Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe läänepoolsel kaldal seal kohal, kus Viru ja Järvamaalt tulevad teeharud praegune Narva ja Piibe maantee kokku jooksevad mitmetaoliste ja mitmekarvaliste telkide vahel sõelus ning käratses hulk mehi, kes oma välispidise kuju poolest enam röövlite kui korrapäraste sõjameeste moodi olid. Mõne kuu ajaga oli see nälginud talupoegade kari, mis seni Tallinna sakslastele ristiks kaelas olnud, kuulsaks väes algaks muutunud ja sakslase Ivo Schenkenbergi osava juhatuse all otse imetegusid, teinud üksikuid venelaste salkasid, võitnud, kaugele Virumaa südamesse, tunginud, lugematu hulga mõisasid ning külasid paljaks riisunud ja põletanud. Riisumise pärast ei või neid laita. Nad ei olnud teistest vaehulkadest paremad ega pahemad. Sest sel ajal Pill, sõda ise sõjavägesid, toitma neile rikkusi ja kõike elu lõbu muretsema. Sõjamehe kohus oli vaenlasele võimalikult kahju teha. Et vaenlaste nime all oma sugurahvas vahest kõige suuremat kahju sai. Sellest hooliti 16. aastasajal veel pisut vähem, kui seda meie ajal tehakse olid talupojad esiti selle üle nurisenud, et saksa kodaniku poeg nende ülepealikuks seati. Siis olid nad sellesama pealikuga nüüd täiesti rahul. Ivoshenkenberg oli vapper ja osav sõjamees täis kavalust ning kelmust, näost inetu, aga tugev, kui karu omade vastu parajal kohal. Lahkeia, vali vaenlaste vastu püsti kuratise. Venelased kartsid teda rohkem kui mõnd Rootsi kindralit. Teda nimetati. Eestimaa Hanni valiks. Sest et ta ilma kartus, et oma väikese salgaga vaenlaste maa sisse tungis, nagu vanal ajal suur kartaagolone Hannibal vägevas Rooma riiki oli tunginud. Ühtlasi oli Ivoga selle poolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli. Ivo Schenkenbergitelt endine Vene vürstiomandus oli ütlemata tore. Kulla, hõbeda ja pärlitega välja õmmeldud seestpoolt maapind kallite nahkadega telgiseinad kirju riidega kaetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma venna Christoph ja kolme nägusa tütarlapsega joogilauas. Kui Andres kummardades sisse astus. Kas hobuseid leidsid, hüüdis Ivo talle vastu. Viisteistkümmend. Hobust vastas Andres keha sirgeks ajades. Kust Ani õelt? Kas hinda küsiti? Mis hinnast küsida, kui muidu saab, irvitas Andres. Andres ütles Ivo kulmu kortsutades. Pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus riisumine keelatud on. Küll sähio. Andrese ei pakutud peekri ühe joonega tühjaks. Tänas ja ütles siis silmi maha lüües. Üks paha asi on mul veel teada anda. Sakslane tühtler sai surma. Tühtler surnud. Kahju. See oli hea nuuski. Kuidas ta suri? Temal langes tütarlapse käe läbi, tüdrukud laua ääres puhkesid naerma. Õnnelind, ütles Kaivo naeratades. Aga kuidas see juhtus? Tühtler kippus püstoliga tüdruku kallale, aga tüdruk oli nobedam ja paugutas tema enne maha. Nii lolliks ei oleks töötlerit arvanud, et ta püstoliga tüdruku kallal kipub. Mis tüdruk see oli? Ekstüdruku lõikad tüdruk, aga see sõge oli poisi riides. Nad lasid korraga, meie kuulsime ühe ainsa paugu ja nägime kaks inimest langevat. Tühtler oli kohe surnud, aga tüdruk jäi elama. Oleks ta mees olnud, siis oleksime ta muidugi sedamaid jala pealt ära kägistanud. Et aga tüdruk oli, siis tõime ta kõrgema kohtumõistjate. Väga õige. Kas on ilus tüdruk nagu ingel Toode siia? Tema on õues, kanderaami peale ei saa üles tõusta. Tal oli ka seltsiline kaasas. Naljakas mees ütleb enesepealiku kasuvena, Gaabrieli olevat minu kasuvend, Gaabriel. Hüüdis Ivo järsku üles karates. Miks sa lurjus, mulle seda kohe ei ütelnud. Ivo tõttas telgist välja, teised tema kannul. Õues seisis Gaabriel hulga vahtide keskel. Tema kõrval kanderaami peal Agnes, kena, kahvatu, pea nähtaval keha Gaabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuvennad tundsid teineteist kohe ära. Vanal vaenul oli ikka truum, mälestus kui vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik. Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud, süüdistab pilkavalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust välkus. Mina arvasin, et saab Venemaal ammugi nälga, oled surnud. Igal muul ajal oleks Gaabriel teravalt vastanud. Nüüd tõusis veri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt. Ivo, sul on õigus pilgata, sa oled suureks vägevaks saanud, kuna mina mööda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese pärast tüütama. Ma ei taha sinu käest midagi saada. Aga ole arvuline selle õnnetu lapse vastu, kes raskesti haavatud on ja vististi sured, kui tema eest õrnasti hoolt ei kanta. Oli see nüüd alandlik palumise hääl, mida Ivo Gaabrieli suust esimest korda eluajal kuulis. Või pilk Agnese kena kahvatu näo peale, mis Ivo Kõva südant liigutas. Aga ta ütles palju pehmemalt. Kes ilus laps siis on? Ma ei taha seda mitte kõikide kuuldes öelda, kostis Gaabriel tasakesi. Siis lähme telki. Ma ei või haige juurest ära minna, enne kui tean, et ta hästi hoitud on. Tõstke tüdruk üles, pange minu telgist sängi, käskis Ivo sinu telgis kogeles Gaabriel kurje aimates. Mis siis, ütles Ivo karedalt. Mul ei ole siin laatsareti haigete tarbeks. Kui maatüdruku, kes minu mehe ära tappis, oma telki võtan, siis tähendab see minu poolt suurt heldust. Gaabriel vaatas küsivalt Agnese peale, kes vähe arusaadavalt pead, noogutas sõna lausumata SAS'is Gaabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehmele voodile oli pandud käskis Ivo kõiki välja minna ja jäi eesruumis Gaabreeliga nelja silma all kõnelema. Gaabriel jutustas lühidalt, mis temale ja tema Seltsilisele sestsaadik juhtunud, kui venelased mõisameeste laagri kallale kippusid. Ivo kuulas terava tähelepanuga mõtles silmapilgu ja ütles siis sosistades. Sina oled rüütlipreilid, kullake. Gaabrieli silm välkus, aga ta kostis jääkülmalt. Sinu nali on nüri. Ivoshenkemberg. Mul on üksainuke silm, aga see on terav, irvitas Ivo. Mis sa tühja põikled, oleme ju vanad sõbrad ja kasuvennad, kellede vahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm, vana männi kuuse, nii palju, seepärast ära karda, et mina äraandjaks saan. Ehk see küll mulle suurt valu ei teeks, kui sind võllas kõlkumas näeksin. Ma olen ju sinu käes, sa võid mind ise võllasse kõlkuma panna, kui see sulle nalja teeb, andis Gaabriel vastu tahtmist kibedalt vastu. See oleks paras lepitus nende lugemata kõrvalopsude eest, mis sa minu käest oled saanud. Väga hea, et mulle kõrval obsusid meelde tuletad urises Ivo veidi punastades. See annab asjale tõsisema näo. Mul on suur himu sind jalgupidi üles tõmmata lasta, nagu sinu vanaisaga tehti. Nagu tume möilgamine, tuli hääl Gaabrieli rinnust vähe puudus, siis oleks Ivo lapsepõlve mälestused kõrval opsude asjus uut kinnitust leidnud. Gaabriel kõlas vaheriide tagant pehme paluv hääl, mis Gaabrieli kõigest kehast värisema pani. Ta märkas, et äkilisus vihas liig kaugele oli läinud. Ümberpööramine oli raske, aga Gaabriel sai enesest võitu. Ütles ta magusalt. Meie oleme ju koos üles kasvanud, mispärast peaksime meie teineteist siis igavesti torkima ja kiusama. Mis asi keelab meid ära leppida ja edaspidi head sõprust pidada? Mõtle, sa oled minust õnnelikum ja praegu palju kangem. Õnnelikude ja kangete kohus on armu ja heldust näidata. Ma tean ise paremini, mis mu kohuson urises. Ivo pole sul vaja mind õpetada. Minu esimene kohus on kardetavad kelmi kahjutuks teha. Sina oled vene hulguse poeg ja putkasid minu isa majast otsekohe Venemaale, kes ütleb mulle, et sa nüüd Vene salakuulaja ei ole. Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja, ütles Gaabriel kurva tõsidusega. See juhtus vist üsna kogemata, et venelased kui metsa kallale kippusid, kui sina parajasti seal olid. Mina tulin hoopis teisest küljest. Ma ei võinud paide venelaste nõust midagi teada. Väga imelik kokkujuhtumine, pilkas Ivo. Kust sa tulid ja kuhu sa läksid? Ma tulin Võnnust ja läksin Tallinna poole mis Tallinnas tahtsid. Ma otsisin oma isa taga. Sinu isa on vist Tallinna esimene bürgermeister. Minu isa elab Rootsimaal. Väga teonaalik, kui mitte kogemata nälg või võllastama kalleid päevi ei ole lühendanud. Tasa, tasa. Jäta oma vemmal rahule. See kena aeg, mil meie teineteist rusikate ja kaigastega kallistasime, on paraku mööda läinud. Nüüd räägime teist juttu. Ivo lõi telgi eesriide lahti, käskis 10 meest sisse astuda ja ütles neile Gaabrieli peale näidates. Siduge see inimene kinni ja viige ta minu venna telki. Mehed kargasid nagu hundid Gaabrieli kallale. Sellel silmapilgul kõlastelgi tagumisest poolest valus südantlõhestav karjatus Gaabriel keskuse enesemeeste käte vahelt lahti tõttas. Agnese voodiate langes siis põlvili. Agnese silmist paistis meeletu puhastus, nad tahavad sind tappa, karjatas ta valusalt, sest pole viga, aga mis siis tuleb. Hüüdis Gaabriel meelt heites. Kõvad kämblad haarasid uuesti kraest ja käsivarrest kinni. Nagu vihane lõukoer, kargas Gaabriel üles, raputas kinnivõtjad enesest eemale, kiskus mõõga kepi seest välja ja hüüdis välkuval silmil. Elusalt ei seo mind keegi. Minu veri tulgu sinu peale, Ivoshenkemberg. Ära mängige kometit, ütles Ivo külmalt. Sinu verd, Esimusta keegi. Aga sa oled kahtlane inimene, kelle üle peab valvama. Sa jääd vangi, kuni Tallinna jõuame. Siis vaatab kohus järele, kas sul Kuimetsalangemises süüdi on? Kuulge mind, hüüdis Agne säkisti. Ta oli asemel istukile tõusnud, ta silmad põlesid kahvatunud palge. Eile ilmus kerge puna. Ta oli ütlemata ilusama, sügavas hinge ärrituses. Teie teate et ma Kuimetsahärra Kaspar von Münchauseni tütar olen, ütles Agnes kindla häälega. Ma tean seda, pomises Ivo. Hea küll, mina tunnistan ja vannun, et sel mehel kui metsalangemises mingisugust süüd ei ole. Teie ootate mind ja minu isa, kui temasse puutute. Hüüdis Agne sagedasti. Rüütel möni kruusenil on suur võimus. Tema peab sellest mehest lugu. Mina ei karda ähvardusi, ütles Ivo külmalt. Andke andeks, May ähvardama, palun kogele Sagnes. Kuna viimane veretilk ta valgelt jälle kadus. Ärge alandage ennast, preili von männikuusen heitis Gaabriel kulmu kortsutustes vahele. Te näete ise, armuline preili, kui kangekaelne see inimene on. Ütlesi õlgugi eitades, tema peal seisab raske kahtlus, sellest peab ta ennast Tallinna kohtu ees puhastama. Agnes uuris ahastusega iva nägu. Selle raudsele otsaesisel oli kirjutatud, et sealtpoolt järeleandmist loota ei olnud. Gaabriel üks sõna, palus Agnes tasakesti. Gaabriel kummardas tema üle. Mõtle, sinu surm on minu surm. Sosista Sagnastele kõrva sisse, alanda ennast minu pärast. Sa tahad seda? Sosistas Gaabriel kurvalt vastu. Siis ajas ta keha sirgeks, viskas mõõga Aivo jalga ette ja ütles tumedalt. Nüüd tee minuga, mis tahad. Ühe silmapilguga olite käed selja taha nööritud. Veel korra sai ta haleda naeratusega Agnese poole pead noogutada. Siis tõmbasid meheta telgist välja. Laagrielus sündisid sestsaadik mõned muudatused oli Ivoshenkenberg seni suure kiirusega Tallinna poole tagasi rutanud. Siis tegi ta nüüd, nagu sooviks ta Jägala jõe ääres põliselt paigale jääda. Oma telgi ümber keelas ta kõik äratsemise ära ja telki ei lasknud kedagi peale targa naisterahva, kes laagris arsti aset täitis ja keda selle kõrval ka pisut nõia Moriks peeti. See vanamoor valvas ööd ja päevad Agnese voodi juures ja tema hoolitsemise ning rohitsemise tõttu paranes haav kiiresti. 10. päeval pärast Agnese haavamist andis vanamoori vale teada haige olla nii kaugele toibunud, et juba üles tahab tõusta. Ivo käskis vanamoori õues oodata ja läks üksipäini haiget vaatama. Agnes oli voodis istukile tõusnud. Mis mu vaene reisiseltsiline teeb, oli ta esimene küsimus. Ivo kortsutas vähe arusaadavalt kulmu. Teie suhtute sellesse inimesesse väga suure osavõtuga, küsis ta tumeda häälega. Neiu valget nägu, mille sügavasse vajunud silmad telgi poolpimeduses peaaegu mustalt läikesid ahne pilguga silmitsedes. Ta oli mind surmahädast ja vangipõlvest päästnud, kostis Agnese magusalt. Kuidas võiksin ma tema suhtes osavõtmatu olla? Temal oli kerge teid venelaste käest päästa, sest tema ise on neid kui metsa juhatanud. See on vale. Hüüdis Agnes elavalt. Ivo kehitas õlgu. Seda näitab ülekuulamine Tallinnas süütut ei või ükski kohus hukka mõista. See on imelik, et teie armuline preili aastate ja väriseb selle kõlvatu elu pärast, kuna tema teie järele veel kordagi ei ole küsinud. Temal ei ole mingit muret. Ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori. Kuidas võib ta seda teha, kuidas seotud on? Kahtle Sagnes ohtab aluse vingus Kunima halastuse pärast ta köidikud lahti, käskisin päästa. Gaabriel palus vingus, kordas Agnes umbusklikult. Ja vastu tahtmist libises piltlik naeratus üle ta näo. Teie ehmatate preili von Münchausen, kui ma teile täiesti tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ka tema ootab päästmist teie isa poolt kuid paraku hoopis teistel põhjustel, kui teie. Kui nüüd rüütel möni kuusen teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nurjatu kohtu ees mõnda asja ilmutada. Mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad. Ma ei saa teie sõnadest aru, ümises Agnes kogu kehast värisedes. Ühesõnaga Gaabriel kiitleb, et Agnes von männik, Huusen, tema armuke olla. Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku. Teie valetate, hüüdis ta järsku, Ivo, ainuke silm valikus. Teie armastate seda inimest kulises ta kokkusurutud hammaste vahelt Agnese näoülese vis verevool, mis kohe surm kahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla häälega ütles ta. Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi, kas kuulete, Ivoshenkemberg, mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada. Ivol, eks tuikudes välja, õues ootavale vanamoorile, ütles ta ähvardades, ma tegin sinu nõu järele. Kui asi raisku läheb, siis hoia oma nahk. Ivo kargas hobuse selga ja kihutas laagrist välja. Kui ta hilisel õhtul tagasi tuli, oli hobune, vahus ja Ivo nägu nii kohutav, et vastutulijad hirmuga tema eest taganesid. Ta kargas hobuse seljast maha ja sammus oma venna Christophe telgi poole, kus Gaabrieli vangis peeti. Gaabriel lamas üksipäini telginurgas. Ta käed ja jalad olid ahelais, mis tasakesi kõlisesid, kui ta pead tulija poole pööras. See on ilus, et sa ise vaest vangi vaatama tuled süüdistatavale vastu. Õige võõrustaja kohus on külaliste aega viita. Aeg läheb sulle vist igavaks, urises Ivo hammaste vahelt. Ma ei ütle, ei, kostis