Tere kõikidele kuulajatele kaks nädalat enne seda, kui algab suur ja juubelihõnguline laulupidu, mis on saanud nime Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula tud koorilaulust ja sai laulupidu, kannab nime minu arm. Kaks nädalat enne seda esietendus Noblessneri vanas tehase angaaris, kontsertetendus hakkame mehed minema ja see räägib siis Gustav Ernesaksa elust väga keerulistel aegadel ja nendel keerulistel aegadel loodud koorilauludest, mis kaunistavad praegu kõiki meie laulupidusid. Etenduse lavastaja Veiko Tubin on meil täna kaja loodimisel pere, tere päevast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. No missugused on siis esimese nädala vastukajad sellele etendusele? Oh, esimese nädala vastukajad on tõepoolest sellised, et kuidagi iseennast tunnen jalust tõstetuna ja käin kergema sammuga mööda linnatänavaid ringi. Sest tagasiside on olnud tõesti positiivne ja üllatav, kui me võtsime selle suure rännaku ette, et hakata jutustama lugu Gustav Ernesaksast siis ma mõtlematult ütlesin kõikidele inimestele, et jah, me teeme seda tagantjärele, nüüd mõtlen, et kui ma oleks hakanud järele mõtlema, siis tõenäoliselt oleks tekkinud see hirm ja aukartus Ernesaksa ees, nii suur et võib-olla isegi ei oleks julenud seda ette võtta, aga tõepoolest, need nii sõbrad, kes on vaatamas käinud, kui ka teatrikriitikud on tulnud lausa tänaval. Eile tuli minu juurde üks tähtis mees, ma ei hakanud siin nimesid nimetama, ennast tõstma, aga tõepoolest surus kätt ja, ja ütles et väga-väga hästi tabatud kuidagi see Ernesaksa kuju tõepoolest ilmus, ilmus ka kogenud teatrivaataja jaoks seal lõpus lavale. No kui mõelda kõikide meie kultuurikuulsuste peale, kes pärast surma on lavalaudadele pandud, et mõtleme, et Andrus Kivirähk tegi näidendi Voldemar Pansost, Ivar Põllu, Kaarel Irdist, Urmas Vadi on teinud muusikalid käsikirja Georg Otsast ja Dmitri man, teeb nüüd veel uue kontsertetenduse, mister Georg Otsa elust esietendub Saaremaa ooperipäevadel suvel. Siis kuidas on juhtunud, et Gustav Ernesaksa elulugu on jäänud meist siiamaani nagu kaugemale, et kas see tuleb sellest, et ajaline distants tema elu ja praeguse aja vahel on olnud suhteliselt lühike või teine variant, nagu te ütlesite, et aukartust tema kui isiksuse ees on takistanud seda lugu käsitlemast? Ma arvan, et ma vastan positiivselt mõlemale küsimusele jaatavalt, et tõepoolest see ajaline distants on veel, on veel üsna väike selle vahel, kui maestro meie hulgast lahkus, kuigi nüüd aastaid lugedes siis juba kõva 25 aastat tagasi. Võib-olla võib-olla asi, miks mina julgesin ta ka ette võtta, on see, et minu, minu põlvkonnale enam ei ole seda kuvandit ja mälestust Ernesaksast, sest mina väga isiklikult teda enam ei mäleta. Tähendab, Veiko Tubin, te ise ei ole kunagi Gustav Ernesaksa käe all laulnud. Ma tahaks uskuda, et ma olen, aga ma kardan, et ma ei ole selles mõttes, et ma läksin küll poistekoori, kui ma olin kuueaastane ja võis juhtuda, et 90. aasta laulupeol ma juba olin. Aga ma olin siis nii väike, et ma usun, et et need mudilased seda viimast laulu ikkagi kaasa ei laulnud. Aga, aga Ernesaksa vaim hõljus õhus, selles poistekooris küll, sest see oli Toonane RAMi ettevalmistuskoor, mis, mis hiljem sai eesti poistekooriks, mida tohedki juba juhatas Venno Laul. Aga see pesitses ikka seal RAMi majas ja seal Ernesaksa pilt oli seina peal ja. Me tegime palju proove ka Eesti kontserdilavataguses ruumis, kus on see suur maal, kus Ernesaks rammi juhatab ja ja mingi selline selline hõngu või kuvand oli kindlasti olemas, aga jah, ma arvan, et minu teadlik mälu ei ole temaga enam reaalselt kokku puutunud. Mis tähendab, et lavastajana ja siis tõenäoliselt ka etenduse käsikirja tellijana pidite arvestama põlvkonnaga, kes on samasugused kui teie, et, et see lugu kõnetaks inimesi, kes isiklikult Gustav Ernesaksa ei mäleta. Absoluutselt esimene ajakirjanduslik vastukaja, mis meie lavastusele tuli, oli see, et, et me ei näita Ernesaksa uue nurga alt palju huvitavam vaadata teda mingi teise nurga alt, mida me veel ei tea. Aga tõepoolest meie meeskond tegi lavastust eelkõige ikkagi inimestele, kes juba teda enam ei tea, teda ei mäleta. Ja minu suur eesmärk oligi kuidagi anda meile aimu sellest suurkujust ja sellest ka, et ta ei olnud ainult suur ja ainult suur looja, vaid et tema ümber oli see aeg, kus ta viibis see Nõukogude Eesti ja need valikud, mis ta pidi seal tegema ja see paratamatus, kus ta viibis. Nii et, et ma ei tahtnud näidata ainult, et ainult selle edendatakse kergust, vaid ka tema mõnes mõttes traagikat ja raskust. Ja kui me seda lugu tegema hakkasime, siis üks suur argument, mille pärast ma selle vastu võtsin ja mille me ka algusest peale kokku leppisime, on see, et selles lavastuses peab kõlama Ernesaks muusika. Sest et me võime teha teatrilavastusi ju suurtest inimestest rääkides nende elulugudest aga lõppkokkuvõttes mind lavastajana jaga vaatajana ei huvita selline natukene kollase maiguga informatsioon mõnest meie suurkujust, et noh, mida me veel ei tea ja kuidas ta siis käitus, vaid ma tegelikult tahtsin selle looga ka lasta inimestel võimalust näha seda aega, kus ta elab, kuulata seda muusikat, mida ta on kirjutanud ja võib-olla siis selles nii-öelda aja ja dramaturgia muusikakompotis leida mingisugune lisakiht sellele ja äratada inimestes uusimat teid. Ja noh, minu põlvkond ja minust noorematega nemad enam nii palju Vernsakse muusikat ei kuula, sest et see aeg Eestis on läbi, kus olid kuuekümnendad ja ramm 80 meest frakkidest ja kiljuvad daamid roosis ülemitega ja tundidepikkused järjekorrad, et praegu on teised rokkstaarid. Aga Ernesaks elu kahtlemata pakkus väga värvikaid seiku, seda tee paha ja piinlik öelda näiteks selle kohta, et nõukogude tagalas kama jõe ääres pani kokku eestlastest esimese kaheksakümneliikmelise meeskoorivatijopedest, kirsasaabastes pani mehed laulma ja kas niisugused hetked kajastuvad ka selles kontsertetenduses? Ja me oleme seal kama jõe ääres ja vaatame ka seda olukorda, mismoodi Ernesaks seal töölislaagris oli ja ja kogu läbi selle lavastuse ongi see asi, mis mind Ernesaksa puhul kõige rohkem võlub ja mille üle mul on hea meel, mille meie näitemängu autor Andra teede sinna sisse kirjutas ongi see, et Ernesaksa elu eesmärk oli teha muusikat ja teha seda võimalikult hästi. Nii et seal lavastuses ka on üks stseen, kus sügaval nõukogude ajal tuleb üks kooriliige tema juurde ja kurdab et mehed ütlesid, et neli esimest laulu kontserdil on parteist, aga et kõik teavad, et see on sissejuhatusele, laulame ära ja siis alles läheme selle põhirepertuaari juurde. Ja siis meil on ka seal selline tamaturgine pööre, kus Ernesaks sõna otseses mõttes vihastab ja ütleb, et mis sissejuhatus, et kõik peab olema perfektne. Ja ma usun, et seda mõtet kandis Ernesaks läbi oma elu, vahet ei ole, mida ta tegi, sest isegi kui kuulata tema sügavalt punaseid lugusid, nagu näiteks tuhandeaastane lenin siis tegelikult on maru ilus lugu. Taloojana ei teinud ühtegi allahindlust oma loomingule ja püüdis alati 100 protsenti anda endast heliloojana. Ja samamoodi kui me kuulame ju tolleaegset Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi hümni kalevite kange rahvas, see on ka tegelikult väga hästi kirjutatud lugu väga ilus lugu. Ja ma tahtsin siis selles lavastuses ka näidata seda, et tõepoolest see see jõudmistes sees oli. See oli tõesti alla hindlusteta jõud. Mingitel valitsus, kontsertidel olen lastekooris laulnud ka koos rammiga Gustav Ernesaksa käe all ja mäletan, et tal oli dirigendina äärmiselt nõudlik mõnikord konfliktini nõudlik ja tõenäoliselt ei olnud ka elus, tööelus ja eraelus tegemist kerge inimesega. Kas see kõik kajastub selles lavastus? Sest me ei tahtnud selles mõttes väga konfliktseid situatsioone sinna sisse tuua, aga tema nõudlikkus on küll üks asi millest me räägime ja, ja kui mõelda seda, et ju tookord, kui ta selle rammi lõi ja seal oli väga palju mehi, kes tegelikult ei tundnud nootigi ja, ja ta tegi nendega proovi kolm korda päevas kuus korda nädalas, tagus nendele partiisid pähe. Et see on lihtsalt hämmastav järjepidevus, mis selles mehes sees oli ja mis viis ta lõpuks viiski selles mõttes nagu tippu, et suur töö, suur nõudlikkus. Ja noh, nagu on öeldud ka, et ega Ernesaks ei olnud nüüd väga suurepärane komponist, ta oli väga hea meloodiameister, ta kirjutas väga ilusaid meloodiaid ja vormistas need väga kenasti ära ja ta ei olnud ka mingi suur dirigent, nagu on tema kaasaegsed öelnud, vaid ta oli koorijuht, aga ta oli maru hea koorijuht, keda suutis kõik inimesed panna laulma. Ja ma arvan, et seda, mis talle muus kohas vaja ka seda, ta just kompenseeris oma nõudlikkuse, oma tööga ja jõudis selle soovitud tulemuseni, et see ramm kõlas nii, nagu ta kõlas. Etendusest rääkides veel 20. juuni Maalehes saab see lavastus Merle karusoo käest kiita. Ta saab kiita Andra teede oma dokumentalisti lähenemise eest saab kiita Gert Raudsep peaosas. Ühesõnaga tundub, et Merle Karusoo nimetab seda oma viimase aja kõige meeldejäävamaks teatrielamuseks. See on suur tunnustus. Seda on tore kuulda, ma ise ei ole veel maaleheni jõudnud, nii et ma nüüd praegu natuke punast on siin mikrofoni taga sinu käest neid sõnu kuuldes. Aga tõepoolest me tundub, et me tabasime midagi ära selles mõttes, et me ei tahtnud. Kui nüüd hakata lavastusprotsessi seletama lahti, et me ei tahtnud teha sellist, no üldse mitte halvasti kõlaks, aga me ei tahtnud teha nagu näosaadet. Et kui me võtame Gustav Ernesaksa, siis kõik teavad, milline on Gustav Ernesaks, tal on selline suur pohmakas juukseid, ta on selline väga energiline, ta räägib. Kui me kuulame intervjuusid ja videosid, siis keelekasutus on natukene teistsugune nagu tänapäeva inimestel, see isegi see, ma, ma ei saa selle kohta öelda aktsent, aga kui te kuulate inimesi, kes on pärit esimese vabariigi ajast, et nad räägivad natukene teistmoodi, kui praegune eesti keel kõlab. Aga kuna Gert Raudsep paga hakkasime seda jänese kuju looma siis minu esimene ja Gerdi esimene lähteülesanne oli see, et me ei hakka ka tegema edensaks paroodiat, vaid me üritame võtta temast nii-öelda tema tuumaaru, saada, mis see on, ja tuua see teatri vahenditega lavale. Sest et ei tee ometigi filmi, kus peab olema kõik elutruu, vaid meil on õnneks vaatajate kujutlusvõime ja, ja teatrilava. Ja kui, kui inimene saali tuleb, siis võib-olla algselt ta näebki rohkem Gert Raudsepa kui Gustav Ernesaksa. Aga aga see Gustav Ernesaksa kuju hakkab arenema ja arenema ja, ja Me ei, me ei lähe kordagi sama hääletooni peale, kus Ernesaks oli tegelikult Kert teeb seda hästi palju iseenda pealt, aga aga ta on leidnud mingisugused elemendid üles, mis on nii Ernesaksa Likud, et kuigi me loobusime igasugusest paroodiast, siis üleeile toosama tuntud teatrikriitik tuli minu juurde ja ütles, et ta nägi lõpu viimases stseenis täiesti Ernesaksa laval. Ja see on muidugi suur tunnustus, sest tegelikult me panime näitlejaga sinna sisse, ainult ütleme, kolm-neli Ernesaksa põhijoon ja ülejäänud kõik on vaataja kujutluses. Gert Raudsep on ka kadestamisväärselt hea ümber kehastuja näitlejana. Olen kuulnud, et etendus lõpeb siis Eesti mitteametliku rahvushümniga ja publiku meeleliigutuspisaratega. Viimane etendus on 30. juunil. Kas siis on kõik? Praegu tundub, et on kõik jah, selles mõttes, et see on ikkagi suurprojekte, et meil on seal kuuekümneliikmeline koor ja, aga kui läheb hästi, siis, siis on see plaan üles salvestada ja, ja võib juhtuda ka, et televaataja näeb seda ERR-is äkki juba augustis, aga see kõik nüüd selgub meil järgmise nädala jooksul, kuidas läheb. Aga noh, teatriga nii on, et eks ta üksed kaob, kaob igavikku ja jääb inimeste inimeste mälestustesse. Teatrimällu jääb. Räägime nüüd sellest, et te olete ise Veiko Tubin ju koorilauluga üllatavalt palju seotud. See oli mulle tõepoolest üllatus, sest ma tean, et te olete laulnud linnateatrietendustes sellel plaadil, et Linnateater laulab Te, olete teinud muusikalisi kujundusi mitmele teatrietendusele, aga kui ma hakkasin mõtlema, kui palju te olete laulupidude korraldamisega olnud seotud? See sai alguse tõenäoliselt siitsamast 21.-st koolist, mis raadiomaja küljele. Kindlasti kindlasti noh, tegelikult sai see esimese tõuke sai see aasta varem, kui ma kui ma sinna koolimuusika eriklassi läksin, kus oli minu solfi õpetaja Lydia rahula, kes on lihtsalt minu meelest fenomenaalne inimene ja õnneks õpetab veel siin koolis ja ma praegu vaatan oma laste peale ja mu tütar juba läheb ka sinna kooli ja mõtlen, hoian pöialt, et ta saaks ikka liide käe all kuskil lastekooris laulda. Et aga jah, see esimene impulss oli tegelikult see, et minu vanemad panid mind kuueaastaselt, et sinnasamasse Eesti poistekoori ja sealt ma oma laulupisiku kätte sain, et 10 aastat Eestis kontserditel ja, ja maailmas igal pool kuni Jaapanini välja ja, ja see koorilaul on minu meelest ühele noorele eriti poisile väga vajalik. See õpetab talle käitumist, eriti kui sul on hea koorijuht, meil oli Venno Laul väga selline, mõnes mõttes akadeemiline, samas isalik, väga sõbralik ja, ja ma usun, et mingisuguseid väärtusi, pettused, mingisugused akadeemilised väärtused, olen ma ikkagi saanud poistekoorist just tänu sellele, et kuidas meil meid õpetati olema, kuidas meid õpetati käituma seltskonnana, meeskonnana. Ja loomulikult. Poistekooris ka suur hulk toredaid poisse, kellega sõbraks saada, et et Justin, meenutasime, et Eesti on nii väike, et minu poistekoori üks parimaid sõpru seal oli praegune režissöör Tanel Toom, kes on teinud õiguse filmi ja ja noh, sellised kultuurihuvilised inimesed on sinna poistekoori kokku saanud ja saavad kogemuse terveks eluks ja ja tõepoolest, siis, kui ma aasta hiljem läksin sinna muusikaäriklassi ja, ja sain aru, et solf on minu lemmik õppeaine ja meil oli seda ka samamoodi viis tundi nädalas ja ja kui mingid inimesed ei suuda diktaate, mis on siis see, kui mängitakse klaveril muusika teete, pead selle noodikirja panema teha, siis see oli minu lemmik asi, sest noh, ma nagu kuulsin kohe ära, panin kõik kirja ja kõik oli väga tore ja üks asi viis teiseni ja, ja nii ma seal 10 aastat kooris laulsin ja hiljem, kui ma teatrisse tööle läksin, siis siis Linnateater tri segakooris on osaletud tõepoolest kõikidel laulupidudel tänu Riina Roosele, kes on meid seal eest vedanud ja ja kui mul siin vahepeal oli isegi natukene rohkem aega, siis ma tegelikult käisin ka ühe hooaja huiki segakooris Kaspar Männi käe all laulmas, nii et koorilaul on jah, kuidagi olnud minu sees väiksest peale ja see on küll selline asi, mida ma loodan, et see Eestis ikkagi püsib sama heal tasemel ja ja neid dirigente jagub, kes peale tulevad, et see oli ka üks põhjus, kui me viimane noorte laulupidu, helilooja ja dirigent Rasmus Puuri ka selle mõtte võtsime ette laulupeo ideekavand pakkuda, siis mehi ainukene, peamine mõte oli ka see, et tuleks aga noori inimesi juurde, kes selle asjaga tegeleksid. Et see meie kavand, noored