Vikerraadio algav saatetund toob meie ette jälle ühe meie kaasaegse, kes loodetavasti aitab meile meie aega tõlkida seda aega, milles me elame ja mille peale me saame nii mitmel kombel vaadata. Tere tulemast saatesse kirjanik Viivi Luik. Töö ja palju õnne kultuuri elutöö preemia puhul. Vaid mina olen saatejuht Kaja Kärner. Me oleme lõpetamas seda nädalat, kus tuli ekraanidele kinos uus film. See on siis Tammsaare tõe ja õiguse esimese köite järgi tehtud suur eepos peaaegu kolm tundi kestev. Kui teil on Viivi Luik plaanis seda vaatama minna, siis kas teil on mingi küsimus, millele tehke sellest filmist vastust. Otsite? Ei, ma ei usu, et ma nüüd just filmist vastust otsiksin, sellepärast et igaühel on oma Tammsaare. Igaühel on välja kujunenud selline oma Tammsaaremaailm. Ja tore on, kui film seda minu Tammsaaremaailma kinnitab või jäädvustab. Aga ma ei ole filmi veel näinud. Siin mõned kriitikud juba ütlevad, et kaks tundi, 45 minutit talupojaängi ja toni erg manna oli ka väga pikk film ka üle kahe tonni. Ja igat selle hetke sai pingsalt jälgida ja nautida. Et noh, pikkus iseenesest ei tähenda midagi ja, ja kas seal just sängi on, ma arvan, et see on midagi muud ka peale ängi. See on ikka terve põlvkonna võrra nooremate inimeste tehtud film. Ja, ja siin sissejuhatavate intervjuudes ajalehtedes on juba väljendatud kahtlust, et kas kõik see, kuidas eestlased 100 aastat tagasi elasid, võib midagi öelda tänapäeva inimesele. Kas võib? Oleneb sellest, kuidas seda näidatakse, kui seal. Kui seal põhiteemaks on inimese olemus, siis ta muidugi võib näidata iga aja inimesele midagi, aga kui seal on põhitähelepanu läinud fotograafiale ja sellele, et missugused olid tarberiistad ja mis inimestel seljas oli siis ta muidugi võib mõjuda väsitavalt. Rein Veidemann on ühe korra juhtinud tähelepanu sellele, kui palju naised tõe ja õiguse esimese köitetegevuse käigus nutavad, et krõõda, st mida me esimesena teada saame. Et kui ta koos Andresega läheb soosaarte vahelt vargamäele, siis tema kodust ainukese kaasavarana kaasa saadud lüpsilehm hajub kuni kõhuli soo laukasse ja, ja, ja Krõõt hakkab nutma, sest et lehm iniseb abita tult ja asi ei lõpe enne, kui tuleb Sauna Madis ja paneb nii palju hagu alla, et saavad lehma kätte. Et Krõõt nutab üsna palju terve oma oma Vargamäe aja ja, ja maril on üks lühikene rõõmu ja Helletuste aeg ja siis nutab tema. No see on, usaldame Tammsaaret selles asjas, ju nad siis nutsid, ju ta siis nägi maal neid nutvaid naisi. Ma arvan, et kui ma lähen seda filmi vaatama, siis minu küsimus oleks, et kas nüüd 100 aastat hiljem on elu Eestis kergem? Kui oli, siis kuidas teile tundub, kas on kergem? No mina kuulun ka nende hulka, kes arvavad, et Eestis ei ole elu kunagi nii olnud buss olnud kui praegu. Sest kui me mõtleme aastakümneid tagasi, isegi kui me mõtleme kolmekümnendaid aastaid, siis see oli ikkagi talupojamaa, agraarriik ja isegi jõukad inimesed hoidsid näiteks kingi. Et mitte ilmaasjata kingi jalga panna, lapsed suvitamas jooksid paljajalu, lasen ainult üks väike näide, aga ma arvan, et nii hõlpsalt elu Pole siin maal kunagi olnud nii heas kui halvas mõttes hõlpsalt, sest inimene peab ikka vaeva ka nägema. Minu meelest. Võib-olla möllab mingid muhud raskused. Raskused on meil need, mis terves maailmas praegu. Kogu see kaos, teatud mõttes eetiline kaos. See, et inimestel ei ole selgeid eesmärke, mida nad elust tahavad See, et inimestel on sundmõte või illusioon, et kõik peavad alati olema õnnelikud ja siis on nad pettunud, kui see nii hõlpus ei ole, kui kui reklaam ütleb et need mured on tegelikult inimestel. Ja siis see, et inimesed mõtlevad et kui üks saavutab midagi, miks siis mina ei saavuta arvestamata seda, et igal inimesel on erinevad eeldused ja erinevad anded ja omadused. Et inimesed tahaksid kõik midagi saada, aga mitte selle jaoks vaeva näha. Teil on kusagil üks niisugune mõttekäik, et raamat paneme siia siis ka sulgudesse. Film puudutab meie hinge ainult siis, kui see ütleb meile midagi, millele me vastust otsisime. Ja ma lisaksin siia, et, et raamat ja film puudutavad meie hinge siis, kui ta ütleb midagi meie enese kohta. Täpselt