Mõni päev pärast viimati räägitud juhtumist tuli Ivashenkemberg oma väesalgaga Tallinnal. Ta ei läinud väega linna, vaid jäi Lasnamäe all praeguse Kadrioru kohal laagrisse. Linnast voolas määratu hulk rahvast välja, laagrit vaatama ja sõjameeste käest röövitud kaupu ostma. Ivo tore telk seisis eraldi laagri tagumises osas ja telgi ümber seisid vahid, kes kedagi võõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusid Ivo Schenkenbergi, Agnes von Männik Huusen telgis pruugasti lauas. Agnes oli terve, ta kandis ainud paremat käsivart veel sidemes, aga teda hoiti telgis kinni, sest et väljas käimine nagu vanamoor seletas tema õrnale tervisele esiotsa veel kahju oleks võinud tuua. Ta ei kandnud enam poisi ülikonda, vaid toredat naisterahvariiet ja kalleid ehteid, mida Ivo talle pool vägiseli kinkinud. Agnese lei maitsenud toitev jook. Nukralt istuste iva vastas ja mõtles Gaabriline, kes, nagu Ivo ütles, enesele kingitud vabadust kurjasti, oli pruukinud ja plehku pannud. Kuhupoole võib Gaabriel põgenenud olla? Küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides. Kuhu mujale kui venelaste juurde, seal on ju tema päris päik, kostis Ivo karmilt. Aga tal oli Tallinnas tegemist, mis tegemist? Ta otsib oma isa taga. Teie usute kelmi? Lori, naeris Ivo põlgavalt. Venelastel on kahtlemata nõu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulaja neete saatnud. Selleks on Gaabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik mõistab kõik keeled ja on üldse Kaval Rebane. Et ta teel meie kätte sattus. See oli meie isamaale vististi õnneks. See näitab, et üks kõrgem käsi vana Tallinna üle valvab. Kahju, et ma end tema haleda vingumise läbi liigutada lasksin. Nüüd on ta putkus ja võib meile veel mõndagi tuska teha. On ta siis tõesti põgenenud? Küsis Agnes otsekui unest ärgates. Ivo põrkas tagasi ja kogeles kähvatest. See on kentsakas küsimus. Kas teie minu eest midagi ei varja, ütles Agnes teravalt, peaaegu luurival tivoli silma sisse vahtides. Taali äkilise meelega. Ta võis teie meestega riidu sattuda ja kes teab, vahest algedel seda minu eest. Kardate mind hirmutada ja kurvastada. Ärge kartke, ma võin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahe vahel kõikumine ähvarda mind surmata. Ivo Otsa esisel läikis külm higi, ta hambad lõdisesid. Ta ei suutnud Agnese uurivat pilku välja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi-tagasi. Siis ütles ta rõhutatud häälega. Teie jampsite preili von Münchausen. Ma näen, et haigus teistel kaugeltki lahkunud jale mälekitan kohe vana-ide teie eest hoolitsema. Ma ei taha seda naisterahvast näha, hüüdis Agnes ahastuse jälkusega. Ma olen täiesti terve, laske mind linna ei või ma pean teie kalli elu eest vastutama, ütles Ivo külmalt. Nende sõnadega astus Ivo telgist välja. Õues kutsuste venna ja vanamoori käskis neil valvata ja temale seltsiks olla. Siis kargas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole. Paar tundi hiljem ratsutas seltskond suuri Saxo linnashenkinbergi laagrit vaatlema. Ratsutajate seas olid Tallinna bürgermeistrid Friedrich Franz teedel, tiitrihcornacher mõisameeste pealik Kaspar von Menning, kruusen jäi unkur, Hans von Rispiiter. Männik Uusen oli Kuimetsaõnnetusest saadik veel tõsisemaks kärsitumaks muutunud. Kuna junkur Hans veel endine kergemeelne hooblejal uiske oli tema loomusele liik, pealiskaudne ta vaim liig madal, et õnnetuse tundmus sügavaid juuri oleks võinud ajada. Kahtlemata Lyoncroli ilusast pruudist kahju ja ta avaldas kahetsust valjusõnaga, igaühele, kes