Head kuulajad esimest korda kajaloe viieaastase ajaloo jooksul on meil külas kirjanikupalga saaja. Stuudios on kirjanik, lavastaja, kultuuriajakirjanik, Urmas Vadi. Koju no mis tunne on, kui see kirjaniku kohustus tiksub kuklas nagu kilter kubjas ja aidamees korraga. No nii hull see ei ole, minu meelest ei tiksu midagi, nüüd heidame ühede kilteride kupjate, et mulle tegelikult meeldis, et ma tõesti tahtsin seda kirjanikupalka saada ja minu jaoks oli see väga suur rõõm ja võimalus, et ma selle sain. Ja see võimalus on siis see, et et ma saangi kirjutada rahulikult kolm aastat ja noh, ütleme, et inimesed, kes ei kirjuta või kirjuta pikemaid tekste, siis nende jaoks on see muidugi selline küsimuse koht, et ja sellest on nii palju nüüd räägitud, et et mis palka kirjanik saab, et umbes, et sellest eraldi palka veel ja aga just nimelt see, et kui sa kirjutad ühte pikemat asja, näiteks romaani, mis lõpuks on mingisugune 300 lehekülge pikk või paks raamat. Sa vajad selleks aega ja mõtet ja sa ei saa seda teha millegi kõrvalt. Seep, võimalus noh, annab mulle selle, selle aja ja, ja keskendumise, et ma saan seda teksti kirjutada. Kolm aastat ei kuuleme sind nüüd raadiosaate tegijana vikerraadios ja selle aja jooksul oled sa lubanud kirjutada ühe romaani ja ühe lasteraamat. Nii et need asjad, mis praegu on tulnud avalikkuse, ehk see raamat elu mõttetusest ja millest tekivad triibud, et need on sündinud sinu raadiotöö kõrvalt. Jah, see viimane näidend, mida me nüüd lavastame Draamateatris hakkame mängima siis Vilde muuseumis, millest tekivad triibud ja mis on siis Eduard Vildest selle ma ikkagi pooleldi ütlesin kirjanike palga eest või sellel ajal noh, ütleme pool siis näidendit on, sealt pool on siis ütleme, et see on siis nagu selle kirjaniku staatusesse astumise näidend, et esimene vaatus on nagu raadiotöö kõrvalt ja teine on siis juba päris kirjanikupalga saajana kirjutatud, nii et ehk siis nagu kirjandusteadlased teatriteadlased võivad tulla need analüüsid, et kumb vaates on parem. Aga tuleb kõigepealt selle elu mõttetuse juurde, sa oled kirjutanud üles märkmeid pettunud inimeste külast ja ilmselgelt on selle linnriigi all mõeldud Tallinna linna. Nüüd sa kirjeldad inimesi, kes ei usalda ennast, kes on hellitanud suuri lootusi, aga Nad ei ole seda saavutanud, kes ei oska omavahel just nagu suhelda, kes põevad mingit tängi. Samal ajal ei märka neid asju, mis neil olemas on. Kus sa niisuguste inimestega kokku saada? Ma ise olen selline inimene ja ma näen selliseid inimesi iga päev ja. No tänavatel näen, ma olen seda seda rääkinud sellesama raamatu puhul, et näiteks Ma kõndisin Tartus Riia mäest Riia mäest alla ja minu ees kõndis üks vanem daam hästi korraliku sellise kasukaga ja selline väljapeetud daam sest ta jõudis valgusfoori taha ja seal valgusfoori taga tootes rohelist tuld, seda kohe ei tulnud. Aga seal oli see nii-öelda anduriga see valgusfoor, et ta reageerib ära, kui inimene ise õla peal seal nagu mingit nuppu ei olnud. Ja siis see naine vaatasid seda nuppu, ei ole. Siis ta virutas kolm korda rusikaga vastu seda, seda andurit, niisugune täie jõuga nendesse kuidagi niivõrd pöörane või uskumatu, et mis paneb nagu seda tegema. Samas ma olen ise ebaadekvaatselt käitunud, et ma lähen endast ka kirjutanud selles raamatus. Ja eks ma olen nagu kõik need nagu endast läbi lasknud tõepoolest, nii nagu sa ütled, et kõik need minia tuurid või sellised lühilood, mis seal on, on inimestest, kes on mingisuguse situatsiooni kirjeldused, et nad on mingisugused nagu tardunud hetked või nagu mingid hetked, mis on justkui merevaigu sisse nagu valatud. Ja siis need on need hetked, kui inimene on ennast kuhugi nagu nurka ka värvinud. Et seal mingisugune noh, välja pääsmatu olukord kus sa pead siis kuidagi midagi nentima, kuidagi