Head kuulajad täna on meie ees koorijuht ja laulja Veronika Portsmouthi, aga mitte sellepärast, et laulupidu on tulemas vaid. Me loodame kuulda Veronika käest seda, missugust elu elab praegu Taani muusikaelu Põhjamaade muusikaelu. Nii et tere tulemast saatesse. Veronika portsud tervist, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Alustame sellest, kuidas sai alguse teie. Huvi Põhjamaade kultuuri vastu mul oli päris mitmeid võimalusi noorest peast külastada oma rootsi sugulasi ja seal päris palju aega veeta. Ja kuidagi see sai väga koduseks koguse keskkond ja need inimesed ja sealt edasi on jätkuvalt aastast aastasse see kontakt ainult tihenenud ja sealhulgas ma olen ise ju siis ka Rootsis pinud külastanud Islandit Fääri saari pikemalt, nii et mind kuidagi tõmbab selle põhjamaise looduse ja, ja selle ürgsuse poole. Te olete elanud Fääri saartel, lugesin ma kuskilt ja mul oli võimalus stipendiumiga siis veeta nii Islandil kui Fääri saartel tegelikult kuu aega, et tutvuda sealse muusikakultuuriga muusikatööstusega sealhulgas ja anda ise ka kontserte. Kui vaatan piltidelt Islandi ja Fääri saarte loodust, siis on mõnevõrra sarnane lauskjas maa, tundub, et niisuguste mäge on ka, aga ilma metsata pilvine taevas tihti sajab. Mis see on, mis seal teid võlub? No minu jaoks Fääri saared ja Islandil on väga erinevad. Aga see ühtpidi see piiritu avarus teistpidi justkui põlistatud olemine, et sealt nii kiiresti nagu ära ei saa. Ja. Minule on meeldinud läbi aegade ikkagi ka selline mingil määral üksindus või, või selline mõte ja, ja, ja kuidagi ruumi Solemise vaikus ette. Et seda ma olen seal päris palju kogenud ennast justkui puhastanud, et ja avarus ja selline puhtus teistpidi olles nagu kõigevägevama meelevallas, kuna see loodus on täiesti seal väga ettearvamatu, et need jutud, mida siin räägitakse, eks need on ikka tõsi, et Islandil vahetub viis korda päevas ilm, et see täpselt nii ongi. Sääri saartel. Nad on nii kaugel Atlandi ookeanis ja lähemal justkui Suurbritanniale ja Norrale kui Taanile. Aga kuidas Taani sinna oma kanna kinnitanud? Jah, eks ta ole, eks need riiklikud ja poliitilised suhted on ju nii, nagu neil on, et siiski Farlased ise liiga palju ja Taanis ei käi, et nad ikkagi sihivad siis juba kaugemaid kaugemaid maid ja ja minu jaoks väärlastele on ikkagi väga selge oma nägu ja, ja tõsi seal muidugi on näiteks Iirimaa ja Inglismaa mõjutusi ikkagi muusikakultuuris päris palju, et nende folk on, on üsna üsna sarnane oma instrumentide ja, ja ka siukse installatsioonide poolest, nii et et jah, ise ma eriti poliitikast nii-öelda poliitikaga liiga palju ei, ei ole ennast sidunud või ka väike rahvas nagu meie, nad pakuvad väga palju põnevust ja ja ääretult huvitav on see, et nende intelligentsus on nii meeletult suur. Nad on olles ise nii väiksed, nad on maailmale väga avatud ja nad on kõigega väga hästi kursis, sealhulgas räägivad ka nad mitmeid-mitmeid keeli. Et väga põnev kogemus oli seal olla. See on etnoteile ilmselt nii tugeva jälje Fääri saared, loodus, kultuur, inimesed, et te olete välja andnud CD plaadi pealkirjaga Fääri lauluraamat, kuidas see sündis? Fääri saartel olles hakkasid minusse helisema viisid et see on nii, et nagu väiksel lapsel, kui sul on hea olla, siis sa hakkad laulma ja nii ma hakkasin ka seal Fääri saartel laulma. Ja salvestasin päris palju materjali. Ja 10 aastat hiljem tundus õige hetk, et need materjalid uuesti oma salvedest välja võtta ja luua sellest siis selline laulude raamat, need laulud tegelikult peegeldavad neid tugevaid emotsionaalseid pilte, mida ma seal sääridel kogesin. Nagu laevaga sõitmine suurel suurtes lainetes ja kaljukoopas kontserdi andmine, nii et need laulud on väga tihedalt seotud selle reisiga. Ja mind aitas väga palju selle muusika kokkukirjutamisel Kristo Matson, kes väga hästi tajus seda atmosfääri ja seda hingamist, mida ma soovisin nendele viisidele juurde anda, nii et ma olen hästi õnnelik, et see plaat ilmus, et seal selliseid väga erilise instrumentaalkoosseisuga, seal on nii harmoonia, vaid seal on erinevaid