Päike oli juba looja minemas, kui rändajad ojakese äärde jõudsid, mis siin laisalt metsaheinamaast läbi nirises. Pojakese ligidal seisis, üksikheinaküün ja Gaabriel leidis järele vaadates, et küünis ei tea, mis ajast veel vähene osa heinu järele oli jäänud. Taevas on meile armuline, ütles ta rõõmuga. Mõtlesin juba murega, kus öömaja leida. Tore ei ole küll seegi mitte ja ärahellitatud junkur Georg tõmbamist, suu veidi kräsu, aga vähemalt nüüd ometigi pehmel asemel katusel puhata. Mina kui truu sulane, jään küüni ukse ette valvama. Kas teie sugugi väsinud jale imestus, Agnes? Ei ole? Minu jõud on küll lõppemas, õhkas Agnes väsinult, pehme heina sisse langedes. Ohmi juhtum pahandas Gaabrieli enese peale ja hakkas kohe aset kohendama, millele ta oma pika ülikuue laotas. Mis mul arus oli, et ma sellele varemalt ei mõtelnud, mis asi kihutas mind kui Kiilis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmatu eksitus, see oli otse kuritegu. Kuidas võisite, teie, noor ja õrn naisterahvas, une duer veel pikka rasket tee reisi välja kannatada? Mul oli lõbus seltsiline. Gaabriel raputas kahtlevalt pead. Teie ise eksitasitamin, preili Agnes, te olite terve päeva rõõmus järk, kust pidi mulle siis väsimuse mõte pähe tulema. Oleksite te ühe ainsagi korra väsimuse üle kaevanud? Ma ei tundnud päeva ajal kordagi väsimust. Ma mõistan nüüd teie samme, tiivustas kuum igatsus armsa isa ja vahel pisut ka kena junkur Hansu järele, härra Gaabriel. Agnese häälest külas nii palju äkilist õiglast meele härdust välja. Et Gaabrieli süda, imelik küll, kohe rõõmu pärast hüppama hakkas. Kas saapad ei hõõrunud? Õhkas ta silmakirjaliku nukrusega. Mu jalad on praegu nii tuimad, et valu ei võigi tunda. Vaene vaene preili, mis, peame nüüd peale hakkama. Malangiksin igavese nuhtluse alla, kui teie homme hommikul liigväsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks või taevas hoidku seda tulemast, koguni haigeks peaksite jääma. Kui raske, kui hirmus võib see õnnetu tee reis, mis nüüd paraku veel pikemaks ähvardab venida. Teie meelest võib-olla? Ei sugugi, tõendas Agnes ilma mõtlemata. Ma ei ole vist iialgi rõõmsam ja rahulikum olnud. Selle peale ei teadnud Gaabriel muud midagi vastata, kui kummardas äkilisus liigutuses sassis neiu käed pihku ja andis neile suud. Kus ta korraga selle julguse võttis. See on tärkava armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi, kattis nendega oma silmi. Väsimuse, ilmiaalide näolt äkisti kadunud. Gaabriel soovis neiule veidi kõikuva häälega rahulikku und ja läks geenist välja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali. Kindla nõuga mitte uinuda, võidi ööläbi valvata. Ta ei tundnud kõige vähematki väsimust. Ta liikmed olid kerged, pea roosilisi mõtteid täis. Ta pani käed pealne risti ja vahtis üksisilmi tumesinisesse taevasse, kus tähed armsasti särasid. Gaabrieli ei näinud ühtegi tähte, tema silma ees libisesid viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnest puudutasid. Jaali juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gaabriel ilma tüdi mõtte teisest otsast uuesti peale. Päike juba kõrgesse tõusnud, Gaabriel ojakesest silmad pesnud ja leivakoti kallal käinud, aga küünis valitsus ikka veel vaikus. Vaene laps, mõtles Gaabriel liigutatult, küll ta väetige võib väsinud olla. Oleks küll paras aeg teele minna, aga kes raatsib niiskust, uinujat äratada? Gaabriel võitles kaua iseendaga. Viimaks astus ta ometi kikivarvul küüniuksest sisse. Agnese magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsiliike vorme täiesti ära varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta peal pannud. Kuldsed juuksekiharad keerlesid puhtal valgel otsaesisel paled ühetasid unesoojusest