juured, mis hiljem sai pealkirja mina jään, oligi sellele üles ehitatud, et on nii palju uusi noori, dirigent, aitäh, ja ma mäletan küll seda, et kui see suur komisjon, kes siis selle otsuse vastu võttis vaatas meid seal vahetult enne otsuse tegemist ja küsis, et kas te olete ikka kindlad poisid, et kas me läheme sellise riski peale välja? No meie noorte ja Uljastena ütlesime muidugi. Ja ma usun, et see sära, mis oli meie silmis, andis neile julgust selle hullumeelse asjaga edasi minna, sest tegelikult tagantjärele vaadates ikkagi oli hullumeelne projekt, see noorte laulupidu, nii palju noori dirigente, kellel ei ole seda kogemust, et suurte massidega tööd teha, need eel proovida, aga ma arvan, et tänu sellele me saime väga hea sellise energiasüsti tulevasteks laulupidudeks ja et needsamad noored, kes 2017 olid esimest korda kaare all, on praeguse juubelilaulupeol juba nagu päris dirigentidena juba jälle protsessis sees ja seda on väga tore kõrvalt vaadata ja ja hea meel tõdeda, et ehk ehk see koorilaul ikkagi meil siin püsida. Te olite ka 2000 seitsmeteistkümnenda aasta noorte laulupeo, mina jään peadirigendi Heli Jürgensoni assistent. Mida see töö tähendab? No tegelikult oligi niimoodi, et mina ja Rasmus, me mõlemad siis kvalifitseerus assistendiks Rasmus siis Assisteeris helid rohkem muusika alal ja mina siis rohkem teatri alal. Et kogu see suur protsess ju laulupidu, mis kõrvalt vaadates tundub, et mis seal siis ära ei ole, et panete need laulud sinnapaika, eakatega laulma ja siis on nii et tegelikult järgnes sellele väga pikk protsess üldiselt läbi mõelda, kuidas seda asja lavastada. Mis on need vahetekstid, mis seal kõlavad, kuidas tuli tuleb, kuidas koorid lavale liiguvad ja ma mäletan ka seda, et me olime tõesti Rasmuse heliga sealsamas. Ernesaksa maja lähedal oru tänaval. Nädal aega enne laulupidu põhimõtteliselt ööbisimegi 24 tundi seal lauluväljaku kõrval ja võtsime kõiki asju üksipulgi läbi, et see, see oli väga huvitav protsess minu jaoks. Ja just need pisikesed asjad, mis lõpuks kõlavad, need üksikud sõnad kogusime hästi palju noorte teid sõelisem sealt välja parimaid ja panime neid paika, et lõpuks lõpuks selline vaatajani jõuab, selline siirup, aga, aga sa ise pead läbi tegema tohutu hulga tööd ja läbi kammima tohutu hulga materjali ja, ja õnneks on see meeskond, kes meil täna Eestis seda laulupidu korraldab, minu arust nagu suurepärane kõik need inimesed kuni sihtasutuse juhi Aet maanteeni välja on nii hingega asja juures ja see, kuidas, kuidas, Aet, mismoodi ta neid inimesi motiveerib hoiab, korraldab neile selliseid inspireerivaid üritusi, see on lihtsalt fenomenaalne. Eks see töö oli natukene nagu mänge noateral selles mõttes, et traditsiooni ei tohi ju väga palju muuta, aga samas tahaks teha midagi uut ja midagi omamoodi. Jah, eks ta nii ole, aga õnneks on mul juba vanus selline, et saan aru traditsiooni väärtusest. Et on midagi, mis, mis peab olema selline, nagu ta peab olema ja on midagi, mis hoiab meid siin siin paigal. Ja et tegelikult traditsioon võib olla väga vajalik selleks, et et me püsima jääksime. Ja samas te olete kirjutanud sõnad lehele Rasmus Puuri koorilaulule vähemalt ühele. Vähemalt ühele, jah, ei, nüüd ei tea millele viide on praegu, sest et ma olen nüüd talle kirjutanud päris palju. Osad on tal sahtlis muidugi ka. Nii mida tähendab kirjutada sõnu kuuri laulule? See on päris. See huvitav, sest noh, ma ise olen kirjutanud ka päris palju muusikat ja sõnu, et mina, kui ma enda laule loon, siis on, siis on mul selline sümbioos, et need tekivad koos, et on et on sõnad, siis on, tuleb sellele mingisugune viisijupp juurde ja niimoodi nad seal omavahel mängivad ja jõuavad lõpuks lõpptulemuseni, aga Rasmuse puhul need vähemasti need mõned koorilaulud, mis ma olen talle sõnu teinud on ikkagi see, et Rasmusel on meloodia valmis ja ta annab selle mulle. Sest et tal on niimoodi, et kui kui Rasmus leiab mõne teksti mõne eesti luuletaja teksti, mis teda inspireerib, siis ta kirjutab viisi noh, Anna Haava ja nii edasi. Aga vahel vahel on tal, ta tuleb meloodia ja see on noh, vormistatud, aga tal ei ole õigeid sõnu nende jaoks. Ja siis ja siis siis ma olen teda mõnel korral aidanud. Ja eks eks õnneks on mul tõesti olnud see väga pikk koorilaulja kogemas 10 ja rohkem aastat. Et ma tegelikult tean, mida on hea laulda ja, ja oskan nagu vaadata asja ka ka laulja poole pealt, et aga jah, loomulikult see on uhke tunne, koorilaulusõnu kirjutada, mõelda, et seda laulab rohkem kui 50 inimest, vähemalt tavaliselt. Kaja loodimisel on näitleja ja lavastaja, helilooja ja luuletaja, saatejuht ja koorilaulja Veiko Tubin. Kui eelmise intervjuu osa peale täpsemalt mõelda, siis oleks olnud normaalne, et te lähete muusika- ja teatriakadeemiasse kas koorijuhtimist kompositsiooni või, või vähemalt muusikakriitikat või teadust õppima. Teie läksite näitlejaks õppima. Valiku põhimõtet. Vot ei teagi, kust see asi alguse sai, aga ma ei olnud oma lapsepõlves