midagi ütled selle olukorra kohta, aga mul endal nagu on tunne, et alati peale seda olukorda, sabad, asjad kuidagi nagu edasi minna või, või õhk läheb puhtamaks. Aga et kui ma veel võin näiteid tuua sellest nagu enda ebaadekvaatsest või noh, mingisugusest pettumusest või totrusest, mida seal raamatus on kuhjaga ja kuhjaga. Et tõepoolest ma olen kunagi kõndisin siin Tallinnas tänava peal ja jällegi hakkasin tee minema, ma ei tea, miks need mõlemad on nagu sõiduteega seotud või ülekäigule, aga aga kõndisin üle ülekäiguraja ja siis tuli üks auto, sõitis hästi aeglaselt, mõtlesin, et nüüd pidama, aga ta ei jäänud pidama. Sõitis aeglaselt edasi, lasime, hüppasin eest ära. Ja ma olin kuidagi noh, siis oli just mul lapsed hästi, väikesed on, siis on, hakkavad mingid teised asjad nagu tööle inimese sees. Sa muutud kuidagi jube ärevaks ja tahad kuidagi, noh, ma ei tea, kogu maailma eest enda lapsi kaitsta ja nii edasi, noh seekord ma olin üksi, aga ikkagi see mingisugune üle hoolimine, mis läheb nagu juba agressiivseks kätte ära lõpuks, et see oli kõik mul nagu sees pulbitses ja ja siis otsese auto taas mu alla sõitis rahulikult edasi. Ja ta sõitis tõesti mingi 20 kilomeetrit tunnis ja mida ma siis tegin? Ma hakkasin selle autole järgi jooksma, ma jooksin sellele autole järgi ja ootajaid kuskil valgusfoori või mingi ristmiku taga pidama. Ja siis ma tõmbasin selle ukse lahti, seal sees oli üks Soome vanem vanem paarikene ja siis ma nagu karjatasin, et mida te teete, et kust te sõidate, vaatate või ma ei mäleta, mis seal karjatasin, aga nad ei saanud nagu midagi aru ja siis ma lõin meeletu jõuga selle ukse kinni. Andsime aga vastu ust, nii et siin mingisugune kergel lohk sisse. Ja siis ma jäin ise ennast nagu vaatama, mis toimus praegu minuga, et miks ma midagi sellist tegin. Aga no ma ei tea praegu siin rääkida, endalgi on piinlik, aga, aga noh, sellised mõlema kuidagi noh, vahest ebadega vaatsed ja mulle tundub, et see on ka nagu mingisugune lohutav, et ma praegu sulle sellest räägin ja võib-olla need lood üles kirjutasin. Ma hakkasin neid lugusid täiesti ebateadlikult kirjutama, et ma ühel hetkel hakkasin lihtsalt nii-öelda neid hetki, mis tundusid nagu põnevad üles kirjutama. Aga siis ma hakkasin märkama, et iga päev peaaegu toimub midagi sellist, mille võiks üles kirjutada. Näiteks seal on üks, üks lugu passilauas, kus ma käin enda pojaga pojale ID-kaarti tegemas ja seal see situatsioon või see tüli tekib sellest, et poeg selle pildi peal naeratab. Ja see on nagu selline täiesti tobe, tobe lugu. Aga see on üks-ühele lugu, ma ei ole seal mitte midagi nagu muutnud. Aga muidugi on igasuguseid lugusid, kus ma olen populeerinud ka, nii et vähe pole. Kas sinu kirjeldatud pettunud inimesed on kuidagiviisi sugulased Andrus Kivirähu raamatu maailma otsas nii-öelda heade inimestena kirjeldatud inimestega? Ma arvan, et ei ole, ma arvan, et Kivirähk on selline empaatiavõimeline või soe, ma arvan, et ma olen ka empaatiavõimeline aga aga mul on viimasel ajal ette heidetud, et ma olen hästi kurjaks muutunud õelaks vaid n kurje musta sellist huumorit ja mulle endale meeldib ka see, et ühesõnaga ja ma saan aru, mida sa mõtled, et see on ka justkui selline noh, inimesed meie ümbert, meie tänapäevast noh, nii edasi ja nii edasi. Aga ütleme jah, seal mingisugune vaade asjadele on tiba teistsugune. No ma pakun sulle väikeseid tsitaadi Andrus Kivirähu heade inimeste maailmast Ülo kujutles, et ta peab hakkama iga päev pärast tööd mingisuguse naisterahvaga kohtamas käima ja see mõte oli häiriv, millest nad räägiksid. Ega siis iga päev ei jaksa end purju juua, et jutuoja voolama hakkaks. Ütle nüüd, palun Urmas avameelselt, millele sina oma pettunud inimestega ja Andrus Kivirähk oma heade inimeste kirjeldusega, millele te avalikkuse tähelepanu, millele