Agnes Põder nädalapäevad voodis, ilma et ükski arst oleks võinud tunnistada, mis haigus tal oli. Kui ta siis jälle jalule tõusis, märkas igaüks tema olekus sügav muudatuseni sündinud. Ta ei olnud enam nii elav, nii vallatu kui ta kui metsas olnud eiga, nii elutu ja tuim nagu seda Tallinnas nähtud maid. Rahulik tõsine, sagedasti mõttes. Rispiiter käis teda iga päev vaatamas, sest oma arust oli, jäi tema ikka Agnese peigmeheks. Olgu küll, et tütarlapse tuju teda mõneks ajaks nurka kuivama pannud. Agnes oli sestsaadik kui isa mitte enam vägivaldselt laulatamisega peale ei käinud, repiiteri vastu, samasugune nagu teistegi külaliste vastu. See on ühesugune, lahke ja viisakas. Lubasin enesele sina ütelda, aga ütles ise junkruleica, teie. Ühel päeval ütles Rispiter naljatades, kas usud, Agnes? Oleksid ammugi minu õnnelik abikaasa, oleksin mina kaval tahtnud olla. Ma arvan, et teie kaval küll olete, kostis Agnes magusalt. Olen küll, aga ma ei raatsinud sinuga seda kavalust pruukida. Sa mängid minuga nagu kass hiirega, teades, et see nagu lõõts minu armastuse lõkke peale mõjub oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu vahest nüüd ümber pöördud. No, vaat sulle, kui ma sinu tujude peale mõtlen, siis tuleb mul vahel himu sinuga kassi ja hiire mängu nüüdki veel peale hakata. Eks katsuge õnne. Näiteks, kui ma sinu vastu veidi külm oleksin või sinust koguni tükikese aega eemale hoiaksin. See oleks mulle teenitud nuhtluseks. Nuhtluse vääriline oled sa küll oma tujude pärast, ütles Rispiiter ägedamalt. Aga mina omas suures kannatuses, oleksin siiski ennemalt pulmade poolt. Ütle ometi, Agnes, miks sa niisuguseid tükke teed, miks sa mind asjata kuivada lased? Mina ei lase teid sugugi kuivada. Tehke pulmad neljal tahate, kuid mitte minuga. Tühi jonn, tühi jonn. Nurises Risby. Tere. Sa tead küll, et mina teist pruuti kaua ei pruugiks otsida, aga see ei tähenda midagi. Mina tahan sind ja sina tahad mind, sest paremat meest ei leia sa kusagilt. Aga sa mõnitad ja viidad aega. Sa ei usu, et ma sind küllalt armastan, ühesõnaga sa mängid minuga kassi ja hiire mängu. Selle läbirääkimisi järeldus oli, et Rispiiter teisel päeval kuramaale oma mõisa reisis. Agnist jumalaga jättes tegi ta kavala rääkiva näo. Otsekui tahaksite ütelda. Pole minu süü, et su südamele piina teen. Sa oled mind küllalt ärritanud. Kahetse. Imelikul viisil langes Rispiiteri ära reisimine just selle ajaga kokku. Pill, rüütel, männik Huusin oma salgaga uut sõjakäiku venelaste vastu valmistas. See näitas peaaegu nagu ei oleks junkuransul enam õiget himu venelaste vastu välja minna, nagu oleks ta kangetes tegudest tüdinud. Nii rääkisid vähemalt tema vaenlased ja neid oli mõisameeste ridades enam kui küllalt. Kui Risbitrama trossiga ärali sõitnud, ütles Männik tütrele nukralt. Kui kena see oleks olnud, kui ta üheskoos minu õnnistusega siit oleksite lahkunud. Soovite siis nii väga minust lahti saada? Küsis Agnes kurvalt. Ma soovin kõigepealt, et sina õnnelik oleksid. Ma olen õnnelik küll. Minu õnn on sinu juures olla, sind kallistada, sinu maja eest hoolt kanda. Männi kuuse raputas pead minu juurde või sa nüüd ometigi jääda. Mina lähen sõtta, kus tütarlastele paras paik ei ole. Ma ei taha, et sa teist korda surmaahelasse satuksid. Pealegi näen nüüd maa, et mina tütarlapse kasvatajaks ei sünni. Isa ära ehmata, ma ei taha ütelda, et sa just paha laps oled, aga ma olen sind üle liiga ära hellitanud, tsink tujukaks ja kangekaelseteks teinud. Sinul on valjemalt valitsus kibedasti vaja, muidu teiega iseennast õnnetuks. Kuula nüüd, mis ma sinu kohta nõuks võtnud. Ma annan su ehi otse Pirita kloostri aktissi Magdaleena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on? Addison, püha naisterahvas. Vahest suudab tema palvega ei ava ka eeskujuga sinu kanget meelt vaimustada. Agnese silmad olid ehmatust täis. Sa tahad mind kloostrimüüride taha vangi panna. Hüüdis ta jahvatades. Mitte vangi, vaid ainult valjema valitsuse alla. Sinu enese õnneks, ütles Männik Uusen silme ära pöörates. Ära karda siin nunnaks teha tahetakse. Kui mina sõjast tagasi tulen, sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõpeb asi selge rõõmuga. Aga ma ei taha kloostri elada. Hüüdis Agnes ägedalt. Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen sulle järele. Kloostrile on kõrged müürid, naeratus, nänni, kuuse üksainuke abinõu võib sind sealt päästa. Missugune, räägi paiga, ma tahan kõik täita. Kui sa mind enesest ära ei tõuka siis läkita mägesclarryspiitrile järele ja kutsume ta tagasi. Erutuse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pea kui närtsinud longu ja ütles, tasa. Parem lähen kloostrisse. Paar päeva hiljem asus Agnes Pirita kloostrisse elama. Kaspar von Männik. Uusen läks mõisameestesalgaga Tallinnast välja. Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja valgem oli nunnade kongid. Kõrgest aknast ulatus pilk kaugele merelahe, mille serval Tallinna müüride tornid otsekui vee seest üles kerkisid. Igapäevastest jumalateenistustest palvetamistest, kirikus, nagu ka nunnade üldistest söömaaegadest pidiagnes osa võtma ja tegi seda hea meelega, sest ta nägi siin ometigi inimeste nägusid, ilma, et keegi küsimistega tema peale oleks tormanud nakkuse linnas ühtepuhku sündis. Paar nädalat oli Agnes kloostrieluga täiesti rahul. Tegi näputööd, luges, palus jumalat. Mõtles Gaabrilile. Tädi käis teda harva vaatamas, rääkis vähe, aga vaatas teravasti, nagu tahaks ta pilgu õetütre hinge tungida. Ühel päeval laskis aptistagnese oma kongi kutsuda. Agnes läks ilma kurja aimamata kongi astudes lõide kisti araks, sest püha naisterahva kollane kortsus nägu oli jääkülm. Ta pilk torkab. Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist. Ütles ta madalale pingile oma jalge tähendades. Agnes täitis käsku. Ma olen siin nüüd küllalt uurinud, Ma tunnen sind läbi ja läbi alges attis väga tõsiselt. Sa oled kaval salalik, epigede südamega tädi, ole vait. Ma näen su hingepõhjani. Ma lootsin helduse lahkusega sinust nii paljuvõitu saada, et ta mulle ilma sundimatu kõik oleksid tunnistanud, nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud. See on halb märk. Mis asja, pidime tunnistama. Sinul on patune armastus südames ütles aptis tasase läbitungiva häälega Agnes kahvatus, aga ta ei kostnud sõnagi. Sinul põleb, patune armastus, südames, kordas aptist silma armuta igale sõnale rõhku pannes. Lugu näib tõsine olevat, sest sai punasta. Sa lähed näost valgeks, lubjatud sein. Olen naisterahvas ja mul on terav silm. Sinu isa ei või ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Kust võtsid sina kergemeelne ilma laps, imelikku meelekindluse isast, omasuguste seltsis, kogu maailmalustist lahkuda, ennast kloostri müüride vahele matta, lasta igavat elu ilma kaevuseta, kannatada üksi olemisest ja vaikuses koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuidas su suu kirikus palvetamise ajal sagedasti lukku jäi Su silm segasel kuhugi vahtis, kus midagi näha ei olnud. Mitte sunnistegija, meid, jumalaema kõrge kuju ega pühade inglite seisnud siis su silmade ees vaid hirmus mõtelda. Üks lihalik inimene, üks meesterahvas. Aptis raputas end nagu oleks hirmus mõte kehalikult temast kinni haaranud ja lõi risti ette. Mis on sul selle peale vastata? Ei midagi, kostis Agnes tasa. Kes on sinu armuke? Seesmine ärritas Agnese naisterahva uhkust. Sa oled minu tädi, aga sel viisil ei tohi sa siiski minuga rääkida, ütles ta üles tõustes. Jää