vilesid. Seal on ka akordion. Nii et et see on tõesti 10 aastat hiljem, aga, aga selle reisi selline reaalne muusikaline tulem, loomulikult kui ma sealt naasesin, siis sai ette kantud eesti publikule Sun Leif Rasmusseni esimene Fääri saarte ooper hullu mehe aias, mis oli väga eriline projekt, et kas see kätkes endas nii tantsijate, näitlejate kui ka lauljate orkestri poolt, nii et ma arvan, et, et läbi aegade oli see üks põnevamaid ettevõtmise ültse niukses kaasaegses eesti muusikaruumis. Väärlasi on umbes 50000 ja neil on oma ooperikultuur. Ja neil on selline pärl nagu Sunday Rasmussen, kes tõesti on ju pälvinud ka Põhjamaade muusikaauhinna, nii et sealt on ka palju džässmuusikuid välja kasvanud. Me tegime veel koostööd noore lavastajaga Fääri saartelt, nii et see tiim oli rahvusvaheline. Ja mulle meeldib selline kommunikatsioon üle riikide. See annab meeletult palju kunsti loomisele juurde, kui seltskond on rahvusvaheline. Aga et mõista teid teie praegust õpinguperioodi Taanis, alustame sellest, et te olete ju ikkagi klassikalise koorijuhi hariduse saanud kõigepealt Tallinna muusikakeskkoolist ja seejärel muusikateatriakadeemiast. Kuidas see selles muusika suuna valik teie elus kujunes? Eks inimesed sunnivad siin midagi justkui tegema, et jah, klassikaline teekond on ju täitsa lõpuni käidud koos diplomitega ja minu enda kollektiivides on tulnud palju tagasisidet, et nad soovivad teha esitleda kergemat muusikat, proovida džässi ja kõike muud ja. Mulle meeldib asju teha nii mitte põlve otsas, vaid ikkagi põhineda mingitel teadmistel. Ja professor Chindas Jenna on loonud siis Taani Kuningliku Muusikaakadeemia juurde sellise osakonna, mis tegeleb siis kaasaegsete võtetega koorimuusika omandamisel ja, ja lauljate harimisel. Nii et jah, ta tegeleb ka popmuusika. Et kuidas õpetada popmuusikat kooridele, aga seal on nii palju innovatiivset kätketud just selles õpiprotsessis. Ja seda ma läksingi sinna siis õppima, et osata oma lauljatele õiges võtmes avada nii džässmuusikat, popmuusikat, ka kõike muud, et maailmamuusikat ja see stuudium on olnud äärmiselt põnev esialgu kursuse näol ja nüüd siis ametlikult magistriõpingutele. Te olete kaitsnud Eesti muusika teatriakadeemias doktoritöö ja nüüd te olete pöördunud tagasi magistriõpingute juurde. Jah, nii see on. Tuleme veel hetkeks tagasi, te ütlesite, et see professor õpetajad koorimuusikat, lauljatele ja dirigeerimist dirigentidele uudse meetodi järgi, mille poolest erineb sellest klassikalisest meetodist? Ma usun, et see peamine sõna tegelikult on tema õpetuses rütm ja harmoonia mille teadvustamine enam teadvustamine, kui ainult noodimaterjali mahalugemine või siis noodiõpe teiste meetodite näol, et erinevate harjutuste näol võimalik lauljale märkamatult selgeks teha päris keerulisi muusikalisi käikel päris keerulisi rütme ja, ja sellega tõsta siis selle nii-öelda söör laul ja teadlikkust olulisel määral ja oluliselt kergemate vahenditega, kui siis see klassikaline, et vot see on nüüd taiti või see nüüd on Tairi ja see on, see on nüüd liiga lame või ütle teravamalt, et nad on välja töötanud neljakesi täiesti oma meetodi, siis kuidas teatud rütme, teatud intervalle teatud harmooniat siis lauljale õpetada ja muidugi, mis seal salata, mind kütkestab selle õppe juures kõige rohkem ikkagi improvisatsioon. See on eriline käemärkide süsteem, mis on nüüd välja arendatud vukal penting, millega siis saab sellel samal ajahetkel lauljatega luua muusikat ja seda ei saa mitte kunagi ei tea, mis sealt välja tuleb. Nii et tegelikult on see siis see kitsas siil, mida ma väga väga tahan Eestisse tuua ja Eestis praktiseerima hakata lauljatega justkui džässmuusikud improviseerivad oma omamoodi instrumentidele, siis ka on võimalik seda teha sajapealise kooriga ja ja see tulem on äärmiselt põnev ja äärmiselt erakordne. Kas ma saan õigesti aru, et see klassikaline noodist lugemine ei ole selle meetodi puhul oluline või et, et see noodi partituur lauljale hakkab kaotama oma senist tähendust? Tähtsust kindlasti on ta üks abivahend väga selge ja konkreetne, aga