suunate. Vaat see on niisugune küsimus, et siin peaks mõtlema pikalt. Ma arvan, et tegelikult need inimesed, kes loevad neid tekste loevad igaüks oma teksti see kas kõnetab või mitte, aga ütleme, et kui kõnetab ja tekib mingisugune mingi peegel, domine või, või et mida inimene luges siis iga inimene loeb nii-öelda oma teksti. Ja ma olen viimasel ajal kirjutades ka hoidunud sellisest autoripositsioonist või sellisest rangest, ma tahan seda öelda, minu sõnum on see, et ma hoidun sellest, sest mulle tundub see nii või naa mõttetu. Sest mu enda kogemus on näidanud see, et sa võid kirjutada hästi selge loo omast arust hästi selge struktuuriga, seal mõte on hästi nagu ühetine, võib-olla isegi liiga lihtne. Ja inimesed, kes on tagasisidestatud näiteks, saavad täiesti erinevat moodi nendest asjadest aru. Nii et ma arvan, et kindlasti on seal mingisugune hoiak, mingisugune maailmavaade midagi ma tahan kindlasti öelda. Ja seal on mingisugune muster, mis aitab sellel inimesel nagu liikuda läbi selle teksti. Aga mida see inimene siis mõtleb, see, see on nagu niikuinii nii hoomamatu, nii et, et ma selle peale ei mõtle, et ma pigem hoian tihti, ma ei tea ise ka, mida ma täpselt öelda tahan, aga see on nagu selline tunne kirjutades, et sa noh, mõnikord hakkad kirjutama, midagi ei tule, midagi ei tule, isegi kui on nagu mõte algne olemas. Aga siis ühel hetkel võib-olla niimoodi, et sa hakkad kirjutama. Tabab mingi selline tunne, nagu sa sõidaksid käed lahti jalgrattaga, et võid rahulikult sõita. Ja see hoog, see jalgratas ise veadsinud. Eks see kirjutamine. Ja, ja siis sellisel juhul võidki sa kirjutada ükskõik mida. Ja pärast loed, et jah, siin on see kõik olemas. Võib-olla see ei oska isegi sõnastada, mis see on, mis see on. Võib-olla kunsti eesmärk ongi see, et, et seal on midagi, mida me ei, võib-olla ei oskagi veel nagu sõnastada, ei peagi sõnastama, kas sa tunned selle ära. Tunne on tähtis millal sa ise viimati ka totaalselt pettunud olid, et seal oli tunne, et sind on röövitud. See ei ole kunagi elus kätelnud olen ikka täitsa nagu selline. Noh, eks ma juba rääkisin selle ühe piinliku loo ära, et nunn võimsis nagu rääkida, et see on nagu selline asi. No ma räägin ära, siis ma pärast kommenteerinud, et. Et no midagi ei ole teha, ikka iga päev otsime seda tunnustust ja et keegi meid märkaks ja keegi meid armastaks, mina ka. Ja ütleme, et kui sellest elu mõttetuse raamatust juttu tulija enne intervjuu algust mainisid ka ballettmeistriraamatut siis nüüd on välja kuulutatud Kultuurkapitali nominatsioon, aastaauhindade nominatsioone ja minu raamatuid seal ei olnud ja ma ütlen ausalt välja, ma olin pettunud. Ja nii kui ma selle tunde kuidagi noh, endast läbi lasin või mõtlesin, et mis nüüd on siis, eks ju, et mis see, mis see siis nüüd on, et mis siin pettuma paneb või noh, ei olnud, mis see siis nagu muudab sind. Ja siis ühel hetkel me enam ei olnud nagu pettunud. Aga mulle tundub, et see pettumuse tunne on ka selline, et ja üleüldse kõik tunded on sellised, need tuleb nagu läbi tunda või tunnetada, et et siis nest nagu lahti saada või et ühesõnaga jah, see oli see viimane hetk, kus ma tundsin, et näed, et mitte küll selliselt nad keegi mu paljaks röövinud ja nii edasi, et mulle endale mingisugused ootused, et noh, paratamatult, eks ju, et kui sa selle skulptuuri väljas toimetad, siis sa juba tead, mis nagu asjad siin liiguvad ja ja mida sa iseendast juba nagu võid arvata ja nii edasi. Aga mulle isegi meeldis tegelikult, et noh, ei ole siis ei ole seal nagu, et ongi nagu hästi-hästi, aga sellega tuleb hakkama saada. Nii nagu sinu elu mõttetuse raamatus. Mulle tundub, et 10 korda vähemalt aeg-ajalt tuleb niisugune refrään, et ja kogu aeg tuleb nutt peale. Jah, see on see lause, mida ma kunagi kirjutasin mingisugune