väga õige aga paistab niimoodi, et inimesed on järele andnud mingisugusele nihukesele meelelahutuse survele ja väga vähe tegelevad praegu iseendaga ja otsivad vastust mingisugustele oma sisemistele probleemidele sest inimesed on väljapoole suunatud, mitte siis pole, nad tegelevad väga vähe iseendaga. Ja siis teil on veel üks niisugune lause, et igal ajastul on just sellele ajale tüüpilised saatused ja inimesed justkui, et aeg loob inimesi ja nende saatus. Sest päris kindlasti, kui me vaatame seda Tammsaaremaailma, millega me seda juttu alustasime siis need mured, mis inimestel on, on kindlalt oma aja mured, no näiteks, et lehm vajub laukas. Praegu enamasti neid muresid ei ole, inimestel, mis siis olid või et vihma sajab heina ise teha. Noh, ühesõnaga niisuguseid muresid oli inimestel siis ja nüüd on inimeste suurim mure see, et kui levi ära ka, mis siis saab? Need on täiesti erinevad maailmad. Aga see Sist kui Tamsar aegades, et saaks uued kambrid ja uued lehmalaudad ja kui saaks suurema aidaa, sest kividest puhastatud põlved annavad suuremat saaki ja vanasse aita ei mahu enam ära siis see, et saaks rohkem ja paremini tööl, oleks mõte. See on praegu. Kas seda on, see on iga aja niisugune püüdlusi eesmärk, et saaks paremini, saaks uue maja, uue korteri saaks paremad põllud, paremad tööriistad. Kõik see on praegu täiesti olemas ja selles mõttes inimesed nagu jagunevadki praegu selgemalt nagu kahte lehte. Et ühed inimesed, kellest ma rääkisin, kes on pealiskaudsed, kes usuvad kogu seda meelelahutust ja reklaami ja siis teised inimesed, kes tegelikult teevad tööd ja tegelikult näevad vaeva ja kelledel on need noh, põhiväärtused nagu paigas. Ja selle najal tegelikult seesti elabki praegu, sest Eestil on ju hästi läinud nii lühikese ajaga nii kaugele jõuda. Aga nii nagu Tammsaare meile näitab ja töö ei vii alati sihile on vaja protsessida naabrimehega, nii nagu ka tänapäeval, ja tõde ja õigus ei võida, sõda võtab poja ja ja inimene murdub. Kas see on ka asi, mis käib ühest ajastust teise hoolimata sellest, kui kerge elu või raske? Mulle tundub, et see Tammsaare Andres ei murdunud tegelikult lõpus et ta oli ikkagi oma töö teinud ja vaeva näinud. Ja kõik see oli ikkagi edasi läinud. Aga. Noh, seal läbi aegade inimeste mure, et, Et näed vaeva ja teed ja nagu midagi ei, tulemust ei ole. Aga noh, seal seal on jällegi üks asi, mis seal Tammsaare Andres seal ka oli, teda huvitas see töö ise. See andis talle jõudu tegelikult see, mida võib pealtnäha öelda, et kui raske tööta tegi ja selle varal ta elas. Kui sul seda tunnet ei ole, töö sulle jõudu annab ja sa teed tööd, mis sul on vastumeelne, noh siis ei maksa seda lihtsalt teha. Ma lugesin eile õhtul uuesti Tammsaare tõe ja õiguse viiendast köitest selle Andrese surmast Tseeni üle. Seal on kõrvuti nagu pettumust ja lootust, pettumus selle üle, et Indreku koolitamine, mis nii palju vaeva nõudis Andresel. On selles mõttes tühja läinud, et Indrek on tulnud tagasi vargamäele kraavi kaevama, nii nagu ka kassiaru, noored mehed linnas koolitatud, nüüd tulevad jõge alla laskma. Et see on nagu see pettumus ja siis sinna kõrvale see, see tunne, et me oleme siiski elus nii palju ära teinud. Ja me oleme saanud, et seal jagunevad inimesed nendeks, kes teevad ja oma tööst rõõmu ei tunne ja et seal on kõrvuti nagu niisugust pettumust selles viimases kahekõnes Indreku ja Andrese vahel. Kui ka rahulolu selle üle, mida tehtud on. Aga see ongi alati koos, ma arvan, et inimese elus on alati koos pettumus ja rahulolu ja see on nagu loomulik olek. Et selles mõttes on Tammsaare väga hästi tundnud inimesi, inimese loomust. Ja see kõik, mis praegu tundub etnograafia see on oma aja niisugune noh, loomulik elukeskkond. Ja tõe ja õiguse teistes köidet des süveneb Tammsaare veel sügavamalt inimese olemusse. Ja avab meile olenemata sellest ajast ja ümbrusest, inimest kui noh, niisugust igavikulised nähtust avab Tammsaare ja näitab meile selle läbi meid endid ka. Ja ma tunnistan ausalt, et mulle kui me nüüd veel korraks Tammsaare juurde tagasi tuleme rohkem kui seda tõde ja õigust meeldib lugeda kirjandusinimeste käsitlusi või arusaamasid. Ja, ja need on nii erinevad. Et kui ma vaatan seda Juhani Salokandle hiljuti ilmunud Tammsaare raamatut eesti keelde küll öeldi, siis näiteks üks, üks pildikene sellest, et kui ta toob meie silmade ette selle koha, tõe ja õiguse neljandast köitest, kus Indrek otsustab linnast lahkuda ta läheb oma linnakodu raamatukapi juurde, tõstab sealt mõned raamatud seljakoti, millest arvab, et ütleme, neid tarvis läheb, siis ta mõtleb hetke ja paneb raamatut kappi tagasi. Ja Salokannel mõtestab seda nii, et Indrek tunneb, et ta on isiksusena küps ja tal ei ole mitte midagi vaja. Samamoodi teie olete Lev Tolstoi sõda ja rahu Depaažide kaupa andnud meile tähenduse mis mind mõnikord häirib, et ma ei oska oma elu mõtestada. Noh, ja kui sa raamatust loed teiste elust, siis on kõik selge. Aga niisamuti on ka tulevikuga, öeldakse inimesele, et no mis sa arvad, mis tulevikus juhtub. Inimene ei saa seda arvata, nii nagu ta ei saa oma elu näha. Täpselt. Ta ei näe iseennast kõrvalt. Ja tihtipeale ahvatlevad teda just need asjad, mis talle on kõige raskemad ja keerulisemad teha. Et tihti juhtub ju, et inimene oma kalduvustelt või ande laadilt või millestki Peaks nagu iseennast järgima. Aga inimene nagu eksib ära sellesse rägastikku, mida moodustavad teiste arvamused ja teiste soovid ja nii edasi, et väga raske on iseennast leida. Nendest rägastik kest üles ja oma teed. See on ikka alati nii. Kas oleks noh, tänapäeval öeldakse, et abivahendit et ennast leida ja et see teemanti, väljalihvimine ja sõelumine ei oleks läbi nii pikkade ja raskete rägastik No ainuke abivahend on ikkagi alati seesama vana asi, et kuula iseennast sa peaksid teadma alati, noh, veel rohkem kui seda, mida sa tahad, seda, mida sa ei taha. Ja siis hoiduma nendest asjadest, mis sulle on vastumeelsed ja mida sa ei taha. Igal inimesel on asju, mida ta teab, Ta ei taha, aga ta teeb kas selleks, et on kohustus või, või noh, alguse saab see sellest, et vanematele meeldida vanemate tahtmist valida see eriala, mis vanemad soovitavad. Ja noh, nii see hakkab minema tasapisi, see lumepall hakkab kasvama. Tekib hoopis üks teine elu kui see, mis inimene oma elust alguses ettekujutus ja kuidas läks. Seda on juba tagantjärele väga raske kindlaks teha. Sammhaaval, millimeeter haaval ikka. Kui hakati juba korra tegema seda, mida teised sinult ootavad, pead seda kogu aeg edasi tegema. Te olete kirjutanud, et inimestel on hirm oma tuleviku ees ja mure oma elunatukese pärast. Ja ongi. Ja neid hirme ja muresid on alati ikka, enamasti on neid palju inimestel. Need võivad olla muret pisiasjade pärast. Aga need mured on suured. Ja noh, selle rohi oleks, mis selle vastu aitaks? Ei oska midagi muud rääkida, mul on ainult oma kogemus. Mind on aidanud see, et et kui ma teadvustan seda, kui ma tean, et iga inimene sureb lõpuks ära, absoluutselt igaüks sellest ei pääse kuhugi. Ja sul ei olegi midagi kaotada tegelikult midagi muud kui elu. Noh, ja selle kaotad sa niikuinii. Ja siis juba vaata, kuidas sa seda elu elad ja et see elu oleks sul niisugune, et sa ise sellega rahule jääd. Et see annab vabadust, see annab vabaduse. Ega muud rohtu ei ole midagi. Jah, Marju Lauristinil on küll see lause, et, et vanadus annab vabaduse siis samamoodi, kui oled saavutanud, mis sa oled saavutanud, aga kaotada ei ole nüüd enam midagi peale oma elunatukese. No see on umbes sama. Aga see peaks olema algusest peale juba oleks hea, kui lapsed seda Natuke mõtleksid. Siis ei saa sellest üldse aru. Ma arvan, et igal eluperioodil ongi omad tõed ja, ja selle päris viimse või, või lõpliku tõe juurde jõuame justkui pisut liiga hilja, et seda saaks enam. Seda tõde saaks rakendada või sellest juhinduda. No enamasti on nii, et lapsed väga palju ei muretse ja nad ei karda ka surma. Et nad on, selles mõttes on nad vabad, et neil ei olegi tarvis sellest mõtelda. Kas me nurisema oma elu üle liiga palju, kui me mõtleme just praegust aega? Ma arvan küll, see on selline harjumus. Inimestel on tekkinud millegipärast harjumus nuriseda, see nagu oleks hea toon. Et ikka midagi on halvasti. Aga siin on hea näide minu enda ema, kes ka nooruses ikka Moissitas ja muretsesin. Aga