki lihtsate küsimustega ja, ja sellise lihtsa, võib-olla isegi pisut primitiivse süžeega ja teisalt siis Kalevipoeg, mis on ju tunduvalt keerulisem ja nii-öelda kõveraid, teid pidi esitatud ka mõlemad nad pakuvad meile sellise huvitava kogemuse. Nad pakuvad meile võimaluse kohtuda selliste õilsate hingedega ühelt poolt ja teiselt, nad panevad proovile meie võime vastata lihtsatele küsimustele. Hea ja pahavõim ja vaim. Kelle poolt ma olen. Need on küsimused, mis eeldavad teatud eneseanalüüsi. Aga tänases saates palume eneseanalüüsiga tegeleda ka tegijatel. Järgnevalt kõnelemegi kalevipojal lavastaja Ain Prosa ka. Ja vestlusringis on ka teine arvaja, kellega alustame tuuslari rolli täitja. Andrus Vaarik. Oli ju tema see, kelle suhu olid pandud need paanilised suvesõnad. Et suvi, suvi tuleb, tuleb kiire, kiire tähistame, tähistame, kuidas siis Andrus Vaarik tunneb ennast selles kalevipoja keskkonnas? See on hea tekst suvemaania viseerida, mida tuuslow sina jab, kui kuidas see sinu mõtetega suhestub või, või kuidas see siis siia muu suveteatripilti see Kalevipoeg selles mõttes paigutub, on ta niisugune kiusaja? Ei mingi kiusaja tahagi, nagu tuuslor ütleb, tuleb suvel, tuleb pulli teha, tema teebki kogu raha eest pull. Kalevipoeg teeb seda teatrit, mida siis, mida siis ma loodan, et mõni mõni valitava maitsega inimene ootaks. Millised üks meeldis proovides väga ja mingi selliseid kuuniga proove tehes, kuskil viiendas proovist. Ja mehhaanika ainult naer on surnud, kiilon, igav, Merbeteerimise peteerimise peteerime. Aga meil oli proovides kogu aeg naljakas ja see tekst. Ma olen isegi pahem, kui meie suutsime välja tuua praegu. Ja seda võiks ka toas mängida talvel. No kuidas seniste etendustega tundub, kas publik selle tõsisema traagilisema poole korjab üles või võtab vastu, mis ikkagi ka olemas on, selles loos? No eks ta sõltub vaatajast, mõni mõni saab sellest suurepäraselt aru, siin ongi, et Rein Oja ütles, tema jaoks on see tragöödiat, aga oli huvitav neid reaktsioone jälgida. Kilpla vennikesed, Nende kohta küsiti, siis oli, osad ütlesid, et jah, et see on Eesti portree, aga kas teie oma ei, ei, ei, see on selle naabri oma ikkagi nii palju ikkagi on seda. Aga kilpla rahvast veel üks legend, mida siin kahjuks ei ole, on ju see, et need kilpla tüübid olid ju maailma kõige targemad inimesed kunagi, sest neid tüütas ära. Et neilt kogu aeg tuldi ja küsiti nõu ja siis nad otsustasid, et hakkavad lolliks, hakkasidki lolliks, lolliks natuke jäid. Mulle meeldib mängida väga jämedat inimest. Vaatasime siin kaks päeva tagasi, kui Malaisia riided selga panin ja ütlesime saarepiiga, siis taga on üks proua, kes naeris laginal laginal labidad ja kui Lindgreni lavalistus sinna lõukoer, et vaatas saarepiigat ja rohumaik vaiksel, veeb. Kui nii-öelda siis on võimu ja vaimu vahekorrast, on see aga noh, sellist võimu meil ei ole, paraku sellist vaimu on küll selles mõttes. Intel ees ta on parim valik tegelikult selles kalevipojaks. Müüjaks tuletasid kuidagi Hap otse Nüganeni nimed marmortahvlitel ja ma ei kujuta ette, kes teine Eesti noortest näitlejatest seda mängiks. Sellise pieteedi ja sellise enese piiramisega nagu teeb seda anti, tegelikult, ettai muuseas palju räägime ka, aga ta ei lähe liimile. Ta ei tee nalja. Ta ei ole kade selle peale, teised saavad saada. Ja ta veab selle liini läbi. Mulle tundub siiski, et Kalevipoja vastuvõtt, no ütleme nüüd kriitikas on olnud kuidagi üksmeelsem või tunnustavam, aga seal on olnud mingeid kõrval repliike jah, ütleme siis teatrivaatajalt vastupidi, sellele, mis sa ennem ütlesid, et suveteater peakski olema niisugune meelelahutuse ja vorstisöömise koht, et nüüd sunnitakse veel mõtlema ka. Aga muidugi on selles näidendis nii palju võimalikke mõistmise kihte. Ja üks võib-olla tõesti on ikka seesama, et kas publik julgeb ennast samastada selle kilplase rahvaga või millega üldse selles loos ennast samastada, selles mõttes, et siin on väga palju uperpalle, ütleme, kui Kalevipoeg on see võimuesindaja ja siis ei ole ju tavaks poliitikusse sümpaatia suhtuda. Ega suhtuge Se kilplase rahvas, aga nii nagu on ta kirjutatud ja nii nagu Anti Reintal teda mängib, ta on ikkagi positiivne kangelane kelle saatus traagiliseks kasvab. Ja hoopis piinlikum, võib-olla on ennast ära tunda selle tuuslari mentaliteedis, millega Andrus Vaarik vastu mängib ja millega kindlasti ka tänavu suvetuurid on tegelenud ja noh, üldse see labasuse madalate naljade ja niisuguse nüri meelelahutuse teema ei ole ju Kivirähu all mitte vähem täpne, kui ütleme, tema Rehepapi kujundid. No ikkagi, see on väärtushinnangute küsimus, jään ma nagu enda juurde ja see küsimus, mida me ise endale väga tihti ei esita, Ta on hästi mõnus, on kõrvalteid pidi pisut demagoogiavõtteid kasutades vastata kõikvõimalikele sellistele põhimõttelistel asjadele. Aga vot siin mõlemal puhul siiski nii kalevipojas kui kaotajates lapseesuuga küsitud meie käest, no nii nagu väike laps küsib, et kas, kas on hea või, kas on paha, tundub, et küsimus on lihtne. Aga vahel on vaja meil sellist puust ette ja punaseks mudeli. Sest sest kui meil need baasväärtused nagu paigast ära nihkuvad, siis siis nagu üsna keeruline on ehitada maja, kui puudub vundament ja vaat-vaat, need mõlemad lavastused, nii kaotajad kui Kalevipoeg olid minu jaoks sellised vundamendi ehitamise lood. Tegelikult võib ju siin isegi küsida, et kas suvelavastusel on üldse õigus esitada nagu sisulisi küsimusi? Suvelavastus eeldab võib-olla sellist lahedat hästi komponeeritud muusikali ühelt poolt siis võib-olla pisut eksperimentaalse emme Iida Tartus laululaval Mati Undi lavastuses ja siis malbuse traditsioonilisem, kabaree. No tegelikult on ju kaotajad ka muusikaliks tituleeritud tegijad ise küll tahavad rohkem muusikadraama öelda, aga Olav Ehala muusika on seal üks väga oluline komponent, aga muusikali juurde veel mõeldes siis tegelikult need kaks maailma muusikalilavastust. Võib-olla on ka üsna vastandlikud lähenemised, hunt ju pilaka muusikaližanri üsna totter, reaalselt seal Tartu lauluväljaku tohutult mastaap ses lavastuses seevastu minu meelest Georg Malvius on oma muusikalilavastusi teinud ikka väga tõsiselt, ma mõtlen varasemaid Eestis tehtud lavastusi, kus see traagika helk on väga tugev ja see on ju ka kabaree essees no kasvõi sellesama konferentsee rollija penti tsitaadiga. Aga siis ma ei tea, kas ma ise mõtlesin välja või leidsingi hundilavastusest ühe äraspidise penti tsitaadi, banaani ja okastraadiga. Et see, kui Pilavalt võib