See oli kena, soe suvine päev lõikuse kuu hakatusel 1576 armsalt ja rahulikult säras päike Harjumaa üle. Aga maakoha pilt, mida tema kiired läbipaistva kuldse uduga katsid ei olnud südant rõõmustav ega silmi meelitav. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, põletatud mõisade ja külade ahervaremed. Need olid maakohad, tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus. Harjumaa oli 18 aastase sõja läbi suuremalt jaolt vaikseks kõrbeks muudetud kus sakslased, poolakad ja rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid. Maanteel, mis Tallinnast paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku. Kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmnähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast kelle jumekas Barakuga pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja puru kihvadega võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu. Lobises ja Trallitas vahetpidamata, heitis rohkesti nalja ja naeris ise kõige valjemini oma nalja üle. Tema nägu oli selle parandamata kerge meelepeegel, mis Liivi orduriigi mõisnike ja kodanike hirmsa sõjahädasid unustama ja venelasi sagedasti imestama pani. Vana orduriik oli vene löökide all lagunenud, lugematu hulk inimesi, tapetud mõisate külad, hävitatud Tulevikku taevas süsimusta kõuepilvega kaetud. Sellest kõigest hoolimata elati kindlates linnades priskesti ja niipea kui sõjakära pisut vaikis, tulidki mõisnikud linnadest lagedale maale tagasi ja pidasid pulmi ning pidusid, nagu oleks orduoja rõõmus ja muretu põli jälle kätte jõudnud. Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus. Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vend sõjas langenud, ema peast nõdraks läinud. Mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von nõnnik Huuseni rikka ja uhke Kuimetsa päris ära tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval pidid pulmad olema. Pange tähele, sõbrad, hõiskas lustlik noormees, et mina oma pulmas kaineid nägusid ei salli. Kes päikese looja mineku ajal oma nime veel selgesti mäletab, selle pealagi teeb minu kannupõhjaga tutvust. Kõigepealt olgu see sinule Telvig meelde tuletatud pööras ta end ühe kaaslase poole, kes teistest pisut tõsisem näis olevat. Sina oled tuntud pea noorutaja. Pealegi oled sa ilusa Agnese pärast minu peale kangesti kade. See teeb mulle haiget. Aga ma ei või parata, et Agnes sind ei tahtnud. Tasa, tasa, jonkur Hans von ris, spiiker kostis Telvik pilkavalt naeratades. Võib küll olla, et Agnes von Münchausen mind ei tahtnud, aga kas ta sellepärast siin nii väga himustab, on vähemasti kahtlane. Esiotsa on ainult nii palju kindel, et Agnese isa sind oma väimeheks tahab võtta. Selleks on tal ka põhjust, kiitis Rispiiter. See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuningas Magnuse riiginõuniku ja Münnik Huuseni verivaenlase farensbachi vangi võttis. Wana Raukas ringist välja kiskuda, pilkas tervik, minu suur hagijas, Diana oleks sellega vist veel paremini toime saanud. Paned sa mind oma koeraga kõrvu? Küsis Rispiiter ähvardades. Oh ei, naeratas tervik. Ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda kellelegi vastu ei vahetaks. Kisub riidu, Füüdis Rispiiter, ära unusta Telvik, et mul mõõk kaasas on. Siis tarvita seda parajal paigal, kostis tervik kärsitult. Ma ütlen veel üks kord, Põltsamaavägiteo pärast ei ole sa veel ammugi, Agnes von Münchauseni käevääriline. See ei ole suur asi paarisaja mehega lahtise alevi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja 70 aastane vana mees vangi võtta. Oleks see vähemasti kuningas Magnus ise olnud. Aga vaevalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud. Venelased tulevad. Seal olid sina esimene taldu näitamas. Pidin ma üksipäini vastu hakkama, kuna kõik teised plagama panid. Mina ei pandud mitte plagama, seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga seep see meie õnnetus on, et üks oma süü teise kaela ajab. Venelased on ühes nõus ja seisavad ühe käsu all. Meie aga oleme alati lahus. Igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata. Nõnda läheme kõik hukka. Sina ise oled kõige suurem venelaste kartja. Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen ei, oleme suured Brassijad ja hooplejad, kuni vaenlane kaugel on, aga seisab ta äkitselt meie ees, siis poolne pakku jooske jooske, seda hüüatab venelased meie suust nii sagedasti kuulnud, et nad seda meie sõjahüüdeks arvavad. Need on äraandja sõnad, kärgatas Rispiiter. Kes tõtt räägib, on valeliku tee ikka äraandja. Kostis Telvid, kelle palgel puna tõusma hakkas. Kes on valelik? Esiteks on see valelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulevasele äiapapale ette luiskab eta tema verivaenlase sõjameeste keskelt välja kiskunud ja sealjuures tosina sõjamehi maha löönud. Kolmandaks. Kolmandaks tulgu kõik maailmanuhtlused sinu kaela. Karjus Rispiiter näost lõkendades ja kiskus mõõga välja. Sedasama tegid ka teised Telvig enese kaitsmiseks aaderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks. Tohoo naljatas aadrekas mõõka kaklejate vahele sirutades. Kui nüüd juba päid lõhkuma hakkame, mis me siis pulma tul peame tegema? Lahutamine ei olnud raske, sest Telvigoli külmavereline ja Rispiiter teadis väga hästi, et vastane jõu ning osavuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tupe, aga seltsilist hea tuju olid tükiks ajaks rikutud. Respiiter andis hobusele kannuseid ja kihutas tüki maad teistest ette. Tee käänas järsku metsatuka sisse. Korraga nägi Rispiiter umbes 100 sammu kaugusel üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Rispiiter oli Riiootsimise tujus ja arvas õigusega, et üksikjalakäija, keda tema kui ratsanik üle liiga karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe all oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidalt kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pik, talupoja ülikuup kattis. Pehme laia äärega ja kõrge põhjaga kübar, oli tal peas pikkade säärtega sõjaväe saapad jalas. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talumees oli kangesti päevitunud näo vorm oli kenasti joonistatud, silmad mustad ja elavad käes, kandis ta jämedat ketti. Ratsamehe lähenemisel jäi ta rahulikult seisma ja toetas end kepi najale. Respiiter tahtis hobuse Rosinal võõra mehe otsa ajada, aga see sa siis ilma, et sammu oleks taganenud, tugeva käega paljastest kinni ja pani hobuse seisma. Junkuron vist pimed uisapäisa inimese peale ajab, ütles ta külmavereliselt. Lase hobuse suu lahti, müristas respiiter. Võõras sundis hobust sammu taganema ja lasi siis valjad lahti. Miks sa tee pealt kõrvale läksid? Küsis Riispiiter pisut tasasemalt, eks ole talupojakohus, et ta junkrud peab kartma, pealegi või praegusel ajal kellelgi näost näha, kas ta teeröövel on või mitte. Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma, kohe ka sinnapoole. Rispiiter näitas näpuga maantee poole. Mul on teises küljes tegemist Jumalaga, junkur võõras pöörases junkrule selja ja tegi minekut. Pea kinni. Haisõbrad. Hüüdis Rispiiter. Kaaslased lähenesid kiirelt ratsutades. See on kahtlane inimene, seletas Rispiiter vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa võtma. Noor talupoeg silmitses uurivalt, aga ilma kõige vähema arguseta uhkeid ratsamehi, kelle seltsida nii ootamatul viisil oli sattunud. Kes sa oled? Püsistel viik. Rootsi kuningas, kostis võõrast tõsiselt. Jõnkrud pidid vastu tahtmist naeratama. Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda, hoiatas Telvig. Kui ise teate, et ma talupoeg olen, miks te siis veel küsite? Ütles võõras õlgu kehitades. Mis seal palju lobiseda, püüdis Rispiiter kärsitult. Ma viskan talle silmuse kaela ja lasen teda enese järel traavida. Astu siia, talupoeg. Rispiiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis ajas junkur hobuse tema kõrvale ja katsus silmust kaela ümber panna. Sel silmapilgul võttis talupoeg kepi hammaste vahele, sa siis kahe käega Juncro puusade ümbert kinni, kiskus ta sadulast välja, surus enese ette põlvili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selja paksu tamme vastu, tõmbas kepi sisse peidetud kahe teraga mõõga välja ja hüüdis. Ärge pange pahaks, junkrud, aga teiega kaasa. Ma ei tule. Appi. Rispiiter, kes surmahoopi oodates põlvili küürutama oli jäänud. Kaaslased hoidsid tema hirmunud hobust kinni. Tõuse üles, vahvari spiiker, ütles Telvik pilkavalt. Rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas. Respiiter tõstis pead ja piilus