Lumesadu oli lõppenud. Aeg-ajalt heitis kuu lõhki kärisenud pilvede vahelt pilgu Valendavama peale. Vene kantsis Tõnismäel olid tuled kustunud. Mullapallil seisis üksik-vahimees ja toetas end pool tukkudes pikka püssi najale. Äkisti ajas ta keha sirgeks kuulates. Linna poolt kostis segane müdin. Üks must kogu liikus kiiresti, lähenedes Valendaval väljal. Vahimees pani püssi palge ja hüüdis, kes seal on. Vürst Sagorski oli vastus ei usu, pea kinni, muidu lasen. Enne, kui vahimees ähvardust sai täide saata, oli ratsamees mullavallist üles kihutanud. Pauk, Kraksus ratsaniku peast langes rootsi kübar maha. Järgmisel silmapilgul kiskus Gaabriel kiivri vahimehe peast ja pani oma pähe. Rootsi sõjamehe kuue oli ta juba varem seljast visanud. Samal ajal ütles ta kohkunud vahimehele. Nüüd jookse telkide vahelt läbi ja karjub kõigest jõust üles, vene mehed. Vaenlased tulevad. Vaenlased tulidki juba nagu tuulispask, tormas eemalt suur ratsameestesalk mullavallist üles. Nende järel tulid jalamehed joostes. Gaabriel ei suutnud neid üksipäini tagasi tõrjuda. Ta pidi võideldes kantsi sisse taganema, aga juba oli suur osa venelasi jalule tõusnud ja sõjariistad kätte võtnud. Algas äge võitlus mees mehe vastu. Gaabriel oli venelaste esimeses reas, ta mõõk möllas vastaste ratsanike hulgas. Ta otsis Ivot, aga ei leidnud teda kusagilt. Ühes saksa rüütlis, kellel punaste sulgedega raudkübar peas oli ja kes sakslaste esimeses reas, kui lõukoer võitles arvas Gaabriel Münnikuseni ära tundvat ja hoidus tema eest hoolega kõrvale. Rüütel näis aga teda otse silmas pidavat. Asjata taganes Gaabriel telkide vahele rüütel raius enesele teed jalameestest läbi ja tungis suure tuhinaga Gaabrieli kallale. Pea kinni, rüütel, männik Huusem, ütles Gaabriel saksa keeles, kuna ta end mõõgaga hirmsa hoobi eest kaitses. Mina ei taha sind surmata ja mina ei taha elada, hüüdis Münchausen kätt uuesti hoobiks tõstes. Suure vaevaga kaitses Gaabriel end vastase vihaste löökide eest, aga ta ei löönud ise vastu ta nõuali rüütlit ära väsitada ja elusalt vangi võtta. Saatusel oli teine nõu. Kuu oli silma pilguks pilvede vahelt välja tulnud kahevõitleja lähedal paukus püssi, möni, kruusen tuikus ja kukkus äkisti otsekui välgust tabatud tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Kohe kargas ka Gaabriel maha, kummardas ja tõstis langenud rüütli pea üles. Männik Huusen elas veel, aga ta ei saanud sõna rääkida, vaid ajas verist vahtu suust välja. Püssikuul oli talle rindu tunginud. Gaabriel kutsus kaks Vene sõjameest ja käskis haavatud rüütlikantsi ülema telki kanda. Kui Gaabriel uuesti lahingusse tõttas, oli suurem jagu saksuja rootslasi juba kantsist välja aetud ja linna poole põgenemas. Viimsed, kes taganesid, oli Ivo Schenkenberg ja neli-viis meest tema salgast. Ivo võitles vahvasti, ta mõõk tilkus verest. Ta taganes alles siis, kui märkas, et viimane võidulootus kadunud oli ja kuuvalgel püssikuulid sagedamini ta pea ümber pihisema hakkasid. Pea kinni, Ivo müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid pea kinni, jänespüks hüüdis Gaabriel talle järele kihutades. Pabistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka. Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas. Mis sa minust tahad? Urises ta läbi hammaste. Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kust üht meist täna oodatakse, vastas Gaabriel. Valmistanud teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla. Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont. Kas mäletad veel, kuidas ma Tondiks sain, naeris Gaabriel mõrudelt. Kuidas see lugu oli, kas ma põgenesin või langesin ausas kahevõitluses sinu käe läbi nagu Agnes von Männik Huusenile oled ütelnud? Kust sa seda tead? See on tontide eesõigused, nad igasse kohta sisse pääsevad. Agnese poolt on mul sinule veel tänuvõlg ära tasuda osava luiskamise eest, millega sa tema aega veetsid. Ja selle inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid. Vilets äraandja, kisendas iva, äkisti Gaabrieli kallale kippudes. Ma tahan näha, kas sa surematu oled. Võitlus ei kestnud kaua. Ivo lõi hirmsa hoobiga Gaabrieli raudkübara lõhki ja tõstis kriisates käe surmahoobiks. Aga selsamal silmapilgul tungis Gaabrieli mõõta kaelast läbi ja sirutas ta surnult lume peale maa. Jumalaga, Eestimaa Hannibal kemises Gaabriel teda silmitsedes. Kahju, et sel kangele kavalal mehel ausamat meelt ei olnud. Selsamal ööl koputati tugevasti Pirita kloostri värava pihta. Alles tüki aja pärast, kui koputamist mitmeti oli korratud, pistis väravavaht pea kitsast aknaluugist välja ja küsis pahaselt, kes seal kolistab. Käskjalg Rüütel, Männik Huuseni poolt vastas võõras hääl, õuest. Värava taga seisis hobune saaniga ja pikk mehekuju. Laske mind aega viitmate sisse, ma pean kohe ab tissi jutule saama. Mis käsku sa siis tood? Seda võin ainult abtissile enesele ütelda ja palun teda kohe äratada. Ligi pool tundi läks mööda, enne kui riiv kõlises ja kitsas jalgvärav lahti tehti. Kaks kloostri sulast mõlemalt kirves käes, võtsid käskjala eneste keskele ja talutasid ta üle õue, trepist üles ja pikast pimedast vahekojast läbi nunnade sööma saali, mis vahaküünaldega valgustatud oli. Sinistus abtism Magdaleena auliselt ja tõsiselt kõrgel toolil. Mõned nunnad seisid tema ümber. Sulased jäid aupaklikult ukse juurde seisma, kuna käskialt kummardades abtissijate astus. Artist silmitses teda teravasti ja küsis, siis oled sina minu õemehe sulane. Mina olen rüütel von männik Huuseni teenistuses, vastas käskjalg. Mis sõnumeid sa tood? Toon kurbi sõnumeid, rüütel, männik Uusen on raskesti haavatud ja kõigest mahajäetud. Preili Agnes on ainuke varandus, mis minu armulisele ja õnnetule härrale siin ilmas, ülejäänud seda varandust igatseb ta nüüd tagasi saada ja on mind välja saatnud teda siit ära tooma. On sul mingit tunnistust kaasas, et sa tõesti minu õemehe poolt saadetud oled. Käskjalg pistis käe põue, võttis Münnikuusenite papiga ehitud pitsersõrmuse välja ja ütles seda tissi kätte andes. Selle sõrmus andis armuline rüütel mulle tunnistuseks kaasa. Ma ei tunne seda sõrmust, ütles aptis külmalt. Kui sul paremat tunnistust kaasas ei ole, siis ei võima õetütart sinu kätte usaldada. Kõrgeauline aktis heitke armu, palus keskelt tungivalt. Rüütel ei ole mitte ainult raskesti haavatud, vaid ta on surmaga võitlemas. Võib-olla et ta tulevad päevavalgust enam ei näe. Kõrgeaulist abtissi arvatakse õigusega pühaks naisterahvaks. Kuidas võib ta siis oma suures helduses keelata, et