Laupäev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vanem õnnik Uusen oli igapidi ja igas asjas vanameelne. Tütre pulmas pidi kõik arvadelt nõnda peetud, saame nagu see enne suure sõja hakatust Liivi orduriigi kuldsel ajal olnud ainult see maha arvatud, et pulmi mitte nagu muidu enamasti linnas ei peetud, vaid kodumõisas. Kõik Harjumaa mõisnikud olid pulma kutsutud. Seda elu ja liikumist, seda uhkust ja toredast. Seda ülekullatud viletsust, mis sel laupäeval, kui metsalaagris näha oli. Rüütlid junkrud olid toredas piduriides kuldkettide ja sulgedega ehitud. Nende hobuste rakmed välkusid päikesepaistel, nende prouad ja preilid olid pärlite kulle kalliskividega nii raskesti kaetud, et ehete koormal vaevalt jalul jaksasid seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest varandusest vähemalt mõned läikivad riismed järele on jäänud. Pärast lõunat kui mõisas õhtuseks sööma ja jooma piduks laialdasi ettevalmistusi tehti ratsutasid kõik rüütlisoost meesterahvad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist välja ja kogunesid lageda välja peal ühe vana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas. Ja selle järgmiste sõnadega lõpetas. Kõrged Jaulised rüütlisoost, härre Keiunkrud. Meie armsa seltsilise vahva Hansman Rispiiterje, tema pruudi, ilusa ja viisakapreili Agnes von nõnnik Huuseni auks. Olete siia kokku tulnud. Sellepärast palun teid sõbralikult, et neid kristlikke pulmi ristiinimese viisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellelgi teise vastu mõnda vana viha või vaenu, siis jäägu see siin paigas meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita, tahab see tõstku käsi ja tõota, kui sõna pidada. Kõik tõstsid käed üles ja tõotasid pulmas rahu pidada. Siis sõitsid need trummide ja pasunatega püsse, paugutada mõõku, kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksid nad suure lahingu võitnud. Kaks korda ratsutasid mõisa palkuni eest läbi, kus Agnes täies pruudi ehtes teiste naisterahvaste keskel seisis, eratsenikude peale vaatas. Siis jagunesid kõik ratsanikud, kahte salka. Üks peigmehe, teine pruudi auks ja nooremad algasid mõisa õue peal võidumängunööride, odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed, sulased kogunesid mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid ja pilkasid kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini kohas pealtvaatajate naer, kui Hansman Rispiiter, keda Telviga odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Keda nähes tõusis Agnes järsku üles ja läks Balkanilt ära. Agnes tõttas üksipäini oma kambrisse, kus ta nõrkadest hoolile langes. Süda oli raske, pea segaseid mõtteid täis. Tal oli üksainukene selge tunne. Pahameel Hans von ris Piiteri vastu. Agnes oli kui ilmsüüta laps valju isa ja õrna ema hoole all üles kasvanud. Ta ei tundnud seni muud häda ega õnnetust, kui seda, mis sõja läbi sündis. Sõjaheda tundis ta küll põhjalikult, sest ta oli just niisama vana kui suur Liivi sõda. 18 aastat. Kõige vähem tundis Agnes omaenese südant. Agnes teadis niipalju, et neiud, kui nad umbes 20 aasta ümber vanaks saanud vanemate tahtmist mööda mehele lähevad, tehakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma mõise, elab seal lustlikkalt. Kui aga sõda lubab. Koos elades pidi nõndanimetatud armastus iseenesest tulema ja see oli Agnese meelest üsna loomulik, sest tänini oli ta ju kõiki armastanud, kellega ta koos elas. Isa, ema, surnud venda, sugulasi, oma hoideid, isa, jahikoeri, tädi Matilde, valgeid kassi ja mitmeid sulgloomi. Jonkurespiiter ei olnud näo poolest ilus, ei ka mitte üleliia tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure varanduse ainus päri olla, kellele isa pealegi oma verivaenlase vangi võtmisest suurt tänu võlgu oli. Igapidi oli respiiter vähemasti niisama hea kui mõni teine kosilane. Miks ei pidanud Agnes teda meheks vastu võtma? Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometi enam vaja oli kui isa tahtmist. Ta aimas tumedesti, et ta Hans von Rispiiteri iialgi ei või armastada ega temaga koos elades õnnelik olla. Veel enam ta tundise Trispiiter temale otse vastumeelt oli. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusi, mis peigmees tema meelest Ailaks tegid vaid andis oma tundmusele maad ja see tundmus, ütles Hanson. Valelik, vilets, hoobleja näo poolest inetu, jõu poolest märk. Ühesõnaga mitte nii, nagu õige meesterahvas peaks olema. Agnes. Hüüdis isa hääl ukse tagant. Agnes karges kohkudes pysti. Aga ta ei kostu mitte kohe hüüdmise peale. Esimest korda ärkas kangekaelsus vastupanemise vaim tema lapselikust südames. Mis pärast sundis isa teda vastu tahtmist mehele minema? Uks läks lahti ja vana männik Huusem pistis pea prao vahelt sisse. Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes? Kas ma tohin sinuga sõna rääkida, isa? Küsis Agnes kartlikult. Hohoo, millal sa seda siis pole tohtinud? Küsis männikus on heas tujus ja astus tuppa. Mis sul on tütrekene, sa oled näost kahvatu, otsa esineb kortsus huuled vingus, mis tähendab. On siin keegi pahandanud või mõtled sa nii sügavasti tulevase abielumuredele? Agnes surus ennast nagu kaitset otsides ise rinna vastu ja ütles meelitades. Ma olen rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Pea on segane. Anna mulle head nõu, paisa nooo. Kas sa usud, et Juncker niisugune mees on nagu näiteks sina oled hohoho naeris Münnik Huusem. Veider küsimus. Ega ta ometi naisterahvas ei ole? Ma tahtsin ütelda, kas ta nii vahva, nii aus, nii õiglane, nii hea. Mis veel? Ühesõnaga, kas ta on selle vääriline, et Kaspar von männik Huuseni väimeheks saada? Lõpetazarnes vahvasti oioi Aksnes imestas vana rüütel. Kui ma teda ise oma väimeheks olen valinud, juuda siis ikka ka selle suure auvääriline on. Või on sul selle kohta vahest midagi kahtlust? Mul ei ole veel aega ainult teda ligemalt tundma õppida, seda parem, see ei ole ilmaski hea, kui noor tütarlaps meesterahvas ligemalt tundma õpib. Ka siis mitte kui sellest meesterahvast, tema tulevane abikaasa peab saama. Abielus, on neil küllalt aega teineteist ligemalt tundma õppida. Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis? Tüdruk, tüdruk, kus sa need imelikud mõtted võtad? Hüüdis vana rüütel pead angutades. Niisuguseid sõnu pole ma veel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda teada teie kokku ei sünni? Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hea mõtte leidnud. Haa, maakene aimama, miks sa oma kalli peigmehe peale tusane oled. Sa oleksid hea meelega näinud, et ta teiste noorte meeste seas kõige tugevam ja osavam oleks olnud. Pailaps ära üleliia kurvasta. Pisuke äpardus võib igaühel juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksid, kes korra sadulast maha lennanud, siis ei saaks nad iialgi mehele. Aga kui ma mehele ei tahagi minna, ütles Agnes järsku. Nõnnigruusem pahvatas suure häälega naerma. Sa ei tahagi mehele minna? Külma neid tüdrukuid tunnen, arvasin sind teistest tütarlastest targema otsekohesem oleva, aga nüüd ma näen, et te kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasevad endid Veljo altari eespooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah, ütlevad neitsile häbi on hea ja kallis asi. Aga igal asjal olgu oma mõõt. Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida, ütles Agnes uhkusega. Tühi jutt, sõnakõlks, miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda ka? Siiamaani olen ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu kassikene palava pudru ümber. Ma näen sõlgipita midagi südamel, muidugi mõni tühiasi, aga neitsile häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, temale selgesti tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke. Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõkke välkuma hakanud viimasele küsimusele kunstist aga selge kindla häälega. Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks. Isa vahtis pärani silmil tütre otsa. Ta teadis, et tütrel omajagu kindlat tahtmist või kangekaelsust oli, millega ta, kui vajaka isa üle valitses. Ja praegu oli Agnese nägu nii tõsine, tema pilk nii vali, et vahva rüütli süda rinnust silmapilguga värisema lõi. Agnes Agnes, mis sul arus on, ütles ta noomivalt. Sa nõuad täiesti võimatut asja ja ei tea isegi, mispärast sa seda nõuad. Mõtle ometi, mis see tähendab. Pulmad on juba alanud, pidu valmistatud, võõrad kokku kutsutud ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette, astume kuulutama, minge kõik koju. Teil ei ole siin midagi tegemistest, pulmad on tule vaja peale edasi lükatud. Mis ütleksid inimesed selle kohta, kelle silma julgeksin ma siis veel vaadata? Ma läksin igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisusest teotide naeruks tehtud. See ei oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellelegi naer karta, aga mõtle, mis sinust enesest arvama hakatakse. Mis siis? Kogeles Agnes, keda isa Haulised sõnad ja tõsine nägu kohe jälle araks tegid. Oh, Agnessa ilmsüüta ingel, õhkas männik Uusen südamepõhjast. Kui vähe sa tunned veel meie kallist mõisnikute seltsi, nende kurje mõtteid ja veel kurjemad keele peksmist. Igal sündmusel on oma põhjus ja kui põhjust kohe silmaga ei nähtud, siis hakatakse seda otsima ja arutama. Jäävad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtava põhjuseta pidamata, siis pääsevad jutud lahti. Missugused jutud, küsis Agnes järsku. No näiteks nagu läxinuerryspiiteri vahele keegi teine meesterahvas, pugenud, keegi teine meesterahvas korda Sagnes kohkudes, nüüd ehmatad isegi ära, naeratas vana rüütel südamepõhjas omakorda läinud kavalusele rõõmustades. Maailm on kuri ja mõtleb ligimest hea meelega kurje. Liiatigi siis küsi ligimene noor naisterahvas on, läheb pruutpaar ehk abielupaar enneaegu lahku ilma põhjused kõige maailma selged oleksid, siis langeb kahtlus ikka esmalt nõrgema poole peale, nagu oleks tema kuidagiviisi õigelt teelt kõrvale eksinud. Seda ei pea keegi mõtlema, ütles Agnes järsku peatustes uhkesti. Unustan minu palve ära, isa panen tõesti nüüd isegi, et rumal laps olin ja võimatut asja unustasin. Olgu see sulle tulevikus õpetuseks, lõpetas Männik UusM pühalikult ja andis tütre puhtale valgele otsaesisele suud. Agnes läks jälle Balkanile teiste naisterahvaste sekka, kes küsimustega ta peale tormasid, kus ta nii kaua viibinud. Ta vastas pealiskaudselt. Ta nägu oli kõrki külm. Kordagi ei eksinud ta pilk sinna külge, kus Gaabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge mehise kujuga kõigi naisterahvaste pilgud enese peale tõmbas. Ütlemata ilus ja ütlemata uhke mõtles Gaabriel kena pruuti silmates. Päris vürsti tütar. Ma ei usu, et ta Rispiitrit armastab, aga veel vähem võiks ta armastada inimest, kes seisuse poolest temast karva väärt madalam on. Õhtul algas suur joomapidu, milles terve mõisameeste leer osa võttis. Mõisasaalides priiskasid, kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arvu poolest vist rohkem oli kui alamaid ja telkides lamasid lihtsõjamehed vahutavad, kannud käes õllevaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terves mõisas ega laagris vist ühtegi selge mõistusega meest leida vahest ainult Gaabriel maha arvata. Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja jälestusega. Olid need lällitavad näägivadi norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa nende ees väriseks. Gaabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Münnikuusen polnud tütre rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks lasknud teha. Värske rohu ja lillede lõhn lehvis tulijale meelitades vastu. Gaabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Homme rändan edasi, mõtles ta, uinudes tühid templit siia vahtima, jäin olema tõesti veel nii lapsik, et seda upsakad tüdrukut teist korda näha himustasin. Mina, kes ma oma 27 aastat auga turjal kannan, olen siis veel nii halb ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Veider lugu, et ta just sellele totrale Rispiitrile läheb. Aga mis minul sellega, asja. Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see üks puhas. Selle karmi mõttega jäi Gaabriel rahulikult magama. Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui valige ära ja püssi paugutada. Unest äratasid. Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis, tülitsevad, nagu seda selleaegsetes pulmades sagedasti juhtus. Märkas aga varsti, et käramite mõisast vaid laagriplatsilt tõusis. Mõisaakende taga olid tuled kustunud, seal valitses täieline vaikus. Kära kasvas ühtepuhku suuremaks, püssipauku ta vahele oli nüüd kar rauakolinat selgesti kuulda. Korraga tungis vali hädakisa Gaabrieli kõrvu. Põgenege põgenege venelased laagris. Nüüd oli asi selge. Venelased paides olid kuidagiviisi Kuimetsa peetavast peost haisu saanud ja mõisameeste joovastust kasuga tarvitades. Öö ajal laagri kallale kippunud. Gaabriel oli kahevahel. Kõige parem nõu oli jalad kaenlasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma. Ootama valvama. Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Äkitselt tuli kaadrilile uhkel rüütlipreili jälle meelde. Ja nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kui ta suurte sammudega mõisa poole tõttas, klirisesid mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gaabrilist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja see tegi sissepääsemise täitsa võimatuks. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gaabriel arvas junkur Rispiitri ära tundvat. Kena peigmees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab, mõtles Gaabriel hambaid kiristades ja Riisbiitorile rusikat järele raputades. Äkki kõlas teise korrapealt vali kiljatus. Gaabrieli kõrvu. Ülespoole vaadates nägi ta palkuni peal valget kuju kummavat. Ühtlasi märkas ta, et aia poolt kitsas keerdtrepp palkkolileviis. Gaabriel jooksis viivitamata trepist üles. Kes seal on? Karjatas Agnese hääl talle kohkunult vastu ja valge kuju sirutas käed tõrjudes välja. Hea sõber, kostis Gaabriel pool valjusti. Ma tahan teid põgenema aidata, preili Agnes, kas lubate? Kus mu isa? Küsis Agnes ahastades, seda ma ei tea. Vaadake, kuidas kõik põgenevad, vahest on ka rüütel möni kuuse nende seas, mõtelge enese peale, preili Agnes. Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis minu isaga. SÕNA tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasid karedad sõnad tundmatus keeles. Kas tahate venelaste kätte sattuda, ütles Gaabriel peaaegu ähvardavalt. Ei, ei, karjatas Agnes värisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noormehe tugevast käsivarrest kinni. Gaabriel võttis neiu nagu väeti lapse kätele, jooksis trepist alla aiast läbi raudse jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud hädavaevalt pääsest oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi lagedale väljale, kus mustad varjud üksikult ja salgakaupa liikusid. Pange nüüd mind maha, palus Agnes sosistades. Gaabriel kuulas kuigi kahetsedes sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumedas juba paarikümne sammu pärast kukkuse Agnes valusasti hoiates põlvili. Mis viga, küsis Gaabriel. Ma lõin jala vastu kivi, oigas Agnes. Teie olete paljajalu, preili Agnes. Mitte üksnes paljajalu, vaid ka. Kaugemale ei suutnud Lagnes rääkida. Häbi, lämmatas ta hääle. Ta väeticoli ju voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata, kiskus Gaabriel oma pika ülikuue seljast. Mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles, küsis siis alles luba. Kas tohin teid nüüd jälle kanda? Agnes noogutas tummalt pead. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte tahtmist selle tugeva ja ühtlasi nii viisaka mehe vastu tõrkuda. Magusjoovastus tõusis talle pähe ja silma pilguks unustas ta kõik selle hirmsa ööõnnetused. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest veel enne, kui nad metsa jõudsid, hakkas punane kuma põgenejata teed valgustama ja tagasi vaadates nägid nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gaabrieli käte vahelt maha. Edasi edasi. Manitses Gaabriel. Eks te näed, mõis põleb kogele Sagnes otsekui nõiutud üksisilmi tulle vahtides. Gaabriel kehitas õlgu. Ta arvas neiu kahetsust kaduva vara järele liiaks ja pomises kaunis kalgilt, mis seal parata. See on sõjaõigus. Aga minu vaene isa, mis temast nüüd saab? Kisendas Agnes. Meeleheitel. Gaabriel ei lausunud enam sõnagi. Agnes pistis korraga kui meeletu põleva mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi kaugele, sest Gaabrieli pikk ülikuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast komistas ta ja kukkus maa. Kohe oli Gaabriel jälle ta kõrval. Ärge puutuge minusse, palus Agnes lõõtsutades. Ma tahan siia jääda ja surra. Sellega ei olnud Gaabriel jälle sugugi nõus. Teie ei tohi surra, preili von Münchausen. See ei ole veel sugugi kindel, et teie isa surnud või vangi sattunud on. Aga kui ta teie surma kuuleb, siis võiks see sõnum tema kallist elu küll lühendada. Agnes tõusis järsku üles. Kas arvate, et minu isa elab? Küsis ta Gaabrielile uurivalt silma vaadates. Mina mitte üksnes arvan, ma usun seda kindlasti. Kostis Gaabriel. Mispärast te seda usute? Päris Agnes jälle tärkava umbusaldusega. Ma nägin palju inimesi mõisast põgenevad, nende seas ka teie armast peigmeest, lisas Gaabriel veidi kahjurõõmsalt juurde. Tema põgenes enne mind kogeles Agnes nagu kõrvale pöörates, sest ta kartis häbipuna näidata, mis talle palge tõusis kõige esimeste seas. Ja kõige imelikum kiirusega tõendas Gaabriel armutult. Ärge tema elu eest kartke, preili Agnes. Ma ei usu, et venelased teda iganes kätte saavad, kui neil tiibu seljas ei ole. Venelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise sõjas osavus, kavalus puudub. Nad teadsid vist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja võisid kerge vaevaga valvamata väravast sisse tungida. Aga kõrge aiamüüri mõisa taga sisse piirata ei tulnud neil meeldegi. Teie isa on tark sõjapealik. Ta nägi vist kohe ära, et vastupanemine sel korral asjatu pääsemise tee aga veel lahti oli ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnaselt korral ei ole ju taganemine sõjaseaduste järgi mitte tõotav asi, vaid mõistuse käsk. Imelik mõju oli Gaabrieli rahulikul, asjalikult seletusele, Agnese peale. Ta tundis hirmu ning ahastust kaduvat ja jäi kindlasti uskuma, et isa on eluga pääsenud. Kuhupoole võib isa põgenenud olla, küsis ta elavalt. Küllap vist ikka Tallinna poole, oli Gaabrieli vastus. Oh, siis tõttan kohe talle järele. Tõrkumata laskis Agnes sündida, et Gaabriel teda uuesti kätele võttis. Nad jõudsid varsti metsaservale, aga Gaabriel ei pidanud veel kinni, sest mets oli mõisameeste poolt kaugele ära laastatud ja harvaks tehtud. Gaabrelil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda.