Jonathani jõudis stuudiosse teistest hiljem ning asus kohe valgust sättima. Muidu oli kõik pildistamiseks valmis. Renate oli lasknud stuudiosse tuua vanaaegse lapsevankri ning täitnud selle punaste ja kollaste potililledega. Lillede aiandist ütles ta, on ju ilusad, lisas ta. Olid ilusad tõesti. Veel võiksin näha erinevaid kastekann, reha ja labidat kogu nii kõblas oli kohale toodud. Elina oli tookord kohvikus Joonatan-ile mõista andnud, et töö emmes on tema kui fotograafi jaoks lati alt läbi jooksmine. Joonatan ei saanud sellega nõus olla. Muidugi oli emme kaanefoto pildistamine midagi sootuks teistsugust kui kasvõi tema armas taimeprojekt. Võiks lausa öelda, et see oli risti vastupidine töö. Ning erinevus ei seisnenud mitte ainult stuudiovalguses ja digikaameras, mida Jonatan sealjuures kasutas vaid oli oluliselt põhimõttelisem. Kui oma taimede juures tahtis Joonatan välja tuua kõik selle, mis on taimedes kõverate vildakat siis ajakirja jaoks tuli kõik kõverused hoopis ära peita. Emme kaanepersoon pidi olema läbinisti esinduslik. Musta, valge ja erinevate hallide asemel võidutsesid siin värvid võimalikult kirkad ning iga viimnegi ebatäius, kortsuke või plekk tuli siluda ühtlaseks meeldivaks või veel parem olematuks. Siiski oli oma võluga säärasele esteetikale ning Joonatan ei teinud siin kindlasti endale hinnaalandust. Ta ei arvanud, et klantspilt kui niisugune oleks kuidagi põlastusväärne või teisejärguline, mida aus fotograaf peaks südamepõhjas häbenema. Kui mõelda kasvõi kõigi möödunud aegade õukonnamaalijate peale, kelle hulgas oli ometi rohkesti säravaid andeid siseks nelki oodati valitsejate ja õukonnadaamide idealiseerimist selles ühe või teise kunstniku suurus seisneski, et kas ja kuidas suutis ta sealjuures ikkagi tabada seda miskit, mis teeb igast inimesest isiksuse. Või kui portereteeritava näol oli tegemist mõne tõeliselt lamedatüübiga. Ning olgem ausad, kuninglikke sõukondades neid nõmedaid leidus, võis pidada omaette saavutuseks ka seda, kui sisemine tühjus seesama enesega rahulolev nürimeelne ilme, mis vaatab vastu roosast, siledast, näost lõuendil nähtavaks sai. Nii et sügaval sisimas oli Joonatan veendunud, et paksust puudrikorrast ja pilditöötlusest hoolimata oli ka emme piltidel võimalik näidata ehtsat inimest. Inimese silmi ju ei puderdaja pilku ei retosheri. Vastupidi, meik ja kõrvuni venitatud naerusuu vaid võimendab pilgust paistvat traagikat ja pessimismi. Ning just traagikat ja pessimismi oskas Joonatan eriti hästi tähele panna. See oli sama emotsioon, mida väljendasid murdunud oks kolme kroonlehega sireliõis ja mõlkis kupar. Miks helkis väikeste laste edukate emade silmades kurbus? Joonatan ei teadnud. See polnudki tema asi, ta lihtsalt märkas seda. Tal oli võim ja võimalus kurbus kaamerasse püüda kuid ta eelistas seda mitte teha. Need naised olid oma näo Joonatan kätte usaldanud ning just nimelt näo ja mitte oma kurbuse. Joonatan püüdis teistsuguseid pilke, mõtlike unistavaid üllatunuid, kohmetuid, usaldavaid, kavalaid. Ta julgustas neid kaamera ees kurbust unustama. Hirm ja kurbus pidid jääma võõra pilgu eest varjatuks. Kas see tegi temast vähem ausa fotograafi? Jonatan ei arvanud nii. Ella pilgus ta hirmu ega kurbust ei näinud. Hoolimata age ponnistustest vanaproua silmad kunstripsmete sisse ära uputada paistis sealt eelkõige märkimisväärne kogus umbusku. Ella meeldis Joonatan-ile. Naine oli väike ja mitte liiga sale ning õige pisut kühmus ent samas kuidagi nõtke, eriti arvestades kips lahasega jalga ja karke. Näojooned ei olnud tal küll teab, mis peened ja kurdusid jagus siia rohkem kui kreeka pähklile. Kuid peahoid oli see-eest enesekindel. Anitalidele selga otsinud 30.