iganes kuulda tahtis. Aga ta ei unustanud iialgi juurde lisada, et tema tosina venelasi ära oli tapnud ja Agnese vististi nende käest oleks ka päästnud, kui kõik mõisamehed niisama hiilgavalt, kui tema oma kohust oleksid täitnud avaldas keegi imestust Hans Rispiiter, kes kaksteistkümmend venelast ära tapnud, ise ilma vähemagi kriimustuse ta oli pääsenud. Siis tõmbas Hans õlad kõrgele ja andis märku, et tema vehklemiskunstis kaunis kõrgele pulgale olla jõudnud. Ivo kirjuvaitilisi sõjamehi nähes, kes ju enamasti endised talupojad, pärisorjad olid, Kertsutas, junkurans, nina, jahtlust põlgevalt. Andke mulle 10 tubli mõisameest ja ma kihutan kogusele kodu Koonlaste karja ülepeakaela merre. Näe, mis tore, telk seljal on, lähme vaatama. Teised olid sellega nõus ja terve salk ratsutas Ivo telgi ette, kus neli meest vahil seisid. Tagasi hüüdis esimene vahimees tulijatele odavastu sirutades. Keele tõlk. Seon küsis sans teede imestades. Ivashenkinbergi tõlk kostis vahimes. Pealegi sõitis linna. Minge eemale telgi ligi ei tohi keegi tulla. Kuule, mees, kas sa mind ei tunne? Mina olen Tallinna esimene bürgermeister, Friidi sansteede ja sinu pealik seisab minu käsu all. Aga mina sõidan pea hääliku käsu alla käsku, nii et keegi võõras telgi ligi ei tohi tulla. Mis asi seal siis on? Pole sinu asi, katsuge tendid siit koristate. Bürgermeister sel mehel on õigus, kiitis Menning House valjusti. Sõjamees peab ülemusena kuulama, jätame tubli mehe rahule ja läheme oma teed. Kõlas korraga hele hüüdtelgist. Nõnnik Huusem värises kogu kehast kõike kuulatama. Isa, päästa mind. Kiljatus Agnese hääl uuesti ja jäi äkki vait, otsekui oleks teda vägivaldselt lämmatatud. Minu järel müristas männik Huusen hobuse seljast maha karates. Ta lõi mõõgaga vahimehe oda kõrvale ja tormas telgi poole. Seltskonnas tegid mitmed tema eeskuju järgi. Varumehed põrkasid neile vastu eest ära. Pöörased karjus vana rüütel nende peale. Tahate teie tütart isast lahutada? Eest ära, muidu sünnib õnnetus. Äge võitlusoli algamas, kui korraga telgi eesriie kõrvale lükati ja Christoph Schenkenberg väljastus. Mis tülitsemine siin on? Küsis ta valjusti. Christoph Schenkinberg, hüüdistansleide talle mõrgudelt, kas sedaviisi võetakse siin Tallinna bürgermeistreid vastu? Christoph tegi, nagu paneks ta nüüd alles kõrgeid külalisi tähele. Teie siin härra bürgermeister, tagasimehed, eks te näe, eks te näe, kes need härrad on. Kaspar von Männik, Huusen. Palun andeks. Teid kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli sooviks? Andke mu tütar kätte, põrutas männigruusen. Teie tütar, minu vend päästis hiljuti ühe noore naisterahva venelaste käest. Naisterahvas oli raskesti haavatud. Nädalapäevad vaakus ta elu ja surma vahel alles mõne päeva eest hakkasid õrna hoolitsuse mõjul toibuma, aga ta ei ole veel täiesti terve. Kardame tema vaim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub ühtepuhku, isa isa ja kipub põgenema. Sarnasel olekul rahu hädasti vaja on. Siis käskis Ivo Linna minnes võõraid telgist eemale hoida. Agnes hüüdis männiguuseum valjusti. Telgist vastasele karjatus ja siis kuuldi otsekui rabelemise müdinat, mis Münnik Huuseni soontes vere tarduma pani. Enne kui ta uuesti ärkamas vihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrvale. Agnes jooksis lõhki käristatud riietega, Christoph vist mööda ja langes rõõmugarjatusega isa rinnale. Vana Rüütel oli kõige sügavamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust välja kui kogeles. Armas laps, armas laps. Sassis mõlema