aralt ümberringi talupoega mitu sammu eemal puu vastu toetamas nähes kargas ta krapsti püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu. Ärge laske teda ära putkata, see on kardetav inimene, salakuulaja, venelane. Meie peame ta kaasa võtma, olgu elusalt või surnult. Ratsanikud piirasid talupoja sisse ja püüdsid teda oma pikkade mõõkadega haavata. Ainult tervik hoidis tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees oli aga imeosav vehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängeldes kõrvale juhtis. Natukese aja pärast lendas Rispiitri käest mõõtilisades maha. Rispiiter kiskus vandudes pika rauaga püstoli välja, aga ta oli viha pärast poolpime. Pauk, raksus küll, aga kuul läks märgist mööda. See inimene on kurat ise, karjus Rispiiter ja tõmbas teise püstoli välja. Seekord sihtis ta hoolega. Ah hüüdis korraga värske hele hääl. Kas teil häbi ei ole, noorhärrad neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda? Jõhkrad pöörasid imestades päid ja nägid kena uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tuli puude vahelt mituteist ratsanikku nähtavale. Neiu paled ühetasid kiirest sõidust, võib-olla ka häbist ja ta silmad läikesidgentsakalt. Preili von Münchausen hüüdsid junkrod ühest suust. Rispiiter oleks peaaegu püstoli maha pillanud. Sina siin, kallis Agnes, kogeliste magusa ehmatuses. Kust see ime tuleb? Ratsutame isaga lusti, kostis Agnes lühidalt, sealt ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud? Risby Tre leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastes silmi. Hansul oli pisuke äpardus, kostis Telvik tema eest. Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg Puusta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja verega Rispiitri kilbi pealt ära pesta. Teie kukkusite hobuse seljast maha, naeris Agnes, kui narrisbid äraandja Telvigile meeleheitlikult silmi pilgutas. Rüütlipreili noor talupoeg vaatasid korraga teineteisele silmi. Rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muudkui kalk uudishimu. Kuna talupojapilk imestuse aupakkumisega neiu kenal näol viibis. Vahel jõudis vana rüütel männi, kuuse ja tema tosin teisi ratsamehi siin. Männik Huusenali kõrge kasvuga halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrutteretasid teda aupaklikult. Mis siin on? Küsis vanamees lühidalt. Meie püüdsime Vene salakuulaja kinni, kostis Rispiiter kähku. Salakuulaja. Kordas Agnes tahtmatult ja vaatas otsekui kahetsedes noore talupojaotsa. Ta pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks maailma peal. Sel noorel mehel oli nii aus, rõõmus, julge nägu. Kas see või salakuulaja alla. Kes sa oled? Küsis Männik Uusen talupoja käest. Vaba mees oli selle rahulik vastus. Mis su nimi on? Gaabriel oled sa Vene salakuulaja? Salakuulajad ei rända lausa päeva ajal mööda maanteid. Tema pelgus mind nähes tee pealt ära, ütles Rispiiter. Ma nägin kohe, et ta kartis, mis pärast pistsite minu eest putku, mis pärast värises ikka minu ees, talupoeg. Mina ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees, vastas Gaabriel naeratades. No seda on näidanud, et ta nii kergesti ei värise, ütles Telvig, sest ta mängis Rispiitriga vurrkanni, hakkas üksipäini meie nelja ratsamehe vastu ja pani esimese hoobiga Rispiitri mõõga tantsima. Telvik valetab. Ma ise pillasin mõõga kogemata, vaidles Rispiiter vastu. Tasa. Ütles vana männi kruusen. Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli, pööras ta ennast Gaabrieli poole. Mis mees sa oled, kus su kodupaik on? Ma olen sõjamees, vastas kaabel. Kodu, päike on seal, kus sõditakse praegu lähema Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima. Oled sa saksa mees? Ma olen sakste keskel üles kasvanud. Männi kruuseni pisut mõttena. Aga Agnes hakkas tal käsivarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis pallisti. Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima. Kas tahad minu teenistusse astuda? Mina ei astu kellelegi teenistusse, keda ma ei tunne. Männik House naeratas pilkavalt. Pean sulle oma nime nimetama. Hea küll, härra Gaabriel, mina olen Kuimetsa päris ära ja liivi mõisameeste pealik Kaspar von Männik, Uusen on sul nüüd rohkem usaldust minu vastu? Teie nimi on kaugel tuntud rüütel von Münchausen vastas Gaabriel kergesti kummardades. Siiski ei taha ma teid mitte teenida. Miks mitte, küsis nõnnika Uusen, kulm kortsutades. Ma ei soovi mõisameheks saada. Peate meeles, et Masing torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata lasta. Teie võite üksnes minu surnukeha puuoksa riputada, aga mind torni heita või koguni oma sulaseks teha ei või, teienite Teie olete ise sõjamees, rüütel, männik Huusen ja peaksite teadma, et õige sõjamees ennast ähvardustest ei tohi painutada lasta. Männik Huuseni palge tõusis viha puna. Jälle puudutas Agnes salamahti ta käsivarre külge. Vana rüütel libaselt käega ja turtsus. On sul nii suur himu nälga surra, siis mine rootslaste juurde. Nemad ei jõua meilegi palka välja maksta, veel vähem sinusugusele. Tahad sa ka häid päevi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugevaid julgeid poisse võima igal ajal tarvitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa ära sinu ees lahti. Täna jumalatelt pahas tujus ei ole, mõtle hoolega järele, enne kui omas suures rumaluses minu armuliku pakkumise tagasi lükkad. Nende sõnadega pööras Männik Uusen hobust ja ratsutas kõige seltskonnaga tagasi maanteele. Agnes pööras pead ja nägi, et Gaabriel liikumatult vanapaiga peal seisis ja tseki kahetsedes temale järele vaatas. Üks häbematu lurjus talupoeg, torises Rispiiter, kes eneseneiu kõrval oli mahutanud. Ma ei mõista, mispärast sinu isa teda karistamata jättis. Miks sa teda ise ei karistanud? Küsis Agnes naeratades. Kas ma tohtisin sinu isa keelu vastu teha? Aga kui mina sind käsiksin, kes siis läheksite Tanel karistama? Kui sa seda otse himustate kogeles Rispiiter kahvatades. Preili Agnes ütles Telvices nende jutt oli kuulnud. Ärge saatke oma peigmeest paljaste kätega lõukoera suhu. Te näete, et väikesel mul ikkagi ei ole. Kus su mõõk on? Küsis Agnes kulmusid, kergitades. Riispiitern oma mõõga kõige sügavama aukartuse märgiks vaenlase jalge ette maha jätnud. Irvitas Telvig. Junkur Hans, ütles Agnes pühalikult. Teadked Agnes von Münchausen oma kätt iialgi mõõgata mehe leian. Kuidas võite teie oma noorikud kaitsta, kui teil eneselegi sõjariista ei ole. No kurat ja põrgu, mandus Rispiite, vaata, kuidas inimene unustada võib. Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootuks ära. See oli sinu enese süü, Agnes, sinu äkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja veel mõndagi muud ära ei unustaks. Kui aga hulgus teda veel varastanud ja pakku jooksnud ei ole? Ta seisab veel endisel paigal. Ütles Agnes teist korda tagasi vaadates. Kuule poisse, päikes Rispiiter noort sulast, kes nende eelratsutas. Mine tooma, mõõk sealt ära ei junkur, Hans, ütles Agnes kähku vahele. Teie ise teate mõõga ära tooma. Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg ta heaga käte pilkestelvig. Läheme kolmekesi, mina aitan paluda nüüdisaegne vallatult naerdes. Nad pöörasid ümber ja sõitsid sinna tagasi, kus Gaabriel ikka veel selga puu najale toetades seisis. Tõsta mu mõõk üles ja anna siia, käskis Rispiite rupsakalt. Sinu mõõk, kostis Gaabriel otsekui mõtetest ärgates. Lustlik naeratus libises üle ta näo, kui ta nüüd alles haljasterast enese jalge ees nägi. Läikivat. Kuisu pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte. Kas teie teateid mina, Juncro pruut olen? Küsis Agnes kergesti punastades. Ma näen seda jonkru suurest julgusest, mis muidu arusaavalt oleks. Ma lasen selle koera ilma armuta maha, püüdis rismid hambaid kiristades ja tõmbas püstoli välja. Pidage jonkurans, ütles Agnes kahvatades. Härra Gaabriel, kui ma teid palun mõõka üles tõsta. Enne kui Agnese lõpetada, tõstis Gaabriel mõõga üles, andis selle kummardades noore neiu kätte üteldes. Kõik tingimused on täidetud ja rahu tehtud. Junkru kätte julgema mõõk anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja võiks enesele viga teha. Pelglik pahvatas suure häälega naerma ja Kaagnes pidi vastu tahtmist naeratama. Juncker, Hans, siin on teie mõlk, ütles ta sõjariista peigmehe kätte andes. Tänage mind ja püüdke tuleval korral osavam olla. Teate reisi härra Gaabriel. Jumalaga, preili. Agnes andis hobusele äkisti piitsa ja kihutas tuhatnelja isale järele. Belvige Rispiiter, kes näost punane kui keedetud vähk oli tema kannul.