siis ühel hetkel millalgi, kui ta oli 70 aastat vana, umbes siis ta ütles, et vat tänasest päevast mina enam ei nurise ühegi asja üle. Ja tal õnnestus. Ta ütleb, mina olen omaga rahul. Ja sellest peale, kui ta seda otsustas ja see tal õnnestus, siis ta elu muutus ka huvitaval kombel tema juures hakkas käima hästi palju noori inimesi. Noored inimesed, noori inimesi, kuidagi võlus tema niisugune energia ja lõbus olek ja ta ei ole üldse üksi. Kas te tunnete, et te hakkate muutuma oma vanemate sarnaseks, kui te jõuate sellesse ikka, kui te neid juba parem inimene? Ei, seda ma küll ei ütleks, et ma ei ole kunagi väga olnud oma vanemate sarnane võib-olla rohkem küll isaga mingisugune selline sarnasus, et mu isa oli ka suur niisugune rännumees ja talle meeldis uusi elamusi saada ja aga noh, see oli tal alati nooruses veel rohkem. Mulle küll tundub, et ma ise märkan iseenda juures mingeid hoia, kuid, või et ma panen käed kuidagi nii ja siis ma mäletan, et mu isa tegi täpselt samamoodi. Justkui midagi kordub, ilma et ma ise oleksin märganud või, või taotlenud. Lihtsalt märkan enda juures asju, mida ma mäletan juba lapsena, et nii oli, teistel. See kordus on tore. Kaja loodimisel on kirjanik Viivi Luik. Me oleme nüüd häbematult vähe rääkinud, teist ja, ja võib-olla natuke liiga palju Tammsaarest, aga see on selle nädala võib-olla selle kevade ja võib-olla selle aasta märk. Esseede kogumik, mis on ilmunud teil aastal 2017, pildi ilu rikkumise paratamatus, seliis sõnaste meenutate kultuuriajakirjanik, Kalev Kesküla meenutate seda sooja sõnaga, et tema oli see, kes teid ärgitas esseesid kirjutama kolumne tookord siis Eesti Ekspressi. Ja te ütlete, et praegu te tunnete tema temast mõningast puudust. Kes on veel need inimesed, kes on teie mõtteviisi või, või arenemislugu mõjutanud? Ja muidugi Kalevist ma tunnen suurt puudust. Ja kõik, kes kalevit tundsid, ma arvan, tunnevad temast suurt puudust. Aga et kes mind on mõjutanud nii-öelda noh, õrnas eas nooruses, kui inimene kujuneb. Ega ma ei saa jätta mainimata Uku Masingut näiteks või Artur Alliksaar või siis juba omavanuseid inimesi nagu Juhan Viidingut ja. Aga just väga tähtis on see, et inimesele niisuguses kujunemise eas kuskil 15 16 tekiks keegi, kelle poole ta alt üles vaatab. See on väga tähtis, sest see õpetab inimesele väärikust ja aukartust ja kõike sellist mis nii kerge on kaduma, aga ilma milleta ei saa olla inimene. Kui ma selle sama sarja raames küsitledes bioloogia professor Kalle Kasemaad, siis ma tundsin huvi, et mida tema mäletab Uku Masingust Sist, et ta õppis ju usuteaduste instituudis siis, kui seal oli lektorina tööl. Uku Masing professor Kalle Kasemaa nimetas mitu nime, teiste hulgas ka teie nime Viivi Luik, kes olid külalised Uku Masingu hurda tänava kodus nõndanimetatud kolmapäevastel salongides. Pärast võivad rohkem ja paremini Uku Masingust rääkida. Mis, mis see oli, mis inimesi Uku Masingu juures köitis. Minu meelest Uku Masinguga sama lugu nagu Tammsaarega, et igaühel on oma Uku Masing. Ja need võivad olla äärmiselt erinevad. Need Uku Masingut, keda erinevad inimesed mäletavad. Ja minu jaoks oli Uku Masing. Üks märk või sümbol või good ütleme siis tänapäeva sõna tarvitades kood mille kaudu võis pääseda vanasse Euroopasse. Kuigi Uku Masing oli väga kriitiline Euroopa suhtes ja tema, tema rääkis alati eksootilistest maadest. Aga, aga ta ise oli minu jaoks nagu selle vana õpetatud Euroopa sümbol. Ja just sellena ma austasin teda. Ja tema ise seda teadmata näitas mulle midagi, mida ma kuskil mujal ei oleks näinud. See tähendab just seda, missugune on Euroopa vaim. Kas ta rääkis oma õpingute ajast Saksamaal või ta luges oma luuletusi ette või, või mis olid need tekstid, mille kaudu ta Vana-Euroopa vaimu noorte eestlasteni tõi? Kogu tema olemus, see, kuidas ta oli, kuidas ta istus, kuidas ta kätt tõstis, kuidas ta kohvi jõi. Vaat need asjad tegelikult tähendavad väga palju. Asi ilmselt puudub praegu koolides, kus oleks niisuguseid õpetajaid, kelle poole lapsed sellel viisil alt üles vaatavad, kus on väga suur distants ja see distants peab olema. Ei ole niimoodi, et õpetaja on sulle noh, kamraad. Ja