Nõnnikuuseumi tütre, keda ta tõesti haigeks pidas, kinnisest õlles koju ja jättis ta seal arsti pruuttüdrukute tädide hooleks. Ise tõttas ta gildi majas oma võõraste eest hoolt kandma. Naiste rahvatestid Agnese poolvägisi voodisse ehte neile küll naerdes seletas, et ta enam haige ei ollagi, vaid ainult väsinud ja uimane. Arst pakkus talle tungivalt seda ja teist rohtu, aga Agnes lükkas tema abi pool, paludes pool pilgates tagasi. Nii et see auväärne isand viimaks muud teha ei võinud, kui pahaselt käega lüüa ja oma teed minna. Naisterahvastest oli raskem lahti saada. Küll maalis Agnes neile elavate värvidega pidu rõõmu Gildi saalis ette. Küll seletas ta neile, et tal muud vaja ei olla kui rahu ja üksiolemist. Kuid see ei aidanud midagi, kõik tahtsid emale seltsiks olla, tema juures valvata. Agnes pani viimaks täiesti väsinult, silmad kinni ja neil rahulikult uinavat naisterahvaid heid veel tüki aega sosistama. Hakkasid siis haigutama küsivalt teineteise otsa vahtima. Aegamööda lahkusid esmalt nooremad, siis vanemad kambrist ja ei tulnud enam tagasi. Kõik kvaliteet toonte mäest alla leidnud. Mõni minut hiljem külistes Agnes lauakella kui ümmardaja noor punapõskne eesti tüdruk sisse astus, karges laines ühe klõpsuga voodist välja ja hüüdis vistlikult. Ruttu, aita mind riidesse, pane, tee mind hästi ilusaks, kas kuuled? Tüdruk ajas imestuse pärast suu ja silmad pärani ja kogedes. Kas preili siis enam haige ei olegi olema, nii haiget nägu. Hei, preili on värske elus kui tõusev päike. Aga kust see tulijaid preilid kirikus ära minestas olid sina ka seal? Eks ma olnud ka taganurgas, ega ma kõike ei kuulnud ega näinud, aga seda kuulsin küll, et preili suure häälega ei ütles. Panid sa seda väga imeks? Mis minul tühjal imeks panna, aga inimesed panin küll nimeks. Miks preili junkurispiiteriti taha? Kas sina teda tahaksid? Mina? Jah, sina, sa, jumal ja issand, kuidas tohiksin mina niisugusele asjale mõtelda? Miks ei tohi? Mõtle, nagu seisaks minu käes voliideid kahekesi paari panna. Kas võtaksid siis junkru vastu? Ega ta nüüd just väga ilus meesterahvas ei ole, ütles tüdruk venitades. Kes meesterahva juures selle peale vaatab, noomis Agnes Hauliselt. Aga eks ta ole muidu sinu meelest tubli mees. Aus, helde, julge, põhjatu, rikas, heldene, aiake. Hüüdis tüdruk kitsikuses. Ega mina Juncro ära küll ei tunne, aga tema eneseinimesed räägivad, et mis nad räägivad. Et Juncro härra ei pidavat mitte hea inimene olema. Ühesõnaga sa ei tahaks teda oma meheks võtta. Tüdruk raputas punastes pead. Vaata. Ütles Agnes naeratades. Kui sinagi teda ei taha, kuidas peaksin siis mina teda tahtma? Nüüd mine Toomale juuste tarvis aiad kõige ilusam roosiõis, aga ära kellelegi ütle, et ma voodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla. Kui roos toodide pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide vahelt. Väljakamber oli teise korra peal ja aknast ulatus pilk üle õue ja ainsa kitsa tänava, mis õue peale viis. Tänavia õu olid inimestest tühjad. Mis pärast igatses Agnes nii väga üksi olla. Oli seal midagi võõra silma eest varjata? Jah, tal oli tõesti midagi varjata. See oli ära, rääkimata rõõm, mis ta südant paisutus. Uuesti ärganud, elujõud, kadunud ja jälle leitud õnne joovastav tundmas. Kaadrierab Gaabriel on siin, see oli rõõmulaulu põhihääl, mis Agnese südames helises, pööranud silmi, tänavat ta teadis. Gaabriel pidi siit läbi tulema. Agnese lootus sai kahel korral petta käskjalgade läbi, keda Rüütel männi kruusen gildi majast üles oli saatnud, tütre tervise järele kuulama. Neile öeldi, preili