Renate Grünberg oli oma elu jooksul kohtunud paljude naistega intervjueerinud sadu noorema ja ilusama televisioonis, hiljem ajakirjades ja ajalehtedel nädalalõpu lisades. Ta teadis täpselt, millist tüüpi peab olema naine, et oleks hea intervjuu. Tal oli hea vaist. Ella Valter oli just seda tüüpi. Ella Valter lillenaine naine, teist sügavust, väärikust ja suurust mitte mingi tüütu lõhverdisegaga tuim tummahammas. Haiglas oli ta oma vanuseks öelnud 88 mis tähendab, et lisaks teisele maailmasõjale mäletab ta tõenäoliselt ka sellele eelnenud aastaid mäletab kübaraid, karusnahkseid kraesid ja voorimehi mäletab pommitamiste varemeid, mäletab kolhoose ja hambapastaga valgeks hõõrutud tenniseid odavas Tsitsist, kodu, kitleid ja mööblilakist segatud juukseviimistlusvahendeid. Ning muidugi seda, mis jääb juukselakki kolhooside vahele ehk siis inimesi ja inimsaatusi. Lilledega seoses on Ellal kindla peale mingi oma isiklik lugu. Rääkimata lugu poeetiline saladus. Selline taimearmastus ei saa tekkida tühja koha peale. Igatahes säärane naine on varandus. Ta peab kindlasti saama Ellaga veel kokku ja temaga kõnelema. Päriselt peab temast tegema loo. Maikuu number oli emme toimetuse jaoks kõige tähtsam number terves aastas. Muidugi oli oluline ka jõulunumber ja üldse tuli võrdselt kõigi numbrite juures anda endast parim, et lugejad oleksid jätkuvalt rahul ja rõõmsad. Ent mainumber oli siiski erilisi. See oli emadepäeva number. Mingi, mis võiks emme lugejate jaoks olla suurem pidu kui päev, mil väärtustatakse emaks olemise võlusid ja valusid. Mainumbri ettevalmistamisega alustati juba mitmeid kuid varem ning selle kallal töötati suure hoole ja pühendumusega. Iga toimetuse liige tundis vastutust, et emme aasta tipphetk saaks vääriliselt pühitsetud ja eriti suurt vastutust tundis loomulikult ajakirja peatoimetaja. Seda arvestades on üsna mõistetav, et kohe koosoleku alguses ilmsiks tulnud uudis, et kaaneloo jaoks juba intervjuu andnud näitlejanna test, ema ja tütar on viimasel hetkel fotosessioonist keeldunud mõjus Rena atele nagu löök allapoole vööd. Mis tähendab, et Jürgensoni hüppasid alt ära. Nad kindlalt lubasid. Kui vanaema ei taha kaanele tulla, siis äkki on tütar knows beebiga kahekesi poseerima? Küsis ta ärritunult. Juba uurisin, tunnistas keha, kellele oli tehtud ülesandeks kirjutada mainumbri kaanelugu. Paistab, et just tütar ei taha, ütleb, et ei jõua, sest etendus on kohe välja tulemas. Aga vanaema ja lapselaps kahekesi? Jah, seda küsisin ka, aga selgus, et laps on tuulerõugetest jäänud ja üleni briljantrohelisetäpiline. Mis pilti sa sellisest ikka teed? Rohelise saab ju hiljem photoshop'is ära võtta, arvas reklaami Margit. Haiget last ei saa muidugi solgutada, lausus Renate Margiti märkusest välja tegemata ja tõusis toolilt, et aken lahti teha. Tal oli korraga väga palav. Nad olid ise ka kurvad, õhkas Gea. Mis parata, mõtlesime siis muid näitlejaid või lauljaid, keda meil võtta oleks. Renate avas akna ja läks tagasi oma kohale. Me oleme natuke hiljaks jäänud, oligi õnnetu. Konkurendid on juba paremad variandid ära võtnud. Kõigil on mainumbris emasid vaja, nendel ka, kes muidu emadest ei kirjuta. Mõni poliitik oma naisega, pakkus Margit. Need ei taha jälle mina. See noor pianist, šabajeva sai äsja emaks, võib-olla tema uuriski ja ettevaatlikult. Ta on vähe kasutatud nägu ja väga ilus. Pealegi saaks klaverist ja beebist stiilsed pildid. Šabajevad ei tea mitte keegi, siis võiks vabalt juba mingi täiesti tundmatu inimese sinna kaanele panna, mingi suvalise naise turtsatas Margit. Tundmatu naise. Aga miks ka mitte, ütles Renate. Milleks