samal ajal säilib seal selline soe suhe. Aga, aga see ei ole mitte mingisugusel juhul niisugune noh semulik suhe. Mulle tundub Tänapäeval on distants, kui me peame seda lugupidavat suhtumist üksteise vastu silmas, et see distants on üldse täiesti ära kadunud. No osaliselt on, osaliselt ei ole ka aga no väga palju on ja sellest ei räägita üldse. Et, et see peaks olemas olema ja mis sellest tuleneb ja nii edasi, aga kui Masingust veel rääkida, siis? Jaa, muidugi Masing luges vahetevahel mõnda oma teksti ja rääkis sõjaeelsest Berliinist Natsi-Saksamaast. Ja kõik see, nagu käis selle sama asja selle tema olemuse juurde näiteks. See, kuidas ta pani lilled lauale missuguse faasida, missuguste lillede jaoks valis. See oli näiteks mulle väga oluline, ma vaatasin, et see ei ole nii, et pistad ühe pundi kuskile topsi ja ongi vaid, et sa pead vaatama, kuidas, Kuidas see kõige paremini mõjule pääseb, kuidas lill elama hakkab? Masing väga armastas lilli. Et midagi ei olnud juhuslikku, midagi ei olnud juhuslik, kui just see täpselt see on õige väljend. Et kõik oli mõtestatud, just kõik oli mõtestatud. Kogu tema elu oli mõtestatud. Hando Runnel-il on üks artikkel pealkirjaga Uku Masing oli inimene teisest maailmast. Kas te võite seda kinnitada ja missuguste argumentidega? Ja muidugi ma võin seda kinnitada, ma täpselt ei mäleta neid, mida Runnel selle all mõtles. Aga sedasama lauset võin ma küll Uku Masingu kohta korrata. Jah, see oli täiesti teine maailm sellises sovjeedia ja Tartus. Ja ta oli selle maailma alles hoidnud, säilitanud see täiesti olemas, inimesed võisid seda näha. Ja kõik see, mis ümberringi oli, oli hoopis üks teine maailm. Ja nagu ma ütlesin alguses, et seda vana Euroopa vaimu oli Masingu korteris väga palju. Ma olen ise ka kirjutanud ühe väikse loo portree Uku Masingust, mis on ilmunud tema ühes sellises mälestusteraamatus, kus mitmed inimesed temast kirjutasid. Hiljaaegu vaatasin Eesti televisioonist dokumentaalfilmi. Kuidas te käisite külas, preester Vello Salo. Ma saan aru, et te otsite inimesi. Kes mingil moel esindavad seda maailma või seda vaimsust, mis hakkab kaduma. Kas ma tõlgendasin õigesti? Ma ei ütleks, et ma otsin, et mu elu on mind viinud kuidagi nende inimeste juurde iseenesest nagu no see tähendab seda, et mul on olnud mingi vajadus nende inimeste järele, sest muidu ei leia neid. Aga seda ma ka päris ei ütleks, et see kõik kaob seepärast, et neid inimesi on ikka olemas, maailm on nii suur. Me unustame alati ära peale Eesti on veel palju suurt maailma ja inimesi on igasuguseid, on praegugi väga erinevaid inimesi, on maailmas. Ja leiate ka neid neid vaimseid inimesi ja muidugi neid on küll ja küll. Ma arvan, et see on niisugune väga sügav inimese tunnetus ja kultuuritunnetus, mida ühed inimesed käivad otsimas niisuguste õpetajate või, või võigurude juurest. Miks iseendast, seda on raske leida. Sest inimene vajab kinnitust, eriti kui ta on noor inimene vajab mingisugust, noh ütleme siis lihtsate sõnadega eeskuju või märki. Et see kõik, mida ta ise ihaldab, missugune ta tahaks olla. Et keegi on selline, et see on võimalik. Ükskõik, kas sul siis omal see välja tuleb või ei tule, aga et sa vähemalt näed, et see on võimalik. Ja seda alati hirmus vajalik, et oleks selliseid inimesi, kes kes inimesele teevad võimalikuks selle noh, ülespoole tõusmise. Et selle võimaluse annavad nagu oma olemasoluga. Ja just sellega, et mitte see, mida ta räägib vaid see, kuidas ta on, see on hirmus tähtis. Et ühelt poolt on nagu niisugune ankrukoht ja teiselt poolt tõstab inimese üles just tulles veel kord selle teie lause juurde tagasi, et, et igal ajastul on just sellele ajale tüüpilisi saatusi ja inimesi olemas. Küsin, kas igal ajastul on ka oma kultuur ja ma mõtlen siin seda meie ajale omast niisugust subkultuuri, kus on joogafestivalid ja meditatsiooni kursused, vaikuselaagrid ja higistamise telgid ja siis seda vabastavad hingamist, õpetatakse eelmiste elude rekonstrueerimist, et kas, kas iga aeg loob mingi oma kultuuri? Aga kindlasti, ega siis see, mis praegu toimub, ka midagi uut ei ole, sest kusagil seal ma arvan, et kahekümnendatel kutsuti vaime