uinub rahuga. Nad tõttasid minema ja tänavee jälle tühjaks. Videvik oli juba kätte jõudnud, kui veel üks meesterahva kuju mööda tänavat ülespoole tuli. Agnese näinud selgesti ägeda tundis ju Gaabrieli tema hiigelkujust astumisest igast liigutusest. See oli Gaabriel, taastus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüdalised Gaabriel kirja ja kuube, kõndis. Tal oli kepp käes ja kott kaelas. Kes niisugusele kirjuselega almust peaks andma? Mõtle Sagnes kaheldes. Tal ikka sees riide kõrvale. Kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku. Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja. Selle ühe pilgu ja peanoogutusega olid nad üksteisele kõik selgeks teinud, pika jutu ära Vestnud. Gaabriel karges kärvemalt ja kergemalt kui õige kirje kohus trepiastmest üles ja koputas kõrgesti võlvitud maja ukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümardaja hääl ukse tagant, kes seal on? Vaene sant, palun jumala pärast tükikest leiba. Ali vastus. Agnes kuulis, kuidas uks lahti keerati. Nuh, sina laiskvorst, hurjutas tydruk. Suur tugev terve mees. Kas sul häbi ei ole kerjata? Ära kurjust ja kena neiu meelitas Gaabriel kurjuse sünni inglitele. Ma usun kindlasti, et sa oled niisama hea, kui sa ilus oled. Sa lobised, kõik silmakirjaks, eitas tüdruk mõnitades aga juba palju pehmemalt. No oota siin, ma toon sulle midagi. Ära veel lahku, hea laps, palus Gaabriel. Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata nii terveks ja tugevaks, kui sa mind, mu välimuse järele arved nii väeti ja puruhaige olema, tõepoolest mul on raske südamehaigus ja teeb see sunnibki mind kerjama. Tark Vanaid, kuulutas Mulled ainult viivin terveks saada, kui üks puhas neitsi, kellel nii palju julgust on ta meelevastasele peigmehele veel altari ees. Ei, ütleb minule oma õrna kätt suudelda annab, mina olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu vaev asjata. Kõik ütlevad altari ees hea meelega, jah. Täna kuulsin kogemata, et siin majas singel elab, kes mind terveks võib teha? Vaest olete sina ise, kena laps, minu päästja. Ei ole, kostis tüdruk naeratades. See ingel, kellest sina räägid, on meie kõrgestisündinud preilise. Lase ma lähen ise tema palvele. Ma ei tohi kedagi võõrast inimest sisse lasta. Võta oma tükk leiba ja mine rahuga. Kuule mind, kena laps, ütles Gaabriel tungivalt. Ma ei ole praegu muudkui vilets kerja ja, aga olen enne paremaid päevi näinud. Mul on endisest ajast veel üks kallis asi, järelejäänud. Kas näed seda sõrmust? Oh mis ilus. Hüüdis tüdruk imestades. See on puhas kuld ja kalliskivi on tal sees. Ma kingin sõrmuse sulle, kui sa preili siia kutsunud, nii et keegi teine ei kuule. Oleks tüdruk veel koolini tõrkunud, siis oleks armuline preili vist ilma kutsumata alla jooksnud kerja jääd südamehaigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei suutnud kiusatusele vastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta vististi sõrmust silmitses, ütles ta moka otsast. On see tõesti kullast? Puhtast kullast ja kalliskivil on meil iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema peale vaatad, siis näed oma tulevase peiu nägu. Tüdruk naeris. Olgu peale, ma võtan sõrmuse vastu. Ootasin, ma katsun õnne, ehk saan prii alla meelitada. Tüdruk pani ettevaatlikult koja ukse kinni, lükkas riivi ette, et kirja ilma loata sisse ei pääseks ja tõttas siis preili juurde. Õues on kerja ja palub armu. Mis minul sellega asja, kostis preili külmalt, on ta halastuse vääriline, siis anna talle süüa ja lase tal minna. Jah, seda ma tahtsingi teha. Kogeles