tütar isa surma voodile tõttab. Kui käskjalg kõneles, viibis aktissi, terav, valitsev pilk ühte puhkuda näol. Sa võtad sellest asjast väga suurt osa, küsis aktist luuravalt. Miks ei peaks ma sellest osa võtma, kui mu vaene härra surmasuus vaagub ja igatsedes ootab, et armsat last viimast korda näha saaks. Kui kõrgeauline aptis seda sõrmust ei tunne ja mind ei usalda, siis näidake seda preiliagnesele. Tema saab sõrmust vististi ära tundma ja tõrkumata minuga kaasa tulema. Arvad sa, ütles aptis kentsaka vaevalt arusaadava naeratusega. Kas saab preili Agnes, nii hästi tunned. Kui käskjalg veidi kohmetudes vastust otsis, kutsus atist näpuviipega ühe nunnaainese juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Selle peale läks nunn teise seltsis saalist välja. Natukese aja pärast tulid nunnad tagasi. Nende vahel kõndis Agnes von Münchausen. Ta kandis pikka patu 200 kuube. Ta nägu oli kahvatu, paled auku vajunud, pilk tume. Teda nähes tuli valus ja vihane, hüüa käskjala rinnust. Agnes värises. Ta pilk jäi käskjala kõrgel kujul tardunud seisatama. Veri tõusis talle järsku pähe. Ta karjatas valjusti. Tuikus ei oleks kukkunud, poleks mitte nunnad teda toetanud. Viige ta kongi tagasi, ma olen küllalt näinud, ütles aptis, kes Agnest käskjalga teravalt silmas oli pidanud. Pidage, püüdis Käskjalg nunnadele teele põigiti ette astudes. Mis olete teie preiliga teinud? Agnes von Münchausen. Ma küsin teie isa nimel, mis pärast kannate teie seda häbirüüd, mis pärast peetakse teid siin vangis? Enne kui Agnes midagi sai? Costa plaksutas aptis valjusti käsi. Saaliuks läks lahti kuus kloostri sulast. Kõigil pikkade vartega sõjakirved käes, astusid sisse ja asusid poolringis käskjala ümber. Kes neid vaevalt tähele pani. Seda selgemalt nägi neid Agnes, kelle näost nüüd jälle viimne veretilk kadus. Ta vaatas paluvalt käskjala otsa ja ta pilk ütles selgesti. Põgene Gaabriel, mis pärast kukutad sa ennast ja mind hädasse. Ma ootan vastust, ütles Gaabriel rahulikult, kelle loaga peetakse teid siin kui kurjategijat vangis, preili Agnes, on see teie isa tahtmine? Ma ei tea seda, kostis Agnes kurvalt. Mu isa näib mind maha jätnud olevat. See ei ole tõsi. Tema ise kutsub teid. Kas tahate minuga kaasa isa juurde tulla? Agnese silmis säras välgu sarnane rõõmuhelk, mis aga kohe jälle kustus. Ma tulen hea meelega, kui aktis lubab, ütles ta magusalt. Kas kuulete, aptis? Hüüdis Gaabriel. Preili Agnes usaldab mind, ta tahab minuga kaasa tulla. Mispärast teie siis veel teda keelate, kes sa oled, et sa minuga nii ülbelt julged rääkida? Küsis aktisculm kortsutades. Ma ei usu, et rüütel von männik house nii ninatarku sulaseid oma teenistusest sallib. Mis sinu nimi on noor tuulepea? Minu nimi ei tähenda siin midagi, ütles Gaabriel järsult, sest ta kannatus hakkas katkema. Teie näete, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küsin viimast korda. Kas tahate teda heaga minu seltsis minna lasta? Ja kui ma ei taha, mis siis küsis abtispilkavalt. Gaabrieli silm välkus vihaselt, siis vastutate ise oma vägivalla järelduste eest. Ma hoiatan teid aktis, ärge kutsuge hirmsat õnnetust enese ja selle vaga paiga peale. Julged sa mind veel ähvardada, kelm, kähistas, attis viha pärast kahvatades, sulased, võtke