välja, oli suur mood seltskonnas vaime välja kutsuda. Et need niisugused esoteerilised moed on ikka tulnud ja läinud ja ja osad inimesed otsivad neid laagreid ja kohti, kuigi noh, see on üks niisugune pealiskaudne kah nagu meelelahutuse osa tegelikult enamasti väga harva, kui seal on midagi sügavat või tõtt. Aga inimesed siiski otsivad mingit pidepunkti, saan ma aru ja nad otsivad ja siis nad arvavad, et kui nad nendes laagrites käivad, et siis nad on kõrgkõrgelt arenenud. Ja võivad juba teisi õpetada Ja aga võib-olla selles siiski peegeldub ka see hirm, et, et elu lahustub igapäevastes pisimuredes ja selle suure sihini ei jõuagi, sest tundub, et kogu aeg läheb eest ära. Vaata asi on ju selles, et et oleneb, mida sa sihiks pead, ma tunnen mõnda inimest, kes näiteks on teinud omale ilusa aia ja näeb sellega palju vaeva. Ja kui sa talle siis ütled, et küll sul on ilus aed, ütleb, et ah, mis on orjatöö. Et kui te seda rõõmustaks selle üle, ise ka ja aru saaks, et see on tõesti ilus, noh siis ta oleks nagu vaba võiks olla rahul sellega, mis on. Et see on ka üks oskus, et olen rahul sellega, mis sul on. Seda rahulolemise oskust. Ma olen seda väga harva kohanud. Kas seal taga võib olla hirm, et kui ma olen rahul ja kui mul läheb hästi, et siis see võib väga kiiresti pöörduda, et pigem ma ütlen, et ei, ei, ei, mul ei lähe hästi, et siis kas see on sõnamaagia või, või mingisugune? Osadel võib-olla on ka see sõnamaagia, sellepärast et Eestis on alati olnud nii, et ära last kiida, siis jääb laps haige. Kui võõras inimene last kiidab, siis jääb laps haigeks, umbes niuke hirm on öelnud või lehmi või loomi või et parem on kui ei kiida. Aga no ma ei tea tegelikult ikkagi vast kiitma ja peab seda kiitma ise endale vähemalt, mis sa teinud oled. Kui sa ikka näed, et see lill ilusti kasvab ja sa oled ise istutanud ja ise tema eest hoolitsenud, siis ole rõõmuseta sul õnn. See on ka suur oskus iseendaga rahul olla ja rõõmu tunda oma tööst. Kui te ütlesite siin ühes eelmises vastuses sõna kool, siis mul tärkas kohe meelde siin mõni nädal tagasi paluti teilt arvamust selle kohta, kuidas õpetajad tunnevad ennast kiusualusena Eesti koolis, et õpilased võivad meile kõike öelda, kõike teha ja siis tulevad veel vanemad ja löövad ka kampa, et õpetajad tunnevad ennast kaitsetuna. Te olete üsna selle olukorra kriitik, mis ongi õige, aga aga kuidas seda siin muuta või, või mida teha, et noor inimene tahaks õpetajaks õppida ja, ja õpetajana tööd teha? Aga ega seal ei olegi midagi õpetajal endal teha, see oleneb kõik seadustest. Need, kes seadusi teevad, need peaksid neid seadusi üle vaatama. Et õpetaja on ju täiesti kaitsetu. Ta ei saa mitte midagi selles olukorras teha seepärast, et kõik seadused on tema vastu. Kui ta näiteks last endast eemale lükkab. Kui laps teda ründab, siis jääb õpetaja seedi. Ta on täiesti kaitsetu, selles mõttes. Seaduses jääb ta süüdi. Kas me oleme liiga liberaalsed? Ja muidugi selles asjas küll, sest kool on konservatiivne asutus alati olnud. Ja head koolid maailmas on praegugi väga konservatiivsed. Ikkagi õpilasel ja õpetajal distants. Aga kui distants muust elust on kadunud. Kas. Kool ongi see, mis seda jällegi muusse elus tagasi peaks tooma koolist see kõik algab lasteaiast ja koolist. Et ma selles samas väikses kommentaaris rääkisin seda, et kui palju on räägitud koolide remondist ja kui palju on räägitud koolitoidust ja ja Jan edvistatud sellega, et meil on nii kõrgel tasemel PISA testid. Aga sellest kõige põhilisemast sellest vaikitakse praegugi. Ikkagi öeldakse, et need on mõned üksikud juhtumid, et see on õpetajate enda viga, kui nad ise klassiga hakkama, aga noh, sellest põhiasjast sellest, millest kõik tuleneb sellest liberaalsest hoiak, kust seaduste puudumisest sellest ei räägita üldse. Palju Me nägime vaeva meie eelmiselgi põlvkonnad, et lõhkuda piire, et anda inimesele vabadus. Ja nüüd me oleme hakanud igatsema taas konservatiivide ja raamide järele. No aga kõik, kes vähegi lastega on kokku puutunud, iga inimene on nii palju lastega kokku puutunud, et ta teab, et kui sa kolmeaastase käest küsib, mis sa tahad, kas tahad jäätist, tahad kooki, et