Muidugi oli nende kohtumine puhas juhus aga just täpselt sedasorti juhus, millele on hiljem lihtne suurt tähendust omistada ning iga asjassepuutuvat detaili erilisuse paistega üle külvata. Eriti lihtne oli see Renate Grünberg jaoks, kel oli kombeks ka hulga argisematele seikadele pidulikkuse pitserit vajutada. Fataalne kohtumine, õnne toov sattumine, elutee kompassinõel ja saatuse suunaviit. Renate kasutas neid väljendeid samasuguse loomulikkuse ja sagedusega nagu mõni teine ütleb kamm, hambahari ja grillkana. Kindlasti polnud Renate naine, kes pea ees tõsisematest seiklustesse tormaks või mis veelgi hullem, neid seiklusi otsiks. Oh ei. Küll aga meeldisid talle põgusad ohutud jutuajamised, võõraste inimestega. Kõnelused, mille käigus oli tore mõtetega mängida. Mis oleks, kui janud süütutele fantaasiatele kõditada lasta. See võiks juhtuda nii. Just nimelt niisuguseid vestlusi algatas ta meelsasti tihti. Ta kiitis koera jalutajatele, nende koeri ja tunnustas pargis tuvi toitvat joodikut. Kirus koos kojamehega halba ilma flirtis kaubanduskeskuse turvamehega ning uuris tänava muusikutelt, milline on nende lemmiklaul. Neegrid, mitte millekski kohustavad inimlikud kontaktid, millel polnud ette nähtud kaugemale areneda. Minu elu väikesed imed, argipäeva õied tavatses ta tihti öelda ning veel tihemini omaette mõelda. Tol päeval oli õhk selgest taevast ja eredas päikesest hoolimata varakevadiselt külm. Ning eelmisel õhtul ostetud mantel ei suutnud teda kõleda tuule eest kuigi hästi kaitsta. Sellegipoolest oli ta rahul ja õnnelik. Just nimelt nõnda rahulolev ja õnnelik nagu naine. Kes teab, kui hästi talle uus riie selga istub ning millise hooletult elegantse ja šiki daami temast teeb. Renate peatus hetkeks ja reguleeris käekoti rihma parajamaks, et hoida õlgu ja käsivarsi nii et mulje veelgi parem jääks ning sammus mööda tänavat edasi. Lapsevankriga vanatädi teisel pool sõiduteed märkas ta alles siis, kui too jooksma hakkas. See oli kentsakavõitu naine ja naisest kentsakangi. Veel oli vanamoodne vanker, mida ta kogu võhma mängu pannes vaevaliselt enda ees lükkas ja mis viis disaini poolest pärineda eelmise sajandi keskpaigast. Ning muidugi vankri sisu. Vankriga ei sõidutanud vanatädilapselast ega ka mitte kilekotte tühjade pudelitega vaid laperdavate paksude lehtedega vähemalt pooleteistmeetrist potitaime. Paistis, et ta püüdis jõuda temast mööda kihutanud bussi peale, mis eemal peatuses juba uksi avas. Renate muigas kaastundlikult. Proua hindas oma võimeid ilmselgelt üle. Kuidagi jooksnuks, tunduvalt kiiremini oleks šanss bussile pääseda olnud kaduvväike. Niisugust bussijuhti, kes taolise kummalise lastiga vankri naise pärast sõidugraafikusse sekunditki maha jääda tahaks, naljalt ei leidu. Seda, et naine komistab ja kukub, ei osanud Renate ometi ette näha. Ega ta täpselt aru ei saanudki, miks nii juhtus. Aga korraga oli proua pool külili, kõnniteel maas. Lapsevanker jäi järsu jõnksuga seisma ning taim, mis oli terve eelneva aja niigi üleloomuliku vaprusega tasakaalu hoidnud, paiskus vankrist välja, sinnasamasse tänava tolmusele asfaldile. Renate jäänud ootama. Ta teadis suurepäraselt, et kui ta nüüd naisele appi ei lähe, teda püsti ei aita, tolmust puhtaks ei klopi ning lahkelt ei lohuta. Siis saadab teda terve ülejäänud päeva ebamugavustunne, mis varjutab kogu rõõmu uuest mantlist taastussõidutee äärde vaatas hoolega vasakule ja paremale ning ületas kiirustades tänava. Vana prouani jõudis ta hetkel, kui buss peatuses uksed sulges ja häirimatu rahuga edasi sõitis. Naine oli end juba püsti ajanud. Vabandage, ütles