väga suur teatris käia. Ja minu suurimad teatrielamused olid tulnud teleteatrist, et ma teadsin neid telelavastusi ja neid näitlejaid ja olles ka koolis teinud natukene teatrit. Aga mul mingit sellist nagu tohutut unistust ei olnud, et nüüd peab saama näitlejaks, muidu ma suren. Aga too hetk, kui mina lõpetasin keskkooli, siis sellel hetkel lavakunstikooli vastuvõtukatsed ei olnud. Ja mina läksin hoopis Tartu Ülikooli õppima avalikku haldust. Tahtsin saada poliitikuks. Põhimõtteliselt no ma olen kohe päris nagu politoloogiat õppima, aga mõtlesin avalik haldus, vaatame siin. Ja noh, niisugune plaan oli kuklas, et et aga noh, järgmine aasta ikkagi proovime nüüd lavaka katsed ära ja siis juhtus veel niimoodi, et ma tegelikult läksin hoopis sõjaväkke. Nii et ma jõudsin avalikku haldust tudeerida kaks nädalat Tartus, siis läksin sõjaväkke ja sõjaväest kevadel lavaka katsetele ja, ja sinna ma sisse sain ja siis kuidagi ootamatult oli juba neli aastat möödas ja Ollingu juba teatrisse aru saamata, kuidas see kõik juhtus. Aga jah, ma mäletan, et väiksena ma pigem unistasin rohkem presidendiks saamisest kui näitlejaks saamisest. Ja ma olen seda oma unistust presidendiks saamisest ja poliitikuks saamisest nüüd siin viimastel aastatel analüüsinud ja ma ütlen, jumal tänatud, et ma seda teed ei läinud, sest ma vaatan neid inimesi, ma mõtlen, kui raske neil on millega nad peavad igapäevaselt tegelema ja kui palju nad peavad õigustama või mitte õigustama. Ja ja ma vaatan ka seda meie president ja mõtlen ka tal vaesekesel on ikka nii raske, et ma ei, ma ei saaks hakkama, sellega ma tegelikult ma ei suudaks. Ma väga imetlen. Ma väga imetlen näiteks Kersti Kaljulaidi, sest et ta mulle väga meeldib presidendina. Ja tõesti, et kõige selle asjaga toime tulla, see on tõesti fenomenaalne. Nii et teatris on lihtsam ja kuidagi mulle meeldib jah, see, et. Ei taha nagu seda lauset öelda, aga mulle meeldib see, et ma ei pea valetama iseendale. Et kui ma poliitikat vahel kõrvalt vaatan, siis ma saan aru, et need inimesed peavad aeg-ajalt ise endale valetama, sellepärast et poliitika on poliitika. Aga teatris siiamaani vähemasti on mul olnud võimalus olla aus ja rääkides inimestest või kirjutades muusikat, siis. Ma tunnen küll, et ma ei ole pidanud kunagi oma veendumuste vastu midagi ütlema. Koorijuhina või heliloojana oleksite samuti saanud ausaks jääda. Kindlasti ma arvan, et koorijuhi amet on üks raskemaid ameteid maailmas sest et vaadates nüüd ka kõrvalt Hirvo Survat, kes nende poistega tegeleb. Sa pead päevast päeva, sul on sinu juhatada, on 60 kuni 90 poissi ja noormeest, kes tal seal on. Ma mõtlen seda, et kui näiteks teatri direktor tal on ka töötajaid 120, aga ta ei pea olema kogu aeg nende ees seletama, neid juhendama, neid tegelema, nendega suunama, neid ütlema, mis on õige, mis on vale, inimesed tegutsevad ise ja tema aeg-ajalt peab koosolekuid ja ja siis läheb jälle edasi, aga et see koorijuht, see energia, mis temas peab olema, et see seal ikkagi meeletu ja, ja Rasmus puuriga siin ka üks päev just rääkisime, Rasmus nüüd on ka selles laulupeo protsessis segakoorides dirigent. Ja ta ütles ka, et, et üks hetk, et tead, ma olen nüüd nii väsinud, sest et ta oli ära käinud üle Eesti 50 laulupeol proovi. Igas proovisaalis on sadu ja sadu inimesi ja see Rasmuse laul, mida ta juhatab laulupeol, selle nimi on kannel ja see on üks kõige aktiivsemaid kõige kiiremaid lugusid. Ma vaatan seda Rasmus seal ise olles ka nüüd jällegi linnateatri segakooris olles olnud seal laulupeo proovis siis nii-öelda koorilauljana ja vaadata seda Rasmus, seal sa mõtled, kuidas ta vastu peab, ta on, on, peab olema noh, võib-olla 10 15 minutit seal ees, ma näen seda, ta on üleni higine, ta on kõik endast andnud ja teeb seda päevast päeva 50 korda üle terve vabariigi, et see tegelikult on väga tänuväärne töö. Teil on Tallinna vanalinnas üks väike helistuudio. Lugesin ühest varasemast intervjuust mul olija. Aga nüüd tõesti aastake, oli vanalinnas väike helistuudio ja siis vanad kärarikas koht, et et nüüd ma kolisin oma helistuudio koju tagasi, aga mul on jah, sest et ma ikkagi päris palju kirjutan muusikat trelle. Ja Mulle meeldib seda teha, oleks väga ettevaatlik enda kohta kasutama sõna helilooja selles mõttes, et mul ei ole ju selle kohta paberit ette näidata ja, ja kui ma millestki praegu puudust tunnen, siis on see ka kompositsiooni haridus, aga kõike elus ei jõua pida. Et sellel alal tunnen ma ennast võib-olla natukene nagu Ernesaks, kelle kohta öeldi, et ta on väga ilus meloodiameister, aga natukene jäi kompositsiooniga vajaka, et ma tunnen ennast samamoodi. Aga mulle meeldib kirjutada teatrile sellepärast, et teatrile on tegelikult vaja väga lihtsat muusikat sellist, mis mõne noodiga annaks sulle selle atmosfääri kätte ja ei segaks vaatajat. Ja ka näitlejad ka nagu eesti teatri legendaarne muusikaline kujundaja Viive Ernesaks on kunagi oma raamatus öelnud, et hea muusikaline kujundus teatris on selline, et