Legend. Saade suurest muusikust. Alustades saadet legendaarsest muusikust Leonard töölstenist tahaksin juhinduda ühest meie päevade nimeka lauljat tuumas Hämpsoni mõttekäigust. Kes oli Leonard Bernstein, küsib ta, jätkab. See huvitab mõistagi eelkõige stiili või moe järgi jäid nüüd ja ka tulevikus. Olulisem on küsimus, missugune oli Leonard Bernstein. Teha muusikat koos lenniga, oli minu jaoks kosutav ja joovastav seiklus. See, milline või mis ta oli, on alati olulisem kui kestalisega. Vürst oli ja on tänagi üks tuntumaid Ameerika muusikali helilooja, dirigent, pianist, õpetaja, muusikaline polüklot, kes juhatas teoseid erinevaist, ajastutest ja kultuuridest sünteesis oma loomingus erinevaid stiile ja elemente. Vana juudilauludest jazzini, luues klassikalistele muusika traditsioonidele, vormi selgusele ja kindlale tonaalsusele toetuva ning 20. sajandi muusika rütmide ergastatud ainulaadse helikeele, mis oli üdini ameerikalik. Leonard tõenäoliselt teil oli sündinud suhtleja, vahendaja, vahetu kommunikatsioon publikuga oli tema jaoks olemise ainuvõimalik viis. Küllap poolne tänasegi saate kuulajate hulgas neid, kes tema haaravalt emotsionaalseid, targalt ja fantaasiarikkalt läbi komponeeritud telekompositsioone on näinud, teinud nagu miljonid inimesed kogu maailmas ning sama ka eesti keeles ilmunud raamatut Rõõm muusikast lugedes. Kogenud Bernsteini loominguline pärand helis pildis ja sõnas on hiigelsuur. Tagasivaates tema elule ja loomingule on ajakirjas grammofon ilmunud kirjutise autor Bradley Pämberger öelnud. Esimene omadussõna, millele me mõtleme, kui kaalume tema pärandit, on kirglikkus kohatu ka, mis tema isikut inimese ja muusikuna ikka veel ümbritseb. Mõelda kui seejuures, kes võiks ja suudaks olla või saada tema sarnaseks. Küberstonist on palju räägitud ja kirjutatud, ta on andnud hulgaliselt avatud ja avameelseid intervjuusid neile toetudes temast täna kõnelemegi. Kuid mõistagi on selge, et üks saade ei saa hõlmata elu, mis on olnud nii vaheldusrikas ja tormiline kuin perstenil, kõnelemata tema rikkast andest, mis on leidnud nii mitmekülgset rakendust millele oli perstim keskendunud esmajoones dirigeerimisel. Ta oli 11 aastat New Yorgi Filharmoonikute noorim ja ühtlasi esimene Ameerika päritolu ja haridusega peadirigent kes peagi jätkas hiilgavat karjääri ka kõik eluroopas. Erakordselt ergas ja kergesti ligipääsetav maestro sai kuulsaks oma ekstravagantse ja leegitseva juhatamis laadi ning sageli poleemiliste tõlgitsuste poolest. Enam kui ükski teine muusika Ameerikas pühendus ta klassikapärandi tutvustamisele ja tema nimi sai tuntuks kogu maailmas. Keskendume siis dirigenditööle, aga ei, vaidles Bernstein sageli vastu. Tema olevat dirigent vaid muude tegemiste kõrvalt. Ta olevat peaasjalikult muusik. Võtame siis heliloojat tõstani, kelle teoste loetelus olevat kolm sümfooniat, kooriteoseid, psalmi missasid, ballett, kolm muusikali Oscari võitnud filmimuusika ja ooper. Helilooja, kes on säilitanud tonaalsuse ja ammutab inspiratsiooni oma rahvusest tema sümfooniat ja kooriteoste temaatika reedab autori juudi päritolu. Või kõneleme benstenist pianistist. Mõned neist heliplaatidest, millele ta tõeliselt uhke on, esitlevad teda nimelt pianistina. Mozarti, Ravellija, Šostakovitši kontserdid, Schuberti ja Schumanni klaverikvarteti kvintetti on kõrgelt hinnatud. Või keskendume tema pedagoogitööle, brändesse Ülikooli professor, tangelbudi muusikakeskuse dirigeerimis, kursuste