tüdruk, aga see on hoopis isemoodi kerja ja te ei taha kellegi muu käest Armondi vastu võtta, kui ainult armulise preili enese käest. Anda nii häbematu, siis kihutada, minema. Oi preili palus tüdruk ahvatades, halastage selle vaese inimese peale. Ta on raskesti haige, ütleb, et muidu ta terveks ei saa, kui minte pruut ei, ei. Joima toru, mis ma räägin, kui mitte armuline preili temale oma kõrgestisündinud kätt nuusutada ei anna. Mis rumalat juttu sa räägid? Taplis järgnes kurjasti ja rõõmustas salamahti, et äge puna, mis ta läkisti palge tõusis, tehtud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. Jäta mind rahule ja tee oma kerega, mis tahad. Tüdruk läks nuuksudes uksest välja ühe silmapilguga ja Agnes tema kannul. Miks sa nutad? Oh kuule, preili, mul on nii hale meel selle vaese inimese pärast. Võtad sa siis üsna puhtalt haleduse pärast, kahtles preili. Jah, ja temal enesel on niisugused suured sügavad süsimustad silmad, et. Ohoh naeris Agnes on tal nii ilusad silmad, siis läheme vaatama. Agnes võttis laualt paberilehe, mässis kuldraha selle sisse ja läksin mardaja seltsis alla. Kere kummardas preili esmaani eaka liigutatud häälegi oma palvetega on, ma tean, kõik, ütles Agnes vahele pistis paberi sisse mässitud kullatüki kirja pihku. Ilma pikema palveta, sassis kerje lahkest käest kinni ja surus huuled ta siid pehmele nahale. See oli pikk kuum, ahne suu andmine. Ja uhke preili laskis seda ümmardaja suureks imestuseks ilma tõrkumata sündida. Ta pidi viimaks käe vägisi tagasi tõmbama, sest kerja ja neis lahtilaskmise unustanud olevat. Oled sa neid terve? Küsi Sagnescentsakalt kõikuva häälega. Mul on tunne, kui oleksin otseselt terviseallikast joonud, ütles Kerry vaimustusega. Tark vanaeit rääkis tõtt. Imelik vägi elab armulise preili käe sees. Mul on suur kahtlus selle imeväe kohta, ütles Agnes naeratades. Ma arvan, et selle paberi sees palju mõjuvam imevägi elab. Ma ei leia sõnu, armulist preilid küllalt tänada. Jumal õnnistagu teda ja saatku talle varsti niisugune peiu keeleleda altari ees. Hea meelega. Jah, ütleb ära nii palju täna ja õnnista, ütles preili kõrgi tõsidusega. Oma tänu võite kõige paremini sel viisil näidata, et sa edaspidi enam ei laisklega kerja, vaid ausa tööga oma peata ided. Mine rahuga. Kere kummardas veel korra sügavasti ja läks siis oma teed tänava nurga taga, tegid paberi lahti ja luges aia jooksvast uulitsed õueväravast paremat kätt seisab südaöö ajal lahti. Öövaht saab pulmaõlut kerja ja andis paberile ja kullatükile suud ja tõttessis kiustatud sammul Toompea mäest alla. Kottpime sügisene öö oli käes. Taevas oli pilves, kange tuul raputas aias puude latvu ja puistas sealt närtsinud lehti maha. Vagasem lugu oli puude algus, paksud põõsad ja kõrge müür, mis väikeste aeda piires tuulevõimu murdsid. Toompeatornikell hakkas parajasti kaksteistkümmend lööma, kui Agnes aia ukse lahti keeras ja kõrge must kuju lahtisest uksest sisse vilksatas. Järgmisel silmapilgul rippus Agnes Gaabrieli kaelas. Siis läksid nad käsikäes tikerber sõstrapõõsaste vahelt läbi aia tagumisse otsa, kus suure pärna all kivist pink seisis. Ilma tõrkumata, laskis Agnese-Gabrieli sülle võtta. Ta tundis. Siin oli tema õige paik. Õige kirik, õige laulatamise altar. Siin. Siin ei olnud ta külmega tuim maid täis tuksuvate elu. Siin leidis ta oma südamliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarvitas mõlemat rohkel mõõdul. Kui esimesed tungivad küsimused kostetud esimene tundmuste torm vaikinud oli, hakkas Gaabriel oma imelikku surmast pääsemise lugu jutustama. Ta rääkis