-te aastate stiilis lillelise retrokleidi. Joonatan märkas, et lapsevanker on teisest ajastust kui kleit ning selline statistiline ebakõla pisut häiris teda. Samas kui laiemat pilti vaadata, siis võib-olla nii oligi hea, erinevad ajastud justkui ühes naises koos. Ella oli ju elanud kõigil nendel aegadel temaga sobiski kõik ka need kargud, mis olid täiesti kaasaegsed. Ehkki kargud ilmselt pildil ei lähe. Kas see kips on päris või lavastus? Küsis ta igaks juhuks? Ikka päris ma ju rääkisin sulle, ütles Renate. Jonathani oli Renate jutt ilmselt kõrvust mööda libisenud. Kas ma võtan kipsiga pildile või peidame kuidagi ära? Proovime alguses kipsiga ja pärast pika seelikuga. Meil on veel igasuguseid kübaraid lilledega tohutult võluvad. Kübarate mainimine pani Jonathani hetkeks nägu krimpsutama. Kübar on nagu mask, mille tagant inimest ennast on keeruline pildile püüda. Ta ei olnud siiski midagi, sest teadis, et Renaatega vaieldes jääks ta niikuinii kaotajaks. Et siis praegu teen kipsiga? Jah, hellalt võeti kargud ära ning Joonatan asus pildistama. Õnneks oli hellal lapsevanker, kuhu toetuda. Säärase kipsjalaga ei saanud tal olla kuigi mõnus. Pealegi langes vankriga seoses ära igivana probleem, et kuhu panna käed. Vankriga koos oli tal kindla peale hulga mugavam. Siis veeretati vanker eemale. Kaanepildi jaoks oli vaja pildistada hellalt lähemalt ning vankri jaoks seal ruumi polnud. Ella lõi ilma vankri toete ohtlikult kõikuma, aga õnneks päris pikali kukkunud kohe toodi talle tool. Ella pandi istuma ja Joonatan sättis talle sülle kaks lillepotti ning palus neid hoida nagu lapsi. Peagi tehti väike vaheaeg, et ellaseks riideid vahetada. Ning mõne hetke pärast töö jätkus. Ella koos kübaraga Ella koos teise Kübaraga Ella koos kolmanda Kübaraga, Ella koos kübaraja kastekannuga Ella koos kübara ja labidaga Ella koos kübaraja kõplaga. Joonatan sai aru küll, et vanainimesega tuleb olla kannatlik kuid ega see kerge ei olnud. Vanaproua ei saanud hästi aru, kui Joonatan tal midagi teha palus. Kui palju täpselt pead pöörata või lõuga kergitada, millal üles ja millal alla vaadata, kui kõrgel kastekannu hoida. Ning kõigest kõige raskem oli panna ta naeratama. Ella oli immuunne viimsele kui ühele Jonathani katsele teda naerma ajada. Joonatan püüdis küll reipal lobajuttu küll anekdootidega ning üritas isegi naljakaid nägusid teha, nagu tehakse lapsele. Aga kõik oli asjata. Vanaproua nägu oli tõsine ning mida aeg edasi, seda väsinuna. Küllap ta väsinud oligi. Sellisest naeratust välja pigistada on pea ilmvõimatu. Joonatan teadis hästi, et kurnatud inimesest ei saa head pilti, kui just rusutud meeleolu eraldi eesmärk ei ole. Oli üsna selge, et neil tuleb varsti lõpetada. Ta tegi siiski viimase katse. Mõelge millelegi mõnusale, palusta, mida te tahaksite praegu teha? Midagi ei taha. No ehk on mõni tore koht, kus teile meeldiks olla mingi armas paik mere ääres rannaliival, näiteks sinise taeva all. Ma ei ole enam eriline rannainimene. Nooruses oli teine asi. Noh, see võib ka mõni muu vahva koht olla. Ükskõik milline, peaasi, et tunneksite end seal hästi ja lõõgastunud. Ella sulges silmad, justjust pangegi vahepeal silmad kinni ja puhake neid natuke. Lampide all väsivad silmad. Kole kiiresti. Ja kujutage ette, et olete selles mõnusas kohas. Kindlasti on teil mingi niisugune oma armas paik Ella, neis mõtlevat. Kus te praegu olla tahaksite? Hella tegi silmad lahti. Need olid ootamatult kirkad ja ta naeratas töö poolest, naeratas, naeratas ja ütles oma väikses kirstus mulla all. See oli fotosessiooni kõige inimlikum hetk. Joonatan vajutas päästikule. Kui Joonatan raadile rääkis, et tahab Elina luulekogu jaoks valitud fotod vaskplaadile soovitada ja sügavtrükipressiga trükkida ei olnud too just ülemäära toetav. Kas sul poleks targem neid arvutis töödelda, küsis ta. Tulemus jääks suht sama. Tead ju isegi, et see ei ole see. Ükski arvutiprogramm ei suuda sügavtrükiga võistelda. Mida aeg edasi, seda enam olen ma hakanud selles kahtlema. Kas Roylts pealegi sulle, et tal oleks lihtsam? Ma ei tahagi, et mul oleks lihtne, kinnitas Joonatan. Mul ei ole Elina raamatu jaoks ajast kahju, ma soovingi vaeva näha. Täpselt nii oligi. Kui Jonathani mõtted raamatuga tegelesid, siis ta tundis, et Elina on tema juures või õigemini tema ise oli Elina juures. Ta oli püüdnud kuude kaupa Elina tunnustada ja mitte tema peale mõelda, oli Elinaste mõtlemise endale ära keelanud. Raamatuga mässates oli Elinale mõtlemine justkui legaliseeritud. Järsk oli Elina lubatud Joonatan nooti iga Elinaga täidetud minutit iga sekundit ning tahtis need minutid ja sekundid venitada nii pikaks kui võimalik. Fotod olid liiga kiiresti valmis saanud, ta tahtis nendega edasi töötada, tahtis endale lisaEline aega. Raal vaikis pikalt. Kas sul poleks juba ammuaegse kõik selja taha jätta, ütles ta siis ettevaatlikult. Elina mõttekam. Ta ei tule su juurde tagasi. Ära lõhu ennast selle igavese lootmisega. Ma ei loodagi, läks Joonatan seepeale turri. Ma tahan lihtsalt hea raamatu teha. Ja fotograaf üürid sobivad sinna paremini kui harilikud fotod. Ma palun sinult kui sõbralt abi. Sul on graafikakoja võtmed, on ligipääs happevannidele ja pressile. Kui sa ei taha aidata, siis ütle, ma mõtlen midagi muud välja, otsin mõne teise koha. Tahan küll aidata, selles pole küsimus, rahustas teda road. Aga ma ütlen sulle, et ära vase peale parem tee saaksid oma asjad alles jaanipäevaks valmis. Polümeer, gravir oleks mõistlikum variant. Jonathan indlal sobiscani. Aitäh. Ma teadsin, et su peale võib loota. Jonathani endast terve nädalavahetuse kilede vaakuma raami v ja ultraviolettvalgusega, et kanda oma pildid polümeerile. Kuus väikest pilti. Kuus väikest plaati. Fotod, mis plaatidele valitud said, kujutasid kõik taimede erinevaid osi. Ühel olid peategelaseks juured, teisel vars, kolmandal kupar, neljandal leherood. Viiendal seemnest võrsub idu. Õiget õite leida oli keerulisem. Kuivõrd õisi oli Joonatan üldse vähem pildistanud. Peamiselt just sellepärast, et mustvalgena on õied vähem kõnekad kui taimede muud osad. Õide võlu seisneb suuresti siiski värvides. Mõned filmirullid tal küll olid, kuid sugugi kõik kaadrid ei olnud tehniliselt hästi õnnestunud. Lõpuks oli Jonathani valik jäänud pidama Heljo troobile. See oli makrovõte õiekobara üksikust õiest. Valgus kumas läbi kroonlehtede, nii et oli hästi näha, kuidas peened sooned õiepinnal moodustavad õrna mustri. Rohkem veel kui hõrki joonte võrk oli teda huvitanud õie sisemus. Ta oli läinud õiele nii lähedale kui võimalik oli tahtnud pugeda õie sisse otse õie südamesse. Kindlasti oli maailmas kuhjaga efektsemaid lilli, fotogeenilisemaid, lilli. Aga Jonathani huvitas just heliotroop. Huvitas helio troobi süda. Esimest korda oli ta seda taime näinud Elina vanaema tagaaias. Elina vanaemal oli suvisel ajal sünnipäev ning aias peeti pidu. See võis isegi juubel olla. Helina tiris Joonatan ja ülejäänud seltskonna juurest kättpidi ära lille juurde ja käskis tal seda lähemalt uurida. Milles ei olnud midagi erilist. See meenutas oma väikeste lillakad õitega võib-olla natuke sirelid. Lill nagu lill ikka. Kohmas Joonatan vastuseks tüdruku küsimusele, mis mulje taim talle jätab ning tahtis minna tagasi peoseltskonna juurde, kus valmistuti kooki lahti lõikama. Aga Elina ei lasknud tal minna. On üks vanakreeka müüt, mis räägib, et kunagi oli see lill vete nümf, Klitia, ütles ta. Või nii, see lahe müüt. Mis seal siis juhtus, küsis Joonatan. Ta sai aru, et ega ta niikuinii loo kuulamisest ei pääse. Juhtus see, et glögi oli kõrvuni armunud päikesejumal Heljasesse ja neil oligi mõnda aega mingi värk. Aga lõpuks jättis Heljasta ühe teise nõufi pärast maha. Teine oli vist ühtlasi küüti õde. Ja ehkki glüdia üritas Heljast tagasi võita, ei tulnud see tal välja. Nojah, seepeale ronis õnnetu klõitja kaljule ja kooris ennast paljaks ning istus üheksa ööd-päeva ilma söögi ja joogita ning vahtis igatses valt kallima poole, ehk siis päikesesse Üheksanda. Päeva järel muutus ta Heljo troobiks. Ja usu või ära usu selle taime õied pööravad end alati päikese suunas, kus iganes parajastiga taevas ei asetseks nagu krüptia, kes vaatab sinna, kus sõidab Heljase päikesevanker. Ilus lugu, tunnistas Joonatan. Ära pane pahaks, aga mulle meenutab ta natuke sind, naeri, selline sind ja sinu valgust. Seal on samuti pea pidevalt õieli, et kust päike paistab ja et kas valgus on ikka sobiv. Ta kallistas Jonathani ja ütles õrnalt. Minu väike veeteni. Nad suudlesid tagasi piduliste juurde nad ei läinudki, vaid hiilisid vargsi aiast minema ning sõitsid Elina juurde, kus kedagi ei olnud kodus. Siis ei võinud Jonatan veel teada, kui väga tulevikku ennustavad, olid Elina sõnad. Jonatan ist saigi sõge õnnetu armastaja heliotroop, kes jääb alatiseks päikese kaarikus sõitva Elina järele igatsema. Renate oli õhtuks väsinud nagu laip. Kogu pildistamine oli veninud mitmeid tunde pikemaks kui algselt plaanitud. Ning seejärel tuli Ellajuga koju viia ellu, kusjuures oleks kodutrepil äärepealt kokku kukkunud. Oli suur õnn, et Joonatan nendega kaasasolija naise kinni püüdis Renato kabineti ukse lukku keeranud ja palunud, et keegi teda segama ei tuleks. Tal oli vaja vaikust ja rahu, et Ella lugu valmis kirjutada. Alguses ei olnud viga. Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Algab üks juba kirjandusklassikaks saanud muhe raamat. Jah, just nimelt Kunksmoor. Meie loo peategelane Ella Valter 88 on selle toreda lasteraamatutegelasega väga sarnane. Mõlemad nad on tugevad ja võluvad looduseusku naised, kelle tõhus tegutsemine muudab maailma meie ümber paremaks paigaks. Ella koduks ei ole küll reaalne saar merelainetes, vaid tillukene korter kesk lõputut linna asfalti, ent samalaadselt kuks moori elupaigaga õitsevad ka siin. Lilled ja oks on valla kõigile abi vajajaile. Aga sealt edasi läks keerulisemaks. Ennelõunane päikesevalgus Ella rohelusse mattunud köögis paneb särama kirkad õied sadade lopsakate taimede kraatsiliste varte küljes. Ella ise istub köögilaua taga, sitked sõrmed põimitud