juhataja, vaimustav teleesineja. Tänu temale avastas terve põlvkond ameeriklasi muusikat ja õppis seda tundma. Kontserdid ja nendega kaasnevad kommentaarid olid muidugi tema enese idee. Stiililt olid need lihtsad ja näiliselt nii vabad ja spontaansed, et kuulajal jäi mulje otsekui mõelnuks Bernstein öeldu koha peal. Enese väitel tegelikult nägi ta iga etteaste jaoks lõputult vaeva. Mõned televisiooni esinemised avaldas ta hiljem raamatusse koondatult. Olgu näiteks raamatut pealkirjadega Leonard Bernsteini noorte kontserdid lugemiseks ja kuulamiseks. Rõõm muusikast või vastuseta küsimus, mis kätkeb kuut Harvardi ülikoolis peetud loengut. Ei saa sugugi unustada Bernsteini ka avaliku elu tegelasena tõelise superstaarina Broadway ja Hollywoodi tähtede režissööride näitekirjanikke ja lavastajate sõbranna. Meenutama peaks teda ka moega kaasas käiva radikaalina. On Hamletit piin olla tõeliselt liberaalne uhkaste kort usaselt pärast üht järjekordset avalikku skandaali mille olid põhjustanud tema poolt korraldatud vastuvõtt ansamblile mustad pantrid. Leonard Bernstein oli klatšiveergude lemmika neis ajalehtedes, millel muusikaga väga vähe tegemist käsitleda peensusteni isiksuse eri tahke. Ühes saates on niisiis võimalik siiski lühidalt elulooliselt olulisemast. Nagu George kösswin, jäänul kopland heliloojad, kelle muusikat Bernstein sageli esitas oli temagi pärit vene juudi immigrantide perekonnast. Ta sündis 25. augustil 1918. aastal Lavrentsis Massachusettsis. Muusika juurde tuli ta suhteliselt hilja. Alles kümneselt alustas ta klaverimängu vanemate poolt eriliselt õhutamata. Tema õpetajate ja eeskujude loetelu läheks pikaks. Seepärast nimetagem neist olulisemaid klaverimängus Isabella Vengerova kompositsioonis Ortupiston Harvardis jäänud kopland Küütis Instituudis. Dirigendid Dimitri Metro poolus, Fritz Rainer ja Serge kusse vitski ning Bruno Walter, keda ta viimase ootamatu haigestumise tõttu 1943. aastal kontserdil kaarnegi hoolis asendas. Debliteerides ühtlasi siis ka suurel laval oma tulevase orkestri New Yorgi Filharmoonikute ees. Verstimi kirglik elektriseerib esinemine. Väga nõtke tantsuline dirigeerimis viis leidis kajastamist kõigis New Yorgi suuremates ajalehtedes. Vürstinna karjäär pianistina algas 30.-te aastate lõpus, mil ta esitas enamasti oma teoseid, esines ansamblis Stina ja New Yorgi revüüteatripianistina. Tema tõeline tähelend nii pianisti, dirigendi kui heliloojana algas aga 40.-te keskel. Üksteise järel valmisid siis tema tänaseni suuremat tunnustust leidnud teosed. Esimene sümfoonia Jeremija ning ballett šanssi free, millest hiljem kasvas välja ooper, on metaan linnas teine sümfoonia pealkirjaga ärevuste aeg ja ooper Segaduseta hiitil milles taas hiljem arenes uus ooper mis kannab pealkirja vaikne koht. Esimese sümfoonia pühendas ta oma isale ning teose lõpuosas pealkirjaga lamentatsioon kasutas ta juudi vaimuliku laulutraditsiooni. 1900 viiekümnendail aastail kirjutas Torsten muusika Elia Kazani filmile veepiiril operetti kandiid ja 1957. aastal muusikali Vessaid story. Vaatamata nende teostajad tänaseni kestvale tohutule menule oli Bernstein elu lõpuni arvamusel, et tal jääbki loomata teos, mida ta ise nagu paljud teisedki lootsid ja ootasid tõeliselt suur ja sügavmeistriteos loomisest ja loomisprotsessi müsteerimist, loomingulistest, kõhklustest ja piinadest. Nõnda palju kõnelenud vürstinna heliloojast sõber, need Roorema löönud, et ehkki tema