teha ühte muusikali ja kui tõsiseltvõetavaks võib teha ühe muusikali. No võib-olla see sõltub ka materjalidest, ütleme, et kabaree on lihtsalt parem muusikal kui see aidanud. Aga mida arvavad meelelahutuse mõjust vaataja meelele? Tegijad veel kord, Ain Prosa ja Andrus Vaarik. No ma ei tea, see on, kui rahvas tahab, siis peab ta olema ka ikkagi juba estraadietendused käivad mitte üks, vaid lausa kaks korda juba tuuril suve jooksul, siis siis minu jaoks ongi mõneti kummaline on see, et ta, ausalt öeldes, ma ei taipa näiteks seda, et krust on maarahval nii palju raha, kui kui arvutada, mida sellel vaesel maainimesele üritatakse pähe määrida, siis sealt tuleb küll tunduvalt suurem summa, kui nemad pole aasta jooksul saavad teenida. Noh kindlasti on mingi piir, aga kuni ostetakse, seni tulebki tehasest siiski teatrid sõltuvad ka sellest rahast ja uni, muusikali, tal on sellised publikuhulgad, siis järelikult järelikult tuleb publiku soovil on mõnes mõttes vastu tulla, eks me talvel jälle ürita tõsisemalt teha. Sest suvel on nad üldse tõsist teha, siis vabas looduses on ikkagi suhteliselt keeruline, siis ta peab olema kohutavalt intensiivne asi, sest et siin nagu publiku tähelepanu hoida on väga raske. Niipea kui näitleja natukenegi lõdvema randmega teeb, siis on see tähelepanu on läinud, siis hakkad külmuses, hakkavad sääsed sööma. Paanika, Sue loos muidugi loomulikult, siit leiab igaüks midagi, aga ma arvan, et ta on selline positiivne auto paroodia tegelikult selle suvehullusele, sellele. Sellepärast. Tuttav sulle endale kogu see suvemaania on, mida sa siin päris teravalt parodeerida luulu sulud, prudeerin Olejal jale vestlusi ja nagu ütles, ustav Pendus moraalne lollidele nendega alles jätta. Ja kui nad tulevad ja tahavad, Meghan ei ole, me võtame selle kaar, tulge teadvusse suvel pal. Ja kui lihtne on minna. Aga siis, kui ta üldse ei tea, mis on ootamas. Lavana ei julgeta minna vaenlase linn. Tõkked, kui polekski täkked, mis seisavad teel. Beatisimine ära tagasi iva. Unustama näriva valu ja varjud. Aga nad leida ainult nii, jõuad kohale. Kui otsustad ise Kui nüüd vaadata? Ta paiku kohti, kuhu meid sellel hooajal kutsuti siis see nimekiri on üsna aukartust äratav ja kasutan võimalust loendusele uued kohad, kus me siis käisime sellel suvel. Teatrituuril on neeruti sadulamägi, Karksi kandi Maiedalorg, Käsmu kapteniküla, kaldapealne Emajõe veer, Ugala tiigikallas, hobuveski Tallinna tselluloositehas, Tartu laululava ja vanad ja sisse mängitud paigad, juba saueaugu teatritalu linnateatri lavaauk, Reiu kaldapealne, Vene Draamateater. Ja kui siin algatuseks sai kriitiliselt mainitud tasujat siis teine näide, mida ma tahaksin tuua positiivse poole pealt, on neetud talu, tegemist on ju Kitzbergi näitemänguga, mida Katri Kaasik-Aaslav oma lavastuses ei ole ka eriti muutnud, ta on olnud üsna autoritruu, aga ta leidnud koha, mida ta mängib, seda Kitzbergi peaaegu et koduhoovis ja seesama paik keerutab. Ah, hullutas meid kaasa ja järsku Kitzberg, kes tundub nagu ühelt poolt ajast ja arust klassikat, mis tal meile öelda on ja see paiga Vaiv koos nad toetavad 11. Sisuline koha vaim? Eks see ju andis oma mündi juurde ka Kalevipojas neeruti sadulamäel, mis ongi Kalevipojaga seotud legend, paik