no mis sa tahad, siis ta tahab kõike. Või mis sa tahad selga panna kõike seda kleiti ja teist kleiti korraga. Aga ei saa ju selle järele talitada, ei saa ju lapse pilli järele tantsida ikkagi mingisugune. Mingisugune aru või mõistus peaks selle juures ikkagi olemas olema. Nii et maailmas käib pendel ikka ühest servast teise. Te ikka alati kõigis suure lubatavuse järele. On inimesed hakanud igatsema taaset raamid, Leon pritseksid meie käitumist ja mõtlemist. Te olete öelnud ka seda, et hoolikalt jälgite nende riikide käekäik kokku ja seal aset leidvaid mõtteviiside muutusi kuste oma elus varasemalt olete saanud pikemalt elada. Kui te ütlesite, et Uku Maasing jutustas sõjaeelsest ajast näiteks Saksamaal andes aimu sellest vaimsusest, mis tookord seal oli. Kui teie juurde koguneksid, teie õpilased võib-olla kogunevad, ma ei tea. Siis mida teie neile praegusest Saksamaast jutustaks? Raamidest lubatavusest? Seda, mida ma Saksamaal olen ise tajunud, et Saksamaa on ka väga vastuoluline, nii nagu praegu igal pool on on kogu maailm, on vastuoluline. Et ühed inimesed tahavad ühte, teised teist. Väga vähe on sellist ühisosa inimeste vahel praegu. Aga see on igal pool nii, täpselt seesama on Eestis. See ikkagi maksab see vana kulunud ütles, et veetilgast peegeldub maailm. Eestit vaatame siis võime näha ka teisi Euroopa maid. Millest see on, kui meile siia väiksesse veetilka ehk Eestisse tuleme jutuga, millest see on tulnud, et me nii lühikese aja 25 30 aastaga kui meil oli üks siht, üks suund? Oleme jõudnud olukorda, kus Igalühel on oma päike, suund ja siht. Me oleme jõudnud sellesse olukorda, milles Lääne-Euroopa juba enne oli see, et määrab raha ja inimeste ahnus on väga suur ja suured osad neid hädasid, mis on praegu Euroopas ja maailmas, tulenevad ikkagi ahnusest. On siin mingi väljapääs. Ma küsitlesin hiljaaegu ühte noort inimest tööasjus ja, ja küsisin, et mis on siis eelolevate valimiste kõige põhilisem küsimus, tema arvates ta ütles, et et me peaksime uuesti rahvana rahvusena saavutama ühe konkreetse sihi, mis meid ühendaks ja ja et me kõik selle poole püüdleksima ja, ja selle suudaksime ellu viia. Kui ma küsisin, et kuidas ta arvab, et me selle saavutame, siis ta ütles, et sotsiaalmeediale tuleks piir panna. See hämmastas mind sügavalt. No küllap ta mõtles selle all kogu seda kollast kollast meediat, seda meelelahutuse maailma, mis inimesi niimoodi peast segi ajab. Inimesed kaotavad sihi silma eest, kogu see maailm räägib inimestele ainult rahast tegelikult mida tahes ka ereklaamitaks või mida tahes, mis meelelahutuste pakutaks, ikkagi jääb inimestele muljet, vot kuskil on need, kes raha ei loe, et nad võivad omale kõike lubada. Vot see küsimus, et kõike lubada, siis mida lubada tegelikult? Et see on just see tänapäeva ajupesusööt, kas ma saan omale seda lubada või ei saa ja mida rohkem ma saan, seda parem ja noh, see on juba see ahnuse vundament, sealt tekib see, et iga hinna eest saada raha juurde. Ja kui oled raha juures, siis imo aina kasvab. Aga eks see raha ja rikkuse tagaajamine on inimesele omane, ma arvan, et juba piibli-eelsetest aegadest Küll, aga alati on olnud mingisugused piirid seepärast, et need inimesed, kes vanasti olid hästi jõukad et need teadsid, et nendel on kohustus mingisugune osa sellest rahast anda. Tänapäeval me nimetame seda sotsiaalhoolduseks või milleks iganes ühesõnaga osatumatele ka midagi anda. See on isegi ju piiblis, et 10. osa anna vaestele oma oma saagist. Ja see on alati toiminud ja see toimis veel viiekümnendatel aastate telgimaailmas. Siis juhtus aga kusagil seal. Noh, see on nii pikk lugu, et seda me tahaksime rääkida, mitu tundi juhtus lihtsalt see, et maailm muutus väga liberaalseks. Kõik hakkas olema lubatud. Ja kuhu see viib? Ja on viinud sinna, kus me täna oleme. Ma räägin teile veel ühe juhtumi, aga võib-olla ikka ainult selleks, et küsida teie arvamust. Sellel samal päeval läksin bussi, istusin vabale kohale, sattus olema ühe noormehe kõrval, oleks võinud aastate järgi olla minu lapselaps. Ta ütles mulle viisakalt. Tere, proua, ma vaatasin talle silma, et kas Pub pill on laienenud, oli täiesti kaine