poolteist aastat tagasi ja siis mulle tundus, nagu ma hakkasin juba neid lugusid kokku panema, siis mulle tundus, et see oli tõesti selline tunne, kus mul endal tuli nagu kogu aeg nutt peale. Ja siis mulle tundus, et see võikski olla selline lause, mis kogu aeg seal raamatus kordub. Et oleks nii-öelda selline Vahetame teemat just ühes jaanuari lõpu Postimehe kultuurilisa AK artiklis Marek Tamm tsiteeris ja tutvustas ühte saksa keelest tõlgitud raamatut kus räägitakse konkreetse ajastu sotsiaalsetest tüüpidest. Ja loetakse ka 20. sajandil tekkinud uued sotsiaalsed tüübid üles ja olgu nad siis siinkohal nimetatud. Esiteks oli 20. sajand ajastu, kui raugast sai pensionär tänu heaoluriigi sünnile. Teiseks võttis 20. sajandil kuju tarbija või klient, see on siis see koht, kus varasemal ajal oli, oli olnud samal kohal tootja, nüüd siis tarbija või klient. Kolmandaks sünnitas 20. sajand niisuguse nähtuse nagu intellektuaal, et muidugi Poltaaria Göttorid ka varasematel sajanditel olnud, aga 20. sajandil intellektuaal omandas niisuguse poliitilise tähenduse võib-olla isegi võimu, kui me mõtleme näiteks Václav Havel peale mida varem polnud olnud, ja neljandaks sai 20. sajandil valdavaks niisugune nähtus nagu staar, superstaar MegaStar, spordis, meelelahutuses, muusikas. Ja muidugi siis ikka tänu sotsiaalmeediale ja massikommunikatsioonile juutuubile. Meie sajandist on juba kaks aastakümmet merre voolanud. Missuguseid sotsiaalseid tüüpe sa näed kujunemas alanud sajandil. See jälgida inimesi sa vaatad, kes kuidas käitub, mida kannab, kuidas oma viha välja elab millele loodab, millist ängi talub. Eelviimase romaani või noh, mul neid paar tükki ongi, mis ma räägin eelviimase romaani never lend sellise tundega, et neid tegelasi paneb liikuma mingisugune ärevus. Et see aeg on ärev ja kadunud. Ene Mihkelson, kui ta selle raamatu läbi luges helistas mulle, tal oli üldse kombeks helistada, mis oli hästi armas. Ja siis ta helistas ja ütles, et tead, et ma mõtlesin mõni aeg tagasi, et et mis meie aega iseloomustades raevus ja nüüd ma läksin poodi ja tegin raamatu lahti, esimesel lehel sa kirjutad, et neid tegelasi panen meeletu jõuga liikuma. Ärevus. See tundus talle noh, selline nagu tabab täna mõtlema niimoodi. Et kui ma vaatan ka näiteks noh, ütleme mingit nooremat põlvkonda. Ja võib-olla iseennast ka ta on mingisugune Apaatsus, ja võib-olla ma enda, selle, selle järgmise raamatu, mida me nüüd kirjanikupalga eest kirjutan, saab olema see Zapaatslase teema seal sees. Et kaua sa jõuad hinges väreledasele ärevuse käes, et lõpuks ammendab ennast ja asemele astub apaatia. Kas niimoodi? Sain aru saada, ma ei teagi, kas võib-olla see ärevus enam ei ole jah, nagu teema, vaid ongi see, see apaatia. Tuleme nüüd triipude juurde sa oled, et Eduard Vilde 155.-ks sünniaastapäevaks kirjutanud näidendeid draamateatris lavastatakse, Vilde muuseumis mängitakse? No alustame sellest, et need on siis triibud mitte niivõrd tagumikus, kuivõrd Eduard Vildel südames. Nad on nii siin kui seal. Jah Vilde on huvitav kuju, ma mäletan kooliajal, kui teda pidi lugema ja teda mingisugust tema elulugu õppima, siis ta, ta elu oli nii pikk, seal toimus nii palju ja see oli jube raske peatükk. No Heiti Talvik oli palju lihtsam, eks ju. Suri noorelt ära, oli kaks saamatu, et on ju. Aga temal oli neid hästi palju igasuguseid keerdkäike ja mida jõudis ta kõike teha? Ütleme niimoodi, et ma olen Ta täiesti uuesti avastanud noh, tema eluloo üleüldse. Aga tema tekstid, olen neid uuesti lugenud, mõnda asja täiesti esmakordselt lugenud ja palju on veel lugemata. Et, et on ikka meeletult palju kirjutanud. Ja siis selle selle näidendi. Ta pani mulle pähe endine Vilde muuseumi direktriss Kairi Tilga, kes on ka aga aga põhjalik ja suur Vilde uurija, temast ka mitmeid raamatuid