käega tütre peast kinni, suudlast nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, vaatles ja suudles jälle. Kui tema himu täis oli arves junkur Hans oma järjetulnud olevat. Ma ütlesin ikka, et sinu veel lõukoera suust välja kisun. Hüüdis ta vaimustuses ja sirutas käed välja, oodates, et jälle leitud pruut nüüd tema kaissu lendab. Aga aknest põrkes tema eest tagasi ja ütles ära, rääkimata põlgusega. Teie, mina ehk kinnitas ristid, mina see olin, kes telki lähemalt vaadata imustes ja kohe vahimeeste kallale kippus. See oli imelik, aimas õigemini ütelda südame hääl, mis mulle selle õnneliku mõtte andis. Agnes pööras õnnelikule aimajale otsustavalt selja ja ütles isale. Lähme siit mul on hirm selle paiga ees. Ära karda midagi, rüütel möni kruuseum mõistab oma tütart kaitsta. Aga miks sa kätt sidemes kannad? Olete tõesti haavatud, vaene laps. Ja ma olin haavatud, aga nüüd olen perre isa, ma olen palju läbi teinud. Agnese hääl värises sestsaadik, kui sind viimast korda nägin. Kuid siin ei ole paras koht sellest rääkida. Kas sa võid juba hobuse selga istuda, Agnes küsis männi kuuse. Võin küll, aga jookseksin ka jala hea meelega sinuga kaasa, ütles Agnes rõõmsalt. Veel üks ilmalik. Ta pööras enese Christopheri poole, kes sõna lausumata pealtvaates. Ma palun teid viimast korda tõsiselt ütelda, kuhu minu vaene reisiseltsiline on jäänud. Peidus on ma enam kui teie venda. Minul ei ole venna sõnadele midagi juurde lisada, kostis Christoph külmalt. Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist, õhkas Agnes kurvalt ja laskis end jonkur Hansul sadulasse aidata. Terve seltskond ratsutas pikkamisi laagrist välja. Kaspar von Münchausen oli põhjatu rikas. Vaevalt oli keegi Eestimaa mõisnike seas sõja läbi nii rasket kahju saanudki, tema, aga siiski ei tundnud ta veel puudust. Tal oli kindel nõu kui metsa venelaste käest tagasiviite. Enne aga pidi Agnes äris Piiteri pulmad Tallinnas ära peeta ja noorpaar sõjakärast eemale Kuramaal asume, kus Rispiiteri mõiseli? Külder, kus Agnes vastu küll tõendas ta 100 korda, et tema nüüdsel kardetavale ajal ihast koguni lahkuda ei raatsi. Kõlbüüdistari spiiterid põlguse ja kibeda Belkamisega enesest eemale peletada. Aga see kõik ei aidanud midagi. Männik, Uusen oli ette võetud, nõus kaljukindel. Pulmad määrati septembrikuu keskmistele päevadele. Agnes nuttis Gaabrieli mõeldes ööd läbi. Ta süda ütles. Kui Gaabriel veel elab, siis peab ta mind üles otsima, oodaku teda siin mistahes, ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige, on ta surnud? See oli iga kord Agnese mõtete viimane piir ja iga kordasus kramp ta südamesse, kui ta mõtetega nii kaugele jõudnud. Gaabriel aga ei tulnud ega tulnud. Ivo Schenkenberg viibis ikka veel Tallinna laagris. Oma endisest tulisest avarusest näis ta palju kaotanud olevat. Ühel õhtul see oli septembrikuus, istus Ivo üksipäini telgis, kui vahimees sisse astus ja teatas, et üks suurtsugu naisterahvas temaga rääkida soovivat. Kes see on? Küsis iva järsku üles karates. Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister sans teede ebar, sulastan temaga kaasas käsi naisterahvast üksipäini sisse astuda. Vahimees läks ja Ivo jäi kange südame põksimisega ootama. Telgi eesriie kahises ja naisterahvas, kelle nägu tiheda looriga kaetud oli astus sisse. Preili von männik, Huusen. Hüüdis Ivo lämbunud häälega. Agrestustes looriles. Ta näost paistis tõsine hingevalu, ta silmad olid nutust, tuhmid punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm või kaastundmus, aga Ivo tundis oma tardunud südames midagi puhkevate sulaat. Ta pakkus võõral istet, ütles pehmelt praegu kartlikult. Kust see au tuleb, preili von Münchausen? Teie ei tahtnud minu juurde tulla, ütles Agnes väsinud häälega. Sellepärast pidin mina teie juurde tulema. Ma olen teile nii palju tänu tunnistada. Teie ei ole minule mingit tänu võlgu. Preili von männik, Huuznen, kostis Ivo natuke kibedalt. Teie ei tulnud mulle tänu tunnistama, vaid mind usutlema. Agnes vaatas tummalt enese ette maha. Teie, olete minu mehi kiusutlenud ja neile raha pakkunud, kõneles Ivo armuta edasi, teie tunnete minu mehi vähe, nad mõistavad sõna kuulata. Siis olete neile ometigi keelanud tõtt rääkida? Küsis Agnes järsku. Ta tuhmid, silmad põlesid ja püüdsid Ivo ainsast silmast läbi ta hinge tungida. Võib-olla kostis juba mõrgudelt. Agnes langes äkisti tema ette põlvili maha, tõstis risti pandud käed kalgi mehe poole üles ja siis voolas äge erutatud hingepõhjast tulev palve ta huultelt. Miks te mind piinate, mis kurje oleme teile teinud? Ütelge mulle, kus Gaabriel on, siis tahan ma teid igavesti tänade õnnistada. Mispärast kardate teie tõtt rääkida? Olgu see tõde kõige hirmsam, mis mu süda aimab, mis võin mina, väeti tütarlaps teile teha? Rääkige ja ma tahan seda, kui püha saladust oma südame põhjamata. Ütelge mulle, mis olete te Gaabrieliga teinud? Gaabriel on surnud. Ütlesime tumedalt. Agnes tõusis püsti. Ta oli kahvatu kui surnu, aga rahulik. Teie ise olete tema mõrtsukas, ütles ta selge häälega. Ta langes ausas kahevõitluses minu käe läbi. Miks te seda tegite? Sellepärast, et ma teid armastan. Agnes taganes otsekui kiskja elaja eest. Ole ära, neetud, vilets mõrtsukas. Hüüdis ta kätt välja sirutades. Ivo karjatas haavatud loom ja astus sammu edasi, aga Agnes oli juba telgist välja läinud. Kui Agnes koju jõudis, ootasid isa äärispiiter teda maja trepil. Kus sa nii kaua olid, hüüdis Männik Uusen, me olime juba mures sinu pärast. Agnes kargas hobuse seljast maha, Ilmarisbiitri abi ootamata andis hobuse sulase hooleks, astus isa kõrvale ja ütles külmalt. Need tehke minuga, mis tahate. Mis see tähendab? See tähendab, et mina pulmade vastu. Enamik rõhku. Järgmine päev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vanaaegsel viisil ja vanaaegse toredusega pidid pulmad peitud saama. See limanniguuseni kõikumatu tahtmine. Piduliste arv linnas veel suurem kui Kuimetsas sest linn kubises mõisnikutest. Vaevalt suutis linna suurgildi maja kõiki kutsutud võõraid mahutada. Rüütleid, nende naised ja hobused olid toredast ehitud. Olgu küll tehtud, enamasti põlatud kodanike käest laenatud olid. Vaesuse tunne, ei seganud kellelegi pidurõõmu. Kuulus Liivi kerge meel ajas viimast korda viisi. Viin ja õlu peletasid mured kaugele. Mehed hoopleside Trallitasid, naised peksid keelt, ehitasid, võrkusid välja nagu kõige sügavama rahuajal. Kõigist pulmalistest ei võtnud üks ainukene üldisest pidu rõõmust nähtavat osa. Ja see oli pruutise. Agnese Li tuime, tumm, ta näovärv, lumivalge, peaaegu läbipaistev jooned, otsekui kivist tardunud huulte ümber seisis muutumatu naeratus, nagu seda inimeste juures nähaksegi naeratades surnud. Võõraste nali, mis iga kord kõige peenem ei olnud, ei kihutan pruudile kordagi puna palge, ei sundinud seda kordagi naerule. Kuulis ta üldse neid naljasõnu. Koolis nägi ta ülepea midagi. See oli väga kahtlane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi. Ta pilk oli tume, ta silmad vaatasid ühtepuhku ilma arusaadava mõtete, kuhugi lõpmatusse, kaugusse. Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teha käskisid. Ta laskis oma keha ehtida seisis kannatlikult raske mõrse krooni koormal, kuni piduliste salgad tema auks gildi maja trepist pidulikult mööda ratsutasid. Kena pruut, aga külm, kui kivi ütlesid, pealt vaatavad kodanikud. Jumal tänatud, meie tüdrukutele on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja aastase rüütli Võsul. Sihtri Püha Pärdeta. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünlakandjad. Vana-rüütlite kiriku uksele lippude vanikutega ehitud otsekui mürstliku paari vastuvõtuks. Kirikust veeretati pruutpaari orelimängu lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kahe kuulsa sugukonna ühendusest jumala uks ja Isamaa kasuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette. Rispiiter uhkel kõmiseval sammul Agnese otsaga poolunes mahalöödud silmil. Nagu hooplik võiduheiskamine külas. Rispiiteri, jah, läbi kiriku. Kirikhärra pööras ennast Agnese poole. Ja nõnda küsima ka sinult, pruut, kas sinu südamenõu on, et sina tahad oma peigmeest Hans von Rispiiterite oma abikaasaks Ta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis jumal sinu peale paneb heade kurja rõõmu ja viletsust, rikkuste vaesust ega taha ennast temast ära lahutada, enne kui jumal teid ise lahutab surma läbi. On sul nüüd see meel ja nõu siis ütle kõikide kuuldes selgesti. Jah. Esimest korda teistest silmi. Esimest korda tungis valus värisev õhkimine ta piinatud rinnast. Ta tundis ennast jumalast ja inimestest mahajäetud olevat üksipäini võõras maailmas. Nagu abi otsides vaatas ta kirik härrast mööda rahvahulga peale, kes kahel pool altari kõrval seisis. Korraga jäi silm ühele kohale seisatama esiotsa ehmatusest tardudes siis ära, rääkimata rõõmust särades. Seal seisis Gaabriel peajagu kõigist kõrgem õnsate paledega auku vajunud mustade silmadega nägu kahvatu kui surnud jooned, kibedus tundmisest viltu kistud. See ei olnud endine, uhke, kangekaelne ja lustlik Gaabriel vaid silmnähtavalt kurjast saatusest kiusatud inimene. Haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus kahtlemata elus. Ei jaa, 1000 korda ei tuli hääl valju karjatusena Agnese suust. Surm, kahvatus, katiste nägu, ta toik, kui see kukkus maha. Tali minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihine kahin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua palude meelitada lasksid, enne kui igatsetud, jah, nende suust tuli aga valjult, nii kindlat põrkumist ei olnud veel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, seal pidi mõni saladus peidus olema. Oi, sellest sai palju juttu teha. Naisterahvaste kirikus olev arsti hoolel ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja tõusis jalule. Ta esimene pilk otsis Gaabrieli. Aga see oli kadunud. Viige mind koju, ma olen haige. Sosistas Agnes Bay kulla Agnes, ütle enne jah, kerjas Rispiiter, kes näost punane ja higine Eli. Isa, päästa mind. Vii mind siit ära, muidu ma suren. Aga Sagnast peigmeest hirmuga taganedes. Männi kruusen panin käe tütre keha ümber, mida ta kui haavalehtede värisevad jätlaskonnalt. Miks sa häbi minu halli pea, kohalekogud? Anna andeks, isa, ma ei või teisiti. Sosistas Agnes oma järsku puhastavat nagu isa rinnalemates. Vana rüütel pidi õlgu kehitades ja kulme kortsutades kirikhärrale võõrastele seletama, et laulatus tütre äkilise haiguse pärast seekord katki pidavat jääma. Pidulisi palusta siiski kokku jääda, sest mis täna ei sündinud, võivad homme sündida. Ja õuel seisid veel kaua elavalt juttu ajades üksikud inimeste salgad.