me teame, et noodiõppe tase amatöörlauljatel on väga, väga erinev ja selle, nende erinevate harjutuste või meetodite kaudu me saame seda pilti kiiremini ühtlustada, kiiremini, muuta efektiivsemaks, kogu õpiprotsessi. Ma tean ja, ja lihtsalt see on osa koorilauluõppest, et see protsess on justkui igav ja nootide toksimine. Et sellele anda teist vaadetele ja avardada ja kuidagi teha seda veel ägedamalt ja veel lahedamalt kui enne, kes see meetod on Taanis välja töötatud, kas see kuulub taanlastele? No see kuulub nendele neljale professorile, nii et nemad on siis sellise õppeprogrammid hästi kokku pannud. Ja, ja see käemärgisüsteem tõesti on ka siis ainult ainult professor Tärnole nii-öelda looming. Vii köitvad Taani praegusest muusikaelust, te käite kindlasti väga palju kontsertidel, tee tutvute sealsete muusikutega, jutustage vanu, eks elu on teinud omad korrektuurid ja mul on kaks väikest last, kellega me väga palju tegelenud, nii et see kontsertide külastamine on jällegi selline, mida tegelikult hind väga ihkab. Aga aga koos teha muusikat Taanis teiste huvitavate biit, bokserid huvitavate instrumentalistina tehniliste spetsialistidega on olnud väga põnev, et ja loomulikult Eestis on ju oma tegemised oma koori näol, et praegu Taani tuleb hoopis Eestile külla, et laupäeval õnnestub ju näha ja tervitada kuninganna Margeetet, et see saab olema ka väga põnev ettevõtmine koos taani kooridega, siis ühisel laval Vabaduse väljakul. Meie saade. Salvestame teisipäeval lähebki eetrisse laupäeval kell 12 ja, ja räägime mõne sõna sellest kuidas need taani koorid said välja valitud, kes tulevad siia Tallinnasse Vabaduse väljakule laulma kuninganna külaskäigu puhul. Meie kontsertkooriga võttis ühendust Taani kantaadi koor, kes soovis teha 15. juunil kontserti õhtul ja sealt koostööst ja sellest nõusolekust anda ühine kontsert, et kerkisid väga huvitavad uued koostöövormid. Minuga võttis ühendust Taani saatkond, riigikantselei ja hakkasimegi ühes kohas valmistama ettepäevast kontserti kuninganna saabumiseks. Ja Taani kollektiividest on siis välja pandud Taani poistekoor, Kopenhaageni poiste Borg, kes siis on kuninganna protenseeringu all, et ja samamoodi kontaadi koor, et meil on hästi suur rõõm, et taanlased on selle ette võtnud, et väisata Eestit ja instrumentalistides teevad koostööd Eesti politsei ja piirivalve orkester ja Taani politseiorkester, nii et seisab ka olema ikkagi väga-väga eriline ja tore koostöö. Mida Taani koorid laulavad Vabaduse väljakul. Taani koorid laulavad oma isamaalisi laule sellepärast et mis on olulisem ikkagi kahe riigi tasandil kohtumise osas ikkagi rõhutada seda, mis on meile oluline ja Eesti poolt esitame meile armsaid teoseid ja taanlased laulavad siis enda armastatud laule, sealhulgas ka suvelaulu. Kas need taan, isamaalised laulud langevad ka rohkem sinna 19.-sse sajandisse ja ja nii see on, et ekse. Eks selle aja muusika puudutab meid ühiselt ja võtsime ka repertuaari Eurovisiooni hiti, et me saaksime ka üheskoos laulda vennade Olsonid, flayon, The Wings of law, mis ju ka väga sümboliseerib seda väikerahvaste ühist arusaama, ühist armastust ja sai tellitud kuninganna visiidi auks siis uudisteos ja noorelt heliloojalt Patrik Sebastian Undilt. Tema kirjutas teosed, anne, prog orkestritele ja kooridele, nii et see tuleb siis ka esiettekandele. Ootan põnevusega dirigeerite, seda ja koorid ja puhkpilliorkestrit koos, jah, hakkab juba ilmet võtma või kui palju proove on veel vaja teha. Peaproovid on veel ees, nii et, aga igaüks on iseseisvalt õppinud ja olen kommunikeerinud kõiki kõiki vajalikke nüansse, niiet. Taani kultuurist veel, mis hakkab silma? Taanlased on kindlasti väga kultuuri Haiti, need kontserdid on alati täis ja armastatakse muuseumides ja näitustel käia. Taani kool on, asub iseenesest kontserdimajas ja seetõttu õhtuti on väga selgelt näha seda seltskonda, kes käib nautimas muusikat. Kontserdimaja erinevad saalid on igal õhtul programmi pilgeni täis. Igale maitsele. Mulle väga meeldib, et, et pakutakse nii kergemat žanri kui ka siis tõeliselt