noor, hästi riides. Me hakkasime rääkima ja ta ütles mulle niisuguse lauset, pange tähele. Varsti Me võtame kurikad ja läheme vaenlast peksma. Ma jäin tummaks. Mind päästis see, et poisile tuli telefonikõne, ta võttis selle kõne vastu, hakkas rääkima. Ja mina mõtlesin samal ajal, et, et mida ma siis nüüd teen, kui see telefonikõne lõppeb. Kas ma peaks rääkima, et viha tuleks asendada armastusega või ma peaksin talle rääkima vahadma kandi vägivallatust vastupanust? Aga õnneks tuli tema peatuseda, läks maha, ebapääsesin. Niisiis kindlasti ka teie, Viivi Luik, puutunud kokku elus inimestega, kellel on väga tugev ego väga tugev oma seisukoht. Ja kahetsusväärselt on ta ajupestud. Mida teha? Niisuguses selles samas asjas on kaks poolust, üks on see, et lähme kurikatega vaenlast peksma ja teine pool on see, et oleme iga hinna eest head. See on see, millest me enne just rääkisime, see kooliõpetajate kaitsetus ja kõik see on tulnud sellest, et me peame iga hinna eest ja tulema, me ei tohi ühtegi piiri seada. Me peame kurjategijatest aru saama, nendel on raske lapsepõlv ja nii edasi ja vot sealt kasvab välja see pendli, teine äärmus, see, et suured hulgad inimesi enam ei kannata seda välja näiteks seda, et sa saadad lapse kooli, niisugusesse kooli. Ja ta ei saa seal õppida üldse sellepärast et noh, seal on ainult kaos ja segadus. Ja siis tekivadki kõik niisugused nähtused, niuke, omakohus ja spontaansed tänavarahutused ja kõik see, et inimesed avaldavad protesti nii, nagu nad oskavad. Mida teie oleksite selles olukorras teinud, mida ma sellele poisile oleks öelnud? Ma oleks öelnud võib-olla, et väga tore, aga see pole välja. Ja kui ta oleks küsinud, milles on väljapääs? Ei, ma ei tea, mida ma oleks öelnud seepärast, et noh, oleks pidanud seal selles samas situatsioonis olema ja võib-olla ma oleks talle midagi karmi öelnud. Võib-olla ma oleks naernud tema üle. Kas te oleksite püüdnud tema mõtteviisi muuta? Ei usu. Sellepärast et sealsamas trammis, bussis, mis sa seal ikka muud. Ma arvan, kase see püüd oleks vilatule pinnasele langenud, loomulikult. Viivi Luik nüüd olete teie selles positsioonis, kus inimesed tulevad teie sõna kuulama, nii nagu teie oma nooruses käisite teile guruks olnud inimeste sõna kuulamas. Teid on rõõmustavalt palju olnud näha kõnelemas televiisoris artiklites, Esseedes, inimesed kindlasti on tulnud uuesti teele ka vastukajana ütlema, mis neile on meeldinud, mis neil ei ole meeldinud. Mida inimesed praegu ootavad? Teilt, mille järgi kõige rohkem puudust tunnevad? Seda on mul endal raske ütelda, aga ma arvan, et inimesed ootavad alati, et keegi räägiks tõtt mille iganes üle, et ta räägiks nii, nagu ta ise arvab, et ta ütleks ausalt, mida ta asjadest mõtleb. No ma ei tea, kas ma seda suudan. Aga ma. Nii natuke, kui ma suudan, nii palju, teen. Mis teid praeguses Eesti elus kõige rohkem kurvastada, mis rõõmustab, kuigi me oleme sellest nüüd ääri-veeri siit ja sealtpoolt rääkinud üsna pikalt, aga kas on mingi pähklikoores? No nüüd on nii vanad, tuntud ja nii palju ära räägitud asjad näiteks see, et eesti keel ülikoolidest ära kaob, see, see lihtsalt ei kõlba kuhugi. Siis edasi see suur labasuse võidukäik, see kollane press see samuti. Ja noh, see ka, et nii paljud inimesed seda tõsiselt võtavad. Ja tõepoolest seda toidavad, et see on natuke nagu, ma ei ütleks, et see kurb on, aga ma ütleksin, et see on Ebameeldiv. See on nii lihtne ja ei nõua enda poolt mingit pingutust, just. Mis teid rõõmustab, Viivi Luik. Eesti elus. Mind rõõmustab see, et on siiski nii palju inimesi, kes tõesti täiest südamest teevad midagi ja selle üle ka rõõmu tunnevad. On nii palju inimesi nii maal kui väikestes linnades. Kui Tallinnas. Kelle varal tõesti see Eesti on nii kaugele jõudnud ja kes tõesti on olemas ja teevad kõike seda, siis ma olen neid inimesi näinud ise. Ma arvan, et me tänaseks lõpetame siia, aga loodan teiega raadioeetris ikka jälle kohtuda, aitäh teile pika intervjuu eest, aitäh nüüd. Ja pean ütlema. Tuleval laupäeval samas saatesarjas kohtume inimesega, kes on saanud samamoodi elutöö preemia tänavu aga siis juba teaduse vallas. Niiet kuulajatega kohtumiseni.