paigale, põrutas aptis. Tahad sina, kõlvatu tüdruk mind õpetada, kuidas mina sinuga pean rääkima? Ma ei ole kõlvatu tüdruk, sina oled niisama kõlvatu kui see, keda sa armastad. Küll edaspidi selle eest muretsetakse, et seda teist korda nii sügavale ei lange. Aga praegu oled sa langenud õhked inimese järele, kes seisuse poolest sinu vääriline ei ole. Sa tahtsid oma isa õe eeskuju järele teha salamahti kodunt ära joosta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada. Kes teab, mis veel oleks juhtunud, kui sa kauemaks kui metsa oleksid jäänud? Magdaleena, sööge, ütles Agnes varjamatu põlgusega. Kui teie seda nime ei häbene teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage vähemasti meelde, et teie Pirita kloostri aptist soleke. See etteheide mõjus niipalju, et artisti ägedate sõnade asemel enam kihvti seid sõnu tarvitama hakkas. Otse sellepärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võtsime sind oma hoole alla, ütles ta kähisevalt. Sa ei pääse minu käest enne, kui su kange süda rusudeks pekstud su kurjale tee leksitatud mõtted hea poole juhitud on. Ära karda, et ma su elu kütan, aga su keha tahama vaevata surroojast hinge valusast tules puhastada. Siiski siiski võid sa oma nuhtlust veel kergendada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurjale teele on eksitanud. Naljakas mõte käis Agnese peast läbi. Tädi on naisterahvas, vahest vaja kohtuda uudishimu. Ütle mulle see ainult nimi käiseptis peale. See oleks sinust esimene meeleparanduse märk. Sellega kergendaksid sama vaeva ja aitaksid ise kurja inimese mälestust oma südamest välja juurida. Akti suhtes ja vahtis tüki aega kullisilmadega oma ohvri otsa. Noh, kas ütled? Küsis ta viimaks üles, keeva vihaga? Ei. Kostis Agnes külmalt kasimusinist. Agnes läks ilma kahetsuseta. Oota, ma tahan sinust ei ütlemise ära harjutada. Imises tädi temale tigeda pilguga järele vaadates. Sestsaadik ei olnud Agnese kloostris enam rahulikku päeva. Tädi toimetas tema kallal, ei ära harjutamist, kindla plaani järele. Kiusamised ja nuhtlused sadasid rahe Agnese pähe. Ta pidi oma armsaks saanud kambri maha jätma, lihtsasse nunnagongi elama, suma. Esmalt ühel kahel kolmel päeval nädalas veeleiva juures paastuma üldistel söögiaegadel üksipäini kivipõrandal toitu võtma, kuni teised lauas istusid. Pea seati see või teine nunn tema juurde, kes talle päeval ega ööl rahu ei andnud teda ühtepuhku manitses temale 100 korda ühte sedasama palvet ette luges. Pea jäeti teda jälle nädalate kaupa üksi ja keelati kõigile ära temaga sõna rääkimast. Vihale ärritatud abtisse, väsinud uusi nuhtusi välja mõtlemast. Ta laskis Agnese ööseks kirikusse kinni panna. Sundis teda pärast jumalateenistust trepi ette, kust nunnad üles läksid, kummuli heitma ja teisi tema kehast üle kõndima. Laskis ta kenad juuksed maha lõigata ja patukahetsuse kuuendale selge tõmmata. Teda viimaks kitsasse pimedasse kongi vangi panna, kus ta kui raske kurjategija kivipõrandal põhu peal pidi magama. Igal laupäeva õhtul küsis üks käisel hääl, mille kõla kord-korralt kurjemaks muutus läbi müüri augu. Kas ütled ja iga kord vastaskongist pehmega nad hääl, mis kord-korralt nõrgemaks läks? Ei. 22. jaanuaril 1577 tõid välja saadetud salakuulajat sõnumit Tallinna, et suur Vene sõjavägi linna peale tulemas ja juba jõelahkmel jõudnud olla. Bürgermeistrid Friedrich sansteede ja Dietrich Mahler andsid seda suurel turul avalikult teada ja manitsesid rahvast vahvale vastupanekule. Oodatav piiramine ei teinud kodanikele suurt hirmu, sest linnamüürid olid kõrged ja kindlad. Linn kubises sõjameestest, suurtükke ja sõjamoona oli määratu hulk kokku kogutud. Mõne päeva eest olid ka Kaspar von Männik, Uusen ja Ivoshenkenberg oma salga riismetega