suuri. Sümfoonilisi kontserte on väga palju, käib seal muidugi ka välisartiste. Taani publik iseenesest on seinast seina, et mind üllatas see, et üsna palju noori käivad kontsertidel ja tulevadki väga selgelt ikkagi muusikaga oma õhtut veetma. Et loomulikult torkab linnaruumis silma taanlaste lõputu lipu armastus. Nad tõesti kasutavad oma lippu igal pool nii mütsidel, sallidel kui ka tikuvõileivad veel. Nii et kultuursusest on seal palju. Aga loomulikult on, neile meeldib ka hea elu õnni, et õlu käib iga asja juurde. Aga maitsekkus ja, ja selline innovatiivne ja kaasaegne, tulevikku vaatav mõtlemine on neil küljes tugevalt sees. Nii arhitektuuris kui disainis kui ka muusikas. Küsin asjatundmatult, kas näiteks Soome, Rootsi ja Taani disainile on väga suur vahe või see on kõrvaltvaatajale kõik üks põhjamaa disain. Disaini koha pealt, ega ma ei ole ka õige, päris õige inimene seda nagu kommenteerima, aga, aga mulle endale tundub, et seal käib pidevalt väike konkurents. Ja Taani on ikkagi see disaini lipulaev. Põhjamaades lugesin kuskilt intervjuust, mille te olete varem andnud, et te olete oma kodu kujundanud Põhjamaade stiilis, kõik on valge, helge, avar, õhurikas, mis tähendab seda, et Põhjamaade kultuur, ka ka sisustuskultuur on väga tugevalt teie maitset mõjutanud. Kirjeldage ühte huvitavat Taani kodu, kus teil on olnud võimalik külas käia. Kui ma Taanis õpin, siis ma elangi tegelikult ühe professori juures. Ja, ja just sellepärast, et puhtjuhuslikult sattusin sinna ja tema kodu lihtsalt on nii põnev ja põnev ja, ja kaunis, et see ruum kuidagi toidab. Ta elab vanalinnas äärmiselt arhailisest majas, peatänava ääres ja tema kodu ongi kõik looduslikest materjalidest aga samas väga kaasa vaikne. Et üleni valge, vanad, suured puidust uksed, kõrged laed, ilusse äärmiselt põnev raamaturiiul, mis temal on, et seda ma tihtipeale õhtuti vaatan ja mõnda raamatut sirvin. Ja kogu see samasse looduskivimi värvitoomine interjööri, ET hallide variatsiooni lisamine küll diivanite või siis ka köögimööbli näol, et need justkui mõjuvad väga jõuliselt ja samas rahustavalt, nii et mul on tõesti võimalustki viibida ühes Taani kodus, kui ma seal olen, nii et jälle teistsugune kogemus. Ma arvan, et te olete just õige inimene rääkima tänasel päeval Taanist, Taani kultuurist. Kui palju te olete saanud seda kõike realiseerida oma kodukujunduses? Eks ma olen võtnud nipet-näpet siit-sealt. See avarus ja valgus on kindlasti minu minu kodus samamoodi väga olulisel kohal, et. Mulle meeldib sisustamine, mulle meeldib visuaalne visuaalne pool ja seda ka kontsertidel sama moodi, et. Ma loodan aina rohkem ja rohkem lahti murda sellest veidi liigselt, võib-olla püsivast koorija asetusest kontsertidel ja, ja leida sellist uudset, aga väga orgaanilist lähenemist. Kuidas muusikat siis ka väikse liikumisega toetada, et kunagi sellised suured muutused ei pruugi head olla. Et ma püüan anda endast parima, et see kõik oleks orgaaniline ja hea ja, ja kõiki osapooli arvesse võtta ja, ja kuidagi mõistlik. Aga see koorielu on tegelikult praegu Eestis ka väga tugevas muutumises, et noored juba teevad hoopis midagi muud, mida mina oma nooruses tegin, need. Ja seda on ka väga põnev jälgida, aga kuhu see laev ennast siis päriselt keerab, et seda on raske öelda ja ilmselgelt läheb see kooride pilt ja, ja ka repertuaari pilt, ma loodan, et läheb rikkalikumaks. Sest meil ei ole reaalset gospelkoor ja meil ei ole ju rokk, koor ja meil ei ole veel kõnekoor ja kõike seda muud, et meil on nii-öelda näpuotsaga katsetatud, aga, aga Taanis on reaalsed inimesed, kes käivadki koos ja ja laulavad väga selgelt ainult teatud repertuaari, et meie koorilauljad. On jah, välja kasvanud klassikalisest, aga ma usun, et see pilt rikastub päev-päevalt, et ja minu soov on lihtsalt teha seda väga kvaliteetselt ja, ja teadlikult. Kujutava kunstiinimesed kriitikud kurdavad, et tänapäeva kunstipublik ei ole harjunud kõige modernsema kunstikogemuse ja, ja selle vastuvõtmisega, et publikut on vaja harida. Kui te räägite sellest uuest ja innovatiivsest ja muutumisest