sa vaatavad lavastuse ära, lähed koju ja ei pannudki tähele, et seal midagi oli. Mis mõnes mõttes on õige. Ja et et teatris, teatris peab olema jah, selline muusika, mis, mis ei tohi nagu silma torgata, vaid ta peab, ta peab näitlejad toetama, lugu toetama ja atmosfääri toetama. Aga eks ma olen ka korduvalt selle reegli vastu eksinud. Ja inimesed lähevad. Pärast esimest vaatust vaheajale ja vimisevad mingit viisikest ja et ma nagu mulle meeldib, on neil ka muusikat niimoodi nagu kummitama pähe. Aeg-ajalt vaatuste lõpus lõpetada lavastusi niimoodi ära. No ma arvan, et peaaegu kõikidele Eesti televaatajatel kummitab kõrvus Ardo Ran Varrese meloodia seriaalile Õnne 13 või siis Sven Grünbergi muusika Wikmani poistele, et need on unustamatud meloodiad. Ja nõus, ma tahtsin selle Wikmani poiste kohta öelda, et see on ka minu lapsepõlvest üks selline meloodiaid, mis on, ma ei tea, kas aeg oli selline või või kogu see, kogu see projekt oli tegelikult nii õnnestunud see Wikmani poisid ja, ja siis ka see ka see meloodia, mis võtab nii kuidagimoodi selle asja kokku, et kui ma siiamaani, kui ma kuulen seda ühte muusikalõiku, siis kõik need nagu tunded minu sees vallanduvad ja et see on tõesti väga hästi õnnestunud. Nüüd räägime sellest, et te olete mõni aasta tagasi andnud oma esimese luulekogu välja? Seal on, ma ei mäletanud, kas on konkreetselt teie lause või on kriitik öelnud, et õhus on tunda uuel sajandil elamise jaburust. Kas on teil pisut ühiskonnakriitilise suunitlusega? Ei, tegelikult mitte. Aga jah, ma, ma olen ju läbi elu kirjutanud neid tekste seal luuleraamatus on osad ka laulusõnad ja osad lihtsalt sellised pikemad vaba värsilised tekstid ja ja ma ei oskagi nagu ennast hinnata, süüdistan kriitiku lause, tundub jah, et on seda, seda öelnud ma isegi praegu üllatusena kuulan seda lauset ja hakkasin kohe ennast analüüsima, et võib-olla siis tõesti, aga aga see minu luuletus, mis seal raamatus on, see üldjoontes räägib ikkagi minu ajast linnast, inimesest, igatsusest, armastusest, noh nagu ikka kõik siin elus. Et needsamad teemad on alati õhus, et see on nagu öeldakse, küsitakse, et millest siis teie millest see konkreetne näitemängu lavastas, räägib, siis tavaliselt öeldakse. No eks ta üks inimestevahelistest suhetest. Et mis, mis need lootsin, muud elus ongi, aga jah. Need, minu luuletused on jah, sellised uitamised iseendas ja linnas, võib-olla on tõesti seal ka siis seda uue aja jaburust tunda. Ma ei oska öelda. Nüüd te avaldate oma luulet ja pikemaid tekste blogi postitustes, et trükikogumikuna ei taha rohkem midagi avaldada. Tead üldse on niimoodi juhtunud, et viimastel aastatel pole aega olnud üldse midagi kuskil enam kirja panna, et aeg kaob nii kiiresti käest, üks projekt viib teiseni ja siis ongi ongi pigem see, et paned neid mõtteid, mida tahaksid luuletustesse sisse panna kas teatri heliloomingusse või, või oma lavastusse sisse ja ja ma igatsen küll aeg-ajalt seda, et oleks, et oleks igav. Väga tahaks, et oleks igav, tuleks nii igav, et hakkaks luuletusi kirjutama, et oleks sellised pikad hommikud kuskil suvises linnas, linn on tühi, kedagi ei ole ja mitte midagi ei ole teha ja tahaks lihtsalt kirjutada ja kohvi juua ja selline selline unistus on, on, on sees, aga noh, midagi ei ole teha. Mee ja ma olen lihtsalt praegu sellises vanuses, et nagu ka paljud inimesed on öelnud, et noh, praegu ongi see aeg, kus sa pead pedaali vajutama, et tuleb minna ühest projektist teise teha ja teha ja teha ja teha ja sest, et siis hiljem saad juba vanemaks, siis on aega kohvi juua, joonistada. Ühed projektid lõppevad, teised algavad, tuletame siis meelde ka selle, et te olete üks nendest, kes mõni aasta tagasi linnateatrist lahkus. Umbes sama lainega läksid ka vennad kalmeti Paavo Piik. Võib-olla Priit Võigemast, Aleksander Eelma. Et sellest on nüüd juba nii mitu aastat möödas, et kas me võime rääkida, mis siis juh. Rääkida ma arvan, sellest alati hea meelega rääkinud või hea meelega, see sõna on selline. Mina olin tegelikult olnud 10 aastat teatris juba paar aastat varem tundnud seda, et üks selline ring hakkab täis saama. Et kuskilt ma olen ka lugenud Stat Öeldakse, et inimene tavaliselt üks seitsme-kaheksa aasta jooksul saab ühe ringi täis, siis tal hakkavad tekkima uued sõbrad ja mingid inimesed kaovad ümbert ära, et ma lihtsalt tundsin, et mul hakkas kõrvalt tulema nii palju asju, et, et mul ei jäänud ja endale Maega teatritööd teha ja tõepoolest esmaimpulsi sain sellest, et et teised läksid. Ja siis ma mõtlesin, et kui juba minna, et siis võib-olla valutum minna praegu sest kus, kus nagunii on juba minejaid palju ja, ja siiamaani pole ma seda sammu üldse hetkegi kahetsenud, sest et tõepoolest, mul on olnud väga palju huvitavat tööd kõrvalt, mis tõenäoliselt oleks lihtsalt repertuaaris teatrisüsteemis jäänud tegemata. Sest et kui sa oled ühes organisatsioonis kinni aastaid ja aastaid ja aastaid ja käid selle radu ja teed seal tööd, siis sellised uued uksed jäävad üsna