poollahtiste huulte vahelt, läikis tumedesti, sinakasvalge pärlirida. Terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma valetud. Gaabrieli meelest oli nagu teeks ta pattu nagu tumedaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust. Aga ta ei võinud parata, Taali kui paigale kinni naelutatud. Kaua silmitses ta neitsilikumagajat ja tundis, kuidas viimanegi ärritus uhke rüütlipreili vastada, südames sulas ja selle asemele imeline liigutus. Suure õnne aimus ja suure valukartus asus. See kallis varandus, mida helde ja ühtlasi tige saates üürikeseks ajaks tema hoole alla ei usaldanud, otse tema käte vahele pannud. See ei olnud tema oma veel paar lühikest päeva ja ta pidi selle varanduse tõrkumata käest ära andma, temast igavesti lahkuma. Oh need magusad punased huuled, kuidas nad ilma teadmata ja tahtmata meelitasid ja kutsusid. Missugust jooblustavat õnne nad sellele tõotasid, kes neid suudelda tohtis. Üksainuke kord, kas see nii suur kuritegu peaks olema? Kuritegu küll, alatu tegu, Gaabriel, ole mees, tahad õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast ilma kartuseta ilma kahtluseta sinu kaitseala usaldanud, kurjasti pruukida. Ainult mõte selle peale ajas Gaabrieli punavalgele. Ta pigistas hambad kokku, tahtis vahvasti põgeneda, taastus kakskolm sammu küüni ukse poole ja pöördus jälle ümber. Ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Siin siin oli tema elu in. Siin joobastavas karikas, mille sarnast elu teist korda ei paku. Pildid ja sellest puutumata mööda minema. Üksainuke tilk sellest karikast ja siis tulgu mis tuleb. Gaabriel langes äkki põlvili ja kummardas uinumine näolile. Magusjoovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli kuritegu tehtud. Uino ja kehast käis värin läbi. Gaabriel sosistasid tuksuvad huuled, siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gaabrieli kahvatut sügavat hinge, erutust, tunnistavat nägu enese üle nähes vaid naeratas õnnelikult. Nähtus ei olnud ju muud kui eelnenud unenäojärg ja Agnes arvas end ikka veel und nägevat. Agnes kogeles Gaabriel värisedes. Anna andeks, ma olen eksinud. Nüüd alles ärkas admes tõeliselt ühe klõpsuga karges tasemelt üles. Gaabriel jäi põlvitama sasisaiu kätest kinni ja palus, anna andeks, anna andeks. Mis süüd pean ma andeks andma? Küsis Agnes tumeda häälega. Ma armastan sind. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ma suudlesin sind, kui sa uinesid. Agnese palgeid kattis sügav puna, agede silmades säras õnneläige. Ta ei kostnud midagi, vaid pani käed noormehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma. Mispärast unes? Küsis ta siis pehmisti ja veidi piltlikult. Seekord sulasid nende huuled vastastikuse leppimise tõttu pikas kuumas suu andmises kokku. Haagnes Agnes kardas Gaabriel kasvava tuhinaga. Pääle armsa nime, ei olnud ta nuimastava õnnetundmise avaldamiseks esiotsa ühtegi sõna käepärast. Kas sa mind tõesti armastad? Küsis Agnes tema rinnal mõttes. Seda sa küsid veel, hõiskas Gaabriel täiesti südamest. Ma armastan sind ja sellest silmapilgust saadiku sind esimest korda metsas nägin. Aga sina? Kuidas võib see olla? Umbusklik sõitle Sagnas läbi pisarate naeratades, kuidas võib üks tütarlaps siin näha ja mitte armastada? See ei ole kellelegi põhjus, ütles Gaabriel pead raputades mind paljud tütarlapsed näinud, aga sellegipärast ei ole mind tänini veel keegi armastanud. Ja nüüd just sina, sina ise, Agnes von Münchausen, keda ma nii kõrgel, nii kaugele enesest arvasin seisvat. Väga kõrgel kaugel tõlkes Agnes häbelikult. Ma ei mõtelnud ei päeval ega öösel muust, kui ainult sinust. Nii kõrgele kaugele viisid sina minust, sa vaene alatu mees, et upsakas rüütlipreili akna riide vahel sinu järele piiluda ei häbenenud. Kenaagunstik naeris Gaabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes. See kõik on nii ütlemata hea ja kena, et ma seda vaevalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teineteist tõesti on leidnud, siis oleks minu oma kasulik soov, et nad ka põliselt kokku jääksid. Seepärast küsin, ma tahab junkur Georg ennast nii kaugele alandada, et ta sulase Gaabrieli oma põliseks seltsiliseks eluteel võtab. Yonkur Georgil ei ole midagi võtmist. Aga Agnes von männik, Huusen tahaks hea meelega vürst Gaabrieli sõnakuulelikkuse ümmardajaks saada. Aga mis ütleb sinu isa, sinu sugulased ja kõigepealt, mis ütleb junkur Hans Rispiiter. Agnes kattis kõneleja suu käega ära rikkusele, tunni õnne Gaabriel ekiste põlgemalt. Mees, kes hädaajal oma kihlatut pruudi maha jätab ja pakku jookseb, on minu meelest kõige viletsam inimeste seas. Ma ei taha tema nime enam kuulda. Ja uhkesti päätest lisas ta juurde. Sinu armastus annab mulle jõudu kõige vastu panna. Kes sind põlgab, minu vaenlane, olgu see ka minu ligem sugulane. Aga kes tohib sind põlata? Eks ole seal vürsti poeg. Ma armastasin sind, kui sa veel lihtne sõjamees Gaabriel olid. Tänu pärast pead sa Minnedversti prouaks tegema. Sest tunnist saadik olen mina sinu kihlatud pruut. Selle vastu jäänud kaadrielil midagi ütelda. Ta surus Agnese tugevasti oma rinnale ja vajutas ta punasele suule lepingu kinnituseks kuuma pitseri. Hommikune suursündmus maha arvata, läks see päev rändajatele ilma tähtsamate juhtumistata mööda. Nad rändasid väsimatult. Agnese eilne nõrkus oli kui käega ära võetud. Küll pidid nad vaevaga mitmest padrikust soost ja liivane andmest läbi tungima. Aga selle eest paistis ka päike. Nii armsasti linnud laulsid nii rõõmsasti. Ja kõigepealt purskas rändajate südametes nii elav värske rõõmuallikas, et nad tee raskusi sugugi tähele ei pannud. Lõuna ajal võtsid Gaabrieli Agnese Jägala jõe kõrgel kaldal lõunat ja olid ühtlasi nii magusast juttu puhumas, et nad salka ratsamehi, kes liivasel pinnal ja põõsaste varjul peaaegu kuulmatult lähenesid, varemalt tähele ei pannud. Kui ärapeitmine juba võimatu oli. Neid oli nähtud ja ratsanikud kihutasid otsekohe nende poole. Kui see Siimu sealt peaks olema, siis peame oma elu kallilt müüa katsuma, ütles Gaabrieli üles karates. Ära neid asjata ärrita, palus Agnes. Jumal hoidku, naeratas Gaabriel. Kui vastane minust kangem on, siis olen ma vagasem kui lammas. Omalt poolt, palun ma kole kaval ja külma verega. Ma arvan, need ei ole muud, kui põgenevad või riisuvad talupojad. Meie peame huntidega ulguma. Mina olen muidugi nendesugune ja sina. Kas sa tahad nüüd natukeseks ajaks minu vend jüts olla? Hea meelega. Kena. Gaabriel astus tulijatele paar sammu vastu. Neid oli 10 ratsameest, kõik väga kirjus, kentsakalt kokku lapitud, riides ja mitmesugu sõjariistadega ehitud. Tere, külamees, hüüdis esimene ratsanik selges eesti keeles ja kargas hobuse seljast maha, mispeale kõik teised sedasama tegid. Oleme parajaks ajaks siia juhtunud, teil on laud kaetud, meil kõhud tühjad. Võtke heaks, kui aga toit maitseb, ütles Gaabriel. Küll ta maitseb. Anna aga siia. Kelles kena junkur on? See ei ole junkur, see on minu vend Jüri. Kes sa ise oled? Kalamees, siit lähedalt. Aga kes teie olete? Äran, palju päri, külamees annab parem süüa. Meeste nälg oli suur, terve sinke leib olid lühikese ajaga nende lõugade vahele kadunud. Lahkeid vastuvõtjaid ei pannud nad peaaegu tähelegi. Mõnest sõnast, mis nad isekeskis vahetasid märkas Gaabriel, et nad suurema salga liikmed olid, kes hiljuti Virumaal riisumas käinud. Jääd, nende ninamehe nimi oli Andres. Üks neist näis näovormi ja kange keele murde pärast võõrama. Mees olevat Se piilus tüki aega kahtlaselt Agnese otsa ja tegi temaga siis saksa keeles juttu. Aga Agnes raputas pead ja vastas kõige laiemas maakeeles. Ei mõista. Sakslane piilus ja piilus. Ja korraga pahvatas ta naerdes välja. Sinu ei ole poiss, sinu oled ilus tydruk. Minu tunneb see. Agnes kahvata, püüdis vägisi naeratada. Mehed naersid, hakkasid Jürit teravamalt silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuidas õiget aru kätte saada. See oleb kerge aru saama, ütles sakslane. Ta nihutas Agnesele ligemale, sirutas katsudes käe välja. Aga enne, kui ta soovitud sihile jõudis, SAS'is tugev käsi ta kraest kinni ja virutas ilma suurema ägeduseta. Paar sammu tagasi. Jäta poiss rahule, ütles Gaabriel rahulikult. Ma ei salli, et temasse puudutakse. Agnes oli üles karanud ja värisedes Gaabrieli selja taha astunud. Sa oled väga julge, Kalamees, ütles Andres ilma vihata. Kas tead ka, et meie sinuga viisi imet teha võime? Minuga tehke mis tahate, aga jätke poiss rahule, kostis Gaabriel. See ei ole poiss. Hüüdis sakslane, kes ennast vaheajal maast üles oli koristanud ja agresele uuesti läheneda püüdis. Nüüd tõusis ka Gaabriel püsti. Tagasimehed. Kas see on teie tänu teile süüa andsin. Tei. Kui sõpru vastu võtsin, oli see vaest kuritegu, et meid selle eest nuhelda tahate. Sinu külge ei ole keegi puutunud, ütles Andres karedalt, aga ikka veel ilma vihata. Sina ise oled käe meie seltsilise vastu üles tõstnud. Kes minu venda puutub, see puutub minusse. Mõtle ise, kui sul noorem vend on ja keegi saks tuleb tema kallal käperdama. Kas sa seda salliksid? See oli osav kõnekäändmeeste seast kuuldi häälimis Gaabrielile õigus tantsida. Sa räägid nagu kirikhärra kantslis, ütles andres pehmemalt. Aga kassa meid ei peta. Minu meelest võis seal niisama hästi poiss, kui tüdruk olla, aga saks on kavalam. Tema on kõik maailma läbi käinud ja kuuleb, kuidas rohi kasvab. Kui tema ütleb poiss, on tüdruk, siis on ta tüdruk. Mina annab oma peapoiss, oleb tydruk. Kinnitas sakslane elavalt. Olgu, ta poiss või tüdruk, ta seisab minu kaitse all. Ütles Gaabriel kärsituks minnes, sest ta märkas, et meeste silmatkentsakalt põlema hakkasid. Ohoo, vennike, seal on vaks vahet, naeris Andres. Mis seal palju lobiseda, saks, võta poiss kinni ja vaatamiselukest on. Agnes, karjatas. Sakslane oli selja tagant näkitseda kübara peast tõmmanud ja sõlme seotud, juuksed paelast lahti kiskunud. Nagu kuldne vaip, langesid pikad siidpehmed salgud Agnese õlgadele. Meeste suust tuli rõõmsa kohmetuse hüüd. Gaabriel lõi saksa rusikahoobiga maha SAS'is Agnese käsivarrest kinni ja tõmbas ta mõned sammud tagasi meeste ringist välja. Selgi puu vastu toetades ootasid nad teineteise kõrval vaenlaste pealetungi. Gaabrieli käes välkus mõõk. Arnes hoidis püstoli valmis. Kõik oli nii kähku sündinud, et mehed korraga maast ei märganud tõusta. Andres ja mõned teised kargasid üles, piirasid Gabrieli ja Agnese igast küljest sisse. Tore tüdruk, kuuldi nende selja tagant püüdvat. Ärge sellele viga tehke. Ivoshenkenberg maksab selle eest head vaeva, palka. Seda kuuldes. Hüüdis Gaabriel järsku, kui Ivoshenkenberg teie pealik on, siis viige mind tema juurde, ma tunnen teda väga hästi, ta on minu kasuvend. Kuule külamees, ütles Andres naeratades. Sa oled meile küllalt ette Luisanud, vannunud heaga alla. Meil on kered täis, me ei viitsi sind tapma hakata. Meestel naistõepoolest vähehimu olevat Gaabrieli kallale kippuda. Üksainuke lõi tõesti vihane sakslane ei suutnud kurja Mats unustada, mis Gaabrieli käest saanud. Ta oli pool küljeli tõusnud ja sihtis nüüd püstoliga Gaabrieli peale. Agnes üksi oli seda tähele pannud. Kaks pauku raksusid korraga. Sakslane keerles kaks korda enese ümber ja jäi siis liikumatult kummuli