teostes on palju rituaalset teatraalsust, ei hooma neis alati parimat muusikat. Tema suurimate teoste kolmanda sümfoonia ja ooperivaikne koht, koe Plays läbikukkumine ei kahelda aga teiste teoste väärtust. Üheks selliseks on Platoni pidusöögist inspireeritud tõsine samas Virtoostlikult efektne kontserdiks serenaad sooloviiuliga. Teose esiettekanne toimus Itaalias lasenitse teatris 1951. aastal. Iisraeli Filharmoonikute aisakesterniga. Hilisema ettekande ja plaadistuse jaoks leidis Torsten endale veelgi säravama partneri Gidon Kremer. Börsteni rahvusvaheline tuntus pianistina sai alguse 1946. aastal Londonis kus ta sealse filharmoonia orkestriga mängides dirigeerides esitas ja plaadistas moristravelli klaverikontserti keedumida ta hiljemgi palju kordi esitas. Tõstsin nii suurepärane pianist on väljaspool kahtlust. Tema Ravelli tõlgitsust on kõrgelt hinnatud. Tõusmist suurte Virtooside hulka ei seadnud ta ka endale kunagi eesmärgiks. Kuulakem, mida pöörlisten kõneles oma mitmekülgsuse sest oma eesmärkidest alustades dirigenditööst. Küsimus on selles, et ma ei või kõnelda kui dirigent. Mina nimelt ei olegi dirigent ja kui siis dirigent muude tegemiste kõrvalt olen kogu päeva tegutseb muusik, kellele juhatamine on samasugune töö nagu komponeerimine õpetamine või klaverimäng. Jagan inimestele kõike, mida muusikast tunneme, sellest tean. Kui kriitikud suhtuvad minusse eitavalt ja väidavad mind liialdavad, midagi liiga rõhutavad või toonitavad, võin möönda, et selles on iva. See on tõsi. Nii ma teengi, kuulates oma plaadistusi objektiivselt, aga täielik objektiivsus on ju võimalik. Saan ma ise ka aru, kus liialdan, kus rõhutan basse või toon esile kõrval häält enam kui tarvis. Aga ma armastan seda kõrvalhäält ja tahan, et ka kuulaja seda märkaks. Jagamine see on minu puhul kogu küsimus sama kompuleerimisega, kui peaksin istuma toas, vaata ma muusikat oma tarbeks teadmises, et keegi seda kunagi ei kuule ega sellest hooli ei saaks komponeerida. See huvitaks mind. Samuti on nii, kui ma mängin klaverit või vaatan päikesetõusu või kuulan mõnda nalja. Üksi päikeseloojangut vaadates seda nagu polekski. Midagi pole olemas, kui ma ei saa seda kellegagi jagada. Dirigenditee algusaastatest peale on Bernsteini repertuaaris olnud eriline koht Ameerika heliloojate muusikal. Umbes pooled tema 500-st heliplaadist sisaldavad nende loomingut. Siit leiame George Köösmini Charzalsi, keda ta eriti armastas Roy Harrise, Williams summani teavitaja Lundi sõnul Paberi Lucas fossi, Morton Feldman i ja paljude teiste vähetuntud seni esitamata või äsja valminud teoseid. Helilooja neurooremad kirjutas järgmist. Minu teoste esiettekanded on näidanud, et kui minust heliloojana saab Lenny, siis tema dirigendina samastub minuga tema ainevahetus ja vereringe justkui ühineksid minuga. Seda arvamust on jaganud teisedki helilooja. Terrigeerimis kunstist kõneldes alustab Holstein enamasti juttu hoopis kaugemalt ootamatust rakursist näiteks mul teatud tundlikus inimeste suhtes. Ma suudan märgata, et kui neil on mure või kuulda ridade vahelt nii-öelda kolmanda kõrvaga mul veidi taipu psühhoanalüüsist, sest mul on olnud kohutavaid depressiooni ja muidki erilisi probleeme. Ma ei ole küll käinud analüüsi kursustel, kuna ei viibi kunagi piisavalt kaua ühes kohas. Aga ma olen üritanud alustanud ja peagi sunnitud lõpetama või vahetama psühhiaatrid. Mõni neist on olnud liiga rumal ja mõni liiga kidageen ikkagi kuulus patsient. Nonii