Head kuulajad, portreesaade kajalood alustab viiendat hooaega. See viies hooaeg tähendab järgmist, umbes neljakümmet eesti inimest, kes selles sarjas lubavad põgusalt oma ellu sisse vaadata, annavad hinnangu, kuidas nende elu on läinud. Kes või mis on olnud nende elukäiku mõjutanud. Tänud ja mida meie kuulajad, võiksime nende inimeste lugudest õppida või endale kõrva taha panna. Uue hooaja avab pidades silmas äsjast kooliaasta algust, aga ka seda, et meie rahvusülikool tähistab tänavu sajandat tegevusaastat. Uue hooaja, avab Tartu Ülikooli rektor, neurokirurgia professor, akadeemik Toomas Asser. Rõõm tervitada teid Eesti Raadio Tartu stuudios. Tere tulemast ja suur tänu kutsumast. Mina olen Kaja Kärner. Teie rektoriks valimine, doktor Toomas Asser umbes aasta tagasi pälvis avalikkuses teenib tult suurt tähelepanu kõigepealt kandideerimise kaks vooru, seejärel ametisse astumine ise. Aga kõige rohkem tuli teil aasta tagasi selgitada seda, miks Te olete loobunud Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku juhtimisest selle organisatsiooni juhtimisest mis oli aastakümnete jooksul just teie eestvedamisel viidud, et niisuguseks kõrgetasemelise eks rahvusvaheliselt tunnustatuks eriala keskuseks. Teie olete olnud väga pikka aega Eesti neurokirurgiavaldkonna sisuline ja ideeline juht. Te olete juhendanud paljusid magistri- ja doktoritöid Tartu Ülikoolis, õpetades neurokirurgiat. Teie eestvedamisel on parandatud doktoriõpet tar tull koolis teie teaduslike artiklite loe, et elu rahvusvahelises erialakirjanduses on muljetavaldavalt pikk. Ja siis tulid niisugune otsus pärast kahtekümmend kaht aastat närvikliiniku juhtimist seal opereeriva kirurgina töötamist panite peaaegu et oma elutöö järel ukse kinni ja avasite uue. Kui nüüd ajaliselt distantsilt vaadata. Mis oli see kõige otsustavam aspekt, miks te selle otsuse tegite? Et need argument, et, et niisugune suhteliselt radikaalne pööre teha, neid ilmselt on mitu ja ei oskagi öelda, et üks nendest mõni nendest kõige olulisem on aga esiteks täiesti ootamatu olukord, mis jättis rektori positsiooni vabaks. Ja loomulikult ma ise ei oleks sellist ettevõtmist sellist pakkumist iial hakanud kaaluma. Kolleegide pöördumine või tagantjärele korduv pöördumine siiski kõigutas selles suunas mõtlema ja, ja valmidus ja ma arvan, et annad kui nüüd vaadata, et senine juhtimine kliinikumis olles või siis ka need tegelikult kombineeritud ülikooli ja ja siis raviasutusi või kliinikumi nii-öelda allstruktuuride ees veendumus, et on olemas inimesed, kes seda tööd teeksid. Ma arvan, et paremini kui on seni tehtud. Ja, ja kindlasti selline arstlik kompetents, et see on, on mul juba, tolleks hetkeks oli päris teada, et seal on kolleegidelt juba juba üle võetud ja kirurgiametis on eriti võid küll ju olla. Aga mingil hetkel on ka vajadus sellisteks, et tulevad nooremad, kes teevad samu asju paremini ja arendavad veel kiiremini edasi need mitmest tingimusest kokku ja üks niisugune kõrvalaspekt on veel, et, et mul on kummalisel kombel, aga üks hea näide endal minul Jaapanis oleku ajal oli minu võiks öelda siis nii-öelda mentor ja Kliinilise sellise kogemuse andja ja õpetaja oli minu hea kolleeg tohoca Ülikoolis Akira ogava, kes on absoluutne konkreetselt veresoonte kirurgias, maailma tipp oli tol hetkel ja pärast Eestisse tulekut mõned aastad hiljem, ma kuulsin ta kiirabi teinud sellise kummalise, täiesti ootamatu, otsese need, et ta on ka praegu on Põhja-Jaapanis ivate Ülikooli rektor, nii et natuke innustas käseemid. Kas selle aasta jooksul, kui te olete olnud Tartu Ülikooli rektor on teid kordki tabanud mõte, et kui saaks aega või otsust tagasi pöörata? Ei, ma otsus on tehtud ja võib-olla selliste otsuste juures ongi, et otsus on tehtud ja siis ongi tehtud. Ei ole ma tõsi küll, et hoian seostama kolleegidega ja isegi mõned korrad. Olen kollegiaalselt arstina ka veel natukene tegutsenud, aga selles ei ole mingit kahetsuse varju ja ja see ei tähenda, et ma nende kollegiaalselt sidemeid oleksid katkestanud, aga kahetsust ei ole. Kuidas te iseloomustate oma esimest rektori aastat, kui suured on käärid teie plaanide ja ideede vaher, mida te esitasite kandideerijana ja siis nüüd tegelikult tõsiasjad, mis ilmnevad selles töös, kui suured käärid selle vahel on? Ei, ma ei arva, et väga suuri kääre siin on. Ülikool on väga suur organisatsioon ja, ja selle tugevust peab tegelikult ikkagi lähedal olles nägema ja tajuma ja see annab edasiseks kindluse, et, et ma arvan, et need ideed ja plaanid ja mõtted, mis meil olid aasta tagasi, siis kui kandideerimine oli et siis suuresti nende tegevusvaldkondadega. Me oleme tegelenud selle läinud aasta jooksul, aga on erinevad tahud, et ülikooli sees loomulikult on mitmeid asju, mis on otseselt rektori vastutusala, et oleks seesmine toimimine sujuv ja selline meeldiv kogu kollektiivile. Ja loomulikult on olemas siis ülikoolist väljapoole minema tegemist ülikooliga, mis on oma lausa riiklike funktsioonidega, et me oleme rahvusülikool kõikide sellest tulenevate kohustuste ootustega. Ja see mastaap, et seda kindlasti esialgu ei enne kõnes kandideerimise haigused täiel mahu siiski tajuvad, et kui palju see aega võtab ja mida see tegelikult tähendab. Nii et jah, praeguseks on aasta on möödas ja kindlasti on kogemust. Aga ma ei arva, et see on nüüd lõplik. Tõde on see, et eelseisvad aastad annavad veel kogemusi juurde. Kui te ametisse astusite, siis te fikseerisite oma kõige tähtsamate ülesannetena selle, et teaduse rahastamise mudelid ja põhimõtted tuleb üle vaadata, sulgudes muuta. Ja ülikooli töötajate selge karjäärimudel tuleb välja töötada, millest me võime esimese aasta möödudes raporteerida. No kui veel täpsustada, et siis üks olulisemaid soode oli eelkõige tegeleda nooremteadurit, aga ehk siis doktorantidega. Ja sellega me tõepoolest oleme kaan tegelnud küsimuste ring läheb kaugele väljaspool ülikooli ühte ülikooli, et see puudutab tervet teadusmaastikku ja koosneb ju väga erinevatest komponentidest ehk siis rahastamise võimekusest kogu sellest karjäärist, mida noorteadlastele me saaksime hilisemalt pakkuda. Nii et see küsimuste ring on olnud aasta jooksul üleval ja tänaseks võib öelda, et on tekkinud nii haridus, teadusministeeriumipoolne, selline tegutsemise suund. See puudutab ka teisi ministeeriume, aga et ülikoolid tervikuna ja siis Haridus-Teadusministeerium tegelevad, sellega oleme ootel, praegu ma nüüd hilissuviseid või täpsemalt varasügise sai, nende olukord hetkel ei oska täpselt kajastada. Aga kevadel olid need töögrupid töös ja, ja seal on erinevaid komponente inte, millest tuleb veel konsensust saavutada, aga nii põhimõtteliselt see suund on oluline, jätkuvalt oluline. Ja see on saavutanud oma oma olulisuses sellise etappi, kus on ka reaalseid samme oodata, aga mõistetavalt hakkabki sõltuma rahastusvõimalustest, nii et Need oleme selles faasis praegu. Ja see, mis puudutab rahastuse küsimust, et minu toonane soov oli detailsemalt vaadata teadusrahastuse kasutamist ülikooli sees, et see oli nagu see minu arusaam ja selles suunas me oleme tõepoolest ka liikunud oluliselt edasi, et ülikooli sees on nii, nagu on haridusraha win, me nimetame siis tegevustoetust, selle jaotamise põhimõtted detailselt varasematel aastatel läbi arutatud, et me möödunud eelarve protsessi käigus siis jõudsime sinna, kus me vaatame ka nii-öelda teaduse rahastuse jaotust, siis umbes samasuguses detaliseeritas astmes. Aga see on jätkuvalt selline aruteluteema ja ma arvan, et tegeleme sellega edasi. Need on need konkreetselt kaks asja, aga eks need on vastastikku seotud. Rahastuse osas on ju olulised teised muutused, et detsembris alla kirjutatud, et teadusleppe, et see on olukorda küllalt täpsemalt ootusi küllalt nagu teise rakursi alt üles kütnud, et me oleme kõik, mitte ainult siis meie tartus siin, vaid eks terve Eesti teaduspool on, on kõrgendatud ootustes. Et loodame, et, et see see aitab meie teadusfinantseerimist siis edasi viia. Me ei saa siinkohal mööda loost, mida me tunneme, siis nüüd Ragnar Nurkse instituudi nime all, kus on projektirahadega skeemitatud, on võib-olla rikkumisi TÖÖD tunnitabelite täitmisel. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president Els Heinsalu küsib ühes augustilõpu Postimehe kolumnis, et miks see peab nii olema, et ühel hetkel teadlasel on projekt. Järgmisel hetkel ei ole projekti, ta peab skeevitama, koguma võib-olla reserve ja varusid. Kas me ei võiks minna niisugustele rahastamise alustele, mis oleksid selged, läbipaistvad, kõigile arusaadavad, jäi, nõuaks skeemitamist, kas see tuleb kuskilt Euroopa Liidust see nõue või see on Eesti-sisene? No see on, tõenäoliselt on tegemist jälle sellise mitmetahulise mitme erineva põhjusega olukorraga, et millest tõepoolest osa tuleb Euroopa regulatsioon kindlasti näiteks, et nendest Euroopa projektirahadest ei ole võimalik teadlastele maksta näiteks võrdväärselt, mida tehakse teistes Euroopa Liidu maades töötasu, et see on üks probleem ja, ja selle selle lahendamine vajab tõepoolest ka Eesti oluliselt jõulisemat positsioneerimis, nüüd ma loodan, et ka see lahendatakse ära. Aga põhihäda on siiski jätkuvalt minu arust selles, et et meil on teadus on sõltuv väga palju projekti rahastusest, ehk siis taandub ikkagi sellele, et meie kogu teadusrahastuse kogu üldmaht eritist ajalisel teljel vaadates, et see on ebaadekvaatne mis tahes võrdluses, nii et, et see on ikkagi selle, selle asja üks niisugune põhiprobleeme, sõltumata sellest, kuidas need meedia on kajastanud, aga et, et ma olen jätkuvalt ise väga, väga kindlalt sellel positsioonil arvamusel. Räägime teie teisest suurest eesmärgist ja ülesandest ehk teadlaste karjäärimudel teadusülikooli sees, et see on Eestis kuidagi fikseerimata, erinevalt Skandinaavia riikide ülikoolide mudeliga, kus inimene täpselt teab, et kui kaua ta töötab ühel ametikohal ja kuidas ta sealt edasi liigub, kuidas seda saaks muuta. No selle koondnimetus on karjäärimudel