lamama. Ta oli surnud. Agnese käest kukkus suitsev püstol maha. Neiu kahvatus, näost tuikus ja oleks maha kukkunud, poleks mitte Gaabriel kohe kätta ümber pannud. Agnes kisendas Gaabriel meeletult Jumalaga Gaabriel, sosistas Agnes, kuna hale naeratus ta kahvatu näole libises. Siis kadus ta teadvus. Gaabriel pani elutu keha õrnalt maha ja langes hädaohtu, unustades tema kõrvale põlvili. Agnese pahema õla kohal sirises veri läbi riide. Saksa kuul, mis Gaabrieli pidi tabama, oli eksiteel sealt sisse tunginud. Viivimata harutas Gaabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi lahti. Lõikas tinakuuli, mis ülakondi peale põrgates lömaks oli läinud haava seest välja ja sidus haavasärgitükiga kinni. Kohmetult seisid mehed ümberringi, nad aimasid rasket õnnetust, tundsid kentsakad kaastundmust, sõjas toorestatud südametes ärkavad. Tooge mulle jõest külma vett, käskis Gaabriel. Kaks meest, jooksid kohe alla jõe äärde ja tulid varsti kübaratage vett kandes tagasi. Gaabriel piserdas vett Agnese näole kastis ta rinda ja käsi. Lühikese aja pärast tõusis kerge punane jub valge. Ta õhkas sügavasti ja lõi silmad lahti. Ta elab, ta elab, hõiskas Gaabriel. Ta hääl lõppes täiesti ja muutus nuuksumiseks. Ta kummardus Agnese terve käe üle ja niisutas seda oma pisaratega. Gaabriel sosistasid Agnese kahvatunud huuled. Siin vastas Gaabriel. Kas sul valu on? Valu? Jah, mu õlg pakitseb, keha on tuim. Kas ma kukkusin? Jah, sa kukkusid raskesti. See oli minu enese edevus. Aga mis mehed need on? Agnese silmist paistis äkiline ahastus. Ole rahul, need on head sõbrad. Gaabriel ei ütelnud seda mitte uisapäisa. Üks pilt meeste peale oli talle selgust andnud, et need nüüd tõesti head sõbrad olid. Agnese silmad vajusid kinni, uimastus seekord heategev, kosutav uimastus tuli uuesti ta peale. Gaabriel valmistas ta kimbust riietest pehme peaaluse ja laotas oma kuueda üle. Siis pöördus ta meeste poole. Kas tahate kerge vaevaga hulga raha teenida? Miks me raha ei peaks tahtma? Kostis Andres venitades. Aga mis asjamees sina siis õieti oled meile korragrabakud? Esiti olid Kalamees, siis tuli ülikuue alt sõjamees välja, nüüd oled rahameheks saanud. Ükspuha, kes mina olen. Ma ei paludeid enese pärast, peaasi on, et see õnnetu laps päästetud saaks. Tema isand, päratu, rikas, ta võib teile heategu kuhjaga ära tasuda. Kas tahate, Käära, võtke kõik, mis mul kaasas on. Gaabriel pistis käe põue, võttis kotikese välja, puistas selle seest hulga kuldraha peo peale ja jagas meestele, kes end suuremat paluda ei lasknud. Ja nüüd vastake minu küsimuse peale on Ivoshenkemberg raha, taguja poeg Tallinnast tõesti teie pealik? Muidugi on, kostis Andres uhkusega. Kuskohal ta seisab. Laager on jõe ääres umbes kaks penikoormat siit allapoole. Gaabriel suutis vaevalt oma liigutust varjata. Nimetatud koht pidi umbes tema lapsepõlvekodupaik olema. Hea küll. Siis võtke meid kaasa ja aidake minu haavatut seltsilist kanda. Andres sügas kõrvatagust ja ütles, venitades. See on küll kerge ütelda, aga kes vastutab tapetud saksa eest? Ivor Schenkenberg on äkilise vihaga. Mina vastutan kõige eest, kinnitas Gaabriel elavalt. Sakslane on ainult teenitud nuhtluse kätte saanud. Ivo on minu kasuvend ja tunneb ka minu seltsilist. Uskuge mind, ta saab teda suure auga vastu võtma. Uskuge mind, ta saab teda suure auga vastu võtma. Andres raputas küll umbusklikult pead, aga peotäis kulda ja Gaabrieli tõsine julgeolek mõjusid nii palju tema peale, et ta kauemini vastu ei põrkunud. Meeste abil valmistas Gaabriel puuokstest ja lehtedest kanderaami tõesti sarnase raami peale ja palus mehi enesele kandmise juures kordamööda abiks. Teised kargasid hobuste selga ja rong liikus talupoegade laagri poole.