tihti sinu jaoks suletuks. Aga ma julgustan küll inimesi, kellel vähegi on nagu mõtteid, et äkki paneks ühe ukse kinni, et tihtipeale juhtub nii, et kui sa paned ühe kinni, siis läheb kaks ust lahti ja tuleb palju uusi võimalusi, aga jah, minu aeg oli lihtsalt läbi saanud selles teatris ja ma tundsin, et et oleks vaja uusi inimesi, uusi mõtteid, uusi projekte ja ja nii ta läks. Aga kui palju oli selles lahkumise laines isatapu ehk vastuhaku Elmo Nüganenilt? Vot ma ei oska öelda selles mõttes, et minu jaoks on Elmo olnud ikkagi kogu aeg selline inimene, keda ma olen kõrvalt imetlenud, et ma arvan, et need, tema õpilased, kes sealt läksid, nendes võis seda võib-olla rohkem olla, aga aga mina ise olen ju pärit teatrikoolis teine lendrid Pedajase käe all õppinud ja ja, ja, ja selles mõttes oli mul nagu võimalus vaadata Elmo Nüganeni kõrvalt ja ja siiamaani ma mõtlen seda, et et on olnud õnnelik aeg minu elus, et ma olen saanud näha üht geeniust kõrvalt, sest et ma arvan, et inimesed, kes Voldemar Panso kõrval töötasid, võisid sedasama tunda ja näha, sest et ma ütlen noh minu elus ikkagi on. TOP kolmes on vähemasti kaks Elmo lavastust, mis on mind naguniimoodi põrutanud ja mõjutanud ja hingeliselt värisema pannud, et et mul ei ole nagu olnud põhjust seda nii-öelda isatapu teha, kui seda väljendit kasutada, sest et noh, minu jaoks oli ikkagi rohkem nagu kolleeg ja ja teatri teatris ka nagu ülemus ja tööandja, et ma, ma ei ei olnud seda nagu seda, seda isa isadusse tunnet ei ole, ei ole tekkinud, kuna ma ei ole tema käe all õppinud. Ma pigem jah, vaatasin kõrvalt ja imetlesin, kas me saame neid kahte lavastust nimetada. Ja kindlasti kõige-kõige-kõige on ikkagi tõde ja õigus, neljas osa, Karin, Indrek, mis? Mis on noh, niimoodi, et seal seal seal on lihtsalt üks koht, mis on tehtud nagu no ma ei kujutanud ette, et üks koht teatris saamid niimoodi kõnetada, et seal on terve see lavakujundus on ehitatud üles vanade rongiistmete peale, mis sõidavad raudtee rööbastel ja nad on seal ühel hetkel, esimese vaatuse lõpus on, need on teistkümnendast, on suur rivi ja seal on üks hetk, kus on ühe pingi peal, on Karin teisipäeval on Indrek ja on selline väga suur valuvus. Ja korraga need kaks pinkliselt käib, krõks, sõidavad lahku, jääb paarisentimeetrine vahe ja see visuaalne kujund ja kõik see, kuhu see lugu oli viinud, see oli lihtsalt geniaalne ja selle lavastuse kohta, muideks näitlejad ise ütlesid, et kui Elmo selle dramatiseerinud valmis sai ja neil oli esimene proov ja nad lugesid siis nad tulid. Kõik tulid nuttes proovisaalist välja, et see, kuidas Elmo Nüganen tabab, Anton Hansen Tammsaaret, see on midagi müstilist, sest et sealsamas topis on ka Ma armastasin sakslast, mis on ka tema lavastus ja Tammsaare. Ja, ja tegelikult ka tõde ja õigus, teine osa, et kõik need kolm Tammsaaret, mis ta on linnateatris teinud, on. Ta tabab midagi seal ära selles Tammsaarest, mis on õige ja mis mõjub lihtsalt suurepäraselt. Kusjuures ta teeb nii nappide vahenditega kui ma mõtlen selle Ma armastasin sakslast peale, seal ei olnud laval muudkui kaks tooli. Jah, ei olnud jah, ja seal oli veel huvitav asi, et Elmo alguses oli isegi plaan, et seal on veel videokujundus ja ma aitasin tal seda videokujundust seal teha ja siis me saime üks hetk ikkagi aru, et siin ei ole midagi vaja. Et Elmo oli, ta oli algselt selle ülesande endale võtnud, seal oli ka mingid sellised ajad, umbes, et kas teatri eelarvega oli seal jama, et ei olnud raha teha ja siis Helme ütles ka, et no hea küll, kui te tahate, ma võin teha kasvõi kahe tooliga lavastuse ja tegigi ja tegi väga-väga hea lavastuse ja, ja, ja mul oli jah au seda protsessi prooviprotsessi kõrvalt näha ja sealt õppida, niiet. Mõni nädal tagasi kirjutasid Postimehes Eero Epner, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro nendega tehtud pikki intervjuu sellest, et tänapäeva teatris on just nagu seisev vesi põhjusel, et teatripoliitika ei soosi uut ja avangardseti eksperimentaalset, et et ei ole enam niisugust olukorda, kus teatrisse tulid Evald Hermaküla ja Jaan Tooming või, või siis, kui draamateatrisse tuli Priit Pedajas. Teater sai justkui uue hingamise. Kuidas te selle väga tõsise etteheite peale vaatate? Kirjutan alla olles ise olnud ka ju teatrimaastikul, nüüd juba 13 aastat, vist. Siis siis eks see, eks see vesi on tõepoolest seisma jäänud, käin käin isegi teatris praegu ringi ja otsin neid eredaid hetki tikutulega taga. Et see teater, mis praegu Eestis tehakse, see on väga-väga tore teater, aga see on selline teater, mida on siin juba pikemat aega tehtud. Et, et sellist Karin Indrekut pole ammu näinud, mis mind kuidagi raputaks, et ma ei väida seda, et teater peab olema väga avangard, uudne, et seal peab olema palju videolahendusi, vaid ma just räägin lugudest, mis puudutaks inimesi. Minu jaoks ei ole tähtis, mis vormis see tehtud on see võib-olla psühholoogilises võtmes draamalavastus või, või see võib olla noos või Von Krahlis