linna jõudnud. Mõisameestele oli teist korda see äpardus juhtunud, et venelased kui metsas ja Uuemõisas äkisti nende kallale kippusid ja neid põgenema sundisid. Kõige raskem oli see löök mõisameeste pealikule. Nõnnik Uusen oli sõjaväe varustamiseks kõik oma raha ja vara ära kulutanud, lootes, et seda venelaste käest ja nende käsu all seisvatest Eesti- ning Liivi maakondadest 10 võrra tagasi võtab. Nüüd oli ta vaene kui kirikurott. Kõiguashenkenbergist oli õnn viimasel ajal lahkunud. Tali endale väärilise vastase leidnud. Venelased olid temale Viru ja Järva talupoegadest kogutud väesalga vastu seadnud, mis vürst Gaabriel Zagorska käsu all seisis. Siin võitlesid siis eestlased eestlaste vastu. Mõlemad salgad olid vahvad ja sõjase vilunud. Mõlemad tundsid hästi maadeid, jaurkaid, mõlemad seisid osava juhatuse all, aga võit kaalus siiski Gaabrieli poole. Ta ei andnud Ivole kunagi rahu, oli alati ta kannul, kippus päeval ja ööl talle kallale ja sundis teda viimaks ülepeakaelalagedalt maalt põgenema ja Tallinna müüride vahelt varjupaika otsima. Ivo täht kustus. Kuna Gaabriel Zagorska nimi maal kuulsaks ja kardetuks sai. Et venelaste arvu ja nende nõu kindlasti teada saada, anti Ivoshenkenbergile käsk oma salgaga ja ühe osa Rootsi ratsanikud ega äkisti linnast välja tungida ja mõnd venelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal ööl tõmmati Viru värav üles ja lasti salk ratsamehi välja. Gaabriel oli oma salgaga selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja Lasnamäel olevas kivimurrus laagrisse asunud. Öösel najalt tumedat kära kuuldes oli ta kohe mehed üles äratanud, nendega hobuste selga istunud ja tuulekiirusel mäest alla kihutanud. Nagu välk, langes ta vaenlaste kaela. Kes ratsamehi, näe, Zagorska nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasid. Laagritulede segasel valgusel arvas Gaabriel ühes põgenejas, kes kõrge tugeva kasvuga mees oli Ivoshenkenbergi ära tundvat ja kihutas sellele järele. Ta sai mehe kätte ja lõi ta ühe mõõgahoobiga hobuse seljast maha. Selsamal silmapilgul oli Gaabriel ise maha karanud ja surnuverise pea üles tõstnud. See ei olnud Ivo, vaid lihtne Rootsi sõjamees. Teda silmates sahvris kentsakas mõte, Gaabrieli peast läbi. Ruttu kiskus ta rootslase seljast kuue tõmbas selle enesele selga, surus rootslase lõhkise kübara, mis verest nõretas enesele pähe kargas. Hobuse selga kihutas tuhatnelja enda meestest mööda põgenejatele järele ja sai viimased linnavärava ees veel kätte. Värav tõsteti üles ja rootslaste ning ivo meeste kannul pääses ühtlasi ka nende kardetud vaenlane linna. Hea meelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Münnik Huuseni majja tunginud. Aga kuidas Toompeaväravast ja Rootsi vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksid märganud. Gaabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema. Aga kuhu oli Jagnesi jäänud? Mõteldes jõudis Gaabriel tuttava kõrtsi ette, mis Harjuvärava lähedal seisis. Kõrtsitoast paistis valgus ja oli tumedat häälekõminat kuulda. Gaabriel ronis hobuse seljast maha ja koputas kõrtsi ukse pihta. Uks läks lahti ja kõrtsmik ilmus lävele. Kes seal on? Küsis ta uniselt. Rootslane kostis Gaabriel, kas siin lonksu õlut ja hobusele ulualust saab? Oot-oot, ma teen õuevärava lahti. Kuid seda ütlen ette, et ma hobuse eest ei vastuta, sest linn on maalt kokku jooksnud, kirjejaid täis, kes hullemad on kui hagijad. Kui hobune ulu alla oli pandud, astus Gaabriel kõrtsituppa. Tema ilmumine pani koos Olejad kohkuma, mõned koguni karjatasid hirmu pärast. Tohomees hüüdis kõrtsmik võõra nägu. Tulevalgel. Näed, kust sa niisuguse peaga tuled? Mis mu peal viga on? Küsis Gaabriel naljatades. Sa oled ju koledal kombel malka saanud, su kübar on lõhki, nägu otsekui pere sisse kastetud. Pole viga, küllap saate niisuguseid päid veel küllalt näha, kostis Gaabriel istet võttes. Venelastel on kõvad rusikad. Ei ole, aga meie käisime neid laagris vaatamas, mina pääsesin veel kerge vaevaga, märkan vaevalt, et mu lauk pea sees on, aga teiste käsi käis palju halvemini. Anna kähku õlut. Mul kange janu ja väsimus käes. Kõrtsmik seadis vahutava õllekannu võõra, et lauale ja küsis. Ega ometi see pagana Zagorska sealjuures ei olnud, kellest Iivuashenkelberg mehed nii koledaid tükke jutustavad? Tema see just oli, võtku teda see ja teine, vandus Gaabriel. Kui ta meie kallale kippus, karjusid Ivo mehed tema peale, näidates suure hirmuga Sakkorski Sakkorski ja pagesid kui tondi eest. Mina ei teadnud teda suuremat karta. Alles siis, kui ta minu enese pea kohal mõõka keerutas, nägin ma nii palju, et tal ütlemata inetu nägu ees ja pisukesed silmad kuratliku kelmus täis olid. Kas ta tõesti nii inetu oli? Küsis üks pealtkuulaja kaheldes. Mu süda pööritab veel praegu sellest mälestusest tõendas kaablil. Siis on ta ennast vist moondanud, sest Ivo mehed ütlevad, et seal põrgulisel päris ilusa tüdruku nägu ja suured süsimustad silmad olla. Aga ta on teatavasti nõid ja võib täna üht homme teist nägu olla. Võib maa sisse pugeda ja sealt välja tulla, kus teda kõige vähem oodati. Ta on ju ka juba surnud olnud ja jälle üles tõusnud. Rumal ebausk, ütles teine pealtkuulaja põlgevalt mokki kärtsutades. Ivo mehed püüavad oma häbi vähendada ja teevad sellepärast vaenlase nõiaks. Õigus on aga, et Ivo ise ega tema mehed enam kuhugi ei kõlba. Kodanike seast ei tõstnud keegi häält. Ivo kaitseks. Kõrtsmik ütles. Ivo mehed räägivad, et ta sellest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Männik Huuseni tütar tema küüsist pääses. Gaabrieli süda hakkas kergesti tuksuma. Ta kuulas põnevusega. Kõrtsmik kõneles edasi. Sestsaadik on ta möllama hakanud, nagu oleks püsti saatan tema sisse läinud. Oma lihasel vennal on ta silmad siniseks peksnud vanamoori, kes alati ta ümber oli jalaga vigaseks löönud ja vahimehed poolsurnuks peksnud. Et need tüdruku ära viia, lasksid oma meeste vastu anda püsti kuradiks saanud vaenlaste vastu ei oska ta enam midagi korda saata. Mille üle ta siis nii kangesti vihastas? Küsis Gaabriel süütult. Eks ikka selle üle, et vana Münnik Uusen oma tütre ära viis, kuna Ivot ennast laagris ei olnud. Kas sa seda lugu veel ei tunne? Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna. Vaata, Ivo oli Münnik Huuseni tütre venelaste käest päästnud ja sealjuures oma südame kaotanud. Ta hoidis tüdrukut kui oma silmatera pidastada telgis vangis, ei raatsinud teda kellelegi näidata. Nende vahel oli ikka midagi tõsist asja juhtunud. Sest kui vana möni kuuseumi asja kuulda, sai, tütre vägisi koju viis. Läks peast nõdraks, karjus altari ees suure häälega, ei kui teda junkur Risbiitoriga laulatada taheti. Kodus on ta hirmsasti kisendanud ja küüntega isa silmade kallale kippunud vana möni kruuseni teadnud, mis hullu tütrega teha. Ja saatis ta sellepärast Pirita kloostrisse, lootes, et vaga ja Püha aptis Magdaleena oma eestpalvega tüdruku seest kurja vaimu välja ajab. Aga võta näpust, tüdruk läks veel hullemaks, ajas koledaid sõnu suust ja kippus abtissi elu kallale. Kloostri inimesed räägivad kentsakaid tükke, mis aptis temaga ära teinud ilma et see põrmugi oleks aidanud. Nüüd peetakse teda kui kiskjat elajat pimedas kongis vangis ega lasta kedagi ligidale, et mitte kurivaim tema seest teise sisse ei läheks. Gaabriel tõusis, maksis õlle eest, palus hobust hoida, sest ta tahtvat alllinnas veel midagi ära toimetada ja läks uksest välja. Ta süda kipitas rinnus. Ta tahtis kohe Pirita kloostrisse tõtata.