miski aina luhtus või pidin kusagile jälle sõitma. Ometi õppisin nii mõndagi. Pealegi olen lugenud märkimisväärsel hulgal Freudi Jungi aadlerit ning kõnelnud neist asjust paljude inimestega. Peamine on see, et mul on taolistele asjadele hea nina. Minu suur juudi nina haistab kohe, kui kellelgi on raskusi, mida ta tahab alateadlikult varjata või kui asjad on hoopiski teisiti, kui nad näivad. Arvate nüüd, et kaldun taas kõrvale, kuid kõik, millest räägin liitu peamisega ehk mõistate, miks ma ei või teile rääkida üksnes dirigendina? Dirigeerimise müsteerium on sama suur kui kõik muusikalised müsteeriumid. Mõned dirigendid ütlevad erilisel kiirgusel polevat mingit tähtsust, et kõik sõltub taktikepist. See küll ei pea paika. Või et küsimus on autoriteedis, et dirigent peab kontrollima muusikuid, peab valitsema Morrie. Ma ei ole kunagi pidanud taolistest arutlustest. Muusikud on minu kaaslased ja olukord orkestris on sama, kui teeksime kammermuusikat veidi suuremates raamides, kus üks peab tegema lõpliku otsuse. Põhjus, miks ma armastan dirigeerida on selles, et ma armastan neid, keda juhatan ja neid, kellele mängime. See on suur armastuse lugu, milles osaleb üle 100 inimese. Uskumatul kogeda seda, kui me kõik hingame samas rütmis elame samas pulsis seal midagi käsitlemata. Eriti siis, kui kõik on ühtselt häälestunud ja sünnib see salapärane miski. See ongi dirigeerimise suurim müsteerium. Komponeerida seal on hoopis teist elu. Kuna olen siis täiesti üksi. Kusagil meeltes on aga potentsiaalne kuulaja. Asjaolu, et ma komponeerin, laseb mul kogeda ka juhatamist teistmoodi. Küsimus ei ole selles, kas ma mõistan seetõttu muusikat paremini. Olen kindel, et mõnelgi dirigendile on parem analüüsioskus. Kuid minu võime? Ei, see pole õige sõna. Minu vajadus samastuda heliloojaga on automaatne. Tema stiil avaneb mulle vahel. See on teadagi vaidlustatav küsimus. Me võiksime börs tehnika diskuteerida. Mõned dirigendid leiavad, et just peensusteni teonüüdlasliku tõlgitsused Beethoveni üheksandast Võifideeliust või mõnest Haydni missast ei lähe kuidagi kokku nimetatud heliloojate stiiliga sest rangelt klassikalised raamid täidab Torsten ülimääraste tunnetega. Kuid nagu kõigi tõlgitsuste puhul, on võimatu tõestada, kas õigus on tõenäoliselt või tema kriitikutel. Ma ei ole küll kindel, et on olemas midagi säärast kui dirigendi nägemus. Ainus nägemus on helilooja nägemus samastumine muusikaloojaga sel määral, et tekib tunne, nagu oleksin teose ise loonud. Kui tutvun uue partituuri ka esmakordselt, loen selle kõigepealt läbi, kuid põnevus või detektiivloo, et näha, mis selles toimub. Issand hoidku seda põnevust, mis juhtub nüüd, mis sünnib edasi. Kuidas lõpeb teine ja kolmas osa, milliseks jutt osutub. Seejärel, kui teose põhisündmustik on selge, alustan taas otsast peale ja analüüsin partituuri, üksikasjalik ei jäta meelde taktaktilt ega fraas fraasilt vaid pelgalt analüüsib mälusse, talletub kõik iseenesest, mida parem partituur, seda hõlpsamini ja seda rohkem on sealt õppida. Leonard Bernsteini rahvusvaheline dirigendikarjäär algas 1948. aastal mil ta juhatas esimesel pikemal Euroopa turneel orkestreid Münchenis, Budapestis, Viinis, Pariisis. 1953. aastal juhatas ta esimese Ameerika dirigendina las skaalas rubiini ooperit, me tea, Maria kallasega nimirollis. Versteni ooperirepertuaar ei olnud Muuga võrreldes väga ulatuslik. Suuremat tähelepanu pälvis ta Verdi falstafiga Viini riigiooperis, tiitrifisher diskauga nimirollis ja samas ka Richard Straussi roosi kavaleriga aastail 1966 ning 68 ning pisut hiljem Beethoveni Fideeliuga teatri sander viin. 1970. aastal juhatas ta Metropolitan Opera maskanni talupoja au ja kaks aastat hiljem samas pise Carmenit Merilin Horniga nimirollis. Carmeni plaadistus pälvis Grammy auhinna ja sajatuhandese tiraaži läbimüük oli tollal sensatsiooniline tulemus. Torsten on juhatanud paljusid orkestreid nii Ameerikas kui Euroopas, pass, kuid eriti olulised tema jaoks olid neist kolm New Yorgi ja Iisraeli Filharmoonikute kellega koostöö kestis ligi pool sajandit. Koos Viini Filharmoonikute ka algas 60.-te keskel. Vürsti ise on öelnud, et see on klassikaline näide vastandite külgetõmbejõust. Tema armastas konservatiivseid ise teadvaid viinlasi ja nemad teda avatud vabameelset sütitavad. Heljalamate pooluse raamatust. Maestro leiame börsteni värvika meenutuse Viini algusaastatest. Kord lõunalauas liitus meiega üks põrsteni tuttavatest ja kui kõnelesime maestro tippsaavutustest nimetas too muuhulgas ka valssi viiniveri. See hämmastas Bernsteini suuresti. On tore, et seda ütled, sest plaadistates Straussi valss, marsse tuliviini sõber, kes oli minu abidirigent New Yorgis ja ta ütles, et teda hirmutab see, kuidas ma juhatan Radeski marssi ja viiniverd. Ta väitis, et minu tempod on liiga aeglased, mitte keegi ei mängi neid Viinis, nõnda. Mina jäin aga kindlaks, juhatasin marssi väga aeglaselt ja väga elegantselt, sest mul oli kogu aja meeles paraad Hispaania ratsakooli hobustega. Ja ma sain viinlastelt hiljem mõned kirjadki, kus kinnitati, et lõpuks on ometi keegi, kes esitab Radetski Marsi õied. Kokkupuude miinitraditsioonidega on pärit aastast 1968 kui mind kutsuti riigiooperisse juhatama roosikavaleri. Põrnitsesin teatri juhtkonda ebausklikult ja küsisin, miks peaksin mina seda tegema. Armastan teost, teadagi, aga seal viinilikum kõigist ooperitest rikas murdeisti kohalikust kõnepruugis, mida minul on võimatu mõista. Isegi taksojuhid tunnevad paremini. Ooperi juhtkond jäi oma pakkumisele kindlaks loomult jultunud ja hull, jultunud nagu olen, ma nõustusin. Ja oli see vast uhke kogemus. Tähtsaim osa selles ooperis, orkestrile, kes oskaks kui peast ja vaevalt isegi vaatas nooti, kui ma palusin 10 proovi, olid mängijad raevus ja kinnitasid, et tunnevadki igat nooti jäiga sõna ooperi sünnist alates. Lisaks kõigele olevat neil kõikvõimalike pisikesi traditsioone, mida mina mõista kee teadvat. Näiteks Niina kadentsis, kus kogu orkester laulab. Sest rolli on tavaliselt saanud mõni hääl, kaotav sopran, kes omadega enam puhtalt välja ei tule. Ja orkester peab teda aitama, nii et kõigil on lõbus. Neid traditsioone ma ei teadnud. Küll tundsin ma muusikat. Esimeses proovis orkester raevu tses. Mina kuulutasin, et nüüd alustame otsast peale ja harjutame absoluutselt kõike. Mängijad vastasid, et see on naeruväärne. No ja mis kohe selguski. Nad ei suuda mängida kahte taktigi õigesti või vähemalt nii, nagu Strauss oli kirjutanud. Nad mängisid peast ja nii mustalt ja hoolimatult, et pidin üksikuid kohti nühkima ja kohendama, sest just detailid teevad selle ooperi nii vaimustavaks. Pikkamööda hakkas orkester mõistma, kuidas roosikavaleri mängida võib. Siis jõudsime teise vaatuseni valsideni ja eriti muidugi Herg avalierwalzini. Proovi vaheajal tuli mu juurde üks aldimängija, seletas, et Viinis on komme mänginud valssi teise löögiga pisut viivitades jajaa. Nii