kirjutanud. Ja ta nii-öelda sõitis mulle ette ühe kirjavahetus, mis on ka need raamatuna ilmunud. Ja see on raamat, kirjad Rahelile. On vist see pealkiri, ühesõnaga need on kirjad, mida Vilde kirjutas üsna enda elu eelõhtul, kui ta oli juba. Ma arvan, et peaaegu 60 aastat vana korraga armus endast paarkümmend aastat nooremas imekaunis juuditari, kelle nimi oligi siis rahel. Ja see suhe, ta oli samal ajal abielus, elaski seal sellel ajal juba enda selles majas, mis on nüüd majamuuseumis tehtud. Ja, ja see suhe oli hästi kirglik, hästi-hästi valulik. Sest et samal ajal oli seal ka tema abikaasa Linda, kellega nad olid väga pikalt koos olnud ja igal pool reisinud ja pagulaste nagu rännanud ja olnud. Ja see, see suhe kestis Vildel ja sellel rohelil ikka mitmeid aastaid, vahepeal see leebus siis jällegi kuidagi tulid mingid uued puhangud ja, ja see tundus mulle hästi huvitav, see kirjavahetus joonistub välja väga teravalt see Vilde kuju, kes muidu piltide peal on selline prillid ees ja vuntsid ja niukene kirjutab midagi või noh, et ta, ta nägu nagu ei reeda, et ta võiks kuidagi äge tüüp olla või midagi põleta sees. Ja aga seal nendest kirjadest tulebki välja tema mingisugune mingisugune suur hingehäda, mingisugune väikses kõik mingisugused mured, mure raha pärast, et enda tervise pärast see, mida tema sellelt rohelilt ootab, mida ootab Rachel Nad panid ikkagi üksteisest täiesti mööda oma soovide ja reaalsusega. Ja siis ma hakkasin tõesti mõtlema, et võiks kirjutada sellest näidendi aga siis ma hakkasin lugema veel Vilde elulugu, Liivia viitel on kirjutanud väga põhjaliku monograafia Vildest. Eriti huvitav, põhjalik. Ja ma mõtlesin, et noh, vaevalt, et viitsin või tahan kunagi Vildest mingit teist näidendit kirjutada ja mulle tundus, et see on jube raiskamine, kui teha ainult nagu selliste kirjade põhjal näidend. Vaid et tema aeg see aeg, kust ta tuleb, kuhu ta välja jõuab, eks tuleb mingi mõisateenijate perest isa on aidamees ja natuke ka kubjas kupjaks olemine, et kui Vildet keegi tahtis marru ajada, siis ütles talle kupja poeg, siis ta kohe süttis. Et ühesõnaga, ta on kuskilt sealt tulnud ja tema mingid esimesed mälestused, et on ka sellised, kuidas ta mäletab mingi kolme aastasena, kuidas soldatid tulid mõisa talupoegi peksma. Ja see peksmise liin on seal tema tekstidest tegelikult üsna läbiv Mahtra sõda. No ka esimesed triibulised, noh, et seda, seda peksmist või seda ülekohut mingisuguse noh, ütleme tavakodaniku suhtes, kes on nagu võib-olla mingites kehvades oludes kes proovib sellest, et välja rabeleda ja ühiskonna vastu kuidagi midagi muuta ühiskonnas või siis ise kuidagi paremale järjele saada. Et need kujud on seal hästi hästi läbivad ja noh, lisaks noh, kõik need Vilde kolleegid, naised, tal oli kaks abikaasat siis tal oli ka selline lembehetk Marie Underi ka, aga see oli muidugi suhteliselt platooniline, sest under arvas, et on vana ja inetu. Vilde siis jaa. No ühesõnaga neid triipe tekib igatpidi. Et no otsustasin võttagi selle selle aja kust ta tuleb, kuhu ta jõuab võtta tema enda elu ja selle nii-öelda lahti T noh, kuidagi voltida. Ja et see on justkui nagu selline, see on Wilde elulugu. Aga ta on erinevate piltide näol, et seal mingit sellist üksühest järgnevust ei ole, vaid need on välja lõigatud pildid, noh, nagu mingid tordilõigud siit natukene sealt natukene ja sealt lõpuks joonistub selline noh, elulugu välja ja lisaks ilmuvad seal lavastuses meil ka erinevad tegelased, Vilde enda loodud tegelased ja mulle tundub ka, et seal ma võib-olla olen otsinud seda, kuskohast elust võivad tulla need tegelased või mingisugused motiivid, noh, me teame seda, et kuidas on sündinud näidend pisuhänd. Et kõigepealt kirjutas Vilde näidendi tabamata ime, mis oli siis nomineeritud, näed piltherliga bet tulnud nagu