koorikultuuris, kui palju te näete, et publik kas tuleb järgi või vajab mingit järeleaitamist, et ta saaks aru, mis on uued suunad koorimuusikas? Mulle tundub, et meie publik ja ka koorilauljad on tegelikult selle kaasaegsusega ära hirmutatud. Mõnne teen võib-olla negatiivsete kogemuste pinnal, et seda uut muusikat on ka ju igasugust, et mingil hetkel tõstis pead see väga keeruline Atonaalne ja, ja hulluksajavat käikudega muusika, mis tegelikult on tekitanud sellise kartliku fooni lauljatel, et jällegi tänased heliloojad kirjutavad ikkagi tervisele kasulikke teoseid ilusate harmooniatega uute värvidega. Et ma loodan, et nende looming nüüd kuidagi suudab pehmendada seda traumad, mis on saadud ja ikkagi inimesi selle kaasaegsema ja pooletoober, et midagi ei ole teha. Et elu muutub ja mul on hästi hea meel, et tegelikult on võimalik teha koostööd elusate heliloojatega ja seda seda suhtlust ja kommunikatsioon ja seda loomingut koos koos justkui justkui luua, et aga kindlasti publikut on igasugust vaja ja, ja Classical on alati repertuaaris oma koht, nii et. Väga palju uusi heliloojaid, uusi noori dirigente tuli välja juba ju eelmisel noorte laulupeol, nii et, et see põlvkondade vahetus kindlasti annab igal järgmisel laulupeol ennast tunda. Meil on täna kaja loodimisel dirigent ja laulja Veronika Portsmouthi. Räägime pisut ka sellest, et vähe sellest, et te olete õppinud Eesti muusika ja teatriakadeemias koorijuhtimist. Te olete siin õppinud ka laulmist, see tuli vist otsesest vajadusest. Iga väikese tüdruku unistus lauljaks saada. Nii et koorijuhi töö tegelikult on ikkagi väga valju seotud vokaaliga. Tõsi, praegusel hetkel ma juhatan omanimelise kooriakadeemia kontsertkoori, kus selleks vokaalseks tööks on, jääb aega nii-öelda aina vähem ja vähem. Aga, aga hääleseadmine? Jaa, jaa. Teadlikkus oma häälest on tegelikult selle juures äärmiselt oluline. Ja ma olen õppinud klassikalist laulu ja üsna pikalt erinevate õpetajate juures, et ma arvangi, et kogu õpiprotsessi juures on oluline see sisu, mitte see vorm. Ja tänaseks päevaks on äärmiselt põnev jällegi Taanis, õppida siis nii-öelda popipoolsemat hääletekitamist. Minu lauluõpetaja demonstreerib, kuidas kokku viia klassikaline hääl ja nii-öelda vabama muusika esitamise hääl ja see on minu jaoks hästi äge ja avastusterohke teekond olnud seni, nii et ma loodan, et järgmised kaks aastat sama moodi et leida oma hääles veel veel rohkem varjundeid ja värve. Sest et hääl on intiimne, intiimne instrument ja see väljendab minu arvates kogu hinge, nii et. Ma tegelen sellega jah, igapäevaselt, kuigi ma seda võib-olla liiga palju välja ei näita. Tõsi, nüüd on tulnud juba väga toredaid pakkumisi ka mõningate kontsertide näol. Et ma olen saanud esitleda fääri, saarte muusika kava kui ka kunagist Lembit Veevo koorilaulude töötlusi ja ja eks vaikselt juba järgmise plaadi materjal nii-öelda on küpsemas. Aga laulmine on üks vajadustest ja mulle meeldib selle juures, et sa justkui ise vastutad. Mõnel hetkel ikkagi väsinud sellest, et juhatad 100 sadat inimest ja kõik ei tule võib-olla päris täpselt ikkagi nii välja haletseda, mõelnud et siis, kui sa ise muusikat teed, siis sa oled tõesti seal peremees ja juhtub see, mida sa ise näed või visualiseerida või enda sees nagu kuuled. Et see on tegelikult väga suurt naudingut pakkuv. See hääle teistmoodi tekitamile, klassikalise laulu, laulmise viisi ja, ja siis natukene selle popipoolse ühendamine. Kas te teate, mis peab olema eesmärk, kuhu te tahate jõuda või see on teie jaoks teekond? Mille tulemuste päris täpselt praegu ei tea. Ma arvan, et mul on teatud aimdus, milline võiks Bobby poolsem hääl olla ja eks ma seda oma plaatidel olen justkui püüdnud väljendada. Aga mis sealt lõpuks välja koorub, on muidugi etteaimamatu ka praegu tõesti, minu jaoks. Aga oma loomusest mööda ei saa minna, et sellest ma olen ka aru saanud, et hääl peab väljendama ikkagi seda, mida sa ise hinges tunned ja, ja, ja iseennast justkui. Et Su nägu kõlab tuttavalt saates teeme küll kõiki inimesi järgi, aga, aga just laulmise puhul