Mis oleks, kui ta panekski, needsamad lilled ellast kõnelema? Niisugune võte võib esialgu mõjuda küll pisut ebaharilik, kuna aga eks oli ebaharilik kogu Ella persoon ja üldse terve kaanelugu. Miks mitte kasutada nii-öelda kirjanduslikumalt lähenemist, näiteks Orhan Pamuki kõneles ühes raamatus oma elusaatusest üksiku puupilt ja see oli vägagi tore. Pamuki puu ei olnud küll kummipuu, aga nii ongi parem kui Renate versioon Pamuki omast pisut erinev. Rante kirjutas kummipuu. Siis kustutas kummipuu ära ja kirjutas hoopis säntpoolia. Nõnda jäi Erinevus Pamuki tekstiga võrreldes veelgi suurem. Renate jätkas. Me kõik, kes me oleme, Ella väikesed kasvandikud, peame Ellatuma emaks. Temas on nõnda palju hellust ja hoolimist, et seda jaguks kas või kogu maailmalilledele. Ellal on alati varuks mõni julgustav sõna, mõistev pilk või heatahtlik naeratus ning tema lähedus annab jõudu ja energiat. Ta kutsub meid kõiki õrnalt hellitusnimedega. Mina olen näiteks kannike ehk kannu vahel ka lihtsalt säntu. Õhtuti loeb ta meile unejuttu, et meil tuleks hea uni. Olen õnnelik, et tunnen seda toredat naist. Pelar, koon. Ella pole mitte ainult hea ema, vaid ka hea inimene. Lisaks sellele on tal suurepärane huumorimeel, mis aitab eluraskustes jääd alati helgeks ning optimistlikuks. Olen nõus Hellaga koos minema läbi paksu ja vedela. Manstera eellane, õiglane ja tark. Emade Resale omase pühendumusega kulgeb see alati naerusuine ja soe naine mööda ilmamaa rohuradu ning külvab kõikjale halastust ja mõistmist. Tema teened taimeriigi tervise edendamisel on märkimisväärsed. Eraldi tähelepanu väärib ka tema makramee ehk sõlmpitsi harrastus. Renate luges, Ülemiste kirjutanud oli ja jäi enam-vähem rahule. Samas oli siin siiski justkui midagi puudu. Täpselt nii. Ella loos puudus mees. Aga mida on väärt üks naine ilma meheta? Eks neid arvamusi on muidugi igasuguseid, aga Renate meelest oli mees igatahes mast, hääl ja kahtlemata emme lugejat temaga sama meelt. Isegi Kunksmoor-il oli kapten Trumm. Huvitav, kes võis olla Ella Elumees. Keegi tal ju ometi selle 88 aasta jooksul olema pidi. Renaartemates foto peale, kus Ella hoidis käte vahel alpikanni korvi. Korvi, oli talle kindla peale kinkinud mõni mees. Õnnelik naine. Omal ajal olid mehed ja teistsugused, nad kohe oskasid daamidega ümber käia, nii et igaüks sai tunda end tõelise naisena. Naisena suure algustähega. Aga nüüd intervjuu ajal oli Ella esitlikumad sorti küsimustest kõrvale põigelnud jutu mujale viinud enamasti lilledele. Aga kui Ella oli kõigi nende lillede ema, siis kes oli, lilled ei saa. Oli selgemast selgem, et tal tuleb veel kord Ellaga kohtuda ja see välja uurida võimalikult delikaatselt. Kui Joonatan Rohaldile veri hurmade aia fotosid ja kilesid näitas, siis ei hakanud ta helio troobi müüdist muidugi rääkima. Et ta end päikese poole õhkava lillekesena tunneb, oli raske isegi endale tunnistada. Ometi peatus Royce'i pilk just Heljo troobi pildil kauem kui teistele. Vägev. Kiitis ta. Sügav tumedasse, uppuv nagu mingi täht või taevakeha. Mis lill, see on? Heliotroop heliotroop oli Rolls üllatunud. Ma mõtlesin, et heliotroop on hoopis kivi, selline mustjaspunaste tähtedega poolvääriskivi maakivi ei tea, on kivi on kindlasti. Kusjuures kunagi arvati, et seal on nähtamatuks