Renate. Saan ma teid kuidagi aidata ning mõistnud isegi oma küsimuse tarbetust, läks ta maha kukkunud lillepoti juurde ja tõstis selle vankrisse. Kergest plastikust pott oli terveks jäänud, ent taime või täpsem oleks öelda puulatva, nagu ka potti torgatud pikk tugikepp olid murdunud. Üksnes õrn kooreriba hoidis tüve kaht poolt omavahel hapras ühenduses. Renate toetas ühe käega puu alumist poolt ja teisega latva, et see tüve küljest lahti ei tuleks ning tundis ennast üsna abitult. Kuidas ma selle panen? Küsis ta nõutult. Vanatädi ei vastanud midagi, vaid haaras Puuste tõmbas otsustava jõnksuga kooreriba katki katkestades niimoodi kahe puu poole ühise eluringi ning sättis kaheks saanud taime õrnalt vankrisse. Samal hetkel valguse naise näole valu kri mass jääda testis vasema jala maast veidi kõrgemale. Kas jalg teeb haiget? Uuris Renate. Vanatädi noogutas. Väga haiget, ütles ta ja proovis vankrile toetudes edasi kõndida. Uus valusööst sundis ta peatuma. Äkki väänasite välja, pakkus Renate. Ma ükskord laenasin, väga valus oli. Peaksite seda traumapunktis näitama. Võib-olla täiesti, nõustus naine süngelt. Ma võin teile kiirabi kutsuda. Renate hakkas käekotist telefoni otsima, et helistada ei ole vaja, peatas teda naine. Haigla on siin lähedal, traumapunkt ma nii palju ikka liigun. Ja ta hakkas vapralt astuma. Aeglaselt lapsevankrile toetudes ja haiget saanud jalga järele vedades. Suu kahvatus näos, pisikeseks krimpsus, Kriipsuks surutud, et ükski valutav heli huulte vahelt välja ei pääseks. Vanaproua olekus oli teatavat tüüpi vanadele naistele omast väärikust ja ülbusete uhkust, mis ei lubanud tal kurtega halada. Isegi mitte halba õnne kiruda, ehkki valus oli tal ilmselgelt. Renate jättis telefoni käekoti ning järgnes talle. Ka lihtsalt ei suutnud lasta naisel üksi minna. Hellal ei olnud see esimene kord luid murda. Kunagi lapsena oli ta murdnud kelgumäel käe. Tookord oli käsi vaid paar nädalat kipsis ning paranes üllatavalt kiiresti. Aga nüüd poolteist kuud, mis oli küll juhtunud viimase 80 aastaga, et isegi luud ei olnud enam Ella poolt ja keeldusid kärmemalt kokku kasvamast. Kas sellest oli vähe, et ta enam bussile jõudmiseks piisava kiirusega joosta ei suutnud? Aeglus oli tunginud Ella elu kõikidesse sfääridesse naise liigutustesse, tema mõtetesse aina hägusamaks muutuvate kirjadega ajalehte, mida ta luges suhkruta teetassi, milles ta jõi isegi õuepuude kasvamise tema aknal. Aeglus oli tulnud võimukana, et vallutada enesele iga hetkega aina suurem tükk Ella hommikutest, päevadest ja öödest. Nüüd oli see jõudnud tema luudesse. Arst tuli õbluke plikaohtu. Kui Ella oli röntgenis käinud ja õde ta jala lohakavõitu vilumusega kipsi pannud uuris neiu põhjalikult, et kas sellel on ikka keegi, kes kodustada aidata saab ning kas ta kaltsiumi, tablette ja D-vitamiini ikka korralikult võtab. Millal tal viimati analüüsid tehti, milliseid ravimeid ta kasutab, kas suitsetab, kas alkoholi joob, aga kohvi, kas puusa või seljavalusid on esinenud, kas luutihedust on mõõdetud? Liiga palju küsimusi Ella jaoks? Just sellepärast vältis kid arsti juures käimist. Tohtrite tumedaks tõmbuvad pilgutama sünniaastat märgates murekurrud silmade vahel. Tundus, et Ella vanus ladus mitu aastat lisaks ka arstide õlgadele. Justkui kõrge iga tähendaks automaatselt, et Ella põeb Alzheimerit või on muidu rumal ning pole ohuks mitte ainult iseendale, vaid kogu ühiskonnale ning eelkõige arstidele endile. Hella tundis, kuidas temas kasvab trots sama kiirelt ja möödapääsmatult kui paistetus jalal. Talle ei meeldinud, siin ei meeldinud need inimesed, kes vastuvaidlematult ilmelda nädalate pikkusesse liikumatusesse määrasid. Ta ei usaldanud arsti ega tema saledaid sõrmimis, haiguslugu vilkalt arvutisse toksisid. Ta võõrustas alumiiniumist karke, mis ta jaoks õigesse kõrgusse reguleeriti ja talle kaenla alla suruti ning põlastas varusidemerulli, mis igaks juhuks käekoti kaasa torgati. Ta ei võinud taluda isegi omaenese lõhkiseid sukkpükse, mis õde talle kahetseva naeratusega ulatas. Nendega ei ole kahjuks küll vist miskit enam peale hakata. Kõige vähemend meeldis talle teda aidanud daam. Tule tarmukus ja energia justkui osata sella enese aegluste kohmakust võimendas tema abitust ja hääbumist, tunnet. Ometi lubastanud võõral naisel koju saata arsti ja õdede pärast. Registratuuri töötaja pärast. Jah, Ellal on küll keegi, kes ta koju viib, oh ei, taksot pole vaja, ta elab siinsamas lähedal kohe järgmise bussipeatuse kõrval ja pealegi on tal lapsevanker ja kummibuumis taksosse ei mahu. Entson tõsi tõesti, et ta elab maja kolmandal korrusel. Sinna pole kerge karkudega ronida ja lifti neil pole. Renate Grünberg aitab teda. Jah, just nimelt Renate. Ja nad lahkusidki haiglast koos Renate lapsevankrit lükates ja Ella oma uutel karkudel komberdades end toetada, Ella siiski ei lubanud isegi mitte trepil. Ehkki Renate korduvalt oma abi pakkus. Ella saab ise hakkama. Tal on vaja hoida omaenda tempot ja tasakaalu. Ta peab selle kargu värgi selgeks saama, ta peab ise vastu seisma aeglusele, mis nõnda enesekindlalt tema ellu on tungimas. Aste. Ja veel üks aste. Ja veel üks Renate, tassigu hoopis kummipuu üles. Katkine puu on see, kes abi vajab. Mitteeella. Lõpuks jõudsid nad kohale. Ella avas ukse ja jäi hetkeks kõhklema, kas kutsuda võõrast tuppa või mitte. Suur oli tema kiusatusi jätarenaatega sealsamas trepikojas jumalaga unustada ära unustada ära tema sundimatu naeratus, tema ilus mantel ja kontsaga kingad. Unustada kogu väline maailm, jäta kõik segajad koduukse taha ning heita veidikeseks pikali, pisut puhata. Ent niisugune tänamatus oleks olnud jäme. Renate oli teda aidanud olnud temaga sõbralikke lahke temaga koos haiglas järjekorras oodanud, kandnud tema kummipuud. Ella ei tahtnud olla ebaviisakas. Seepärast ta ütleski. Vahest astute hetkeks sisse? Ei saa öelda, et Renate kutse üle rõõmustanud, oleks aga eitavalt vastata, ei olnud tal südant. Renato oli trepist üles ronides sammunud otse Ella Valteri taga. Femist sammunud. Vanatädi tempot arvestades võinuks seda pigem aeglaseks edasi nihkumiseks nimetada. Ning näinud tolle abitust lähedalt. Iseäranis lähedalt nägi ta tema villase seeliku alt paistvaid sukkpüksteta jalgu mis mõned trepiastmed kõrgemal otserenade silme ees vaevaliselt ülespoole liikusid. Sidemes jala tumedaks tõmbunud põlve õrnalt ja lahaseta jalataignakarva sääremarja, mida kattis lillakate veresoontevõrk. Vanad naised ei tohiks üldse oma ihu võõrastele näidata sest see on niivõrd kole, oli ta mõelnud olles ise samal ajal täiesti teadlik, et kunagi näevad ta oma jalad välja, sama jõledad? Jah, nii ta oli mõelnud ja kohe oma mõtteid häbenenud. Muidugi polnud vanatädi süü, et kipslahasesse panekuks oli jalgadelt võetud nende sukkpükstesse rüütatud väärikus. Loomulikult tundis ta Ellale gaase ning ilmselt oligi see inetute jalgade nägemisest tekkinud süütunne, mis pani ta kutsele jaatavalt, vastama. Miks mitte, ütles Rena. Käia astus esikusse. See ei ole maailma lõpp, kui ta toimetuse koosolekule mõned minutid hiljaks jääb. Ta pani koorma põrandale ja vaatas ringi ning sai kohe aru, et oli talitanud ainuõigesti. Seimis ta pilgule avanes, vääris