minu jaoks on hästi oluline, et see on ikkagi see iseennast väljendamise kunst, et ja see mingisugune aimdus on mul olemas, nii et äärmiselt vahva õpetaja, kes siis kellega koos seda teekonda, justkui käime seal helidega maalimine, te nimetasite inglisekeelse väljendi siin intervjuu alguses. Jah, vokal penting on ühtpidi ühtilise käemärkide süsteem, aga teistpidi me ikkagi maalimega oma häälega ja ja mida rikkalikum on sul koorilaulja hääle, ballett, seda ägedamaid asju sa tegelikult selles improvisatsiooni saadki ellu kutsuda. Nii et. Räägime kiiresti sellest, et te olete asutanud omanimelise kooriakadeemia. Selleks pidi ka konkreetne vajadus olema. Minu soov oli väga selge, et amatöörlaulja saaks justkui aina professionaalsemaid teadmisi, et koorilaul ei oleks lihtsalt laulude õppimine või ka kordamine hooaja jooksul, vaid et see oleks teadvustatud enesearendamine erinevate täiendkoolituste erinevate tundide erinevate nädalavahetuste näol. Pakkuda lauljatele, häälekooli noodiõpet, kutsuda põnevaid külalisi, teha koorilauljatega liikumist ja seda kõike nii-öelda perspektiiviga, justkui justkui ikkagi arendades ühte teadlikku lauljat, et kuidagi nägin, et väga paljud koorilauljad justkui on, teenis kinni ja mind see sedasorti rutiin koori töös ei ole kunagi kõnetanud. Need, kes mind tunnevad, need teavad, et ma olen alati otsinud uusi ja keerulisemaid väljakutseid, et ja seda siis kooliakadeemia võiks tulevikus endas kanda teadliku laulja arendamist ja kujundamist. Loomulikult, seal on praegu üks, üks pall, mis vajab täitmist. Selle südameks on kontsertkoor, need inimesed kontsertkooris on need, kes seda väga hasartlikult ja suurendusestiga veavad, aga ma loodan, et kui ma olen juba 80 need, siis koori akadeemias töötavad nii poistekoorid, tütarlastekoorid, lastekoorid, seeniorikoorid, koorid, botkoolid, et et see oleks üks hästi vahva perekond lihtsalt välja kasvaks ja, ja kes ühiselt siis võtaks ette põnevaid muusikalisi väljakutseid. Kistid aitab praegu seal akadeemias kõike seda juhendada ja korraldada ja õpetada. Eks see seisabki hetkel kontsertkoori Aktiivsete inimeste peal üleval. Kui rääkida loomingulise poole pealt, siis me oleme teinud koostööd väga erinevate hääleseadete ja dirigentidega, aga põhimeeskonnas on minu asendamatuks abiliseks käraline orav, noor dirigent, kes siis lõpetab ja häälton seadmas, Anna-Liisa Pillak. Aga veel kord, et me oleme kutsunud külalisi, kes on siis meid valgustanud erinevate erinevate võimaluste ka ja Meie kevadises programmis on alati mingi rahvusvaheline koostöö, nii et nüüd me oleme teinud soome kooriga Murdosoint, too koostööprojekti käisime Soomes ja siis. Ja nüüd tuleb Taani kontaadi koor, et ma arvan, et selline rahvusvaheline mõõde võiks alati kooriakadeemia juures olla, et näha, aga mida teised teevad ja läbi selle siis arendada arendada iseennast ja lauljaid. Ma olen aru saanud, et ei ole hea toon, et kui koorijuht lõpetab muusikaakadeemia, siis ta võtab üle kellegi teise koori, et, et heaks tooniks peetakse ikka oma ja omanäolise koori loomist. Kas see on hea või mitte nii väga hea, et meil on palju eriilmelisi koore, kes kõik kuidagi püüavad veebel küsida. Iseenesest on ju tore, kui tehakse. Peamine on see, et läbi ka nende väikesse kooride ja, ja väikeste tegemiste säiliks tavalaulja innukus ja soov ja positiivne suhtumine koorimuusikasse. Ja me ei saa pahaks panna ka nende inimeste tegemist, kes laulavadki neljas kooris ja, ja panevad õla alla nõrgematele ja ja toetavad, et see on nende valik. Aga ilmselgelt on. On keeruline see koorimuusikamaastik tänasel päeval, kui on kõike muud nii palju ja sealt tekibki see vajadus, et ka koorimuusika ja, ja kogu see protsess oleks aina enam nauditavam, ägedam, erinevaid lahendusi pakkuv ja ja, ja ka nii-öelda meeskonda arendav. Ma arvan, et inimesed ja, ja noored koorijuhid kindlasti peaksid proovima kõike, mis, mis võimalik on, et uude kollektiivi, et ega tuleb jällegi mingi uus hingus koorimaastikule ja isegi kui nad hääbuvad, siis nad on teinud midagi, mis, mis on muutnud