ümber roosilise teetassi, mille kuldne serv sillerdab päikesekiirtes ning naeratab malbelt. Need käed külla, aastatest parkunud ja kortsulised on ometi nõnda noored ja hellad ning aidanud taas elule tõusta. Loendamatul hulgal juba hukatusele määratud hingedel. Ella taimedest kirjutada ei olnud iseenesest kuigi keeruline. Juba ainuüksi kodutute lillede varjupaigakujund oli niivõrd võimas, et pidi kindla peale emme lugejat kõnetama. Kui lisada siia veel taimedega vestlemine ja ürgsed esiemade unelaulud siis ei saanud Ella naiselik ja igikestvalt emalik hoolitseja loomus jätta mitte kedagi külmaks. Kuid hoolivus on ju vaid üks paljudest naiseks olemise tahkudest. Renate tahtis rohkemat. Ta tahtis Ella elu näitel avada kogu naiseks ja emaks olemise spektri tungide naiselikkuse kõige salapärasemad kasse ja tundlikumatesse sfääridesse. Teemasse sügavuti minemiseks oli Grenatel vaja rohkem Ella elu kohta käivat infot, kui tal nende lühikese vestluse jooksul oli õnnestunud hankida. Kasvõi seda, et millised on Ella hobid emme lugejat ometi huvitavad niisugused asjad. Aprillikuu kaanepersoon näiteks harrastas kujundujumist ja märtsikuu emme oli kirglik jahimees, kellel oli isegi karu nahk ette näidata. Ella tegemised paistsid karunaha kõrval muidugi kahvatuvad. Ega tegelikult Renad ei arvanudki, et Ella peaks millestki ekstreemsest huvituma. Ehkki kardisõit on kahtlemata põnevam kui margikogumine. Aga mingi tore lihtne hobi, kasvõi näiteks makramee kaunistaks küll, iga vanadaami. Makramees saab teha ilusaid lillepoti, hoidjaid, millega amplid lakke riputada. Ja muidugi ka palju muud. Renate oli näinud kord isegi üht makramee tehnikas sirmi. See oli tõeliselt võluv naine, kes niisuguse sirmidega riideid vahetab, justkui natukene paistab ja samas ei paista ka. Ning paneb sellel, kes on teisel pool sirmi fantaasia meelikõditav liikuma. Ella võiks küll endale sellise sirmi meisterdada. Renate tundis hästi, Silvi hetkes, korraldab makrameehuvilistele kursusi. Ta kindlasti soovitab Ellale Silvia kursuste peale mõelda. Lausa häbilugu on ta juba varem seda teinud, pole. On täiesti ilmselge, et Ella vajab oma ellu makrameed. Abiteema ei olnud ainus probleem. Raskusi oli ka ellad tundvate inimeste leidmisel. Artikli juures oli vajalik, et keegi Ella lähedane sõber või sugulane ütleks omalt poolt paar sõna või meenutaks mingit humoorikat seika, mis avaks Ellat mõnest vahvast küljest. Ühine rattamatk ja lõkkeõhtul tähistaeva all koos läbielatud katsumused mäetipu vallutamisel või siis hoopis koolipõlves õpetajale mängitud lustakas vingerpuss. Niisugused mälestused vaid ilmestasid Renate teksti. Ent selliseid sõpru ja sugulasi hellal paraku polnud. Eile oli lihtsalt nii ürgvana, et enamik tema tuttavatest oli juba mulla all. Ta oli renevatele andnud küll paari säärase inimese telefoninumbri, kes olid oma lilled Ella juurde hoiule toonud, et ise välismaale sõita. Aga nood ei vastanud ei Renate kõnedele ega ka mitte sõnumitele. Renate oli viimases meeleheites läinud rääkima Ella majaühistu esimehega kuid tolle hinnang ei kannatanud trükkimist. Hull seniilne vanamutt oli mees öelnud. Hetkel on temaga kergem, aga üksvahe ladustada oma maltsa ja pote trepikojas, nii et raske oli seal liikuda. Panime ta üldkoosolekul valiku ette, et üks kahest, kas trepikojas kaovad lilled või lakuta ise. Pärast seda tõmbus mutt pisut tagasi. Lapsi hellal ju samuti polnud, olidki ainult lilled.