tehtud. Ükskõik millises vormis lugu, aga, aga, aga ma tahan, et et mind puudutaks, et, et ma saaks aru, mida need tegijad tahavad öeldajad, et teatrit ei tehtaks mitte teatri pärast mitte sellepärast, et meil on vaja seda teha, et nüüd on vaja jälle tuua 10 uuslavastust välja ja saalid välja müüa. Teeme ühe komöödia ja võtame siit ühe näitemängu vaid et oleks võimalus jutustada neid lugusid, sellepärast et ma tahan seda lugu jutustada ja just seda öelda see oli ka üks asi Ernesaksa loo puhul. Miks ma selle teha võtsin, et, et seal oli midagi, mida ma tahtsin öelda ja, ja ma arvan, noh tänu sellele, et aga võib-olla inimestele korda läheb, et et seal on tõesti see lugu on võetud teha sellepärast et seda on tahetud teha. Mitte sellepärast nagu mõni arvab, et toovad, meil on laulupidu, 150 hind on võib-olla tõesti aegute Ernesaksa mäe natukene lüpsta, inimesi Seltel nele? Ei, üldse mitte. Et, et tegelikult on just õige aeg rääkida, seda ei laseks lugu ja ja vot eesti teatrimaastikuga on sama asi, et et väga harva juhtub, et ju minu jaoks seda, et et ma näen seda, et see lugu on tõenäoliselt tõeliselt inimestele korda näinud, et viimati oli see Draamateatris, ma käisin vaatamas nukumaja kahte noor lavastaja. Meelis, ütle mulle nüüd? Noh, jah, praegu jääb siin juba vanadus hakkab tulema, ühesõnaga see oli seal oli lihtsalt suurepärane sümbioos lavakujundusest, seal on Kristjan suits, lavakujundus, kes on mu vaieldamatu lemmikkunstnik Eestis, kellega olen isegi on õnn olnud barbecti koos teha ja ja, ja, väga puudutav lugu ja näha, et, et noorte inimeste poolt on, on tulnud selline soov seda lugu jutustada ja see läks mulle väga korda. Hiljaaegu esietendus Georg Mariuse lavastuses muusikal vest. Saidi lugu, et muusikal küll, aga mulle tundus, et hästi tempokas, väga jõuline, hoopis teistmoodi kui varasemad lavastused Estoniale. Ma ei ole seda jõudnud vaatama minna muidu olen suur muusikalavastuste fänn ja mul on õnnestunud, et teha ka seda, et ma olen sattunud mõnel korral Londonis nägema muusikali ja New Yorgis ja lihtsalt ka jäänud nüüd väljendi eest vabandan, karp lahti, seda seda vaatama, et millised tehnilised võimalused ja milline meelelahutuskõik on. Et muusikalavastus on? Jah, selline asi, mis seal nendes maades ongi, ongi nagu väga suur meelelahutus. Aga selle vestlejaid story puhul mul on jäänud ka tunne, et seal äkki on midagi, midagi muud sisulist veel, et täitsa täitsa tahaks vaatama minna, et mis nad seal teinud on. Kust leiab elu teid 10 ja 20 aasta pärast? Minu eluteed 10 ja 20 aasta pärast. Naase tulevikku vaatamine, ennustamine ei ole mul kunagi väga hästi välja tulnud. Aga mida veel tahaks teha? Tingimata ära teha? Tingimata, ma tahaks kirjutada muusikat filmile või televisioonile, et ma olen kirjutanud laule ja kirjutanud teatrile, aga, aga just, et see filmimuusika on mind ennast ka paelunud ja ma olen seda päris palju kuulanud ja filmides jälginud ka, et see oleks jällegi üks väljakutse mulle endale, millega võiks tegeleda ja et see on üks asi, mida võiks teha ja siis mida ma veel mõtlesin, et äkki võiks panna midagi aeda kasvama ja selle eest hoolitseda. Päriselt ka, et kui ma mõtlen juba 20 aastat näiteks, et noh, mul on päris paar maa kohta, mis ju vanavanemad on ka juba vanad, hakkavad varsti tühjaks jääma juba väiksena ma ei saanud aru, miks on vaja roida, miks on vaja kõike seda teha ja nüüd ma juba tunnen, et natuke nagu hakkaks näpud sügelema, võiks mul mitmed sõbrad on läinud kuskile Räpinasse või mingeid aianduskursusi ja mõtlen äkki isegi võib-olla 20 aasta pärast võiks juba. Väikene selline mullahunniku on, kuhu on taimed sisse pandud ja kasvatad midagi iseenda käega ja siis siis läheb veel paarkümmend aastat mööda ja siis topid neid lastelastele ja nad ei saa aru, et miks iga kord, kui sa maale lähed, sa pead selle suure raske kartulikoti kaasa võtma, aga samas pärast on väga tore, kui värske kartul laul. Kui käed puutuvad kokku mullas olevate mikroobide, ega siis tekib ajus serotoniin. Teaduslikult tõestatud. No vot ju siis sellepärast juba sõrmed sügelevad ja eestlased neid näppe mulda topivad. Mida teile soovida, Veiko Tubin, kas nii palju projekte, et ei ole hoo ega hoobi vahet või pikki hommikuid inimtühjas linnas? Tegelikult tahaks mõnes mõttes mõlemat, ma tahaks seda, et, et Eesti kultuurimaastikul kahjuks ei ole võimalik süveneda ühte projekti nagu väga pikalt vabakutselisena sa pead lihtsalt võtma ja võtma võtma tööd vastu, et kuidagi ära elada. Ma tahaks seda, et oleks võimalik poole aasta jooksul tegeleda ühe projektiga, minna well süvitsi sellega, et sellel pooleaastasel perioodil oleks neid pikki hommikuid inimtühjas linnas ja oleks intensiivseid õhtuid mille, millal siis selle kõigega tegeleda. Seda seile soovimegi Veiko Tubin. Aitäh pika intervjuu eest. Ma arvan, et, et üks kajalood mahub enne laulupidu meie kavasse veel ja siis vaatame, kuidas laupäeva hommikud hakkavad edasi kujunema. Palju tänu kuulamast ja kohtume taas.