midagi. Ja ja see on nagu põhiline, et et me oleks koorimuusikas pidevas arengus. Et, et see soov koorimuusikat teha oleks inimestel ja et see ei kaoks kuskile. Pisut vähem kui kuu aega on jäänud järjekordse laulu. Peoni, minu arm siis saab täis 150 aastat esimesest üldlaulupeost. Palun kirjeldage Veronika Fordsemat, mis tunne on siis ta üldlaulupeo dirigendipuldis ja dirigeerida? Esiteks on see suur rõõm ja suur au loomulikult. Ja suur vastutus ja äärmiselt suur vastutus, äärmiselt suur vastutus. Selleks, et seal puldis seista on teinud väga-väga paljud inimesed väga palju tööd. Ja eks see töö tulemuse ettekandmine seal ühekordselt on äärmiselt emotsiooniderohke. Ja mul on olnud hästi positiivsed kogemused. Sest et laulupeopuldis olema dirigeerinud raskeid ja veel raskemaid teoseid. Et, et see koostöövalmidus ja see tegelikult see koostöötahe, mis sealt vastu kiirgab, on, on selline mida sa kannad tegelikult oma südames, terve elu, neid rõõmsaid nägusid, neid pingutavaid kulme, neid avatud suid ja seda ühist hingamist, et see on midagi sellist. See on lihtsalt selline väärtus ja, ja armastus, mida seal kogeda, et ma olen äärmiselt tänulik selle eest. Ja sel suvel on siis mul võimalik esmakordselt juhatada Ester Mägi teost üks hetk siis valiknaiskooride esituses. Ja omamoodi keerukas kammerlik teos suurel laulupeo laval, et Eesti õrnade naiste esituses saab olema jällegi minu jaoks midagi uut ja teistmoodi. Ma just väisasin, Ester Mägi ja, ja heliloojal on, on väga palju ideid selle selle teose ettekande juures, nii et ma loodan, et see kõik õnnestub, nii nagu ta seda enda sees on kuulnud juba mitme kümneid aastaid. Et nüüd siis laulupeo lava jaoks tehtud mõnede kohendustega Kas on võimalik, lugupeetud Ester Mägi laulupeol ka näha ja et koorid saavad siis autor, autor autori? Ja kutsuda täna ta küll ütles, et, et tema vaatab seda televiisorist, aga küll ta lubas naiskoore rõõmustada oma kohalviibimisega proovis, et siis tõesti olla veel viimased näpunäidetega siis seal selle muusika loomise juures. Te olete niisugune habras naisterahvas ei meenuta väga Miina Härmat. Kust te võtate selle energia, sest kui ma vaatan dirigenti ükskõik, kas ta on tohutult suure koori ees või või dirigent, kes on sümfooniaorkestri ees, ta peab oma sisemise jõu ja energiaga innustama kõiki koorilauljaid, kõiki orkestri liikmeid. See peab olema nii suur sisemine jõud, et sellega oleks võimalik, kui vaja mägesid liigutada. Kust sinu teie sisse tuleb? Veronika Portsmouthi. Ja vot see on nüüd hea küsimus Et eks see on ikkagi kuskilt ju antud, ei oska mina sellele küsimusele vastata. Aga küll ma tean, et mul on palju ideid. Ja eks mind see mootor üleüldse nende ideedega siis ajabki takka ja soov siis ellu kutsuda teatud. Kui on teatud nägemus, kuidas mõni mõni asi võiks olla või midagi võiks teha, et see on see, mis mind väga innustab ja loomulikult need inimesed, kellega ma koorides koos tegutsen hea energiaga ja tegutsemistahtega, et selline sünergia loob ja loob ja viib, viib edasi ja. Ja mulle väga meeldib see koorijuhi töö, nii et see, kuidas ma sillani olen jõudnud on, on ühtpidi ikka päris puhas juhus. Aga tänaseks päevaks ma võin öelda, et et ma olen selle üle äärmiselt õnnelik. Teel unistasiti mingist muust lõka lauljast. Ooperilavale jah, jah, võib-olla isegi nii? Jah. Aga elu läks teisiti, kuna ju nii noorukesi kui kui ma tookord olin ikkagi klassikalist laulu, siis veel ei õpetatud, tänapäeval on neid võimalusi loomulikult juba päris varakult ju pakkuda. Ja siis soovitati tegeleda kooridirigeerimise ka, mis on ju ka laulmisega seotud ja nii see vanker sealt veerema hakkas. Ja ei kahetse, ei kahetse. Teil on lapsepõlves üks valus kogemus. Te olete öelnud ühes intervjuus, et te kasvasite koos õega ja teid suures osas lapsepõlvest kasvatas, teie isa? Jah. Rääkige palun nüüd oma kahest lapsest ja sellest mida te neile õpetate, milleks nemad peavad elus valmis olema. Minul isaga kasvamine andis mulle hästi palju vabadust. Ja Ma olin selline hulljulge, et ma ikkagi väga palju asju proovisin ja ma teadsin, et