tasa sosinal. Aga nad olid ju nii teineteise ligidal. Gaabrieli jutustas. Nagu sa tead, viidi mind kinniseotud kätega ivo juurest tema venna Christophe telki ja pandi seal käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin magasem, kui talgeda tapmisele viiakse vastu lootust, leidsin ma, et Christoph Schenkenberg, keda ma vennaga ühetaoliseks pidasin tema kõrval õige inimese sõber oli. Ta pakkus mulle rohkesti toitu ja jooki. Mis mulle aga paraku alles siis õieti maitsma hakkas. Kui kuulsin, et sinu haav kiiresti paranemas olevat. Joobnud peaga kahetses Christoph sagedasti minu viletsat käekäiku ja vandus Ivot, kes oma valjuse ja toorusega kama lihase venna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel päeval nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäini minu juurde ja hakkas mind kibedasti pilkama. Ma andsin valusasti vastu. Üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis. Minule ütles ta, sina olevat ausas kahevõitluses tema käe läbi langenud, heitis Agnes vahele. Ma ei kahtle sugugi, et Ivo seda ütles. Ta unustas ainult juurde lisada, et mina selles kahevõitluses kätt ega jalga liigutada ei saanud. Õnneks oli telgis pime, nii et noatera mind mitte otse südamesse ei tabanud. Nagu see kahtlemata Ivo vaga soov oli. Siiski oli hoop nii rasket, mul hing rindu kinni jäi ja ma mälestuse kaotasin. Kui kaua mu minestus kestis, ei tea ma mitte ütelda, aga ärgates leidsin enese külma vee seest ja märkasin, et mu liikmed vabad olid. Ivo oli vist mind surnuks arvates jõkke visata lasknud. Maitsin vees selili ja lasksin end lainetest allapoole kanda. Kui laagrist, mille kohal taevas tulede kuumast punetus tüki maad eemal olin juba suureoja mürin, mu kõrvu hakkas kostuma, ujusin ma kaldale ja jäin sinna võimetult lamama. Kangeverejooks oli mu jõu ära kurnanud. Ma ei suutnud kätega jalga liigutada ja tundsin mälestust teist korda kaduvat. Mis minuga siis veel sündis? Selle üle ei võima ise mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olin ma mitu päeva uimane olnud ja jampsinud. Vaene Gaabriel, õhkas Agnes tema palet silitades oleksin mina siis sinu juures võinud olla. Jah, sellest oli küll väga kahju, aga ma olin siiski hea hoole all. Kuule edasi. Uimastusest ärgates panin ma imestusega tähele, et vaeses hurtsikus ja viletsas sängis olin. Sängi kõrval istus vanamees kehvas riides ja parandas võrke. Kui ma häält tegin, pöörase vana mees end täie näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kohe ära, see oli minu isa. Sinu isa. Hüüdis Agnes rõõmsa ehmatusega. Tasa, tasa, Agnes manitses kaablil pöidlaga elumaja poole tähendades. Sa avaldad oma imestust peaaegu niisama valjusti kui mina ise sel korral. Minu rõõmu tuhina. Järeldus oli see, et mul veri suust ja ninast välja purskas ja ma peaaegu jälle meelemõistus oleksin kaotanud. Kui see hädaoht õnnega möödus. Jälle pisut toibunud olin, jutustas isa, kuidas ta mind oli leidnud. Tema oli kaua aega suures viletsuses Rootsimaal elanud. Mõne aja eest olid rootslased temalt nõudma hakanud, et ta neile sõjas oma isamaa vastu abiks oleks. Isa ei tahtnud ja pidi sellepärast põgenema. Pika eksimise järel oli ta mineval kevadel sinnapaika tulnud, kuhu kallimad mälestused teda tõmbasid. Oru talu oli ammugi maatasa tehtud. Äi naine, surnud poeg, sootumaks, kadunud, maakoht kõrbeks muudetud. Isa oli elust tüdinud. Ta võttis nõuks siin surma oodata. Ta ehitas enesele jõe äärde hurtsikus, elas kalapüügist. Ivoshenkenbergi salga eest põgenes ta metsa. Sel ööl, kui mind jõkke visati, oli ta kaugelt vaatama