neile poliitikuid ja nende abikaasad või nooruke šabajeva kui asjale annab vaadata märksa avarama pilguga. Miks mitte teha kaanelugu hoopis ellast? Ella intervjueerimine tal ju äsja just meeles mõlkunud oli. See oleks midagi uut, see on absoluutselt out, saite paks mõtte. Ella ning temal lapsevanker ja kummipuu. Lillenaise emadepäev, geniaalne. Renate pea töötas täistuuridel. Ta teadis täpselt, milline saab olema emme, mainumbri gaasia, persoonilugu pildililledest, taimede kasvujõu, sümboolsus, kevadine helge pürgimine päikese poole, vana vähekese lillenaine kui tugi ja nõuandja nooremate põlvkondade mõist ning aitaja. Renate polnud ammu tundnud sellist joovastust nagu nüüd, moodustades mõttes juba esimesi küsimusi, millele Ella vastata saaks. Kummalisel kombel ei olnud toimetusel Renatele ühtki vastuväidet, kui ta oma mõttega lagedale tuli. Isegi Margitta ei öelnud ainsatki kahtlevad sõna. Kõik tundsid hoopis kergendust. Lõppude lõpuks oli peatoimetaja see, kes ajakirjatöö eest vastutab. Ja kui Renate leidis, et mainumbri kaanelugu võiks sel aastal olla ebatraditsiooniline siis mis sai teistel selle vastu olla? Esimene nädal kipsis jalaga ei olnudki kõige hullem. Eesmärk olla vormisendumite lõdvaks lasta andis Ella päevadele uutmoodi mõõtme. Teistsugune elukorraldus vajas natuke harjumist ja nii mõnigi asi õppimist. Aga Ella oli osav ning vilus kiiresti. Ta õppis liikuma kraanikausi juurest kastmist vajavate lilledeni poolenisti täidetud plastmass kastega hammaste vahel samal ajal kui mõlemad käed olid hõivatud karkude hoidmisega õppis karguga Ülemistelt riiulitelt lillepotte alla tõmbama ja kinni püüdma. Tagasi ta, tõsi küll, neid panna ei suutnud ning tasakaalu kaotamata ja ühe jala peal seistes amplitest kuivanud lehti õisi ära korjama. Ta sai hakkama. Lilled olid hoitud, terve suur hulk neist ümber istutatud tolmuse mad pintsliga puhtaks pühitud, korralikult kastetud. Ka murdunud kummipuu. Latv oli kergesse mulda juurduma pandud. Isegi poes oli ta korra käinud. Ehkki retk oli võtnud palju aega ja veel rohkemgi energiat, nagu ka käik haiglasse, kus murdunud luust uus röntgenipilt tehti. Kõik oli korras. Ella on tubli. Ent teise nädala keskpaigaks tundis Ella, kuidas väsimus vajub suure laia tekkina tegemiste peale. Väsimus, tüdimus, seesama kevadine elu jõudmis pulbitses kõigist tema lilledes oli ta enne maha jätnud. Ella kartis. Nüüd, mille koduseinte vahelt õieti liikuma ei pääsenud, pelgas ta, et aeglus saabki ta lõplikult kätte. Ta jääb kiduma justkui pimedas hoitud monstera kargud taime tugedena, kaenla all, juured kolmanda korruse küljes kinni. Kui ta uksekella helina peale esikusse ustavama läks ja trepikojast Renate eest leidis. Tundist ootamatut heameelt. See tarmukas daam ta üles oli otsinud, näitas, et ta pole siiski lõplikult hääbunud. Ta elab veel, ta liigub, teda tullakse vaatama. Renate aitate aeglusest välja. Kahtlemata aitab. Selline energiline inimene haarata mängeldes oma tempoga kaasa, kannab teda oma hoos, turgutab enesekiiruses, kuni aeglus lüüakse otsustavalt tagasi. Renault õli end alati pidanud naiselikuks naiseks naiselikuks selle sõna klassikalises tähenduses ning tundis sügavas sisimas selle üle uhkust. Teda ei häirinud, kui naissoole omistati teatavaid stereotüüpe. Vastupidi, ta pigem nautis, kui teda koheldi kui õrna ja emotsionaalset olendit ning tundis end isegi häiritud, kui eeldati, et ta kõigega hakkama võiks saada. Olla veenuselt ei olnud mingi häbiasi kanda kleite, kõrgeid kontsi ja kaunist pesu lõhnata hästi nagu lill. Just nimelt. Renate oli veendunud, et naised ja lilled on midagi, mis