vastasin mina. Viis minutit hiljem koputas uksele keegi teise viiulirühmast ja seletas, et Viinis on komme mängida teine löök veidi varem ja jätta väike paus enne kolmandat lööki. Ahsoo noogutasin mina. Tema järel tuli klarnetirühma kontsertmeister, kes pakkus asjast oma arvamuse. Nii et põhimõtteliselt ei olnud neil ühtset käsitlust sellest, kuidas viini valsi mängitakse. Või õigemini neil oli 100 erinevat ideed. Läksin siis mõnessegi kohvikusse ja kuulasin valssi vaid kvartett. Needki tundusid olevat eri meelt ja mängisid just nõnda, kuidas heaks arvasid. Lõpuks otsustasin teha ikka nii, nagu olin alustanud. Esimest korda elus olin tõesti türandlikki autokraat, need dirigent ja deklareerisin. Pidage nüüd kõik suu kinni ja teen mida ma tahes teie jälgite mind. Esimese vaatuse lõppedes tuli Straussi poeg lava taha ja kinnitas, et ei ole kunagi kuulnud midagi taolist. Tema isa oleks olnud ka väga rahul, ehkki ta ise ei oleks sel moel juhatanud kõigi nende piirangute tõttu, mis ta oli enesele seadnud higistamise vältimiseks. Seda kõike oli ma juba varem frits Rainerilt kuulnud. Kõige sagedamini seostatakse Leonard Bernsteini nime New Yorgi Filharmoonikute kad kelle muusikadirektorina tegutses ta küll vaid 11 aastat 1958 kuni 69 kuid oli nendega tihedalt seotud juba alates oma debüütkontserdist 1943. aastal kuni elu viimaste päevadeni oktoobris 1990. Ligi pool sajandit ja poolteist 1000 kontserti. 1969. aastal pälvis ta orkestri audirigendi tiitli ning ta on kinnitanud, et seda kollektiivi pidanud alati oma orkestriga üks ükskõik kes tahes nendega ka töötaks. Just Bernsteini ajal saavutas New Yorgi filharmoonia orkester oma tipptaseme, mida demonstreeriti arvukatel ühistel kontsertidel ka kogu maailmas. Orkestrit vormides hakkas persti selgepiirilisemat kujundama oma repertuaari ning suunama kuulajate maitset. Juba eelpool loetletud Ameerika heliloojate kõrval hakkas ta esitama ja plaadistama klassikuid ning Ameerikas vähetuntud Euroopa heliloojate näiteks karniilseni ja Jean Sibeliuse teoseid. Sõlmusid pikaajalised lepingud kahe suure plaadifirma CBS-i, nüüdse soni, klassikali ja Deutsche grammofoniga mis ei välistanud koostööd teistegi firmade ja filmi- ning telekompaniidega. Umbes 200 erinevat telesaadet ja kontsertfilmi on selle tõenduseks. Esimesena Ameerikas ja ühena vähestest Euroopa dirigente silmas pidades. Plaadistas börs teinud kõik Gustav Mahleri sümfooniat ja orkestraalsed laulutsüklid. Torsten kõneles. Võib oletada, et dirigendile on kõige kergemini tõlgitsetab helilooja Gustav Mahler. Mõtlen siin asjaolu, et on raske eksida tema soovide suhtes sest ta viitab partituuris kõigele üksikasjalikult. Muusikat on üsna raske noodistada sellisena, nagu ta kujutluses kõlab. Maaler, kes ise oli dirigent, ei märkinud partituuri ainult kaarestiku, mida iga helilooja tavaliselt teeb vaid hulgaliselt ka sõnalisi seletusi. Näiteks üheksas sümfoonia, mida tal endal ei õnnestunudki juhatada. Tema suurim sümfoonia on täissõnalisi sele. Tõsi, teose viimane lehekülg mahukaim, võimsam lehekülg, mida ta üldse kirjutanud kujutledes surma, isiklikku kogemust, sellest tundest, kui kõik hakkab hääbuma. Nonii, selle viimase lehekülje tempo märku Verlanza väga aeglaselt ja sel puhul, kui keegi ei peaks seda mõistma, lisab ta veel Adžissima. Lehekülje ülaserval seisva Adžissima ja lõputaktide vahele mahub veel seitse sünonüümi kokkuvõttes väga aeglaselt. Peale minu juhatas seda keegi teine nõutavalt aeglaselt ja siis ütlevad paljud, et ma liialdan seal. Rumalus. Maaklerit ei saagi liialdada. Dirigeerides ükskõik mis sugustama sümfooniat, tuleb seda teha kogu keha, südame ja hingega. Ja selles ongi teatud risk, tuleb veendunult juhatada see viimane lehekülg, kus muusika raugeb sellises tempos, mida peetakse võimatuks nii aeglaselt, et seda on juba võimatu jälgida ja siin on kogu saladus, tuleb juhatada nii, et muusika kaob kätest. Mozarti muusikaga ei saavutanud börstin enda sõnul alati täpset sünkroonsus väites, et Mozart on nii dirigendile kui pianistina raskelt avatav helilooja. Ärge kahelgi minu sõnades on just nii, et kui harjutan mõnda tema klaverikontserti, jõuan taas veenduda, et Mozartist raskemat ei ole olemaski. Kuid siis võib juhtuda ka nii, et mängides näiteks Schuberti, olen taas seda meelt, et pole midagi raskemat suubratist. Siiski Pean tõdema, et Mozarti kontserte harjutanud kauem kui midagi muud. Vürstinna, Haydni sümfooniat, tõlgitsused, nende hulgas kõik Pariisi ja Londoni sümfooniad on leidnud aga väga positiivse vastukaja. Haydni uurija Robin sland väitis koguni, et börs on üks paremaid kui mitte parim Haydni interpreet. Ta juhatab Haide teoseid otse missionäriliku innukusega. Selgelt ja jõuliselt. Börsteni vahenditus musitseerimisel publiku ees. Samasugune intensiivsus kandus loomulikul viisil ka stuudiosse, muidu sageli niisteriisesse atmosfääri. Orkestrid on kõnelenud sellest eriliselt kuumast õhkkonnast, mille ta oskas salvestustöö luua. Kontrabassimängija uurin Braieli sõnul nagu kõik suured dirigendid tahtis ta, et sa annaksid talle südame. Ei piisanud, kui mängisid loote korrektse võte ja rütmiga. Ta tahtis orkestrantide ja dirigent jagaksid tundeid, mis kanduksid edasi ka publikule. Ta tahtis, et me tunneksime seda, mida tema tundis muusikas peensusteni viimastel eluaastatel tema tööind ei raugenud kuid tema maailma nägemine omandas tumedamaid toone. Ta hakkas endale muusikas lubama ebaharilikke äärmuslikke temposid, mis pahandasid produtsente ja häirisid kriitikuid. Ometi tema karismaatiline lavastiil kaasahaarav vaimustus muusikast. Tema ebatavaline isiksus haaras publikut endiselt. Minu elu ilma muusikata on mõeldamatu muusikailma eluta akadeemiline. Minu kontakt muusikaga. Onandumine kinnitas pöörs tennise. Peagi pärast Leonard Bernsteini surma, 14. oktoobril 1990. aastal alustas plaadifirma Sony Classical suurprojekti 100-st CD-st koosneva plaadisarja väljaandmist mis sisaldab üle 500 suurema või väiksema teose salvestusi, nende hulgas ka seni avaldamata, mis on tehtud ligi veerandsaja aasta jooksul. Leonard Bernsteini ja peamiselt New Yorgi Filharmoonikute ka koostöös ning pühendatud dirigendi elutööle ning orkestri 150.-le sünnipäevale. Selle projekti õnnestumise juures Sony Classical eriti uhked tähelepanule, mida osutas neile Uuelsib prints Charles, kelle maalidega on kujundatud plaadiümbrised ja nende kaaskirjad. Tõeliselt kuninglik väljan. Legend lennist suurest muusikust, Leonard Bernstein ist elada. Saator legendaarsest Ameerika muusikust Leonard pöördustenist tegi Maia Lilje. Börstini dirigeerimisel kõlasid katkendid tema muusikalist Vessaid stoori esimesest sümfooniast, Serenaadist, ravilli klaverikontserdist, G-duur börstinisoleerimisel. Ainult koplandi süüdistab palatside kevad Carl Nielseni neljandast sümfooniast, Joseph Haydni 100.-st ja Gustav Mahleri üheksandast sümfooniast. Saate salvestus, Katri maadik.