läinud, kas laager ikka vana koha peal seisab. Jõe kallast mööda luusides oli ta inimese leidnud, kes hingetult oma veres lammas tähele pannes, et keha veel soe, oli ta haavatud inimese halastuse pärast oma selga tõstnud ja hurtsikus kandnud. Ta ei teadnud veel, keda surmast olid päästnud. Aga kui ta hurtsikus mind elusse äratada püüdes mu riided lahti võttis, puutusid talle põue oda ja sõrmus kätte. Ta hakkas minu nägu ligemalt uurima ja märkas, et kogemata oma poja elupäästjaks oli saanud. Tema õrna hoole all sain ma mitmenädalase põdemise järel ägedast haigusest võitu. Sa võid arvata, kui palju meil selle ajaga teineteisele jutustada oli. Kuuldes, et Saari van temale armu anda lubanud hakkas isa liigutuse pärast suure häälega nutma. Ta oli juba viimase lootuse kaotanud, et isamaad ja Moskva linna iialgi näha saab. Nüüd ähvardas rõõm vana bojaar peast nõdraks teha. Ja nüüd nüüd lähete mõlemad Venemaale? Küsis Agnes vaevalt kuuldavalt. Nüüd läheme otsekohe Venemaale. Ma ei taha puhata enne, kui minu isa endise täie au sisse on tõstetud. Mul on kindel lootus, et saar sõna peab kahju. Õhkas Agnes. Kuidas nii kahju, imestas Gaabriel. Moskvas on palju nägusaid vürsti tütreid, seda parem, naeris Gaabriel tasakesi, aga südamest. Seda kergemalt läheb mul raske aeg mööda Mil sinust kaugel pean olema Gaabriel. Agnese silmad läikesid pimeduses, aga Gaabriel ei saanud õieti aru, kas haavatud uhkusest või tulevast pisaraist. Noh, no pole viga. Vaigistas ta, neiu värisevad keha enese vastu surudes. Mõtle, et ma kui vaevalt jälle jalal jaksasin seista võllakartusest hoolimata kohe Tallinna tõttasin kadunud reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda, enne, kui mõni vürsti tütar minu meelest sinule kardetavaks saab? Oled sina mind vististi juba 100 korda unustanud? Ära räägi nõnda, see teeb mulle valu, ütles Agnes. Aga kui ma nüüd mitu kuud, võib-olla aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis mulle veel truuks jääd? Päris Gaabriel murelikult. Võid sa selle kohta kahe vahel olla. Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud. Jumala pärast, ütle mulle, Agnes, oli sul juba altari ette astudes nõu? Ei ütelda. Ei olnud, kostis Agnes tasakesi. Noh vaata. Ära naera Gaabriel, ütles Agnes sügava häälega. Ma arvasin sind surnuks ja tahtsin selle teoga esiteks oma vaese isa elu pikendada ja omaenese kurbi päevi lühendada. Ma igatsesin varsti sinu järele tulla, ilma sinuta ei maksa elu minu meelest midagi. Vahest ei maksa aga elu ilma isata ja isamaata su meelest ka midagi, ütles Gaabriel tehtud karedusega. Mis see tähendab? Oled sa valmis? Kui vaja ja aeg käes on ka Venemaale kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen pooleldi venelane. Agnese viibinud silmapilku vastusega. Sinuga lähen ma igale poole, olgu maailma otsani ja et sa ise poolvenelane oled, siis ei võinud nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks vürstiprouaks saada. Selleks pead sa saama, tsaar peab sõna. Seniks kannatust ja vaikust. Kannatan ja vaikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest ma olen haige. Puruhaige, sina haige, ma pean haige olema, muidu viiakse mind sedamaid Rispiitriga teist korda laulatusele. Noh siis ole nii haige, kui jõud kannab. Aga hoia ennast suremast? Ei, nüüd on mul jälle himu elada. Hääled surid pikas suu andmises. Siis tegi Agnese enese vaprasti Gaabrieli käte vahelt lahti ja kõndis kindlal sammul aia ukse poole. Ta ei tahtnud lahkumist asjata raskeks teha. Kuid teisel hommikul ei tõusnud Agnes voodist. Ta oli tõesti haigeks jäänud.