see inimene kinni. Gaabriel kummardas äkisti väriseva Agnese poole ja sosistas talle kõrva. Olge julge, ma tulen varsti tagasi, tõukas tugeva hoobiga esimese sulase, kes tema käevarrest kinni haaras, kiskus kirve ta käest ja müristas seda enesepea ümber keerutades. Teie lurjused, tahate sõjameest pidada? Enne kui kinnivõtjad kohmetuses toibuda suutsid, oli Gaabriel uksest välja karanud. Agnes, kes kangi tagasi oli viidud pöörle sumetult, omaseme. Mure, Jahastus vaeva, ehita südant. Sest ta ei teadnud veel, kas Gaabriel oli õnnega pääsenud või tagaajajate kätte sattunud. Umbes tunni aja pärast kõlises kongi ukse lukk. Uks läks lahti ja tisse astus sisse, pahemas käes lühtrit põleva küünlaga ja mitmenööriga piitsa kandes. Ta tõmbas ukse enese järel kõvasti kinni, seadis lühtri müüri augu ääre peale ja ütle Sagnesele, kes imestades asemel tõusis. Või see ongi sinu armuke? Koguneitzenic uhkus, kogu endine kangekaelsus ärkas selle pilkava sõna juures korraga Agnese südames. See on minu kihlatud peigmees, kostis ta rahulikult. Kena peigmees, seda ei või salata, pilkas aktis. Priske jumekas noormees, tulevane männik, Huuseni väimees ja missugune julge, kaval kelm. Ta tahtis ju sind minu käest lausa ära parastada. Aktist naeris lühidalt kähisevalt. Vahest on nad nüüd ka oma peigmehe toreda nime teada? Agnes jäi vait. Ma näen kurvastusega, et sa ikka veel kangekaelne oled, ütles ab tissauliselt teadvangutides. Loodot lõike oli isa pealegi sind pöörases helduses üle liian hellitanud sele vitsaks kasvatanud. Kuule siis, sinu isa on vilets kerja ja keda mina edaspidi armustanud toitma oleks Rispiitri vastu võtnud, siis ei pruugiks vaene isa nüüd kerjakotti kanda. Õnnetusi, sinu patud on tema vaimu pimestanud, teda on jumal karistanud ja mina. Mina tahan sind karistada. Mida sa tahad minuga teha? Küsis Agnes külmalt. Ma tahan sinu hirmsat kangekaelsust murda. Sinu keha vaevata su hinge valustas kahetsemise tules puhastada. Võttas riie seljast. Äge puna tõusis Agnese palge. Mõtle, et ma mitte orjatüdruk ei ole, vaid Kaspar von Münchauseni tütar, ütles ta välgusilmil. Mina ei lase end piitsaga peksta. Selle vastu on nõu leitud. Ukse taga seisavad kaks sulast kude vastu sõrgud, siis kutsun nad sisse Agnese juures käädvuste silmi. Sinu pärast mu ainuke Gaabriel, tahame seda tõotust veel kannatada, sosistas ta kuulmatult. Siis tegi ta nagu kästud piits vihises läbi õhu aktisley esiotsa pikkamisi iga hoobisuga maitstes, iga vermed valgel siidpehmel nahal salarõõmuga silmitsedes iga verepiiska ahne pilguga imedes siis ikka kiiremini ja kiiremini nagu piinamise, himuste verejanust ergutatud mingi Voovastatuna. Agnes ei teinud kordagi häält, kuid õrn keha otsekui tules põles. Aga külm higi tilkus otsaesiselt, huuled värisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõppesatis jõud. Miks sa mind piinad? Küsis Agnes tumedalt. Sellepärast, et seal püha naisterahvast oled vihastanud, kostis artist kehiselisele ültsutades. Agnes raputas valusalt pead. Sina jale, püha tädi. Sest sa vihkad mind. Ma tean ka, miks sa mind vihkad. Kui sa veel noor tüdruk oli, armastasid minu isa. See ei ole oma õele iialgi andeks andnud, et isa teda sinust rohkem armastas. Sellepärast oled sa kloostrisse läinud, mitte ainult jumalale pühendama, vaid oma haavatud südant põletama. Sa vihkad mind sellepärast, et ma oma ema nägu olen. Ei, tädi isa ei ole püha, vaid patune inimene. Sa ei ole mind mitte karistanud, vaid oma viha kustutanud. Jumal andku sulle seda andeks. Aktissoli näost roheliseks läinud pärani silmi ja lahtise suuga vahtist Agnese otsa. Jah, ma vihkan sind, sosista viimaks kui vihane uss. Ma tahan sind IGA PÄEV piinata, siin näotuks, teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks hõõruda. Olgu peale, et ma püha ei ole, aga sinule tahama kuradiks olla nagu sinu ema minu Eluinele kuradiks oli. Põle veel silmil, vahutades ja hambaid kiristades raputas piss veel korra piits Agnese poole, pöördus siis järsku ukse poole ja ka niisama järsku seisma. Vahekojast kostis vali kära ja raskete sammude müdin. Kongi üks kiht jääbki lahti. Lävele ilmus Gaabriel, põlev tulelont käes. Ühe pilguga märkan seda, mis oli siin sündinud. Äkilises vihasasi statisti kõhnast käsivarrest kinni kiskus ta vahekotta. Vahekoda kubises sõjameestest, nende keskel seisid värisedes ja vabisedes mõned kloostrielanikud. Põrgulik vanamoor, mis sa oled selle ingliga teinud, müristas kaadrel armu, halastust, ägedat disesimese hirmuga põlvilinedkudes. Kas sa tema vastu halastus tundsid? Karjus Gaabriel vihaselt. Eks Ma hoiatanud sind, ära kutsu õnnetust enese kloostri peale. Kahetse nüüd. Sinu valitsusena otsas Pirita kloostri viimnepäev on kätte jõudnud. Aktis tõusis äkki püsti. Ta ei oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahvatu, agedasinist välkus, vana rüütlisoo, paindumatu uhkus. Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri valitseva aptistiga sel viisil rääkija julged. Minu nimi on Gaabriel Sagorski. Artist läks näost veel veidi kahvatumaks ja ütles palju tasasemalt. Mõtelgi vürst, see on püha Paikuste seisate. Hoidke end pühapaika teotamast. See või pühapaik olla, kus põrguline valitseb. Naeris Gaabriel mõrgudelt. Jumalal ei ole rõõmul selle kloostri rikkusest, mis pettuse orieli higi läbi on korjatud. Saagu siis vähemalt ausad sõjamehed sellest kasu. Ja meeste poole pöördudes isasta. Võtke see tige loom ja kõik kloostrielanikud laagrisse kaasa. Aga ärge puutuge nende elu külge. Selle röövlikoopa võite paljaks riisuda. Vannutati, sirutas aptis käed sõjameeste vastu välja, aga need väsisid aega, viitamata ta käsivartest kinni ja talutasid ühes kõige kloostri rahvaga õue peale. Kaarel jäi üksipäini vaevata seisma. Kui kõik väljalid läinud, hüüdis ta tasakesi müüri augustisse. Valmis Agnes. Ja esimest korda tuli sel teel Agnese suust rõõmus vastus. Jah. Agnes ei olnud enam kangekaelne, ei mitte sugugi. Gaabriel kiskus kongi ukse lahti ja Agnes nutiste marinal. Vaene, vaene laps. Ütles Gaabriel neiu juukseid õrnalt silitades. Armasta mind Gaabriel, sest ma olen sinu pärast palju kannatanud, sosistas Agnes sügavasti hinge tõmmates. Gaabriel võttis ta kui lapsukese oma kätele kandis ta saani mässi sooja kasuka sisse, istus ise ta kõrvale ja võttis ohjad kätte. Sõitleks kiiresti laagritoole. Nende selja taga kohas kloostri rahva hädakisa raksusid kirstud ja kapid kirvehoopide all. Ja viivaks sigines suure tulekuma tõusva koiduvalgusega. See oli Pirita kloostri