Gaabriel haigutades. Ma ei saa aru, mispärast sa nii kaua aega viidad, kõik panevad imeks, miks sa Tallinna poole edasi ei lähe. Kraamid on koos, hobused ja vankrid valmis, sõjakäik lõppenud. Mis sa veel ootad? Sai kannatada, kuni sind võlla tõmmatakse. Parem on võllas rippuda, kui sinu külaline olla. Sinu kasu, vennalik, hool minu eest läheb liiale. Mis ma pidin ütlema? Kõneles Gaabriel ikka veel poolnaljatades, aga juba märksa pehmemal toonil. Kuidas preili von Münchauseni käsi käib? Christoph teatas, et haige täna esimest korda jalule olla tõusnud. Sina oled tema ees tõesti isalikult hoolt kandnud ja igapidi õiget rüütlimeelt näidanud. Selle tubli teo eest ütlen sulle kõige soojemat tänu ja annan sulle kõik noorpõlve patud tingimata andeks. Sa loodad vist, et ma teda sinule hoian? Pilkas Ivo mõrudelt. Sa oled kergeusklik, võib-olla, et ma seda magusat suutäit iseenesele hoian. Ahelad kõlisesid Gaabriel oli järsku istukile tõusnud. Mis see tähendab? See tähendab, et Agnes von Münnik Huusen tänasest päevast saadik Ivoshenkembergi armuke on irvitas Ivo Gaabrieli kohmetust, tegi temale piiritult nalja. Ära sellega naljata, ütles Gaabriel ärritusest väriseva häälega. See ei ole karjatüdruk, kellele sa nuhtlemata liiga võiksid teha. Rüütel, Münnik Uusen on vägev mees, kes kangemat kaela võib murda kui sinu oma. Mölla nii palju kui jaksad. Aga ära unusta, et sinu vägivallale piir on seatud. Kes räägib siin vägivallast, tarvitasid sina vägivalda, kuidas sinuga pakku jooksis? Ometi ei ole sina midagi ja mina olen kuulus sõjapealik. Eestimaa, Hannibal. Võid sa silmapilgu kahe vahel olla, kuhu poole siin kena, Agnese lugupidamine kaalub. Silmapilgu oli Gaabriel tõesti kahe vahel nagu terav mõõk safis, kuri mõtleda hingest läbi. Oli valu ja õnnetus Agnese meelt seganud või oli ta tõesti? Ei, see ei võinud olla, see oli täiesti võimatu. Agnes, truudusetu, Agnes Ivoshenkenbergi armuke, naeruväärt Gaabriel pahandas iseenda peale. Sa valetad, Ivo, ütles ta rahuliku põlgusega. Oleks ta vähemalt tigedaks saanud, äkilist viha avaldanud. Tema rahulik põlgav hääl sütitas Ivo kahjurõõmust veidi Suigutatud viha uuesti põlema. Valitseja oma keelt tähistas ta hambaid kiristades. Ivo käsi sassis, kramplikult pistnud peast kinni, mis tal vöö vahel oli. Veel üks sõna seletuseks, siis jään vait. Ütles Gaabriel külmalt. Mulle näib, nagu oleksid sina sestsaadik, kui mina ennast tõrkumata siduda, lasin minust valearvamise pähe võtnud. Sa arvad vahest, et mina sind kardan? See on eksitus. Ma ei kartnud sind sel korral ega karda sind praegugi. Sul oli vist siia tulles nõu mind ära veristada, seda parem. Siis pole mul võllaga enam vaeblemist. Ega ma sinul nõndanimetatud kohtunike käest eluga ikka ei pääse. Üks palve on mul veel. Agnes von männik, Uusen, vii ilusti ta isa kätte. Sa võid julge olla, et hea jootraha saad. Paremat ära looda, mitte. Agnese mõistab ausa mehe ja Ivoshenkenbergi vahel vahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugude sinust peab. Aga seda ma tean, et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa võid tema ees minu peale valetada, nii et suu vahutab. Nagu sa vist teinud oled. Ivo kummardas äkisti ja tõukas noa kõigest jõust Gaabrieli rindu. Gaabriel oli poolpüsti karanud, lühike röögin tuli ta rinnust. Siis kukkus ta vaikselt selili maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumatult seisma, lõi siis käega, pühkis noatera kuuehõlmaga verest puhtaks, astus telgist välja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidalt. Koristage see raibe ära ja visake jõkke.