tegevvõime. Tõesti, oli Joonatan üllatunud. Nähtamatuna ta ennast tundiski Elina jaoks nähtamatuna. Kui ma õigesti mäletan, siis teegaameroonison helio troobiga seoses üks lugu tega Meroonis. Nojah, see on rohkem selline õpetlik naljalugu, kus üks lihtsameelne mees pannakse uskuma, et heliotroop muudab tõepoolest nähtamatuks. Mees läheb seda otsima ja korjab terve hunniku igasuguseid kive, lootes, et küllap nende seas ka õige on. Teised tahavad nalja saada ja lepivad omavahel kokku, koed teevad kõik näo, nagu nad ei näeks teda selleks, et meelseks arvama, et ongi võlujõuga kivi omanik. Ainus, kes asjasse pühendatud pole, on mehe naine ja kui siis naine meest ikkagi näeb ja teda kõnetab, annab meestele selle eest peksa. Peksa jah? Naised rikuvad alati kõik ära. Loll mees, olla nähtav oma naise jaoks. Sellel mehel vedas. Joonatan oleks nõus olnud tegema ükskõik mida, et Elina teda vaid jälle näeks. Seekord saabus Renate fotograafiga koos. Ta oli Ellale kinnitanud, et põikavad vaid hetkeks läbi, et Joonatan saaks teha mõned pildid Ella lilledest ja kodust. See võtab ainult paar minutit, oli Renate öelnud. Me ei tee mitte mingisugust tüli. Ellat nende külaskäik eriti ei rõõmustanud. Ta polnud veel jõudnud välja puhata pildistamispäevaste stuudios ning vajas vaikust ja üksiolekut. Ta tunnistas endale, et Renaatega tutvumine oli tema ellu toonud värskendavat vaheldust. See oli aidanud võidelda kõikehõlmava aeglusega, täpselt nagu ta oli lootnud. Ent liiga palju Renaatet oli Ella jaoks kurnav. Oli hetki, kui ta tundis end Renatega koos, nagu võiks tunda end tigu väleda kõrvahargi läheduses. Ning see ei olnud meeldiv. Mis sest, et kõrvahark oli nõus tigu vastutulelikud oma seljas kandma. Samas keelduda ei olnud kah sobilik. Rennadest oli ikka väga kena talle tookord appi tulla, kui ta tänaval nii õnnetult kukkunud oli. Vähemalt kõige elementaarsemad, viisakuse, võlgnest arenevatele küll. Muidugi ideede mingisugust tüli, tulge edasi, soovid ehk tassikese teed? Nad astusid tuppa ja Joonatan. Nii vist oli, fotograafi nimi asus ilma suuremat tseremoonitsemiseta lilli pildistama. Kas ma võin lillede asukohta natuke muuta, uuris ta peagi lillepotti veidi ümber tõsta. Mul on vaja, et valguslilledele õige nurga alt langeks. Jah, võite küll, nõustu selle vastumeelselt. Tegelikult ei meeldinud talle selline sahmerdamine. Taimed pole mööbel, et muudkui tõsta aialiigutaja, raputa meeli sobiga valgus ja iga koht. Valgus on taimedele eluline. Vähemalt sama tähtis kui kastmine ja muld. Ella jälgis ärevalt, kuidas Joonatan lillepottidega toimetab. Peaasi oli mitte unustada taimed hiljem endistele kohtadele tagasi sättida. Mida täpselt, Renate talle samal ajal rääkis, Ella tähele ei pannud. Ta vaid noogutas niisama hajameelselt kaasa endale silmad lillede küljes kinni. Renate vist märkas Ella hajali olekut, ega ta muidu poleks, korraga pole kõvasti küsinud. Liblikad, milline on teie suhe liblikatesse? Liblikatesse, õpeta sella. Ja kas teile meeldivad liblikad? Ma ei oska öelda. Kui nad liiga lähedal ei tule, siis meeldivad küll. Kui aga ööliblikad vaiksel suveõhtul valguse peale läbi lahtise akna tuppa lendavad, on nad vähem meeldivad? Ma ei mõelnud seda, ma rääkisin kujundlikult. Ma pidasin silmas mehi, mehi ja seda, ega naine