viimne tähel. Sõidu ajal oli Gaabriel Agnes Tõrmel viisil mõne ootamatu asja peale ette valmistanud. Siiski teadmisi, kohmetu suur. Kui saan Lasnamäel Ivo Schenkinbergi telgi, seisatas Ivan surnud, vastas Gaabriel Agnese imestama. Küsimise peale. Te juhtus lahingus minu käe all võitles, kui lõvi oleks minu karvapealt teise maailma läkitanud. Aga taevas ei olnud tema poolt. Armastusest ja kartusest segatud tundmisega vaatas neiu noore mehe poole üles. Kes oma võidus nii alandlikult kõneles. On minu isa siin? Küsis Agnes tasa. Tansiini ootab sind, vastas Gaabriel. Agnese sõna lausumata telki. Gaabriel abistas saania, kihutas uuesti Pirita kloostri poole, mille asukohast paks suitsusammas märku andis. Paari tunni pärast tuli ta seal sõjameestega vangide saagikoormatega tagasi. Vangid ja ühe ja saagist läkitas ta ülema käsu andja vürst Slovski kätte. Teise jaotas ta oma meeste vahel ära. Enesel ei võtnud ta kõigest kloostri varandusest muudkui üheainsa tüki. Aga see oli ka kõigist kõige parem, sest see oli Agnes. Meie ei tea, mis vaheajal isa ja tütre vahel läbi oli räägitud. Kui Gaabriel neid lõuna ajal vaatama läks, istus Agnes punaseks nutetud silmadega isa haigevoodi ees. Vana rüütel oli täiel mõistusel, aga tema näole oli lähenev surm juba oma kohutava varju heitnud. Viimase jõuga sirutas Surje kaabliline käe vastu ja püüdis lahkesti naeratada. Ma tänan teid, vürst, Kurski selle rõõmu eest. Dagnese siia tõite eestlaste nõrga vaevalt kuulda vähenega. Ma tean kõiki, olen kõigega rahul. Agnes on hea laps. Ta annab mulle mu valjuse andeks, kahetseb ning pealekauba. Ma võin nüüd rahuliku südamega surra. Armas isa, ära räägi, nõnda. Palus Agnes isa käest kinni võttes ja seda oma pisaratega kastes. Jah, lapsuke, Ma olen sulle raskelt ülekohut teinud. Ma tahtsin sind vägisi Hans Rispiitriga paari panna. Oh, see inimene on ütlemata alatu, aga sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini valinud. On see teie kindel nõu Agnes von Münchausen omale abikaasaks kosida? Jah, köitis Gaabriel sügavas liigutuses siis ühendama teie käed, kihlandeid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnnistus saatku teid eluteel. Õhtul heitis meil nii Kuuson hinge. Vürst korski lahkus oma väesalgaga Tallinnalt läks esmalt kui metsa, kus rüütlisurelikud riismed tema viimase soovi kohaselt perekonna matusepaigale puhkama pandi. Siis usaldas vürst oma väe seal ka mõneks ajaks ustav asemiku käsu alla ja reisis pruudiga Venemaale oma isa juurde, kes tsaari armustamad mõisinud seisus õigused tagasi oli saanud. Kuid selle tingimusega, et ei jälgi Moskvasse, ei tohtinud tulla. Siin peeti toredad pulmad. Pärast pulmi kutsus tsaarivann noorpaar jänese juurde, leidis neist suurt meelehead, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gaabrilile kõrge ametikoha oma kojas. Liivi ja Eestimaal ei saanud Gaabrieli enam sõjast osa võtta. Kuidas suur Liivi sõda viimaks lõppes, seda jutustada on ajalooasi. Meie nimetame siin ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võitu ei saanud vaid seitsmenädalase piiramise järel. Sõjamoona puuduse pärast taganema pidid Gaabrieli Agnese edasise elukäigu üle võimeloori laatada. Teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab.