Humanitaarteaduslikud uurimistööd ja nende rahastamine on olnud nüüd peaaegu juba kuu aega nädalalehe sirp ja mitte ainult selle väljaande pidev teema ja et ka meie raadiokanalisse uuesti esile tõsta, siis me oleme palunud kaja loodimisele kirjandusloolase ajakirja looming, asepeatoimetaja Toomas haugi. Tere tulemast saatesse. Mina olen Kaja Kärner. Aga me alustame kohe kirjandusloost teid. Toomas Haug peetakse üheks kõige paremaks Jaan Krossi eluloo ja loomingutundjaks. Kas teil oli isiklikke kontakte? Ja isiklikke kontakte tekkis ikka Loomingu toimetuses töötades tuli aeg-ajalt käia maestrot intervjueerimas või mõnes muus küsimuses natukene nõu pidamas. Nii et olen minagi, nii nagu nagu paljud teised, istunud seal nende elutoas ja ja vestelnud siis alati, alati oli vestluse juures ka Ellen Niit. Nendest vestlustest on jah, väga-väga meeldivad mälestused kus oli alati väga sõbralik üldse tema põhimõte oli, oli suhtuda kõikidesse inimestesse võrdselt ja ta kuidagi ei toonitanud oma noh Tal ju tegelikult olemasolevat autoriteeti, ütleme niimoodi. Ja ja vestles meeleldi. Teine olukord oli natukene, kui asi läks intervjueerimise, eks ole, paar intervjuud teinud. Siis muutus kross mõnevõrra kida keelsemaks. Vastused olid, olid lühikesed ja eriti kui tema käest küsida tema isikliku eluloo kohta, siis ei tahtnud üldse sellest palju rääkida ja andis lõpuks mõista, et ta kavatseb selle kõik hoida oma kirjandusteost teoks. Ta on nimelt kirjanik, kes on oma teostes maksimaalselt ära kasutanud omaenda elu oma elukogemusi. Ja ta ei tahtnud neid nii-öelda peenrahana kuskil intervjuus välja käia, vaid ikkagi nii-öelda kunstilises vormistuses meile meile edastada. Väikesed probleemid tekkisid ka siis, kui Ma küsisin tema võimalik eeskujude kohta, see teema talle ei meeldinud. Noh, ikka küsid suure kirjaniku käest, kes on nagu teie lemmikkirjanikud või kuidas te seal suhtute ühte või teise? See teemadel eriti meeldinud. Õhkkond läks pisut jäisemaks selle teema juures. Mainis küll vist, et nooruses oli Walter Scotti lugenud hea meelega aga ega sealt palju rohkem ei tulnud. Ja hiljem ma olengi hakanud mõtlema, et et Kross on tegelikult tõeliselt originaalne originaalne prosaist. Olen hakanud mõtlema, et selle üle, kellega üldse võiks teda nagu võrrelda, noh, see on üks niisugune meetod, eks ole, kui me tahame midagi endale lähemale tuua, siis me võrdleme teda kellegagi või millegagi, mida me tunneme, eks ole, selles võrdluses tekib nagu mingi niisugune suurem lähedus ja ma ei oskagi oma teadmiste pinnalt Jaan Krossi kui kirjanikku otseselt ühelgi teisel maailmas tuntuma kirjanikuga võrrelda. No kui Kross kirjutas oma teoseid oli, tõlgiti Eestis väga palju. Toichtwangeri tahab ka nagu ajalookirjaniku. Aga ma olen leidnud Krossilt märkuse Feuchtwanger kohta, kus ta ütleb, et ta küll ei tahaks kirjutada nii nagu Feuchtwanger järelikult jätame siis jätame Feuchtwanger kõrvale. Ja ega ma muud ei oskagi palju välja välja käia, vaatame siis eesti kirjanduse kontekstis, noh, meil on veel mõningad teised suured prosalistid. Aga kõik nad on Kossist või kross, nendest ikkagi väga erinevad. Ma ei oskaks eriti võrrelda uuesti, olete viljakas hakata võrdlema näiteks krossi või Tammsaaret. Nad on noh, niivõrd erinevad, mis võrdlusmeelik annab Krossi Ristikivi täpselt samamoodi, palju sealt ei tule. Ja kellega me siis üldse võiksime? Jaan Krossi, ütleme, eesti kirjanduse kontekstis võrrelda? Mõtlesin selle üle, muide siia saatesse tulles. Ja jõudsin järeldusele, et krossi võiks võrrelda Kreutzwaldi ka. Ja see mõte süvenes, minus hakkas mulle tunduma üha tõepärasem, mis plaanis me võiksime neid võrrelda. Ma arvan, et selles plaanis, et peale selle, et nad mõlemad olid head kirjanikuga, Kreutzwald on muide suurepärane kirjanik omas ajas. Kalevipoeg on minu meelest suurepärane kunstiteos, peale kõige muu oli nende looming kul veel üks oluline ühine tahk. Nende loomingus väljendub teadlik valik rahvusliku eksistentsi strateegia loomisel. Mõlemad kirjutasid ajal, kui ütleme seal rahvuslik moment oli meil ikkagi väga kehv. Kreutzwald ajal ei olnud selge, kas eesti rahvust tõuseb üldse korralikult jalgele või mitte. Ja krossiajal, kui ta kirjutama hakkas, siis ütleme 70 aastat algul olime rahvusena tegelikult põrmu paisatud, ei olnud üldse selge, mis tulevik meile selles suure impeeriumi koosseisus on ja nagu Kross on kuskil öelnud. Ta ise arvas mingil ajal, et selline olukord võib kesta 100 või isegi 200 aastat, niisugune oli tema hinnad. No võib-olla see oli veidi varasemast ajast Tallinnast, aga igatahes on ta niiviisi öelnud. Ega ka Kreutzwald tõenäosuse seisavad, midagi paremat prognoosida. Ja mõlemad mehed minu meelest oma loominguga leid niisuguse rahvusliku vastupanu või, või eksistentsi strateegia andes rahvale kõige laiemalt öeldes ajaloo. Kreutzwald andis mütoloogilise ajaloo laiendas nii-öelda rahvuslikku teadvust suurejoonelise mütoloogiaga. Ja Cross andis nagu tagasi oma teostes päris ajaloo, mis oli, oli nõukogude ajal suurelt osalt maha kustutatud. Ja mitte ainult ajaloo, vaid ka selles ajaloos tegutseva niisuguse vaba isiksuse, kes on küll ajalooahelates, kuid kes sisemiselt on vaba. Ja sisemiselt jääb alati võitjaks, teda ei saada, isegi kui väliselt on asjad halvad. Sisemiselt teeb alati võitjaks, teda ei saada kunagi päriselt kätte, et teda ei suudeta kunagi päriselt maha suruda. Kõige selgemalt väljendub see näiteks romaani pealkirjas tabamatus. Ta lõi rahvusliku strateegia, kuidas me vaimselt võime jääda tabamatuks. Selles raskes olukorras, mis tuleb üle elada, mis kestab veel, pole sadam võib-olla 200 aastat. Õnneks kestis palju vähem. No ta andis ju Eesti rahvale uuesti selles mõttes nagu tuge, et ta tõi esile meie rahvuslikud suurkujud Kristian Jaak Petersoni, Johann Voldemar Janseni, Otto Wilhelm Masingu, Johan Köleri, et nendel punastel aastakümnetel ei unustanud ära oma ajalugu, kultuuri. Ja see oli kindlasti üks aspekt, ütleme nende suurkujude esile kergitamine siis veel lisasuurkujude leidmine, ütleme, keda me võib-olla ei olnud nii selgelt teadvustanud, et nad võiksid meie identiteedi koostisosad olla, kas kasvõi sedasama baldas russo seal mõni, mõni teinegi ja lisaks on tal veel ühed tegelased, kes ei ole, kes ei kuulu nagu otseselt suurkujude valda. Aga kes on lihtsalt, et vaprad inimesed Eesti Eesti vabariigi kodanikud, kes peavad vastu ja jäävad sisemiselt nagu võitjaks Ma küsin veel nende intervjuude kohta, et kas Jaan Kross küsis vastuseid lugeda enne trükkiminekut. Mul on tunne, et vist ei, ei küsinud tema vastused olid alati viimistletud ja ja lõplikud, ütleksin niimoodi, et noh, ta väga hästi teadis, mida ta ütleb ja, ja tema ka tema loomingus on kõik väga teadlik. Et minu meelest kriitikud vahel eksivad sellega, kui nad arvavad, et Ta noh, ta on nüüd seekord midagi noh, nii juhuslikult kirjutanud või noh, seekord ta on väsinud või seekord Tallonna mingi muu meeleolu minu meelest on nagu äärmiselt teadlik, kõik on täpselt läbikomponeeritud, kogu kujundisüsteem on alati väga täpselt paigas. Nii et meie ülesanne on olla ainult väga terane. Et seda kõike mõista. Ta kirjutas omas ajas omale lugejale. Mis koht võiks Jaan Krossil praegu lugeja silmis olla? Jah, see on, see ei ole lihtne küsimus on, mul on tunne, et ta ma võin nüüd eksida, aga mul on, mul on tunne, et ta on ise umbes väljendanud sellist mõtet, et kui teatavad aktuaalsused kaovad ära, ütleme siis nõukogude režiim lõppes ja ütleme, tema teoste teatavad analoogiat, ütleme seal diktatuurisüsteemiga ei ole, ütleme praegu enam nii aktuaalsed. Et siis kindlasti jääb järele. Esiteks väga-väga põnevad väga detailirohked ja väga ehedad ajalooromaanid, neid võib lugeda ka ilma nende ütleme, ilma mingisuguse lisa tasandita ka ka sellisena on nad väga paeluvad. Aga, aga teine küsimus on muidugi selles, et ega, ega väikerahval ei ole ühelgi juhul isegi siis, kui tal justkui õnnebki päike paistaks kuskilt. Ei, ei ole kunagi see olukord ohutu, ei ole see kunagi, kui kunagi olukord probleemid et suletud maailmas olid meil ühesugused probleemid, aga nüüd avatud maailmas on meil teistsugused probleemid. Valitsus tasemel tunnistatakse, et meil on oht ikkagi jätkuvalt oht jääda vähemusse oma oma kodumaa oli, järelikult me ei ela probleemitult. Ja, ja niisugune ajaloouuring on ilmselt jätkuvalt aktuaalne väikerahva seisukohalt. Mõni päev tagasi ilmus ajalehes Helsingin Sanomat intervjuu kirjandusteadlase Johanna Rossiga, kes on Jaan Krossi tütretütar. Ja ta ütleb seal, et nüüd oleks küll juba aeg loobuda Jaan Krossist mõtlemast, kui, kui haritlasest teisiti mõtlejast, vaid teda tuleks võtta kui lihtsalt väga head ilukirjandust loonud kirjanik, keda te kirjanduskriitikuna, ütlete, kas kirjaniku ja tema elulugu ja loomingut on võimalik. Jah, no ma ei ole seda intervjuud lugenud, aga nüüd teie vahend, tuse peale, ütleksin ma seda, et. Et hea kirjanik on alati teisitimõtleja, ei ole üldse mõeldav, et olemas hea kirjanik, kes ei ole, mis mõttes teisitimõtleja kes on lihtsalt hea kirjanik. Kirjanik peab olema mõtleja ja inimene, mõtle Est on tavaliselt ka teisitimõtleja. Nii et mul on, mul on väga raske neid asju päriselt lahku viia. Nii teisitimõtleja kui Jaan Kross oligi. Ta ei kirjutanud alla 40 kirjale, dateeritud oktoobris 1980. Kas teil oli äkki temaga sellest juttu? Sellest otseselt juttu või ei olnud. Ma arvan, et jah, tema juurde kuulus teatav ettevaatlikkus. Ta oli ilmselt sõnastanud endale oma missiooni, tähendab, ta peab endale tagama avaldamisvabaduse. Sest ta oli veendunud, et tema teostes on olemas seevastupanuliin ja see, see oluline sõnum, mida, mida naisterahval vaja. Ta ei riskinud sellega. Et, et tema teoste avaldamist võiks hakata takistama võim või et ta satuks mingil muul moel põlu alla. See ta pani ilmselt ühele kaalukausile selle ühe aktsiooni ja kogu oma loomingulise tuleviku. Ja ta pidas seda, seda loomingulist tulevikku olulisemaks. Ma ütleksin niimoodi, et tema romaani keisri hull sõnum on palju kestvam ja, ja kindlasti võimsam ja, ja tugevam. Võib-olla kui üks, üks niisugune protestiaktsioon, mis tuleb, tuleb kodanike poolt. Markeerime ära veel ka selle, et Jaan Kross ei esinenud ka loominguliste liitude kultuuripleenumil aprillis 1988 ja ta vist ei tulnud kaasa ka Eesti kongressi liikumisega. Jah, siin on täpselt seesama asi ikkagi see temal veres olnud niisugune ütleme, strateegiline ette ettevaatlikkus. Ja ma käisin temaga vestlemas komiteede liikumise ajal ja me kutsusime teda nii nagu mõnda teistki väga prominentseid isikut kuidagimoodi kaasa sinna mingisugustesse kogudesse. Meil oli pikem vestlus. Kas ei tulnud kaasa, ta hoiatas, et liiga radikaalne käitumine võib tuua tankid tänavale ja, ja pöörata kogu selle vabanemisprotsessi. Tagurpidi. Noore mehena ma muidugi sel ajal mõtlesin, et jah, näed ikkagi noh, ei julge või nii. Aga tagantjärele olen ma saanud aru, et tema käitumist motiveeris niisugune kõrgendatud vastutustunne Eesti vabariigi ees, tähendab ta, kui ta nägi mingit riski, et liiga radikaalne või mõtlematu käitumine võiks tema arvates ohustada vabariigi taastamist siis jäida reserveerituks siin taga on, on noh, on arvatavasti ka ikkagi omaenda muidugi muidugi valusad valusad kogemused, eks ole, Siber ülekuulamised, alati see võimalus sattuda mingite provokatsioonide ohvriks, saada uusi karistusi ja ja, ja nii edasi. Ja võib-olla krossi fenomen ongi selles, et, et hoolimata sellest, et ta oli ju kahtlemata traumeeritud kõigest sellest, mis temaga nõukogude ajal oli juhtunud suutis ta mingi mingil teisel tasandil oma kirjandusteostes väljendada minu meelest nii nii tugevat vastupanu ja niisugust vabaduse romantilist hoovust mida eesti kirjanduses ei ole väljendanud mitte keegi teine kirjanik. Jaan Krossi 100. sünniaastapäev on on tema elu ja loomingu uuesti nagu valgusvihku tõstnud. Jaan Undusk on publitseerinud ajakirjas tuna Jaan Krossi kirjavahetuse Huko lumetiga Jaan Krossi Siberi-aastatest ja veel seal kirjavahetust teiste inimestega siis Loomingu Raamatukogu on nüüd avaldanud Jaan Krossi värs romaani Tiid pagu. Ja selle päeva õhtul, kui meie saade on eetris, esietendub Draamateatris Jaan Unduski näidend suur Siberimaa, samuti Jaan Krossi elust. Kas Jaan Krossi elu ja looming on nüüd lõplikult läbi valgustatud? No lõplikult ei saa nüüd vist päris kindlasti öelda, aga ütleme, et on, oleme saanud olulist lisa ja Jaan Undusk on olnud viimasel ajal muidugi kindlasti nagu põhiline. Põhiline Jaan Krossi uurija on, tema käsutuses on ka perekonnaarhiiv ja ja muud niisugused olulised olulised allikad. Ma ei oska päriselt kommenteerida seda väidet, mis levib seoses sellega, et Jaan Kross tahtis saada Nõukogude kirjanikuks sel ajal, et see on esile tulnud tuge ja et ma ei oska nagu selle kohta nagu päriselt öelda, see tekitab, tekitab niukseid vastakaid tundeid. Kõigepealt, ma arvan, et krossis oli tugev loomeimpulss, eks ole ja ma arvan, et ta üritas nendes oludes tegutseda ja kirjutada juba ainuüksi sellepärast, et hoida oma vaimset vormi ja noh, mitte mitte mitte hulluks minna või noh, mitte mitte kuidagimoodi mitte alla käia. Ja see on, see on niuksed psühholoogiline probleem, ma ütleksin. Aga noh, see selge on see, et nii kui olud seda võimaldasid. Nii oli Jaan Kross minu meelest kõike muud kui kui nõukogude kirjanik. Te olete kindlasti korduvalt elu jooksul mõelnud, missugune oleks olnud Jaan Krossi käekäik siis, kui 1940. aastal poleks olnud juunipööret, mis temast. Ja see on huvitav küsimus, see on kuulub ka nende küsimuste valda, et mis oleks Tammsaarest saanud siis, kui ta oleks ära surnud 40. aastal. Näiteks, mis oleks tabas siis nõukogude ajal saanud ja selle üle on spekuleeritud ja ja selle üle võib ju spekuleerida ja oma mõtteid mõtteid teritada. No klassil oli ju väga tugev soov ikkagi juristiks õppida ja rahvusvahelist õigust õppida, diplomaadiks saada ja ja, ja kui kõik oleks läinud, hoopis teisiti poleks olnud sõda ega okupatsiooni või teada oleks, võib olla saanud Eesti vabariigi presidendiks, ta oleks võib-olla olnud ÜRO peasekretäriks ühel päeval saanud, aga see, see kõik on ei, seal üldse ei ole üldse võimatu, tähendab tema tema võimeid ja niukseid retoorilisi oskusi ja kõike muud silmas pidades. Aga samal ajal on, on siiski tunda luuletaja veri oli tema ka ikkagi ikkagi väga tugev. Et mingisugune vastuolu oleksid, oleksid ilmselt tekkinud ja ega ma ei julge. Ma ei julge midagi midagi täpsemalt öelda, aga noh, selge on see, et päris selliseid romaane ta siis ei oleks kirjutanud, siis oleks ta kindlasti kirjutanud midagi teistmoodi. Nii et igas halvas on ka midagi head. Kaja loodimisel on kirjandusloolane kirjandusajakirja looming, asepeatoimetaja Toomas Haug. Te alustasite oma kirjandusteadlaseteed Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses väikese Illimari tänaval. Mis teil siis oli kõigepealt uurimise fookuses. Uurimuse fookuses oli muidugi Tuglas. Parajasti oli seal käsile Tuglase personaalbibliograafia tegemine, nii et ma mingil määral mingil määral selles selles osalesin. See oli, oli mul niisugune noh, tõeline teine, teine ülikool. No ütleme ausalt, et ega muuseumis palju tööd ei olnud. Aga muuseumis oli juhuslikult Friedebert Tuglase kogu kogu raamatukogu ja kogu tema arhiiv. Nii et see viis aastat, mis ma seal töötasin, ma põhiliselt suurelt osalt kasutasin eneseharimisele, niiet noh, mulle tundub, et ma oleks nagu mingisuguses Tuglase koolis käinud. Et noorele mehele on see eriti oluline silmas pidades veel eriti seda, et, et kõik need raamatud, mis Tuglase, kogu see olid sel ajal raskelt üldiselt kättesaadavad tihti raamatukogu erifondides ja, ja nii edasi. Pitsati all, nagu öeldakse, kas teil oli mingisugune töö, mille jaoks teisel materjali korjasite Ja ma tegelesin Siuru retseptsiooniga, et see oli mul niisugune lõputöö teema diplomitöö teema ja ja see andis võimaluse väga-väga laialt lihtsalt kammida, kammida läbi kogu kogu Eesti-aegset kirjandust ja noh, ta, Tuglase on seal ka muidugi keskne küllaltki Estne roll. Te ei tahtnud selle tööga edasi minna. Ei sellepärast, et nõukogude ajal oli, oli selge, et kui minna edasi nii-öelda ja hakata väitekirju kirjutama siis sunduslike motiive, mis selle vormistamisel kaasnevad on on liiga palju ja, ja ma mõtlesin, et ma ei hakka aega selle peale raiskama. Võib-olla ma ei olnud ka piisavalt akadeemiline tuur, see on ka võimalik. Friedebert Tuglas üsna vähe aega enne oma lõplikku lahkumist asutas novelliauhinna ja tuleb öelda, et üks esimesi laureaate aastal 1971 oligi Jaan Kross. Teist sai selle novelliauhinna žürii esimees ja nüüd saab auhinna asutamisest tänavu kevadel 50 aastat. See on olnud üks kõige parema käekäiguga kõige elujõulisemaid kirjanduspreemiaid Eestis üldse. Tuglas on pannud aluse väga suurele tööle, mis kannab head vilja. Ja see oli ju väga-väga haruldane auhind üldse nõukogude ajal selliseid eraisikuid, et auhindu üldiselt ei lubatud. Aga, aga Tuglase autoriteet ja mõjuvõim oli nii suur, et isegi selle läbi selle Nõukogude betooni suutis ta minna ja erand tehti ja see, see auhind nii-öelda nii-öelda kehtestati Ministrite nõukogu määrusega. Ja ja Ta vähemalt omal ajal ma ei tea, kuidas praegu, aga omal ajal nimetati väikeseks niisuguseks eesti nobeliks või kuidas öelda väga niux välja valitud tekstidele. Jaa, jaa peenemalt valitud tekstidele tähelepanu, tähelepanu pööramine. Aga see on omal valimised aidanud novelli novelli elus hoida ja, ja noh, tänapäeval me teame, praegu on siin on uusi jõutegureid antakse välja, novelliantoloogia jäid ja, ja Tuglase hunt töötab edasi. Jaa, jaa. Ja Tuglase Tuglase nii-öelda asutatud või loodud novelližanr eesti kirjanduses suuresti ikkagi. Kas ta just õitseb, aga igatahes ta on täitsa olemas. Eelmisel aastal viimati said novelliauhinna siis Tiit Aleksejev ja Jan Kaus. Kui te olete neid võidutöid näiteks viimasedki lugenud, kas Tuglase kehtestatud reeglid või, või need, mida ta žanriliselt oluliseks pidas, kehtivad ka tänapäeval. No ma arvan, et üldjoontes kehtivad, no alati on riides inimesi, kes tulevad välja originaalse, mõtled, et teeme midagi hoopis teistmoodi, tähendab, ja, ja ärme üldse Tugasele tähendab tähelepanu pööra. Aga mul on tunne, et noh, laias laastus on mingil moel ikkagi seda noh, Tuglas eeskuju silmas peetud. Ja sees, kui on Haneti selline, et meil peab olema korralikult komponeeritud, tal peab olema point, tal peab olema mingi mingi sõnum. Ta ei või olla, ei tohiks olla lihtsalt mingisugune teadvuse vool või, või suvaline fragment. Need ongi kirjandusilmingud, mida me ka täna pole muidu palju. Näeme tegelikult. Aga mul on tunne, et siin on ikka üldjuhul ikka teatud teatud sellist dublaslikuna nõudlikkus silmas peetud. Aleksejevi novellides on pikk novell on siin väga hea näide, see on minu meelest väga noh, küllaltki Tuglaslik. Võtame järgmise žanri, mis on teile hingelähedane nimelt kirjanduskriitika. Kuidas selle žanri käsi käib, näiteks kui Loomingu toimetusest vaadata? Jah, seda ei ole ka nii lihtne lihtne öelda, et ma arvan, et et ühiskonna üldine kuidagi seisund mõjutab ju ka vaimu ilminguid ja niisugune teatav niisugune suur liberaalsus ja ja paljude asjade aktsepteerimine võib-olla mingil määral on madaldanud kriitika niisugust nõudlikkuse nivood, ütleksin niiviisi, et et see võiks olla, võiks olla suurem. Aga noh, kuna ma ise viimasel ajal olen enam-vähem loobunud aktiivsest kriitikast, siis ma tahaksin konkreetsemaks minna. Aga kui te vaatate ikkagi seda, mis jookseb kriitika päevalehtedes või sirbis või Eesti Ekspressis või või siis ka Postimehe AKs, kas see on komplimentaarne, kas ta võiks, nagu te ütlesite, just, et, et peaks olema nõudlikum autori suhtes? Jah, no esineb, esineb nii seda kui teist jah, aga, aga niisugust lihtsalt kaasa kajamist ütleme niiviisi on, on küllalt palju. No see kahtlemata aitab populariseerida kirjandust ja seda lugejani viia ja tal on kindlasti omad voorused ka sellisel sellisel kriitikal, aga aga jah, nõudlikkus vaimsete nähtuste suhtes on, on ikkagi kultuuris kultuuris väga oluline ja kui krossi juurde tagasi tulla, siis siis minu meelest tema teosed ja tema, tema hoiak tähendab kunsti kunstiteosesse oli just just ennekõike nõudlik. Et see pidi sisaldama mingisuguseid kindlaid kvaliteete, kompositsiooniline, kvaliteete, metafoorselt, kujundlik sõna-, loomingulisi kvaliteete ja. Neid asju tuleb hinnata, kui me tahame oma tööd tõsiselt võtta. Kuus seadusasutust saatsid 31. jaanuaril siis natuke vähem kui kuu aega tagasi sirbi veergudel, pöördumise vabariigi valitsusele ja parlamendile pealkirjaga Eesti teaduspoliitika peab oma näo pöörama Eesti poole. Kui te vaatate oma ajakirja toimetust sinna saabuvaid käsikirju, esseistikat, kriitikat, filosoofilisi käsikirju siis kuidas teie toimetuse lauale jõuab ja paistab välja see, et Eesti-suunalised uurimustööd on kärpekirve all? Jah, mingil määral see, see paistab, et põhiline mure on selles, et, et ma ei näe hästi korraliku pealekasvu. Ma ei näe filolooge eestitundjaid, eesti tekstide tundjaid mitmekülgseid tundjaid. Et nende pealekasv oleks kuidagi niisugune julgustav. Ma ei tea, mis on probleem, et me siin on probleeme, on palju, et ühelt poolt on nagu rahastamise probleemid ja, ja mitmesuguseid teadusbürokraatiat, nagu ma aru saan, ma ei kuulu sellesse sfääri, ma ei oska seda ka väga täpselt kirjeldada, aga ma näen, et seal on, inimestel on probleeme. Ja mul tuleb ikka meelde neid asju kuulates üks Kaplinski sõnavõtt seal kuskil perestroika. Et siis kui sõna läks järsku vabaks, kõikaks rääkima kõikvõimalikest probleemidest, mis meil on, probleem oli palju ja need olid erinevad. Ja ma mäletan, et Kaplinski ütles ükskord Kirjanike liidus, et on meil kogu aeg nagu sahistamisenud latvades nendes nendes nendes probleemides. Aga et me peaksime suutma aru saada, mis on nende probleemide tüvi. Et kust need probleemsed oksad välja kasvavad, me saaksime sellest tüve ära määrata, tüve ümber kuidagi kinni võtta. Ja, ja hakata nagu sellest lähtudes kõikvõimalike probleemidega tegelema. Ja minu meelest noh, hetkel on see tüvi selles, et me oleme, me oleme olukorras, kus niisugune globalistlik paratamatult tähendab, see ei ole kuidagimoodi kuskilt vandenõu laste poolt juhitud, see on praegu maailma mingil määral paratamatu areng. Globalistlik mentaliteet. Ta surub praegu väga selgelt peale, nagu, nagu rahvusriiklikele väärtustele. Ja siin sellesse tuleks minu meelest suhtuda kuidagi kuidagi väga teadlikult. Globalism ei ole üle nii nagu ükski asi tavaliselt inimese loodud mõttevooludes ja mujal ei ole üdini hea asi. Sellega kaasneb teatav teatav lamestumine, teatav vaimuväärtuste nivelleerub teatud ühtlustumine, eks ole, mis mis ei ole nagu vaimse töö tegijate seisukohalt sugugi sugugi ilmtingimata midagi väga positiivselt. Me peaksime looma mingisuguse strateegia selgemalt välja töötatud strateegia, kuidas saada kama globalismi Beardungiga, kuidas saab väike rahvas hakkama globalismi pealetungiga? Suurtel rahvastel on see ilmselt natuke teistmoodi, tajuvad seda võib-olla. Ma kujutan ette mõnevõrra teistmoodi, sest sest noh, ütleme Saksamaa ja sakslased töötavad, olgu globalism või mistahes, neid on palju ja nad teatava inertsiga asi käib edasi. Aga meie oleme ikka natukene noatera peal. Ja, ja Mu meelest on see see tüvi, millega peaks tegelema selle tüve oksad, muuhulgas on need, et, et jah, paljud eesti eesti ainesega tegelevad humanitaarid on olnud vabatahtlikud või osalt ka ilmselt sunnitult vahetama oma töökeelt. Et vaadake, lööge lahtietis internetis, kus on siis meie teadlaste tööde nimekirjad. Tihti te näete, et, et Eesti inimesed põhiliselt publitseerivad ennast inglise keeles? Noh, ma ei, ma ei tea, kas see on meie ja Eesti riigil nagu, nagu põhiline eesmärk. Ma saan aru, et see On teatav kaasnev nähtus. Päriselt, loomulikult ei saa seda kuidagi ignoreerida. Aga asi on võib-olla ainult mingil määral üle piiri. Ja täpselt samamoodi on rahastamist teemid ilmselt seotud teatavate rahvusvaheliste ja niisuguste pigem pigem globalistide süsteemidega, mis, nagu nüüd see selgelt teeme ka ei soosi üldsegi seda, seda näoga Eesti poole pöördumist, eks ole. Nii et nii et siin on nagu väga tõsine, väga tõsine mõtlemise koht, see ei ole üldse, see ei ole mitte ainult see probleem, et keegi keegi ei saanud raha. See on ainult selle selle põhilise probleemi üks üks sümptom. Ja meil ei ole ka kusagilt võtta eeskuju, kuidas rahvusena alles jääda globaliseerunud. Ja no kus on need sama väikesed riigid, eks ole, avatud ma no hea küll, meil on siin Läti ja võib-olla mõni on, aga, aga üldiselt ei ole. Üldiselt on nad ikkagi suuremad, natuke teistsuguse ajalooga. Ja siin peale tuleb, tuleb ise selle üle tõsiselt mõelda. Kuidas te selle pöördumise mõjukust hindate? Väga raske on öelda, mul on, mul on tunne, et üldse kõikvõimalikud pöördumised ei oma piisavalt mõju. Et nad on hakanud muutuma kuidagi nagu, nagu liiga tavaliseks, et me ma olin osaline näiteks selles pöördumises, mida, mida emakeele selts koos mõningate mõningate kaaslastega tegi juba möödunud aasta algul haridusministeeriumile sooviga suurendada eesti kirjanduse tundide arvu ja, ja mis on kehv praegu? No pöördumine oli argumenteeritud täiesti konkreetsete ettepanekutega, et minu meelest ei ole siiamaani seal sellel mitte mingisugust tulemust. Nii et ma tõesti ei oska öelda, mis, mis aitaks meid sellest teatavast unest üles. No räägime ikkagi veel sellest teaduse ja, ja Eesti-teemaliste uurimistööde rahastamisest, see baasrahastamine saab selles pöördumises kõva kriitikat ja sest et see baasrahastamine on pandud sõltuma rahvusvaheliselt kõrgel tasemel kirjutatud artiklitest ja monograafiatest. Samas ma olen kuulnud muret selle üle, et meil on jõudnud väga auväärsesse ikka terve põlvkond kirjanikke, kelle kohta ei ole olemaski monograafiat, et on nimetatud Ain Kaalepit mats traati Arvo Valtonit, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummot, ET millest see tuleb? No tõenäoliselt on seal mingid pikema, pikema aja arengute tulemus, et esiteks meil tundub, et ei ole praegu piisavalt uurijaid, kes oleksid selleks tööks valmis ja on täitsa ilmselge, et meil ei ole ka neid rahastamisallikaid, mis mis oleks selliseks tööks ikkagi ikkagi vajalikud. Kui ma vaatan siin mõnes Soome kolleegi puhul ta on saanud kes on saanud ülesande võtnud endale ülesande kirjutada monograafiline käsitlus kellestki kasvõi Jaan Krossist siis on täitsa selge, et sellega kaasneb pikem pikem rahastus, mis on noh, täiesti niisugune noh, normaalne inimese palka, eks ole, elab et see kõik meil nagu praegu puudub ja, ja, ja see on, on mingi pikema pikema arengu tulemus, sest kogu lugu, kirjandus, uurimine on läinud niisuguse ikkagi jällegi puutume kokku sellesama rahvusvahelistumise, ka kirjandus uurimine on, on muutunud teoreetilisemaks. Nõutavad on rahvusvahelised allikad, eeskujud, tegeletakse fragmentaarselt, siis teoreetilistest, konstruktsioonidest lähtuvalt ühe või teise üksiknähtusega või, või mingisuguse loomingulise tahuga või mingisuguse diskursuse või või võiperioodiga, aga ütleme, monograafia kirjutamine eelda eeldab hoopis niisugust laiemat filoloogilist haridust, ajaloo tundmist, ühiskonna tundmist, kirjanduse tundmist. See eeldab tõsist eesti ainese tundmist, Eesti tundmist laiemalt. Ja minu meelest ma võin eksida ja ma oleks väga rõõmus, kui ma eksin, minu meelest sellise selliste ettevalmistust praegu meie kõrgkooli Diana. Nii et ikkagi haridusest Ja kõik algab lõpuks haridusest ja mitte mitte üksi kõrgkoolide, vaid tingimata ka üldharidusliku kooliharidusest, kus nii Eesti kultuurilugu, eesti kirjanduse õpetamine on praegu selgelt ebapiisav. Kui me lepime kokku, et Juhani Salokandle kirjutatud noore Eesti südametunnistus on Tammsaare monograafia, siis kas temaltki nõuti inglisekeelseid teadusartikleid, et ta saaks alustada sellisena? Ja ei, mul selle kohta küll puuduvad andmed, et talt oleks midagi midagi sellist nõutud. Kas me oleme ise endale kehtestanud reeglid, millest me ei suuda kinni pidada? Jah, see on keeruline süsteem, Me oleme sisenenud mingisugusesse mingisugusesse maailmaskeemi ja see, see see praegu töötab mingil määral meie põhilist eesmärkide vastu. Et siin siin on, mina ei ole kahtlemata see inimene, kes praegu pakuks välja mingisuguseid lahendusi, aga aga ma näen näiteks toimetajana, nagu ma vist juba ütlesin, et pealekasv Eesti humanitaaria hulgas, kes oleksid vabalt võimelised käsitlema Eesti kultuurilugu, eesti kirjanduslugu eesti eesti kirjanduses vabalt orienteeruma nii nagu kunagi vanema põlvkonna puhul. See see oli nagu loomulik, meenutame siin Maie Kaldat või Toomas Liivi või Aarne Vinkel, et nad olid Eesti Eesti erudiidid. Sellist pealekasvu maa praegu ei näe ja see on tõsiselt murettekitav. Ma kuulsin Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere, et hiljaaegu ütlemas, et veel 200 aastat tagasi oli haritud inimene suuteline hõlmama peaaegu kõiki maailma tähtsamaid teadusi. Humboldt vist oli konkreetselt naine ja et tänapäeval ei ole võimalik. Kas me nõuame äkki liiga palju? Jah, see, see on ka niisugune asi, et jah, maailma, kuidas, kuidas maailma tundada epo tundub, et ta on väga keeruline aga mõnes mõttes ta võib olla ka nii keeruline, ei ole. Et kuidas öelda, intelligentne inimene teeb vähesest õigeid järeldusi. Tulles veel kord tagasi eesti