siis ja ja uus kõrgharidusseadustik võimaldab meil täpsemini fikseerinud nagu ühtlustada erinevaid akadeemilise karjääri nimetusi, mis annab tegelikult ühtsema aru saama. Ja see karjäärimudel on, on siis asi, millega need ülikool on tegelenud Tartu Ülikooli konkreetselt, et läinud aasta jooksul selle viimase aasta jooksul. Ja töö on ees veel, et sellel on erinevad osad. Kandideerimise käigus sai rõhutatud korduvalt, et põhirõhk oli selle akadeemilise raja mõlemas otsas, et kuidas sellelt akadeemiliselt rajalt siis nii-öelda väärikalt välja naine saaks astuda. Millega on Tartu ülikool ka praegu tegelenud, nii et see on jätkuvalt jõus. Me oleme isegi finantsvahendid planeerinud oma eelarvesse, et siis akadeemilise karjääri. Eks emeriteerumise osa saaks vähemasti alustatud väärikalt sellest välja tuua, mis siis põhimõtteliselt tekitab vakantsi ja võimalusi ka noorematele teadlastele. Sama oluline on teadlaskarjääri algusosa, milles on vaja, eks ole, nooremteadurite positsiooni selgeks rääkimine, finantseerimine ja võib-olla siis keskmine osa karjäärirada. Et see on ilmselt ülikoolides natuke erineva käsitlusega, et näiteks Tallinna tehnikaülikool leegid on, on oma agressiooni osaliselt käivitanud, et Tartu Ülikoolis see karjääriraja kontseptsioon on väljatöötamisel, praegu, aga nii põhimõtteliselt on ka see raamistik olemas, et mis tingimustel saab inimest forsseeritult kiirendatult edendada või kindlate reeglitega edendada. Kuidas tagada selle karjäärirajal olekul siis rahaline kindlus, et sa saad edukalt edasi minna oma asjadega, et sa ei pea sõltuma ilmtingimata ja ainult sellest välisrahastusest, mis on ka muidugi tingimused edukas teadlane olla. Ja see vajab finantsplaneerimist, nii et tagasi tulles, et need ülikoolid on praegu selles olukorras, kus selleks karjäärirada, käivitada nüüd ka täismahus. Meil peab olema rahaline kindlus, mida hetkel ei ole, lihtsalt kui me põhimõtteliselt saame teoseid vastu võtta, aga väga suure tõenäosusega me ei ole võimelised täismahus vähemasti seda karjäärikontseptsiooni siis käivitama, et, et kui me ei saa näiteks teatud hulgale, mis on Kriitilised vajalikud ülikooli, kus me sooviksime, et, et see oleks ette planeeritud ja rahaliselt tagatud mingi mingi akadeemiline positsioon või professuur, mis on näiteks kriitiliselt vajalik. Ja kuna sellele ei suuda Nendele positsioonidele, ei suuda piisavas mahus finantsgarantiid anda, et, et siis me ei saa kogu ulatuses seda käivitada praegu. Et see on protsess, mis on käigus praegu ja ma väga loodan, et me saame need üldregulatsioonid selle aasta lõpus võib-olla isegi järgmiseks aastaks vastu võetud. Kas Tartu Ülikoolis on rektor see, kes kaitseb eelarvet ministeeriumi, ministri ja rahandusministri? Eelarve protsessis ei, rektoril ei ole otseselt niisugust rolli, et ta läheks, kui kaitsmine, tõsi küll, on, me räägime läbiministeeriumiga, tõesti. Ülikool räägib ministeeriumiga läbi tegevustoetuse osas ehk see, mis puudutab nii-öelda kohust, hariduskomponenti. Pikem protsess, see tegevustoetus määratletakse pikema ajaperioodi peale, millega siis ülikool võtab teatud kohustused ja, ja on juriidilises mõttes on neid kohustatud siis täitma. Et me oleme jõudnud sellisesse olukorda paraku, et kus meil on küll need kõik avalikud-õiguslikud ülikoolid on oma nii-öelda tegevustoetuse lepingut kooskõlastanud ministeeriumiga ja me oleme hetkel raskus, kui terved rahastus mööda maastikku vaadata, et siis ka tegevustoetuse osa ei ole viimastel aastatel suunite suurenenud. Finantsperspektiiv, mis meile on antud praegu ei ole väga roosiline, ehk teisiti öeldes. Et siin tuleb tõepoolest ülikoolidega, sealhulgas siis ka rektorite roll, et Need võimalused, mis meil on antud, et need siis reaalsetel kas siis üle vaadata või vähemasti läbi rääkida, et kuidas edasi minna. Veel üks küsimus, mis ülikooli akadeemilist peret aga tõenäoliselt ka üliõpilasi väga huvitab, on see, et Tartu Ülikooli struktuurireform sai alguse vist 2014. aastal. Teaduskondi ühendati, väiksemaid üksusi pandi kokku. Isegi armas arstiteaduskond kaotas oma nime ja on nüüd meditsiiniteaduste valdkonna. Kas teaduskond, kas see struktuurireform Tartu Ülikoolis on nüüd lõppenud? Struktuurimuudatus toimib praegu ja rõõmustanud minu jaoks on see, et ta toimib hästi. Ei ole praegu arutanud, et seda struktuuri mingeid soov, et päris kindlasti seal võib ju sees veel olla. Aga et neid uuesti avama peaksime, nii et minu jaoks on see praegu selline kodurahu küsimus. Mis nüüd minu enda koduvaldkonda puudutavat meditsiini valdkonda, et vaatamata formaalsele nimetusele Dane arstiteaduskonna mõistet edasi arstiteaduskonna päev ja eks me kolleegidki on arstiteaduskonnas siin. No vähemasti praegu siin lähiaasta jooksul ei arva, et see küll kõige põhilisem küsimus on, aga arutelu selle ajaloolise nime üle, et see püsib natukene kusagil üleval. Me ei ava seda hetkel. Kas üksuste kokkupanemine ja teaduskondade koondamine, kas andis mingit rahalist efekti? No küsimus on ju juhtimisstruktuuris tervikuna ja ma arvan, et, et see on, on hea näide, et, et see selline konsolideerimine ja et see on mõistlik juhtimistasandite mõttes ja ma arvan, et suisa, et see on ainuvõimalik olnud praegu, et see on see raha küsimus, võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus, küsimus, see on ju selles, et kuidas organisatsioon tervikuna toimib ja et seal rahulolu sees tekiks ja ma arvan, et see on mõistlik olnud. Struktuurireform ei tähenda seda, et hakkame teemilisi poste väga palju, väga palju oleks koondatud. Nii et, et selles mõttes rahaline komponent ei ole just kõige olulisem, et, et siin selliseid väiksemaid muudatusi päris kindlasti ülikoolil on vabadus, et me teeme operatiivsed otsuseid jooksvalt, et sõltuvalt sellest, mida on vaja, mis rõhuasetusega arendada, et eks need mahud veel muutuvad ka ja ma usun, et lõppkokkuvõttes ma arvan, annab rahalise võidu see asi. Aga see struktuurireform on olnud tulemuslik ja ma arvan, et, et see on hea olnud. Tartu Ülikoolis õpib 13000 üliõpilast suurusjärgus. Mis on Tartu Ülikooli suund. Kas üliõpilasi peaks olema rohkem või vähem? Sellest sõltubki õpetamise kvaliteet. Jah, no kogu kogu haridusmaastikul, eriti siis kõrghariduse osas ülikoolihariduse osas, et siin on tänu demograafilisele olukorrale, mis on Eestis olnud, et siin on märkimisväärne üliõpilaste hulga langus või vähenemine. Ja, ja see seab teatud piirid, meil on kindel hulk üliõpilasi tervikuna võtta, kes siis võiksid kvalifitseeruda kõrghariduse omandamisele ja teine pool sellest, et kui palju peaks olema, kui palju saaks olla, et teine pool on siis finantseerimise võimalused. Et juba eelneb elektoraat Tartu Ülikoolis oli põhimõtteliselt seisukohal, et, et me ei suurenda väga palju oma õppurite arv. Sellel on ka väga ratsionaalne põhjus, et praegu finantseerimisskeem ei soodusta lausa üliõpilaste arvu sellist olulist, 80, mis ei tähenda muidugi, et sellised väiksed kõikumised üles-alla võivad olla, aga nii põhimõtteliselt me järgime rektor, et praegu me järgime seda suunda. Tartu ülikool peab olema tegelikult uhke selle üliõpilaste kontingendi üle, kes meile õppima tuleb, et need on, ma julgen arvata, tahad Eesti parimad. Samas on endiselt osades erialades ka meil vajalik, et me võiksime, võiksime ühte või teist eriala öelda, avardada või soodustada, et sinna rohkem tuleks. Eriti väiksed erialad, mis on, mis on eriti just rahvusülikooli kontekstis, on võib olulisemad kui teistes ülikoolides. Aga see ei tähenda, et me nii-öelda põhimõtteliselt väga olulised üliõpilaste arvu saaksime suurendada või sooviksime seda. Nii et need ajad kui ma mõtlen oma ülikooliõpingute peale, et sai käia koos professor Paul Ariste või Paula palmeos, aga koos kohvikus või et nad kutsusid üliõpilase enda juurde koju või ma kujutan ette Teiegi õppisite professor Ain-Elmar Kaasiku käe all ka tema isiksusest, et need ajad ei tule enam tagasi. Ei, ma arvan, et isiksuse roll, eriti selle harituse omandamise juures, see kusagile kadunud ei ole. Formaalse hariduse saab ülikoolist. Ma arvan, et päris hästi kätte, aga et sellist kogu kogu suhtlemist õppejõudude üliõpilaste vahel, et jah, siin on, võib-olla on vajakajäämist. Ma ei tea täpselt, kuidas ülikoolis tervikuna on. Aga arvestades Neid õppimise võimalusi, mis meil on ilma otseselt kokkusaamise kohustuseta, et siis kindlasti ei ole seda nii palju kui kui mainitud, kas Ariste ajast ja nii edasi. See haakub mõistega massiülikool, et päris kindlasti on seda vähem, aga ma isiklikult tajun, et, et see on oluline, vahetu vahetu suhtlemine on oluline. Ja näiteks minu puhulgi, et toonased õpetajad, et ja nende üks on nagu selline vahetus ja teadmine, mida sa sealt saad. Teine on väga tihti, on ju selline suhtumine ja mitteformaalne suhtlemine ja et need need jätavad oma väga olulise jälje ja ma arvan, et aitavad juhtida inimest edaspidises elus ikka väga mitmetes olukordades. Üks varasem saatekülaline selles sarjas, kes õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, et on põlvkonna võrra noorem kui mina ja kui ma küsisin ta käest, et kas ta tahtis saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks siis ta vaatas mulle hämmingus otsese, ütles, et ega ma ei läinud siis ülikooliametit. Ei, ma, ma läksin oma isiksust kujundama. Mida tänapäeval üliõpilane Tartu ülikoolist saab kas ameti või väljakujunenud isiksusena. Ametit ei pruugi ülikoolist ilmtingimata saada, et neid, kus on ametiootus ja kus me ja ka anname, sellised nii-öelda baasoskused, on ju arstid, et, et see on heas mõttes nagu kutsekool, et me anname tegelikult kutseomadused kätte seal, aga ülikoolist otsitakse. Lisaks oma konkreetsele õppekavale otsitakse väga palju ka muid eluks vajalik endiselt tuleviku töökohtadele vajaliku oskusi või öeldakse, kompetents, mis sinna juurde kuulevad suhtlemised oma firma rajamise, et väga paljude selliste olukordadega toimetulekut, digipädevused ja nii edasi ja nii edasi, et neid on terve rida loend. Ja seda püüab küll ülikool pakkuda, see ei asenda täielikult tõenäoliselt sellist, noh, inimene, inimene vahelist sellist suhtlemist, et kui sa võtad ühenes mingi mooduli ja loodad sealt saada siis oma edaspidiseks Eluhtlaselist personaalselt mingit suunist, et siis päris otseselt ei pruugi nii olla. Aga võimalusi ja selliseid asju, mis edaspidiseks eluks ka selleks ameti tulevase ameti hoidmiseks vajalikud, et neid ülikool pakub, me keegi ei oska täpselt öelda, et missugused need tulevad, need ametikohad saavad inimestel olema, aga on olemas siis üldpädevused, mida me katsume lisaks omale siis konkreetsele erialale ülikoolis ammendavalt pakkuda. Kaja loodimisel on täna Tartu Ülikooli rektor, neurokirurgia professor, akadeemik Toomas Asser. Te, olete varasemates intervjuudes öelnud. Teie vanemad on olnud arstid, teie vanem õde, abikaasa ja abikaasa, vanemad olnud arstid või on praegu teie kolmest lapsest, kas on arstid ja hõimlaste hulgas leidub arste veelgi? Ma saan aru, et arstiteaduskonda astumine pärast keskkooli oli täiesti loomulik samu, aga kuidas te valisite kirurgia suuna? Noh, see loomulik samm, ma ei mäleta, mis on varasemalt öeldud, et see loomulikkus või ma arsti õppima läksin, see, see formeerus ikkagi nõu kooli minu jaoks viimasel aastal, kuigi klassivennad väidavad, et nad teadsid enne juba, aga ma ise ei ole päris nõus sellega. Aga kirurgi amet? Ta on omaetteamet ja see vajab enne natukene nägemist ja kõrvaltvaatamist, et enne kui kui tunned, et, et jah, et see võiks minu eriala olla. Et see on tulnud pärast ülikooli lõpetamist, siis tasapisi, et kindlasti sooviga küll minna sinna, aga et see reaalne tegutsemine meil ei olnud ju toona tegelikult nagu tänapäeval on residentuur, et meil oli niisugune ametioskuste õppimine käis suuresti sellise isikliku initsiatiivi ja ja siis vastavalt oma tulevaste õpetajate vastutulelikkust alusel, et ei olnud otseselt formaalselt sellist neurokirurgi ametikoolituse programmi, nii et, et nii see on käinud, aga huvi on mul olnud. Jah, pean tunnistama, et mõneti juba ikkagi ülikooli ajal ka aga see lõplik formeerumine just arusaadav, et mida see elukutse tähendab ja mis eriala täpsemalt on, et see tekkis, ütleme, mõned aastad pärast pärast siis ülikooli lõpetamist. Veresoonte kirurgia, kardiokirurgia onkokirurg ja traumakirurgia rindkere kõhuõõnekirurgia. Teil oli valikut ja te valisite ajukirurgia, ehk vajadusel avatakse osa koljust. Ja te teete skalpelliga. Kuulge. Miks see teid huvitas? Paelus? No taustal on huvi närvisüsteemi toimimise vastu, kindlalt keskkolejast alatest oli, oli eraldi selline huviobjekt ja ülikooli õppides see veendumused, närvisüsteem on huvitav, et, et see tõepoolest sai ainult kinnitust. Et alustasin esimestel kursustel just ajumorfoloogiaga Jaanste algsete loomeeksperimentidega, mis võimaldasid ka seisneda neurokirurgilisi lähenemisi seal teha, et teatud ajukeskuste stimuleerimist. Et me vaatasime siis morfoloogilisi muutusi küüliku maksas, aga nii põhimõtteliselt oli tegemist juba esimestel kursustel sellise tööga, kus oli, oli võimalik kasutada ka aju teatud keskuste mõjutamist. Muuseas kõrval nii-öelda kommentaarina otsast skalpelliga hoiu otseselt ei puuduta. Tõsi küll, et sinna juurde pääseda, et siis jah, nahk tuleb läbida, aga et kuidas te seda teete? Palun? Siin pean täpsustama küsimust Kui on vaja eemaldada kasvaja Selleks on olemas teised masinad, teised seadmed. Selle pära spetsiifiliseks, aga siis näiteks kasvavat eemaldamist tehakse tänapäeval ultraheli aspiraatori abil, mis on omaette selline tehnoloogiline arendus, millest on, on tänapäeval väga head seadmed tekkinud ja nende eripära seisneb selles, et ajukirurgias on üks kriitiline koht, on igasuguse veresoone traumeerimineni, et need ultraheli aspiraatorid võimaldavad siis eemaldada igasugust kude troneerides vähem olemasolevaid Kaweezis patoloogilise veresooni, nii et need hõlbustavad nii et see vahetult on üks seade, millega me tegeleme. Eelmine vastus jäi nüüd pooleli, et teid huvitas väga just närvisüsteemi toimimine ja hilisemast ajast öeldakse siis selle kohta, et te olete uurinud ravinud eesti inimeste ajuhaigusi laiemalt. Jah, mitte ainult, et seal on erinevad suunad, et tõsi on see, et neurokirurgia on kitsas või isegi võiks öelda, et väga kitsas eriala võrreldes ka teiste kirurgiliste erialadega, eriti võrreldes teiste näiteks sisemeditsiini erialadega ja siin on väga oma väga-väga sellised kitsad alavaldkonna teel, et Eesti oludes on, on paratamatus, et me peame katsuma suutma ennast ka nendesse kitsamatesse eriala suundadesse süvitsi sisse minna. Ja minu puhul on, siis on seal lisaks aju veresoonte haigustele, mida nüüd siis Tartus hetkel konkreetselt? Doktoritöö lõpetanud ja on praeguses minu järel akadeemilist posti ehk siis dotsendina seda tööd teatas. Et ma olen sellega tegelenud, aga lisaks veel me oleme kaan, doktor Tõnu Rätsep, aga koos jätkanud seda, millega mina alustasin, oma teadustööd tegin, on siis näiteks Parkinsoni tõve kirurgilise ravivõimalused kus me oleme alates 2007.-st aastast juurutanud sisse viinud aju süvastimulatsiooni meetodi, mis on komplitseeritud, antud ja vajab väga olulist süvenemist, et teine valdkond, millega me oleme tegelenud ja kolmas on siis ka teaduslikult oleme uurinud, on erinevad ajukasvajate uuringud alates epidemioloogia staga käsitledes hiljem kiiritusravi erinevaid aspekte. Ja viimasel ajal koostöös hea kolleegi professor Tambet Teesaluga on ka meie panus olnud, et uusi, selliseid võimalik päris kaasaegseid, tänapäevaseid ravimeetodid välja töötada. Et sellised võib-olla on need suunad, aga lisaks on veel teisi teadusvaldkondi, millega me oleme kirurgias, need kõik jäävad ühel või teisel kujul, jäävad siis neurokirurgia kui sellise ise kitsa erialaga nende sees veel omaette kitsamate erialade alla. Kas te mäletate oma arstipraksise esimest patsienti, kes tuli haigusele kaotada? Ei, ma otseselt ei mäleta, aga, aga ma usun, et see väga suure tõenäosusega oli mõni trauma patsient. See on see, millega meie praktiline õppus tegelikult algab, et omandame teatud kogemuse eelkõige siis traumapatsientide juures, mis on mis on, võib-olla on ka keerulised, aga eriti emotsionaalselt ja juhtimistasandilt trauma on tihti selline, kus me ei saa väga palju oma teadmistega kahjuks aidata, et need tingimused ja trauma ise võib-olla selline, kus meil on väga vähe pärast aidata. Nii et ma usun, et, et see on sealt, aga konkreetselt ma ei mäleta, et ma ei hakka spekuleerima. Küll aga muuseas, kui välja tuua, ütlesime kummaline, et juba üliõpilase, nagu me siinkohal tuletaksin oma head kolleegi Aadu liivatit, kellega me koos õppisime ja käisime ka haiglates intensiivravis, et siis ma mäletan, et minu nagu üllatus oli see, et vaatamata sellele, et me käisime visiitidel kaasas ja mäletan arutelusid, mis olid raskete haigete ümber, et vaatamata nendele akadeemilistele praktiliste aruteludel kus ühiselt leiti, et see patsient väga suure tõenäosusega on meil kaotatud. Et siis meie suureks üllatuseks paar päeva hiljem oli hoopis midagi muud. Ja see on oli siis raskesti mõistetav. Isegi nüüd pärast mitutkümmend aastat praktiseerimist. Me näeme umbes sama olukorda, mis näitab see, et vaatamata igasugusele tehnoloogia arengule, diagnostiliste võimalustele, meie arusaamist, et noh, täiesti erinevatele radikaalsetele muutustele ja tingimustele missugused ravivõimalused ja kuidas me saame prognoosida sama üllatus on ikka edasi, et järelikult on siin meditsiinis midagi niisugust, mida me ei oska täpselt määratleda. Et see on niisugune huvitav, huvitav muutus ja see on kuni tänaseni sellised olukorrad Ja on võimalikud ka vastupidised, et tundub, et inimene on päästetud elule. Ja siis ta läheb. Paraku on ka nii ja on, on ka vastupidiselt, on asjad, mida me ei pärast isegi seda teadustööd, mida on maailmas tehtud ka, millesse meie oleme oma panuse andnud, et näiteks seesama aju veresoonte haiguste puhul, et vaatamata sellele, et isegi mõnikümmend aastat tagasi arvasime, et me oleme, oleme lahendamas näiteks aju, veresoonte spasmi, küsimust, mis on vere valanud ste järgselt. Paraku peame tõdema, et, et me ei tea sellest midagi, me oleme peaaegu et peaaegu et alguses tagasi all. Ma vabandan asjatundmatu küsimuse pärast, aga mind huvitab see, kuidas te olete õppinud raamidest välja mõtlema. Lugesin kuskilt ajaleheartist artiklist, et ja nii nagu te ise ka ühes vastuses viitasite Parkinsoni tõbe ühtset vormi püüdnud ravida kirurgilise sekkumise teel, mis ei ole ju olnud ajaloos väga tavapärane samal ajal ühe teise ajukasvaja vormi kohta. Te olete öelnud, et kirurgilised võimalused tunduvad olevat ammendatud ja oleks vaja pöörduda keemiaravivõimaluste pool. Ühesõnaga te mõtlete mitte väga tavaliselt, kas see on tõsi? No seda mõttelaadi tegelikult dikteerib maailma kogemus, et eks me neid asju siis järgi, et need mõned näited, mis siin sai toodud, et Parkinsoni tõve puhul ja need ravimeetodid, et vaatame sellele, et aastakümneid on medikamente hoosne ravi on olnud revolutsiooniliselt edukas alates 60.-te aastate algusest. Aga selles on ka teatud seisak, et, et me ei ole seda nii-öelda põhimõtteliselt, me ei ole see haigus ikkagi, ka tänapäeval ei ole ta välja ravitav kahjuks. Jaa, erinevad ravimid tekitavad olukordi, mida me ravimitega ei suuda lahendada. Ehk siis näiteks kirurgiline lähenemine, et see on suhteliselt valikuline, erandlik, vajalik ja siin tekib ka, et siin tekib tehnoloogiliselt täiesti uued võimalused, tekivad need, mida me üritame ka Eestis järgida, nii et see ei olegi nagu raamidest välja mõtlemine, aga et, et see on nagu niisugune eriala arengu paratamatu edasiminek, selline et niimoodi on tõsi, nendeks teine näide, et, et ma arvan, et see kontekst, mida, mida te välja tõite, et see puudutab aju kõige agressiivsemalt pahaloomulisi vorme. Ja seal me tõesti hetkel ei ole raviga isegi viimase kuue 70 aastaga ei ole kardinaalset muutust, seal on natukene, aga see ei ole kardinaalne muutus. Ja muuseas, natukene on ka oluline edasiminek, et mis annab aluse. Ja need need alusteaduslikud uuringud, mida siin kolleeg Tambet Teesaluga koos tema töögrupp on, on vedanud, et need puudutavad suuresti just neid kõige agressiivsema kasvaja vorme, et nendes mingeid mingeid muutusi edasi minna. Mõned haigused, HI-viirus, ka kasvajate ravi, see ravi ja need meetodid astuvad nagu seitsmepenikoorma sammuga edasi ja samal ajal on haigusi, mille ravi ja käsitlemis vorm seisab justkui paigal ja need Parkinsoni tõbi. Alzheimeri tõbi on just selliseid, millesse tuleb. No otse vastus on, et me ei tea, me ei tea tegelikult selle haiguse patofüsioloogiat. Me teame küll lokalisatsioon, et kus üks või teine aju piirkond kahjustub, aga me ei tea tegelikult miks ta seda teeb. Ja need olemasolevad teooriad, mis seal on, et need rahuldavad vaid osaliselt. Et sellest tulenevalt ei ole võimalik ka ravi noh, nii-öelda väga drastiliselt paremaks teha, et meil paraku ei ole, ei ole teadmist, kuidas patofüsioloogia all on. Parkinsoni tõve puhul näiteks tõsiselt teame hästi piirkonda, kus põhisümptomaatika avaldub, et missuguse piirkonna kahjust seal aga ka meie enda uuringud muuseas eriti viima. Viimane, millega Liis Kadastik oli, oli seotud, et kus me vaatasime Parkinsoni haiguse puhul avalduvad ka teisi kliinilisi sümptomeid, mida me enne ei ole nii tähtsaks pidanud. Et ka näiteks, et nende roll haigused keset, et ja ka ravi planeerimisel, et ja nende käsitlemisel üldse, et et ka see rõhuasetus on muutunud. See dünaamika on, on nii mitmekesine, et haiguste puhul aga osad haigused paraku jäävadki nii, ma ütleksin võib-olla isegi, et suurem osa haigustest onni. See on asi, mis inimestega kaasas käib. Tervis ja haigused. Kas teie põuetaskus doktorassar leidub doonorikaart surmajärgseks elundi loovutamiseks, millega te selle loa annate? Otsevastased hetkel veel ei ole, aga mõistetavalt, kuivõrd ma arvan selle eriala tõttu, et ma olen sellega päevast päeva aastakümneid kokku puutunud, et siis ei pea kõhklema, et ka mina vormistan selle endale. Et teades ja nähes, et, et see on oluline kohane, on siin kutsuda inimesi sellele mõtlema ja tegelikult, et igas vanusegrupis on see oluline ära märkida, aga võib-olla on see lihtsalt minu puhul tähelepanematus praegu. Aga et selge oleks, et, et see on oluline, vajalik ja mõistlik, et ma kindlasti on omaenda suhtes, siis sellise nõusoleku. Tartu Ülikoolis tehakse väga häid ja õnnestunud siirdamisoperatsioone kopsusiirdamine, Tartu Ülikoolis oli veel paar aastat tagasi uudis. Aga ma arvan, et see teaduskompetents, mis siin leidub et see täiesti õigustab seda, et me mõtleme oma elundite loovutamise peale pärast meie ajusurma. Jah, see on ju inimlik tegelikult ja heina, ühtegi vastuargumenti, et seda teha. Ja ega võib-olla nii üldkontekstis, ega see valmisolek, arusaam, mõistmine, et, et see on tähtis, et see üldiselt eesti inimestes olemas erandlikud on võib-olla ainult siin mõned ehk siis mõned usulised veendumused, aga aga üldiselt on arusaamine ja mõistmine, et see on tähtis, et, et see on meil olemas. Mõnigi arst Eestis kannab endaga kaasas omakäelist kirja, et teda ei hoitaks kunstlikult voolikute ja aparaatide all elus. Mida te sellest arvavad? Ma olen väga selle pooldaja, toetaja. Põhjusel see on, see on arstlik otsus, tuleb, tuleb vaadata. Päris kindlasti on olemas selliseid olukordi, kus meditsiiniliselt me saame teha otsuseid, et see tõesti nüüd on on eetiline ja mõistlik ka selle patsiendi enda suhtes. Ja ma antud juhul küll usaldan arste seal isegi vaatamata sellele, mis ma ütlesin, et minu noore noore arsti kogemusest, et tulevad sellised üllatuslikud olukorrad et need on suhteliselt erandlikud ja pigem näitavad seda, et, et meil on veel mõttekohti, aga tervikuna on siiski, et me eriti kui on ikkagi päris sellised. No näiteks ei peaks kõhklema, kui tänapäeva arusaamist ja, ja siis meditsiiniliste võimaluste juures me räägime ajusurmast. Et, et siis see on pöördumatu protsess ja see ei ole koht, kus arutada, et et ma usaldaksin arst ja kindlasti, et kui on meditsiiniliselt näidustatud, et nüüd on mõistlik aktiivravi lõpetada, et, et siis on, see on ainukene tee Tuleme tagasi teie rektori ameti juurde, millised kirurgi töös omandatud oskused on rektoriametis vajalikud? No ei tea selliseid Kindlasti ei ole siin mingeid lõikeid vaja teha kusagil. Kiire reaktsioon. Dolla võib-olla ehk siis küll et mida ma olen, noh, mida ma arstina saan lihtsalt kinnitada, et kui on olemas piisavalt süvendatud diagnoos ehk siis laiemas mõttes arusaamine asjast et siis on mõistlik reageerida, mis tähendab lõiget alati, aga lihtsalt, et otsustada ja see, see on soov ja see arusaam, et nii on mõistlik, et see kindlasti tuleb. Arstitööst võib ka siis öelda, et kirurgitööst, et kus meil on, meil on korduvalt olukord, et kas me peame veenma mitte ainult patsienti, aga siis tema ümber olevaid inimesi ka, et, et meie pakutav lahendus, mis radikaalne ja mis võib olla õige mitmelgi juhul võib-olla vahetult asja halvendab aga, et teadlased, et see pikas plaanis on, on praktiliselt ainumõistlik ainuvõimalik. Et seda teadmist on võimalik ka teiste probleemide käsitlemisel mõistlik rakendada. Üle 100 aasta on Tartu ülikoolil teie näol doktor Asser jälle rektoriks arst, eelmine oli Heinrich Koppel aastatel 1920 kuni 28, nii et täpselt 100 aastat tagasi. Kas arstiteaduskond hoolimata, mis nime ta parajasti kannab, võib loota Ta oma teaduskonna eelisarengule tänu sellele, et rektoriks on arst. No nii ei tohiks olla anud eksrektori kohus kohus, mitte kohus, vaid lihtsalt olema, et võrdselt kohtlema kõiki ja. Ma väga loodan, et varasemalt on ka kõik need eelnevad, ma usun ja ma tean lihtsalt, et nii on, nii on ka olnud, nii et ülikool kõik osad, kõik valdkonnadki kirjalad, et nad, nad väärivad kõik võrdset kohtlemist, aga kindlasti oma oma varasema elukutse tõttu, et ma ma usun, et ma mõistan võib-olla natukene paremini siis oma valdkonna probleeme, et mis tähendab, et, et need jätab ehk siis ka võimalusi näiteks nõu anda või, või vähemasti koos arutada. Sügavamalt. See ei tähenda alati, et ega rektoril ei ole ju mingit erilist imevitsa erilist imerahakotti. Et eriala õitsema puhkaks. Kas sõna, aga noh, võimalus läbi rääkida ja, ja ehk siis konsensust leida suunas, kuhu võiks minna. Te olete Tartu Ülikooli rektorite pikas reas 86. rektor ja selles nimekirjas on väga märgilisi nimesid ajaloos. Georg Friedrich Parrot, Jakošüte eelmisest sajandist, Edgar Kant. Teise maailmasõja ajal Fjodor Clement. Kui teie nimi saab ükskord ajalooks rektorite pikas nimekirjas, mida te saate praegu teha, et teie nime meenutataks tulevikus tunnustavalt? Et noh, ajalugu on, ajalugu on kindlasti pikem skaala kui üks aasta kaks aastat, et ajalooliselt hinnangut anda, see vajab ilmselt aastakümneid, et väga raske on vist küll antud hetkel öelda, et, et missugune see missugune see kajastus saab olema aastakümnete pärast, aga ma väga loodan, et selle minu rektori ameti lõpuks On asjad, millega me saame praegu tegeleda ülikooli sisekorraldus. Et see on parimal moel tehtud, et ülikool on edasi arenenud. Kas või needsamad doktorantide töötingimused tervikuna inimeste ametikoha kindlus, see kõik annab tegelikult ülikoolis sellise kodurahu ja kindluse, et ülikooli edasi läheb, et need oleksid täidetud. Et kindlasti me tegeleme edasi rahvusvahelisel tasandil, et ülikool oleks ka rahvusvaheliselt enam nähtav, et me oleksime rohkem seotud teiste maade ülikoolidega, et teadus on rahvusvaheline, suhtlemine on rahvusvaheline ja ma arvan, et meie roll on rektori roll on siis säilitada see rahvuslikus. Et, et see lohustuks ära kogu selles rahvusvahelises. Aga muuseas, kui aega tagasi keerata, et kolleeg Henrik kopteri, kui nad alustasid 100 aastat tagasi ega nende olukord oli oluliselt komplitseeritum, seda rahvusvahelisust oli oluliselt rohkem sees ja ega selles mõttes olukord ei ole. Jah, ma usun, et katsun anda siis endast sellest rektoraadist ja minu siinoleku ajast siis sellise seesmise toimimise Tartu ülikooli 100. sünnipäeva aastal on korduvalt öeldud, et 1,3 miljonilise rahva emakeelne ülikool on imeon. Öeldud ka, et Tartu ülikool on Eesti riigi ja rahvakroonijuveel. Milliseid epiteedid Te te Tartu ülikooli rektorina ülikooli juubelikõnes veel kasutate? Mis esindab kõiki erialasid, mis Eestis on riigi toimimiseks riigi targaks juhtimiseks vajalik. Nii et need on, on siis väärtused, mida ülikool peab hoidma ja aru saama, et, et need on olulised. Et riik toimiks. Ühiskond toimiks, et see oleks targal tegutsemisel edasi viidav ja et niimoodi toimiks, et me katsume anda omalt poolt neid inimesi, kes siis seda riigijuhtimist võtaksid üle ja ja teeksid seda. No siin kasutan sõna tõenduspõhiselt teaduspõhiselt. Seda on hädasti vaja meile. Palju õnne Tartu ülikoolile 100. juubeli puhul ütlen selle õnnesoovi rektorile lootuses, et see jõuab edasi akadeemilisele perele, üliõpilastele, õppejõududele, kõikidele teenistujatele ja palju tänu pika intervjuu eest. Ja ma kindlasti tänan selle küllakutsest saatesse tulla. Ülikooli nimel, ma soovin kõikidele õnne rahvusülikooli 100. aastapäeva puhul kõikidele ülikooli vilistlastele. Ülikool on tänulik nende panuse eest, mida ülikool saab nautida praegu, et et need kogu see haritlaskond, kes Tartu ülikoolist on tulnud, eriti osad erialad, mida Eestis ei olegi mujal, kasvõi juristid, ajakirjanikud, arstid, riik kokku, et, et see on jah, see on Eesti Eesti riikluse alustala. Ja ma tänan sellesse saatesse kutsumise eest ja ma usun, et, et me teame ka seal ülikooli 100. aastapäeva väärikalt ära. Elagu Tartu Ülikool. Nende sõnadega lõpeb kajaloe viienda hooaja avasaade külas oli Tartu Ülikooli rektor doktor Toomas Asser, küsitles Kaja Kärner. Intervjuu salvestas Urmas Tooming rahvusringhäälingu Tartu stuudios. Uus külaline ootab meid nädalal pärast kuulmiseni. Lood.