on nagu lill, jätan, kaunised õitseb. Aga ta ei ole siin ilmas üksi. Lisaks talle on olemas ka kõik see kummiSimu mode liblikad. Ah soo? Ma võiksingi, nii et kas ehk on mõni liblikas oma tiivaservaga riivanud teie südant? Mis tähtsust sel on? No ikka on tähtis minu enda jaoks võib-olla pisut on, aga ma ei arva, et see peaks kuidagi teistesse puutuma. Ma ei ole nõus, emme, lugeja jaoks on niisugused asjad kyll tähtsad, väga tähtsad. Mul ei lähe meelest see kaunis fototteist, kus olete alpikanni korviga. Mul on tunne selles pildis, selles hetkes on peidus terve maagiline kaunis lugu. Kas mu aindusele võiks mingit alust olla? Alpikanni korv 10 õiega, alpikanni korv, milles sai ühe õiega korv. Tol korral jäi ellasele ainsa alpi kanniga pikaks ajaks kahekesi. Vaatas õit ja vaatas korvi ja mõtles mehe peale. Ootas, ootas mitu nädalat, kuni mees lõpuks tuligi. Seekord olid mehel kaasas roosid ja seekord jäi mees kauemaks. Roosidega mehed ei lahkugi kohe. See oli kõige õnnelikum nädal Ella elus. Nädal täis kirge, helgust ja elevust. Seitse roosi iga päeva kohta üks õis. Piiritu rõõm, lõputu õnn. Nii pidigi jääma. Oli ta enda viga, et ta mehelt selgust tahtis. Mine ja räägi temaga klaari asjad lõplikult ära, nõudis ta mehelt rohkem kui korra. Ütle talle, et sa enam ei tule, et oled nüüd edaspidi alati minuga, et sinu kodu on nüüd siin minuga. Mees jäi lõpuks nõusse. Varsti näeme, lubas mees ja suudles teda, siis jääme igaveseks kokku. Muidugi ei tulnud ta tagasi või vähemalt mitte varsti. Hellas lahvatas korraga viha. Te, tahate teada, mis on tähtis? Küsis ta ärritust alla surudes. Renadelt tahate Lähme ühte kohta? Sõidame, te olete autoga, eks ole, see koht on linnast väljas, Ma näitan teile maagiat, ma näitan teile liblikaid ja mesi, mummusid. Joonatan, aita selle autosse, juhiistme kõrvale. Ise istus ta fototehnika ja Ella karkudega taha. Renate lülitas sisse GPS-i ja võttis suuna linnast välja. Nad sõitsid vaikuses, mida vaid vahel harva katkestas. GPS-i mahe hääl oli kevadiselt hele, päev liigagi hele. Ja akna taga mööda libisevad kaadrid mõjusid justkui üle säritatult. Heina, kulused, nurmed, sekka mõni õrnalt rohetav põllusiil pastellisesse loori mähitud hiire kõrvul, kased kõrvuti veel raagus puudega, mille oksad taeva taustal teravalt välja joonistusid. Nad olid ehk tunni jagu sõitnud, kui keerasid suurelt teelt kitsamale külavahe teele, mille sile asfalt läks mõne aja pärast üle ebamugavamaks kruusakatteks. Tee tolmas ja aeg-ajalt kolksatas mõni väiksem kruusakivi vastu auto metalli rippuvate urbadega lepavõsa kahel pool teed oli tolmust hall. Mitu nädalat ei olnud sadanud. Lõpuks jõudsid nad kohale. Renate parkis auto teeserva suure tamme alla ning Joonatan aitas Ella autost välja. Tamme juurest keeras ära kitsuke jalgrada ja seda mööda ei olnud enam kaugele minna. Ega Ella poleks jaksanudki oma karkudega kaua kõndida. Paarikümne meetri järel tuli väike puudesalu ja jupp kivimüüri. See, mida vaatama oli sõidetud, paistis müüri tagant üks koht. Imelik koht. Nöörijupi taga laius põlvini kulukatega künklik heinamaa, mille kaugemas servas näksisid esimesi rohuliblesid keti aheldatud kitsad ja lehm. Kulu tuustide vahel Helendasid ebakorrapärastes ridades sajad valgeks värvitud puust ristid, sekka paar