kirjanduskriitika juurde, kui me räägime sellest, et, et enam ei ole Eestit hõlmavaid kirjandusteadlasi, et ei ole hästi haritud järelkasvu kirjanduskriitikas et monograafiat puuduvad ja kui me nimetame seda kultuuri katkestuseks, siis millised järelmid teie hinnangul sellel on? No järelmid on, järelmid on selles mõttes halvad, et et ütleme, kogu ühiskondlik mentaliteet muutub, eks ole. Me muutume üha materjal istideks üha rohkem edu keskseteks, kusjuures see edu ei väljendu mitte selles, et keegi on keegi tark, vaid tõenäoliselt see väljendub selles, et keegi on rikas või, või kellelgi õnnestunud mingi kavala käiguga lennata kuhugi orbiidile. Eks ole, me lugeda ajakirjandust, siis me saame ju aru, et noh, Eesti kõige suurem edu on see, kui mõni eestlane suudab Ameerikas korvpalliliigas karjääri teha, eks ole. No millist erilist rõõmu me peaksime siin selle üle ikka väga tundma rikantare, kui ott Tänakul hästi läheb ja ei, seda, seda kahtlemata, aga see ei kuidas ma ütleksin, et see on pigem kõrvalnähe, mitte see, milleks Eesti riik on loodud? Teie seisite Eesti riigi iseseisvuse taastamise juures, olles Eesti kongressi redaktsioonitoimkonna esimees. Need olid ilusad ajad, oleksid Krossile meeldinud. 30 aastat on möödas, ajad on muutunud, ühiskondlik mentaliteet muutub, nagu te ise ütlesite. Mis meiega juhtunud? Selle 30 aasta jooksul? Ja kui ma oskaksin sellele küsimusele täpselt vastata, siis ma oleks väga rõõmus ja võib-olla siis me lahendaksime väga palju probleeme korraga. Aga see, mida ma ise kogesin, oli, oli küll see, et, et me liikusime tol ajal väga kiiresti väga aatelisest õhkkonnast. Hästi materialistlik, kus õhkkonda. Et see oli, see oli niisugune niisugune raske raske murrang, mingi paratamatu pole süüdi, sest me olime hästi vaesed kui, kui vabariik oli taastatud. Ja see ümberorienteerumine oli noh, minu meelest niisugune täiesti niisugune dramaatiline ikkagi. Me ei tundnud ühel hetkel enam ennast ära, et kes, kes olid need inimesed, kes seal lauluväljakul järsku kõik koos olid, olid valmis, ma ei tea, mida sööma kartulikoori ja lipp lippe lehvitama. Siis olid nad üleöö järsku vastamisi väga raske, et niisuguste majanduslike ja lihtsalt ellu ellujäämise probleemidega. Ja see on üldse olnud Eesti rahva saatus, et need muutused on toimunud Meiega väikeste ajavahemike tagant ja need on olnud alati väga drastilised. Eks ole sõda, vabadussõda justkui oma vabariik, kõik võetakse käest ära, metsik terror pagulased, asjad, põgelemised siis taas jälle lootuse kerkimine, enese mobiliseerimine, taas mingisugune stagnatsioon jälle, jälle mingisugune noru tunne siis taas jälle enneolematu aateline tõus siis järsku nagu külm vesi tõmmatakse peale vaesuse häda? Ega see eesti rahva elu pole kerge olnud ja, ja. Ma arvan, et me tegeleme oma oma identiteedi küsimusega veel veel väga pikalt. Millega te hetkel kirjanduskriitika vallas Loomingu toimetuse töölaua taga tegelete? Hetkel ma lõpetasime, lõpetasime Jaan Krossi erinumbri toimetamise selleks nüüd trükikotta. Veebruarinumber. Ja ees ootavad meid niisugused traditsioonilised asjad kirjanduse aastaülevaadete avaldamine, mis tavaliselt toimub Loomingus, märtsi-aprillinumbris ja mis, mis minu meelest on noh, väga väga vajalikud asjad. Et üldine pihustumine on ju väga suur ja nende nende üle vaadata, aga me loodame mingisugustki nagu korda luua või, või kuidagi näppu peal hoida sellel, sellel, mis, mis meie kirjanduses ja meie meie endaga endaga toimub. Ja eks siis igas toimetuses oma jõukohaselt püütakse neid aateid elus hoida, kuigi kandepind võib-olla ei ole nii suur, kui aastaid tagasi. Ja ei noh, ega siis nüüd midagi väga hullu lahti ei ole. Et me räägime nii-öelda tendentsidest, nendest mingisugusest veidi murettekitavatest arengutest, aga aga toredaid inimesi ja, ja kaatilis inimesi, hästi kirjutavaid inimesi on, on veel endiselt, et küllalt palju, nii et et üldjuhul on ikkagi ajakirja tegemine rõõme. Seda rõõmu soovime edaspidiseks. Ei aitäh pika intervjuu eest Toomas Haug, kirjandusloolane ja Eesti kõige pikema ajalooga kirjandusajakirja looming. Asepeatoimetaja aitäh teile. Ja uus saatekülaline ootab meid nädala pärast laupäeval kuulmiseni.