minagi rääkisin, et mind ei olnud nomineeritud, see aasta juba olin pettunud, eksin, Vilde oli nomineeritud kirjandusseltsi aastaauhinnale ja siis otsustati, seda ei anta talle, vaid antakse toetusraha. Ja see ilmselt panigi või noh, seda seal teada fakt, et see panid Vilde tööle ja ta kirjutas näidendi pisuhänd kus siis on andetu kirjanik, kes siis hakkab kirjutama, ostab romaani ja toob ära kirjandusseltsi esimese auhinna ja ta haiga sellega Vilde saigi selle auhinna kirjandusseltsi esimees auhinna. Aga ta oli nii uhke tüüp, ta ütles, et ma ei võta seda ka need vastu. Nii et neid triipe ja vorpe on nii nii seljal kui kätel kui tagumiku peal, kui hinges. Kas ma tohin küsida sinu triipudest, olgu tagumikul või, või hinges? Tahad seda, mida sa kuulajale oled nõus avaldama? Ma vist niimoodi ei oskagi kuidagi mõtlen, et. Sinu valik. Tuletame siis meelde, sa oled ikka õige mitmest Eesti suurkujust kirjutanud lavaloo hakkame peale Juhan Liiv, Georg Ots, Valdo Pant, Peeter Volkonski, Rein Pakk, Rudolf hallabert, Vaino Vahing. Kui palju sa jah, on küll nii, jah. Ma arvan, et see loetelu ei ole ka veel täielik. Sa oled leidnud iga inimese elus selle huvitava võib-olla niisuguse pildirea nagu Vilde puhul, mida tuua, aga samal ajal sa oled pannud nad kaika täiesti absurdset situatsiooni. Miks absurd? Kui žanr sind huvitab? Sul on teistmoodi absurd, kui ma ei tea, rošekil või, või Arvo Valtonil omal ajal. Mulle tundub, et kirjanduse kui Eesti peaks olema mingisugune ajakirjandus, mis toob meile nagu selliseid tõeseid teateid või võimalikult realistlikke teateid, sest me saame neid tänapäeval niikuinii iga hetk kätte. Et kirjandus peaks olema midagi, midagi rohkemat, mingisugust seost mingisuguste mõtete, mis võib-olla esmapilgul kui ei käi kokkupanemine, et meil on kõik need värvid niikuinii olemas, et me ei leiuta ühtegi uut värvi, aga me saame neid värve segada. Ja see ongi, mulle tundub kunsti ülesanne anda mingisugune mingisugune kõrvalt pilt või peegeldus või mingisugune kujund või üldistus sellele meie tänasele päevale. Ja, ja see on minu jaoks oluline, oluline on ka see nihe või see, nagu sa ütled, absurd. Ja minu jaoks on veel oluline, et see kontakt reaalsusega ära ei kaoks, või et, et kui on see näidend näiteks sedasama, millest tekivad triibud siis et ma ei hakkaks kirjutama lihtsalt mingisugust absurdi ja et ma ei sõidaks nii-öelda sellest Vildest üle, vaid see absurd tuleb kuidagi tema enda nagu elust või mingitest situatsioonidest, seal on jah, mingisugused asjad on võimendatud, mingid asjad on nagu nagu nihkes või kõverpeeglis. Ma olen mõelnud, et, et seesama näidend on võib-olla see hetk, kui Vilde hakkab surema ja enne surma paneb silmad kinni ja hakkab jooksma, pildirida, millest meil ikka räägitakse, et kogu elu jookseb läbi. Ma arvan, et see lavastus on seesama pildirida. Aga nagu sa unenäos ikka sa näed midagi reaalselt midagi hästi tuttavat, aga siis hakkab moonduma mingi inimene, vaatab. Ta ei olegi see või on see inimene, aga räägib mingit teist juttu, miks ta räägib seda juttu? Miks see inimene siin on, ta peaks teises ajas olema või, või see on üldse raamatust pärit või seal filmist pärit tegelane. Et mulle tundub, et, et noh, see on selline noh, konkreetselt selle lavastuse võti. Aga, aga ütleme, see, see on ka minu dialoog, ütleme ka Vildega või Juhan Liiviga või Vaino vahinguga. Et noh, miks ma neid suurkuju seal on ka võtnud, et paratamatult sa ikka kirjutad või lood iseennast või sa mõtestanud nagu seda ümbrust, mis su ümber on ja paratamatult, et täitsa seda ka läbi teiste inimeste, kes on seal kõrval või kes on sulle tähtsad või keda sa loed või vaatad. Ja, ja need inimesed on moel või teisel minu jaoks tähtsad olnud, et see on nagu mingisugune selline dialoogi pidamine ja mingi asjaga