musta. Ristid olid vanad ja katki, enamik neist viltu vajunud, mõni päris pikali kukkunud, mõningad nii läbi pehkinud ju purud, et vaid teised riskid sealsamas kõrval andsid põhjust oletada, et tegemist on ikkagi ristidega. Puitu kruvitud plekist plaadid surnute nimede ja aastaarvudega olid paremini säilinud ehkki needki olid kohati tuhmunud ja oksüdeerunud ning seetõttu raskesti loetavad. Seal oli väga vanu haudu. Võis aru saada, et esimesed ristid olid pärit ajast, kui Ella polnud veel sündinud. Ja üsna mitu täiesti värsket hauda. Mis koht see on, püsis Renate jahmunult kalmistu paista selle näete ju isegi mis kalmistu. Kohaliku hooldekodu kalmistu hooldekodu jah? Ei ole võimalik? On küll. Kas te arvate, et ainult ära õitsenud lilled visatakse minema? Oh ei. Ära õitsenud inimesed visatakse ka. Joonatan hoidis kaamera kotist välja. Surnuaed heinamaal oli kõige kõheda vaatepilt, mida ta kunagi näinud oli. See oli midagi palju süngemad kui vanad mahajäetud majad, lagunenud, kolhoosilaudad või lagasa raudteemaastikud, kust aeg-ajalt ringi hulkuda tavatses. Kui emme piltide laitmatust ilust küllastumust oli tekkinud. Õhkkond siin oli pahaendeline lausa apokalüptiline. Kõik need viletsad risti uskumatult sassis ja lohakad, kulutuustid ning rohtu näksivad koduloomad. Isegi taevas, mis oli varem nõnda kõrge ja hele olnud pühkis järsku madal ning kalmistutaguse metsa kohal olid kerkinud paksud tumedad pilved mis meenutasid mingeid vaid luu Paymäelikes fantaasiates tegutsevaid sürrealistlik elukaid. See, et tõusnud tuul neid aina lähemale nihutas vaid rõhutas olukorra dramaatikat. Ja seal valgus pinev vihmaeelne valgus, mis värvis halli kulu apelsinikarva ja valas kogu ümbruskonna üle raske ängistusega. Ta pildistas riste ja ristide vahel kuluheina näksivaid kitsi, pildistas pilvi ja kõike muud, mis kaamerale ette jäi. Ning eelkõige pildistas ta valgust, ärevat ja kurba valgust, mille kalmistu nähtavaks tegi. Joonatan tundis end üsna halvasti selles imelikus kohas. Iga keharakk, just nagu torkis. Karenaate ta kõrval oli ebatavaliselt sõnakehv ja pinges ning otsekui mitu numbrit väiksemaks jäänud. Hella ise oli üllatavalt rahulik. Ta seisis müürijupi juures oma ühel tervel jalal nagu toonekurg pea püsti ja suled turris. Justkui seesama must toonekurg, kelle pilti Renate tema vannitoas peegli kohal märganud õli. Joonatan suunas objektiivi Ella poole ning vajutas päästikule. Ja siis veel korra ja veel Ella tumeprofiil tiibade moodi kargud ja kalmistu valgus. See oli mõjus hetk. Mõjus ja põgus. Sest sekund hiljem Ella juba pööras end ning toetusmüürijupile istuma. Nõnda ebatasasel pinnal ongi vist raske karkudega ilma tasakaal kaotamata seista. Nad astusid Renaatega Ella juurde. Ella olekus oli helgust ja rahu. Ta naeratas meile. Olen sellest mõelnud juba pikka aega. Need lilled nimelt, mis mul on? Nad ei ole mul niisama. Ma tahan nad siia tuua, siia tuua ja ristide juurde istutada. Muust korralagedusest ei käi mu jõudule niita näiteks ma ei jaksa. Aga istutada ma oskan. Mul on piisavalt ei kooniaid, Elarkoone ja priimulaid. Kannikesi on sõnajalgu. Nad kõik sobivad siia. Unustatud lilled, mälestamaks, unustatud inimesi. See on väga suur töö, ütles Renate. Ma tean, et on suur töö aga see on midagi, mida ma tahan