ja ju see on seesama fenomen, mis on ikkagi mitmes Tammsaare lavastuses toiminud vargamäel. Aga teisest küljest natuke isegi hirmutav on ja see tendents, et tuleb alati siis leida midagi uut, mõni uus paik tingimata. Siis võib ju mõelda, et ükskord saavad need kohad otsa ja et kogu aeg ainult see uudsuse võlu ongi siis see, mis toidab suveteatrit. Jätkame saadet. Jutuks suvelavastused ja vestluskaaslaseks Katri Kaasik-Aaslav. Tyson. Selline ebaõiglus Tallinnast vaadates ja kõik on selline euroliit ja, ja nii palju neid elad nagu meedia ja, ja selle väljas. Aga see, mis on tegelik elu ja mis päriselt toimub praegu Eestimaal. Et. Ma ei saa. See laul oli nagu sassi natuke ühesõnaga ja teater on ka kuidagi väga niimoodi linnastunud. Ma ei arva, et ma ei ole selles mõttes nagu venelasele Narootlikud. Et Ma arvan, et see on nüüd niimoodi, et läheme tagasi kõik külla tallu ja, ja võtamegi, lehmad ja aga, aga see probleemistik, mis siin, mille käes Lõuna-Eesti tegelikult ütleme, mitte Lõuna-Eesti aga juba väljaspool suurlinnu. Et mulle tundub, et see jõua ei kultuuriinimestega ka ministeeriumide oma täies hiilguses see probleemistik, millega tegeleda reaalselt iga inimene siin alates palkades, alates töötusest alates elatussotsiaalset sfäärist, mida inimene teeb siin näiteks kui Põlvas on kultuurimaja sellepärast kinni ainult paar ringi töötavad kogu kultuurimaja läinud Põlva linna halduses, Tallinna maakonda teenindas ja raha ei ole. Ühesõnaga see, mis on ümber ehitatud. Nüüd selle 10 aastaga on olnud lagundamine. Noh, mõnes mõttes küll iseseisvumine tihti mingisse struktuuri lagundamine uutele, sündinud. Et ega sellega muidu nagu kokku ei puutu, muidu ei näe, kui kohal ei käi, kohale ei elasin. See on see, miks ma mõtlen ka Karksi peale ja Kitzbergi peale. Et midagi, kelle asi siis veel mitte on kui intelligentse asi, võtta see maa tervikuna ette. Mitte töötada ainult metropoli, sellise meedia Zoomis. Armastuse naise. Ühena teeb ta ka, miks, sellepärast nad ihkavad. Armastada alles suudluse juures. Lõkkel ja kui tooli, las ta omab ta. Askinult armastuse naise kaudu ühena teeb ta ka seal räppe staadiskavada armastavat armastada. Ja nad soovivad, et see ei juhtuks, sest. Tades rallitades läks ta mööda tolmavad teed ööd viitista metsades, järvede ääres või jõe käärudes. Päikese tõustes aga sõtkus ära. Tuleaseme, pildus hõõguvad tungla laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega siht ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvust maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järve kaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges Sirenduses, kuhu tee läheb. Need mesimagusad helid viivad meid juba selle suve lemmikmehe. Pärnaadi radadele laulmas kaunimate laulude vennaskond, Emajõe suveteatri Nipernaadit ja nüüd kommentaar lavastajalt. Peeter Tammearu Ugala. Priit Pedajas Emajõe suveteater. Põhiline plaan ikkagi oli see, et me teeme variatsiooni joonid tegelikult ühendateldasamadele. Ma pean sellepärast, et ühed samad naised mängivad tedremängud ja kõik, aga noh, meil olid oluline see või püüdsime kuidagi seda kulgemist saavutada. Nimelt sellest kevadest talvesse need lood lugudeks, aga temas on ju väga tugevalt mäletan esimest muljet täiesti poisikesena minema seda lugesite, et see niisuguse tugeva niiskuse punase joonena on see deltas noh, väga võimsalt olemas kulgemine kevadest talvesse, lühikese suve või lühikese elulugu, see on noh, nii nii hästi ja noh, minu meelest sellel Kairitil välja tulnud ja seda me nagu järgisime oma kompositsioonis. Minul on selles romaanis alati meeldinud see tagumine pool, see Kairitil on niisuguse kevadise õhinaga, kus kõik tuleb välja, kõik laulud suul ja ja mida, noh, sügis tuleb lähemale, seda kehvemini tood välja tulevad ja ähvardavad ja lõpuks ei tule enam üldse. Et sealse Nipernaadi Miks ma seda lugu mäletan, miks ma seda lugu tean, sellepärast et et kuidas ta nagu saab ikkagi olla nagu see 40 aastane mees, sellepärast et noori naisi ainult noormees vallutada siis nagu õige ja loogiline minu meelest siis ta siis ta ei ole pettus. Ja siis ma sain aru sellest, et Gailiti mees, kes seda tegelikult teha üldse sai, tema elu lihtsalt ei olnud selline, et oleks saanud niimoodi parvedega ringi rännata ja ja käia sirvastega pikaveres ja sellistest peab olema mingisugune muu mõistatus või seal peab olema keegi teine. Noh. Ja niimoodi ta jääbki sinna kusagile. Saab aru, et esimene küla poistlejatelt pruudidele mine istu, üritad suvilasse ja paneks leegitsev süda paberile, eks ole. Siis tule sügisel tagasi, jäävad asjad kokku. Milliseid nimesid on, eks ole, Katariani. Milliseid nimesid on olemas Eestimaal? See jõua nende kõigiga tutvuda, Sa teed ainult tähelepanekuid. Siit-sealt paned pildid kokku. Nii et ikkagi sellele noorele Nipernaadi Realis ta vanemad Kairiti kõrvale vaja ka sinna lava peale. Noor Nipernaadi ongi, fiktsioon ju seda ei olegi olemas, sünnib kevadega, sureb sügisega. Las ta hõiskab ja sõidab ülevee. Vana läheb kõrtsi, kirjutab seal Cocottidega koosele mingisuguse romaani. Kui ajalik või, või ajatu on see Pärnadi kui nähtus Nipernaadi on väga vajalik nähtus, aga elu ja, ja aastaajad ja see on ikka igavene tänali, tõesti, kui, kui selline pääsusilm või väikese poiss sünnib, võib-olla meil korraks ainult elus. Võib-olla me oleme igaüks ainult korra elus poeedid, mingil hetkel teadmata midagi midagi kirja pandavast poeesistega iga inimene võib-olla mingil hetkel poeet, aga ei tohi ära unustada, et sügis koputab ikka kogu aeg selga ja võime ju juukseid värvida. Vält. Ja samas kui see noor ja vana märksõna tuli, siis ma mõtlesin, et noori tegelasi on selles teatrisuves palju, aga mingis mõttes Võigemasti Nipernaadi on üsna erandlik, sellepärast et nagu ta seal on tõepoolest kirjanduslik kangelane, ta on kuidagi programmiliselt vastutustundetu, muretu ja kangelane, siis samas on ju tegelikult seal kõrval niisuguseid noori mehi, kellele on peale pandud vastutuse koorem. Kasvõi Riho Kütsari kihnu junn, kes on tehtud Tõnu Lensmendi lavastuses ju tunduvalt nooremaks kui Smuuli näitemängus, kes peab juba ohjama laeva ja meeskonda. See noor kapten, kellel on veel väga pikk maa kasvada teen Shotowerini. Või siis seesama Kalevipoeg, nagu Anti Reintal teda mängib, kellele ka elukoorem on peale pandud, kes võib-olla tahaks vabalt elada ja suvest rõõmu tunda? Kui vastutusekoormat veel jagada, siis neetud talu Ott Aardam ja Julius tema ronib nagu ise seda vastutust otsima või. Siin me oleme jälle veel korraks tagasi sellesama marmortahvli suverea juures, mida me oleme siin ennegi rääkinud ju kuhu liitub juubel terve punt kaotajaid, siis linnateatrist ma mõtlen sedasama kahekümnendat lendu. Aga kui nüüd noore Nipernaadi kõrvale Tase elukogenum Nipernaadi, Hannes Kaljujärve mängitud, siis kuidas seal on sellel suvel prantsuse ja, ja vastutuse tasakaal seal tundub ju nii, et see kloun, märksõna või klouni mängimine suve hakul see jõuab ikka ka mingi hoopis valusama elutõeni siis kui sügis käes on, või siin tekib see huvitav küsimus, et kui palju saab niisugune suve seikleja iseendaks jääda, kui talv läheneb ja elutõde ikkagi kujutlusmängudesse valusalt sisse murrab? Kui me alustasime oma saadet nii-öelda tipplavastuste väljatoomisega, siis sai ju mainitud nii Nipernaadit kui südamete murdumise maja nende lavastused, mis on üles ehitatud kangelasele ja südamete murdumise maja. See põhiline murdja on Roman Baskin. Ma jäin hetkeks nüüd mõtlema, et kas zoonäidendit annab nüüd niimoodi ühele näitlejale päriselt allutada, et tegelikult see konversatsioonitükk on kirjutatud ikkagi väga tihedaks ansambli näidendiks, aga samas see vinge isiksus, kapten Shotover näidendis ju veel mitukümmend aastat vanem kui Roman Baskin ongi. Ikkagi valitseb seda pöörast ja veidrat maja küllaltki totaalselt ja suveräänsust see julgus oma mõtteid vabalt öelda nende oma mõtetega olemasolu, see isiksusliku soli Roman Baskini rollis muidugi väga tugevasti olemas, mille ta lavastaja voliga endale võttis ja mis talle väga hästi sobis. Ja minu arvates üks selle suveteemasid või niisuguseid vastandusi või küsimusi on ka noor inimene ja vanem inimene, elukogemus ja elukogemuse puudumine. Et Roman Baskini rolli vaadates tuli see mõte, et kas siis see, et kas see mõtlemisjulgus ja suveräänsus ongi elukogenud inimese elu näinud inimese privileeg? See, kui noorus tehakse, vanadus suudaks, on selline, see peaks nagu olema, need asjad peaks olema, siis tundub, et nagu soo annab midagi nagu et ennast seal naguniisuguse ainult emotsiooniga idee nagu midagi ainult niisuguse mõistusega ka ei tee, ta on siukene, meeletult sarkastiline, irooniline, Surdne, koomiline, aga ta kuidagi vaatab ikka ikka väga pull seda elu. Noh, ma ei taha öelda. Peab olema nüüd jõudsalt vana ja ei ole tark, et nagu kapten Sotaval 88, et ta on nagu väga ise ei lähe limukaks kätte, et ta on igal juhul ise, ma ei lasknud surmahirmul valitseda oma elu üle ja tasuks oli see, et ma elasin omaenda elu, teie lasete vaesuse hirmul valitseda oma elu üle, tasuks on see, et saate küll süüa, aga ei ela omaenda elu. See on nüüd tegelikult ta kreedo selles Ottoweria sooga põhipoint, eks ole, mis teeb ta sitkeks ja elujõuliseks igal juhul olla, olla sa ise, kui sa selles väärtustunne, et see on ikka see kõige kihvtim asi, mis seal smoon niisama sügimegi loputusvesi. Nii et sel suvel müts maha teatrit ees, sellist totaalset palagani oli ikkagi suhteliselt vähe ja see Kiisleri vaim ei domineerinud üldse või pigem oli see sarkasm selle tuuslari vaimu suhtes, aga nendes teatrite suvelavastustes õnnestus sellest mööda minna ju palju rohkem kui nii mitmelgi. Suvehooajal aga täna aitäh kuulamast, ütlevad siit stuudiost Pille-Riin Purje ja maris Johannes.