uurimine, võib-olla, et see iga iga see tekst on ka mingisugune noh, mingi sisselõige tegelikult kas või seesama Vilde asi või, või see liivi asi, ma pean neid näidendeid tegelikult noh, ütleme omavahel natuke seostataks. See Vilde asi on Liivi järgija selles Vilde lavastuses, meil ilmub ka Juhan Liiv. Ja isegi räägib enamjaolt nagu nagu sama tekst, et peaaegu üks stseen on noh, nagu välja võetud ja toodud sinna sisse nagu sellise väikse ketina. Ma hakkasin sellest rääkima, et et see, see on mingisugune ajaline pilt, mis nagu joonistab end lahti või see inimene, kes on tõesti tulnud kuskilt mõisateenijate perekonnast ja olnud üks Eesti riigi loojatest või üks esimesi eurooplasi, kes läheb Maide noore poisina Euroopas avastama ja kirjutama, et see on nagu see on tänapäeval tundub, et noh, mis seal ikka, eksime me kõik võime osta lennukipilet ja Saksamaale sõita või kuhugi mujale, aga aga seal all noh, see tundus nagu, et inimene lihtsalt stardib. Kuule see see aeg. Ja kogu see kontekst, et noh, see on minu jaoks hästi huvitav olnud. See tõenäoliselt on huvitav mitme kirjaniku jaoks praegu ja ka tõenäoliselt vaatajate jaoks, et kui tuletame meelde Andrus Kivirähk on teinud näidendi Voldemar Pansost, Oskar Lutsust, Kevadine Luts, Ivar Põllu, Kaarel Ird ist Mikiver-ist Eino Baskinit, Jaak Joalast Kremli ööbikud, Mart Kivastik, Johannes Barbarus Est, Konstantin Päts-ist. Mitu Pallase kunstnike on tal olnud peategelasteks Uno loobist on tehtud teatritükk. Urmas Alenderi sky Rujast. Ma mõtlesin, et ma tahaks kirjutada kunagi Sven Kivisildniku näidendi et võib-olla, kui ta kunagi minust ennem ära sureb, Sven ma su surma ei oota, ära karda. Aga et ma kirjutaks, võib-olla, ütleme, kui Liivist ja, ja Vildest näidend olemas, siis võiks kirjutada Kivisildniku stata. Ma arvan, et tema on ka selline selline oluline, värvikas, väga vastuoluline ja mingi sellist reaktsiooni tekitanud kuju, kellel on ka väga head tekstid olemas. Nii et et võib-olla Sven Kivisildnik, kust. Veel sinu kaasajast värvikaid isiksusi. No neid on ikkagi ridamisi, et aga ma hakkasin ikkagi mõtlema selle peale, et nüüd, kus ma olen Vildest kirjutanud näidendi ja lugenud tema elukohta, siis mulle tundub, et et tema naine Linda Vilde on samuti hästi põnev kuju võib-olla isegi sama põnev kui Vilde ise. Et jällegi hästi revolutsiooniline kuju ja no hästi kui võimas või selline emantsipeerunud naisekuju ja hästi keerulise elusaatusega samamoodi. Et ta on tegelikult nagu noh, ütleme temast mingit monograafiat ei ole. Aga, aga võiks olla tegelikult temast võiks ka kirjutada. Ja siis muidugi porno eest, kes oli Vilde tädipoeg, võiks ka kirjutada, et, et noh, selles suhtes ka ajaloos on selliseid selliseid värvikaid kujusid hästi palju, kellest võiks veel kirjutada jah. Jah, mul jäi nimetamata, et Andrus Kivirähu näidend, kus Koidula tänaval saavad kokku Anton Hansen Tammsaare ja Mati Unt, et see on praegu ka Draamateatris lavale. Kui sa juba ennem Kivirähu ka neid pettunud inimesi ja lihtsaid inimesi võrdlesid, siis ilmselt on need ka mingis mõttes nagu vennad need see vaimude tund kus siis hunt ja Tammsaare saavad kokku ja siis võib-olla siis see Vilde näidend ka. Kaja loodimisel on kirjanik, lavastaja, kultuuriajakirjanik, Urmas Vadi. Sa oled ühes intervjuus öelnud, et sinu ema oli see, kes sinusse nooruses sinu nooruses kõige rohkem uskus ja sinu esimese luulekogu trükkimist hingeliselt ja võimalik, et ka rahaliselt toetas rahaliselt muidugi. Kes on need inimesed sinu elus, kes on sind veel tõsiselt toetanud? Et neid on väga palju, noh, ema, jah, kindlasti toetas. Aga ma arvan, et ega ta nagu lõpuni aru ei saanud, mida ma teen. Et tal oli küll hästi hea meel, et näed, poja tekst avaldatakse ja läheb hästi, aga aga ega me ei analüüsinud või ta ei rääkinud nendest