kuuluvad ühte. Ometi ei teadnud Renate lilledest kuigi palju. Fuksia tähistas tema jaoks pigem teatavat roosat värvi üht paljudest roosades toonidest, mille vahel on võimalik valida rõivakatalooge lehitsedes. Ning kummeli all pidas ta silmas eelkõige teekotikesi köögikapis. Seda suuremat imetlust ja aukartust tundis ta naiste ees, kel oli taimedega lähedasem suhe naiste ees nagu Ella. Tundes õite hingeelu peenemaid nüansse, pidise kummaline vanadaam olema saavutanud ühenduse naiselikkuse kõige mõistilisemate algetega. Ella ukse taga kella helistades lootis Renate kogu hingest, et too on kodus ja nõus olema teejuhiks, kui nii võib öelda. Emaduse ürgsetel lätete juurde. Tere, ütles ta. Kui Ella oli ukse avanud, mõtlesin, et astun läbi ja vaatan, kuidas teil läheb Ellabalustel sisse astuda. Tõin teile mõningaid toiduaineid. Ma muidugi usun, et teil on kindlasti keegi, kes teid aitab. Aga mõnda asja võib kapisuga rohkem olla. Ta näitas hellale koti puuviljade, munade ja piimaga. Oh poleks vaja olnud, ma sain hakkama. Pomise sella. Palju ma teile võlgnen? Ei midagi, naeratas Renate, see on külakostiks. Taastas Ella järel juba tuttavasse kööki ja ladus toidu külmkappi. Ma teen meile teed, pakkus Ella reipalt ja asus toimetama. Renate märkas, et vanaproua oli vahepealse aja jooksul hulga osavamalt liikuma õppinud. Kuidas jalg paraneb, küsis ta. Kas valu teeb? Ei tee, mõnikord sügeleb ja see on ebameeldiv, aga muidu paraneb ilusti. Aga buumis pooleks murdus kummipuu. Tal pole ka häda midagi. Temast sai nüüd kaks puud, panin ladva uude potti juurduma. Vaadake. Ella viipas kahele taimepotile, mis elutoast ukse vahelt kenasti kööki paistsid. Oleks ka inimesega nii lihtne, et kui jalg ära murdub, siis võtad murdunud jala ja kasvatad sellele uue inimese otsa, muheles Ella. Iibe probleem saaks kenasti sealsamas EMO-s ära lahendatud. Talvel libedaga tekiks lausa demograafiline plahvatus. Lastest ma teiega just rääkida tahtsingi, tabas Renate ära võimaluse suunata jutt endale sobivas suunas. Lastest oli imestunud, millistest lastest? Mõtlesin emadusest, emadest ja lastest emadepäevast emadepäevast. Vaadake, Ma töötan ajakirjas emme, võib-olla kätte, see on pereajakiri ja üsnagi populaarne omasuguste seas oleme me kõige suurema tiraažiga. Ega tegelikult ei tea, mul pole peret, lapsi ei ole ja lapselapsi ka mitte. Meie ajakirju loevad ka need, kes pole pereinimesed. Seal on palju üldharivat. Renate võttis kotist MP3 viimast numbrit, pani köögilauale. Tõin need teile vaadata. Ella vaatas üllatunult ajakirju. Aitäh ütles ta. Kipsis jalaga toas passides hakkab tõesti igav. Väga tore, kui on miskit lugemist, raamatukokku ma praegu ei pääse. Tegelikult on mul teile palve. Ja milline? Küsis Ella valvsalt. Renate märkas, kuidas naise olekusse oli siginenud teatud sorti tõrksus. Sedasorti trots oli Renaatele tuttav varasematest kordadest, kui ta oli palunud intervjuude mõnelt introvertsemat sorti inimeselt. Ega ta kõigiga alati jutule pääsenudki. Seepärast valis ta nüüd hoolsalt sõnu. Ma tahaksin täpsemalt bemm. Ajakirja toimetus soovib selle aasta emadepäeva numbris avaldada loolilledest toataimedest. Sellest, kuidas me peaksime kõik suurema õrnusega lilledesse suhtuma ja hoolega kaaluma, enne kui lillepotiprügikonteinerisse viskame. See kodutute lillede varjupaik siin see, kuidas taimede eest hoolitsete tohutult liigutav ja inspireeriv ja võiks olla meie lugejatele eeskujuks. Me tahame muuta inimeste suhtumist taimedesse ja kuivõrd meid loetakse ja meie arvamust võetakse tõsiselt siis me tajume seda vastutust täie teravusega ja tõepoolest usume, et