teha. Kohe, kui tips ära võetakse, tulen ma siia tagasi. Mulle meeldib niimoodi, et olengi ainult mina, muld ja lilled. Ja kaugel pole ka päev, kui mind ei ole ja on ainult muld. Ma ei karda seda. Mulle meeldib muld. Kas tohib küsida? Uuris Renate nüüd, ettevaatlikult. Kust te seda kohta teate? Kas teil on äkki, kui nii tuttav siia maetud? Ella ei vastanud kohe, vaid puuris hoopis pilgu enda ette maha. Jäi mulje, et ta ei olnud üldse kuulnudki Renate küsimust. Hetke pärast tõstis ta teha ja vaatas kulumätaste vahele vajunud haudade poole. Ja siis jälle maha. Viimaks lausus ta vaikselt. See minu liblikas. Minu Mesimumm, kelle kohta te teada tahtsite. Tema on siia kalmistule maetud. Tuli midagi justkui veel Isamas. Aga see jäi õhku rippuma, sest korraga kõlas üle heinamaa, lehma kaeblik ammumine. Ammujaks oli toosama loom, kes kalmistu kaugemate haudade juures seni rahulikult kuluneksinud oli. Entonüüd inimesi nähes aina ärevamaks muutus ja närviliselt ketiga helistas. Hella pööras pilgu jälle maha ja tegi täiesti teist juttu. Ta osutas ühele mullast tärganud taimele. Vaadake vere urma rohi mõned nädalad veel ja hakkab õitsema. Oh, ma tahan näha, ütles Joonatan, kellele meenus Elina raamatu pealkiri. Ta kükitas taime juurde. Ma pole seda kunagi näinud, ainult kuulnud. Vaata, ütles Ella ja murdis vere urma varre katki. Sealt tuli piimjat oranži vedeliku. Arvatakse vere urma. Rohupiim aitab soolatüügaste ja konnasilmade vastu. Et kui on selline paha asi tekkinud, siis vere urma vedelik söövitab tüüka tasapisi väiksemaks, kuni tüügas lõpuks olematuks muutub. Joonatan uuris taime. Selle välimuses ei olnud midagi ebatavalist. Kui oranžikaskollane mahl muidugi välja arvata. Veri, hurm. Kas ta tõesti viibiski veri hurmade aias? Kas see aitab armastuse vastu ka? Küsis Joonatan otsekui naljaga pooleks. Armastust olematuks söövitada. Ei aita, naeratas Ella. Ja ongi hea. Armastus on hea. See, mida sa siin platsil näed. Kogu unustus, kogu kurbus, see on armastuse puudumine. Mänge, seal pole vaese vere surmaga mingit pistmist. Tuul tõusis ja langesid esimesed vihmapiisad. Jonathan, neil hakkas külm. Kui nad auto kaitsvasse varju jõudsid, 100. juba tihedalt. Lepavõsa, teine teisel pool kruusateed sai tolmust puhtaks pestud. Renate istus arvuti taga ja tundis masendust. Käik kella juurde ei olnud teda kuigivõrd edasi aidanud. Muidugi saanute emadepäeva numbris surnuaias kirjutada. See kõik oli nii kohutavalt jõle ja morbiidne. Ei tohtinud rikkuda oma võluvat kontseptsiooni naisest kui lilleõiest sellega, et Ella kasvatab oma lilli kalmude kaunistamiseks. Nii lihtsalt ei kõlba. Lausa maitsetu siduda, armas ja helge emadepäev mingi haiglase surma teemaga. Ta jääb parem oma esialgse versiooni juurde. Ella poolt armastatud meest muidugi mainib, kuid põgusalt. Lilleisa on siit ilmast lahkunud. Nukrus varjutab hetkeks meie kangelanna palgeid, tema pea vajub longu, justkui närtsinud õis. Kui armastus elab edasi, elab kõigis lilledes kõigis elule päästetud taime lastes elab looduses meie ümber, elab pilvedes, vihmase päikesepaistes. Kõrinate viimaks loo valmis oli kirjutanud ja keeletoimetajale ära saatnud. Tunnista suurt kergendust. Kõik läks plaanipäraselt, küljendusega jääda hiljaks, number jõuab trükikotta õigeks ajaks.