isa oli mulle alati toeks, kui midagi läks untsu, mul oli alati kuhugi joosta. Ja teisalt, mida ma oma emast mäletan, on ikkagi see meeletu hoolivus ja armastus. Ja vot seda ma väärtustan hästi kõrgelt ja ma proovin oma lastele seda, seda soojust, seda turvatunnet anda nii palju kui võimalik. Samas loomulikult utsitades neid iseseisvatele tegudele ja tubliks olemisele, sest et tänapäeval nad saavad nii palju huvitavaid asju proovida ja kogeda. Ja ma püüan loomulikult seda, ega neile kõik võimaldada. Et seda hirmu ei oleks maailma ees, et ei oleks kapseldumist, vaid praeguse seisuga nelja aastane ingel Miina on küll maailma vastu väga huvi tundev ja inimeste vastu väga huvi tunda, mille üle mul on äärmiselt hea veel julge laps, kes ei karda suhelda inimestega, et ja ta alati teab, et kui, kui midagi on, ta saab alati joosta kaitsva tiiva alla, et et ju see ikkagi on see armastus, hoolivus ja samas ikkagi laste tegemiste toetamine, seda mina olen küll hästi palju oma elus kogenud ja püüan seda ka edasi anda. Teisest lapsest. Teine laps on meil selline pisikene mõmmibeebi, kahepoolene leib. Tema nüüd on küll küll väga, väga selline ema tiiva all, nii et teda ma pean võib-olla veidi enam julgustama. Aga äärmiselt musikaalne poiss, nii et ma kumbagi last ei suuna kuskile, vaid püüan aru saada, milles on nad andekad ja lihtsalt pakkuda võimalusi, aga lehvis, on ikka hästi tugevalt muusika juur sees, nii et ei tea, mis sealt saab. Kuidas see avaldub praegu. Ta laulab täitsa täpselt ja ta mängib väga paljusid instrumente kodus, mis meil on vabatahtlikult ja päris pikalt. Tema rütmitaju on äärmiselt täpne. Nii et olen tõesti imestanud kõrval, et esimesed lapsed juba enne seda näinud, nii et mul on hästi palju avastamist olnud löökpillimängija ja täitsa võimalik, täitsa võimalik. Akvaariumis on kalad nii ära koputatud, igatahes pliiatsitega. Ja kuidas te näete maailma siis, kui teie lapsed on kahekümnesed, kolmekümnesed, viiekümnesed? Ma olen päris palju selle peale mõelnud, et maailm on ju nii avatud ja, ja kindlasti nad tahavad minna ja kindlasti nad tahavad näha ja ma arvan, et nad tahavad juba juba praegu üsna palju õppida. Ma lihtsalt loodan, et Eesti on see koht, kus nad tunnevad ennast kõige paremini ja suudavad oma tegemised väljaspool siduda ikkagi oma kodumaaga. Ja seetõttu on äärmiselt oluline, et nad näevad laulupidu, nad lähevad koorimuusika tegemisi, nad käivad kultuurisündmustel ja, ja saavad sellist rahvuslikku kogemust, nii et. Eks see on tegelikult päris põnev see tulevik. Ingel igatahes teavitas, et tema sõidab, kui tema suureks saab, siis tema sõidab sellise autoga enam, mis mööda maad ei liigu. Hõljukiga no nii, nii et jääb üle seda haiga oodata. Vesinikukütusel hõljukiga. Laulupidu tuleb, toidab meid oma jõu ja emotsioonidega ja siis jälle läheb viieks aastaks, kuni aastani 2024 siis tuleb järgimine. Kuidas te näete oma dirigendikoorijuhi teed? Järgmise 10 20 30 aasta jooksul. On teil unistusi, sihtmärke? Mul on päris palju unistusi ja päris palju sihtmärke pandud. Nii et ma loodan, et vähemalt osa neist realiseeruvad. Ühtpidi soovin liikuda ikkagi suurvormide ja, ja sellise suure koori ja suure orkestrimuusika poole ja teisalt tegeleda ikkagi edasi Põhjamaade kammerlikkusega ja, ja selle kammerooperite teemaga, nii et ma loodan, et see uks aina rohkem siis ühel hetkel ka minu jaoks avaneb ja, ja neid võimalusi tekib seda seda suunda arendada. Ja eks neid pisemaid mõtteid on veel ja veel, aga aga eks aeg näitab ja kindlasti laulupidu on minu jaoks olnud ja jääb väga väga tähtsaks, kas siis dirigendipuldis või mitte. Nii et hoian väga pöidlaid ja, ja see sündmus on minu südames küll väga sügaval. Nii et palli võidu laupäevaseks koorikontserdiks Tallinnas Vabaduse väljakul. Ja siis veel napp kolm nädalat, mis kindlasti on proove täis ja väga kiire ja väga loominguline, niiet et väga palju jõudu ja edu teile. Veronika, varasemad. Suur tänu, olge hoitud. Niisuguse sooviga, lõpetame tänase kajaloodi saate ja järgmist külalist jääme ootama nädala pärast. Kuulmiseni.