meie võimuses on inimeste hoiakuid suunata. Ma ei oska küll mingit lugu kirjutada, oli Ella kohkunud? Ei, seda me ei mõelnudki. Loo kirjutaksin mina. Aga palun ütle sella kergendunult, mis mul selle vastu saab olla, kui te mu lilledest kirjutate. Kuid ma vajan sind, ei jää abi. Ma ei teadnud küll, kuidas ma aidata saan. Ma sooviksin selle loo kirjutada läbi teie isikulugu ise on lilledest, aga teie oleksite sealjuures. Seal võiksid olla ka fotod taimedest ja mõni pilt teist endast ka. Ella Buices alguses vastu. Ent Renate rääkis nii kaua ja nii ilusti hoolimisest, tulevastest põlvedest ja ühiskonna paremaks muutmisest. Kuni vanaproua jäi nõusse. Eks Renate oligi ju Brow ja tundis hästi inimloomust ning teadis, kuidas tuleb inimestega ümber käia. See ei olnud enda tahtmise pealesurumine, pigem oli tegemist seisukohtade selgitamise ja ühisosa leidmisega. Nad leppisid sealsamas kokku järgmise kohtumise ning panid paika päeva, kui Ellale tullakse järele ja viiakse stuudiosse pildistama. Kas nad saaksid fotoläkiga seda stiilset lapsevankrit kasutada? Saavadki suur-suur tänu Ella kullatükk ja ka tema keedetud teielised imemaitsev. Renate välisuksest tänavale astus siis ta sisemus juubeldas. Ta mõtles kõigile sõnadele, mida ta Ella veenmiseks kasutanud oli ning tundis, kuidas soov maailma paremaks muuta temas sekkunud sekundilt aina suuremaks paisub. See just tema töö ja elu sisu ongi innustada inimesi hingelise rikkuse poole püüdlema olla neile toeks, tuua helgust ja värve, muidu nii rusuvalt halli argipäeva. Ajakirja emme kujundaja Joonatan Klaassen istus arvuti taga ja tegi aega parajaks. Hommikune koosolek oli edasi lükatud. Võrd peatoimetajat ei olnud Renaadettali miski oluline asi kinni pidanud ja ilma Grünbergita ei olnud muidugi koosolekut võimalik pidada. Joonatan oli värske numbri faili trükikotta saatnud, kõik meilid läbi lugenud ja olulisematele vastanud. Ning nüüd igavesi ootas. Vahepeal sööma minna ka ei saanud, sest iga hetk võis peatoimetaja saabuda ja koosolek kalata. Selleks, et aeg kiiremini kulgeks. Logilist arvuti taga. Vaatas, mida lehed kirjutavad ja mida postitavad. Sõbrad kuulas muusikat. Korraga saabus uus meile. Elinalt. See oli ootamatu. Joonatan kummardus ekraanile lähemale, süda hakkas ärevusest peksma ja peopesad tõmbusid higiseks. Joonatonile meenus viimane kohtumine Elinaga. See, mis oli olnud nende vahel, see oli tookord juba ammu murenemas 1000-ks tillukeseks tükiks pudenemas tolmuks muutumas. Aga Joonatan oli ikka veel lootnud. Tal ei olnud valmis tegema ükskõik mida, et vaid saada Elinalt luba tolmuterad ükshaaval üles korjata, kokku panna ning taastada kõik nii, nagu oli olnud päris alguses. See juhtus umbes kaks aastat tagasi õhtul, kui ta tüdrukule emmesse töölemineku teatavaks tegi. Ta oli hoolega valinud kohvikut, kus selline ka istuda pannud selga puhtad riik, särgi väljas 100. lund ja hämardus, ettekandja süütas laual küünla. Ideaalne hetk. Oled sa kindel, et see on hea mõte? Küsi selline. Muidugi on. Mai, tea, kas sa sellepärast õppisid mitu aastat akadeemias, et maanduda mingis väikekodanlikus pereajakirjas? Just täpselt minu töö, selgitas Joonatan. Lisaks kujundusele saan maga fotosid teha. Sa mõtled neid pilte, kus tundmatuseni retušeeritud seltskonna staarikesed ebaloomulikes poosides oma beebisid, eks planeerivad. Ega ma sinna igaveseks jää, üritas Joonatan ennast kaitsta. Alustuseks on see ikkagi väga hea variant. Kas sa arvad, et niisugused töökohad puu otsas kasvavad? On suur vedamine, et seda minusugusele noorele ilma kogemusteta inimesele pakuti. Räägid nagu mingit tädi solvata ei ole vaja. Sai nüüd Joonatan pahaseks. Minu meelest solvad sa ennast ise, solvav on oma anneki oskusi sellise ajakirja peale raisata. Sul on eelarvamused, ütles Joonatan, palun saa neist üle, töö on töö. See muudab su elu väga teistsuguseks. Muidugi muudab paremaks, selles asja mõte ongi. Ma saan lõpuks ometi endale korraliku pinna üürida. Joonatan takerdus hetkeks õigeid sõnu otsides. Sa võiksid minu juurde elama tulla. Me võiksime koos elama hakata. Nüüd sai see välja öeldud. Elina ei kostnud tükk aega midagi, vaid sonkis kahvliga toorjuustukooki. Tüdrukud tihedad, mustad ripsmed tilkusid ärevalt. Joonatan peaaegu, et kuulis, kuidas nad vastu põski peksid. Minut aega ripsmete pekslemist, igavikuni mõjuv minut. Sa tead väga hästi, et seda ei juhtu. Ütle selline, lõpuks. Rohkem midagi ei öelnudki. Võttis kotist raamatud, mis Joonatan oli talle kunagi ammu laenanud ja ulatas need Jonatonile ise kramplikult silmsidet vältides. Raamatute pärast ta vist oligi üldse nõustunud kokku saama. Siis ta tõusis, haaras nagist mantli ja lahkus. Jonathani jäi üksinda laua taha istuma, raamatut käes. Üks neist oli Soome graafikast ja teine album 19. sajandi fotodest. Joonatan jäigi üksi. Korteri otsis ta endale üksi sisse, kolis üksi, täpsemalt küll lisa ja Rolts aitasid. Kuid muidu oli ikka üksi. Elinaga polnud ta pärast seda jutuajamist enam suhelnud. See oli raske aeg, unustus, otsimise aeg. Ta püüdis igat moodi alul pidutsedes, siis sporti tehes ja kui see ei aidanud ja see tõepoolest ei aidanud siis ei pildistamine. Joonatan pildistas nagu hull veel ja veel ühe fotofilmi teise järel. Kuridoli Elinast üle saanud. Ta oli Elinast üle saanud, vähemalt nii ta oli arvanud, kuni selle hetkeni. Joonatan põrnitses tüdruku nime arvutiekraanil klõpsas hiirele ja meil avanes. Tšau, Joonatan. Loodetavasti on sul kenasti kõik ja ka kodustel läheb hästi. See võib olla imestad, et ma sulle kirjutan, aga ma ei oska tõesti mitte kellegi teise poole pöörduda. Nimelt panin ma kokku maaelu esimese ja loodetavasti mitte viimase luulekogu ja leidsin ka ühe väikese kirjastuse, kes on nõus seda avaldama. Ainuke nõrk punkt on kujundus. Seal kirjastuses ei ole kujunduste osas väga osavad, aga ma ise tahaksin väga, et sellest tuleks ilus raamat. Nii ma mõtlesingi igaks juhuks sinu käest küsida, kas oleksid sellisest tööst huvitatud. Tasu, mida me maksta saaks, ei ole küll paraku eriti suur. Panen käsikirja kaasa, et saaksid ettekujutuse, millest luuletused räägivad peatselt ja positiivset vastust lootes helina. Jonathani esimene reaktsioon oli viha. Milline jultumus? Kuidas küll Elina julgeb pärast kõiki kannatusi, mis ta on Jonatonile põhjustanud tulle teda niimoodi ära kasutama nagu mitte midagi poleks juhtunud, nagu Joonatan poleks kogu vahepealse aja segaseks kurvastanud ning päevast päeva oma murust madalamaks vajunud enesehinnanguga maadelnud. Jonatan viis kursori prügikasti ikoonile ja kustutas meili. Et hiljem liikus kursor Jonathani käest prügikasti ja kustutatud meil taastus. Kui nüüd ikkagi järele mõelda, ta loeb need luuletused läbi. On olemas võimalus, et Elina tahab talle luuletustega midagi öelda. See ei ole üldse võimatu. Võib-olla anda need lausa Jonathani peale mõeldes kirjutanud arvestades kõike nende vahel olnud. See on üsnagi tõenäoline. Miks tüdruk muidu just Jonathani poole pöördus ja mitte kellegi teise. Ta võttis klapid peast ja was faili. Very hurmade aed. Selline pealkiri. Joonatan asus lugema. Käsikirja viimasteks ridadeks oli ta hingepõhjani liigutatud keeletoimetaja kutset koosoleku ruumi tulla kuulist alles kolmandale hõikamisel.