kindlasti nägemist. Raske oli aru saada, kas korter paneelmaja kolmandal korrusel oli suur või väike. Kahe täiskasvanud inimese jaoks nappis siin igal juhul ruumi ning seda mitte väheste ruutmeetrite tõttu vaid loendamatu hulga toataimede pärast, mis võtsid enda alla kõik vabad pinnad. Lillepotid seisid toaseinte ääres, kõrguvatel riiulitel ja kappidel. Telekaalusele diivanil kardinapuudel ja põrandalampidele vunklesid ronitaimed. Laearmatuuri küljes kõikusid amplid ja aknalaudadel haljendasid lillekastid. Suuremad potid taimedega olid tõstetud põrandale, kus lillede vahel looklesid kitsad rajad teistesse tubadesse. Neist ühte mööda asus Ella vaevaliselt edasi komberdama aeg-ajalt ettevaatamatult karguga, mõnd lillepotti riivates ja pikali, lükates. Kerge kõhedust tunde. Ent seda suurema uudishimuga järgnes Renate naisele. Vahetevahel ta kummardus, et tõsta ümber kukkunud taimed tagasi püsti. Lõpuks jõudsid nad kööki. Ka köök oli maast laeni lilli täis. Siin kasvasid taimed lisaks harilikele savi ja plass pottidelega kõikvõimalikes kööginõudes suppi pottides, Jäkastrolites, piima ja koorekannude sõelades, kaussides, jogurtitopside margariini karpides ning isegi muna peekrisse ja soolatoosi oli midagi istutatud. Õhk köögis oli niiske ning erinevate taimede aroomid olid segunenud toidulõhnadega, mille tulemusena hõljus ruumis vänge parfüümilaadne hõng. See polnud küll ebameeldiv, ent Renate haistmismeele jaoks siiski liiga vänge. Ella sättis kargud külmkapi najale seisma ja asus pliidiservale toetudes teed keetma. Miks teil neid lilli nii palju on, küsis Renate. Sest mul on neid vaja vastasele napilt ning lisas siis kohe. Ja neil on vaja mind. Vanatädi puistas teepuru kannu võlas keema läinud v sellele peale ja palus Renaatel kannu köögilauale tõsta. Sealsamas seisid ka mõned kruusid, milles imekombel ühtegi taime ei kasvanud. Nad võiksid laua ääres istet ja Renate uris uuesti. Siin on nii palju erinevaid lilli. Pole varem midagi sellist näinud. Mitu taime siin olla võib? Ma ei ole neid kunagi üle lugenud. Sadu, ma arvan. Päris tuhandet ehk ei ole. Kust te need kõik saanud olete? Kui ausalt öelda, siis prügikastidest. Renate tundis vastikkuse sööstu. Milline inimene tahaks prügi seest endale lilli otsida. Lilled on seotud ikka karguse ja puhtusega. Neid korjatakse päikselised niitudelt, metsast ja armsatest aedadest. Toataimede tarvis on uhked aiandide kaunid lillepoed. Ta vaatles elat kahtlustavalt. Too mõjus iseenesest igati puhta inimesena. Mingi haisev prügikoll ta küll ei olnud. Ka lilled ei olnud räpased, võib-olla pisut tolmused, kuid tõesti vaid õige pisut. Elle märkas ta kohkumuste, tõttas selgitama. Need taimed on kõik kellegi poolt hüljatud. Mahajäetud kodutud taimed. See on üsna tavaline, et inimene ostab poest potilille, tunneb tema õitest mõnda aega rõõmu. Aga kui õlil on ära õitsenud, siis tüdineb ja viskab minema. Ei kujuta ette, kui palju leidub prügikastidest täiesti elusaid ära visatud lilli. Olen nad ilma pealt ükshaaval üles korjanud ja enda juurde kosuma toonud, pesnud nad puhtaks, leidnud neile toas sobiva koha. Mõni taim oli tulles haige, mõni katkine, mõni vajas uut mulda. Mõnele piisas lihtsalt kastmisest. See on siis teil justkui kodutute taimede varjupaik, tähendas Renate. Lillede hooldekodu. Nõndamoodi vaadatuna tundus kõik hoopis eriliselt ilus ja õilis. Ella noogutas ka, nii võib öelda. Ehkki need varjupaigad ja hooldekodud ei ole alati teab mis toredad kohad. Ma loodan, et minu juures on taimedel parem kui mingis turvamajas. Kindlasti on, rutas Renate kinnitama. On neid, kes teavad, millega ma tegelen ja toovad oma ülearused, taimed otse siia, jätkas Ella. Inimesel võib ju ka mõni täiesti mõjuv põhjus olla, miks ta lillede eest hoolitseda ei saa. Ta võib tahta kuhugi kaugele ära kolida. Tal võib olla toataimeallergia. On juhtunud, et Taimo omanik on hinge heitnud. Mõned on mul siin üldse ajutiselt, sest peremees on pikal reisil. Arusaadav, ütles Renate ja naeratas, üritades nõnda varjata, kui väga ta nähtust vapustatud on. Mis lilli teil siin on? Uuris ta ja võttis käekotist telefoni. Soov korterist pilti teha oli suurem kui ebamugavustunne teise privaatsusesse sekkumise pärast. Kas pildistada tohib? Lahvatas Renate telefoni umbusklikult, ent ei öelnud selle kohta midagi, vaid asus hoopis lillede kohta selgitusi jagama. Renate kuulas teesklemata tähelepanuga aeg-ajalt teda omapoolsete küsimuste ja märkustega innustades. Neela rääkis, kust ta ühe või teise taime leidnud oli ja millises seisukorras need leidmise hetkel olid olnud. Mida ta taimede turgutamiseks, et oli võtnud. Mitu päeva oli kulunud, et longus närtsakad saaks tagasi oma kaotatud elujõu. Ella mainis ka juhtumeid, kui tema tegutsemisest abi ei olnud ning Lill ta käte vahel suri. Just täpselt niisugust sõnastust ta kasutas. Mingist hetkest hakkas Renaatele tunduma, et Ella on väsinud ning näeks teda heal meelel juba lahkumas. Ta tõusis laua tagant püsti, tänas teest ja tõstis kruusi kraanikaussi. Seejärel uuris ta viisakalt ka sellal pole ehk veel tema abi vaja. Ei, raputas vanaproua ägedalt pead. Mul on kõik olemas, külm kabki sai äsja puupüsti täis ostetud. Aga siiski, ütles Renate, ma jätan teile oma numbri. Kui peaks juhtuma, et millestki on puudus, siis ärge kõhelge, vaid helistage. Ta ulatas Hellale visiitkaardi ja siirdus mööda lillepottide vahelist rada tagasi esikusse. Ella teda saatma ei tulnud. Enne lõplikku lahkumist astus Renate sisse vannituppa, sest meik tahtis kohendamist ja isikuseinalt ta peeglite leidnud. Muidugi laiutasid siingi kõikjal taimed. Põrand oli kaetud suurte lopsakate sõnajalgadega. Lillepotid seisid tihedalt üksteise kõrval pesumasina peal. Vaid valamu ja hoolsalt puhtaks küüritud. Kahhelvann oli lillevabad. Renate kujutas elavalt ette, kui vaimustav oleks sellises vannis lesida just nagu tiigis keset sõnajala välja. Vaid vesiroosid olid puudu. Peegel oli valmides täiesti olemas. Valamu kohal ronitaimede hõrgus raamis. Renate heitis pilgu peeglisse ja kangestus hetkeks. Naise näo asemel vaatas talle vastu punase nokaga must lind. Sekund hiljem mõistis ta, et see ei olnudki peegel, vaid seinale riputatud foto. Ta naeratas kergendatult. Tegemist ei olnud mingi kummalise hulluse hooga, ta oli endiselt täie mõistuse juures. Kõrenaate välisukeses neprit kinnilastes nägemist hüüdis. Said aru, et tahab ellad tingimata veel kohata. Elu väikesed imed, argipäeva õied, ütles ta endale ja märkas siis, et oli kummipuud tassides oma uue mantli ära määrinud. Kui snaiper Lucrennate selja taga kinni oli klõpsatanud tundis Ella ühe korraga kergendust ja pahameelt. Naine oli liiga kauaks jäänud. Muudkui pildistas oma telefoniga ja päris ja uuris. Aga õigel ajal ära minna ei taibanud. Oleks võinud ju aru saada, et äsja jala murdnud hellal on valus ning ta vajab rahu. Aga võisul säärased millestki aru saavad. Ella vaatas nimekaarti oma peos. Sinna oli kirjutatud Renate Grünberg. Emme. Ülejäänu oli väiksemas kirjas ja udune. Hellal läks natuke aega, et leida üles lugemisprillid. Peatoimetaja vahetule. Niikuinii ei ole tal plaanis naisele helistada. Ta ei vaja mingit emmede abi. Ta saab ise hakkama.