küll kordagi, et mis, mis need tema jaoks tähendavad ja ma ei küsinud ka, ma mõtlesin, et see on võib-olla ebamugav teema. Ja ega mulle tundus, et Ta ei saanudki sellest lõpuni aru, et kui näiteks kodus olin. Ja ta tuli mulle külla. Ja me elasime toona Supilinnas vennaga ühes majas, kui näiteks vend hakkas lehti riisuma ja siis ema-isad, tulid ka külla ja vaatasid, ah kuule, sa oled kodus tulelehti riisuma. Ma mõtlesin, et ma ei saa tulla, et ma teen tööd tegelikult. Ja see, et sa oled kodus ja teed tööd, see, ma arvan, et ei jõudnudki neile lõpuni kohale või nad võisid sellest aru saada, aga nagu lõpuni sellist nagu asja ei olnud ja see ma jumala eest ei heida ette see lihtsalt. Ta oli niimoodi, et muidugi ema toetas mind igatpidi, et isa samamoodi, nii et ma olen väga-väga tänulik enda vanematele. Et nad on mul olemas ja olemas olnud, ema. Siis kindlasti miks ma üldse hakkasin kirjutama? See oli niimoodi, et ma käisin, käisin erinevates kohtades, mul läks, ma jõudsin keskkooli hästi hilja. Et mul oli selline jama, et mu keemia lõpuhinne oli üheksanda klassi tunnistusel kaks, nii et ma ei saanudki minna keskkooli. Ja siis ma käisin vahepealttööstuskoolis. Ja see oli üks, selline võib olla õpetlik noh, etapp elusat, et noh, seal koolis mulle tegelikult need ained ja need, mida ma õppisin, meeldis tegelikult, aga, aga see oli selline selline kool, kus pidi jube palju kaklema. Et noh, seal ei mingit sellised noh, maalt tulnud sellised agressiivsed tüübid, kes nagu kogu aeg tahtsid selgeks teha, kes on kõige kõvem mees. Siis pidi kogu aeg seal kaklema, selline natuke tüütu. Et mulle väga ei meeldi kakelda, kõigi noh, näed selle Soome pensionäride auto ukse mõlki küll. Aga siis ma ühel hetkel käisin, vedelesin lihtsalt kodus ja siis oli mu ema hästi mures, et mis minust ikkagi saab ja ma peaks kuhugi minema minema ja ja siis ma lihtsalt olin kodus ja hakkasin lugema raamatuid, ma hakkasin hästi hilja lugema, mõned räägivad, nemad hakkasid lugema mingi neljaselt või kolmeselt raamatuid. Ma arvan, et ma olingi siis mingisugune, ma ei tea. 16 17 kui ma hakkasin nagu tõsiselt lugema või kuidagi neelama mingisuguseid raamatuid ja mul olid ka sõbrad, vanemad, sõbrad, kes soovitasid mingisuguseid tekste. Ja ma täiesti nagu avastasin mingisuguse maailma. Ja need sõbrad ka soovitasid, et kuule, et Tartus on selline kool nagu kaheksas keskkool, mis on kirjanduskool? Kirjandusklass on seal. Et mine sinna ja ma läksin kõigepealt õhtukooli, parandasin enda keemia kahe ära. Ja siis ma läksingi sinna kooli ja sain kuidagi imekombel sisse. Ma olen tagantjärgi selline tunne, et nad kuidagi noh, ei, ei teadnudki, kelle nad vastu võtavad, mul on nagu niisugune tunne, et, et see on nagu natuke pettus või kuidagi, et et mingisugune. Ma ei tea, ma ei oska seda seletada, aga ma sain sinna sisse. Ja mu klassijuhataja oli Helja Kirber, kes oli selle kooli selline üks hingedest, et seal seal oli paar kirjandusõpetajat, kes olid sellised tõelised korüfeed ja kuidagi silmad peas põlemas. Kuidagi rääkisid kirjandusest ja ma hakkasin seal kirjutama, et seal oli ka tunnid, kus me tõesti tegime loovkirjutamist ja siis tegi hakkasime ka teatrit tegema kooliteatrit. Nii et see kuidagi avas mind minu jaoks midagi väga olulist, et ma leidsin mingisuguse enda ning enda asja. Et kui seal ehituskoolis see, kes rohkem kaklaseli nagu kõvem mees, siis seal kaheksandas keskkoolis oli see kõige kõvem mees, kes tegi kooliteatrite, luges luuletusi. Nii et selles suhtes mulle see meeldis, palju rohkem. Ja no ütleme jah, selja Kirber on üks, üks mõjutaja keskkooli või juba gümnaasiumi viimases klassis loodi Tartus noorte autorite koondis ehk nakk, mida vedasid siis Indrek Särg, Kauksi Ülle ja Sven Kivisildnik. Ja, ja see oli ka kindlasti midagi väga olulist kuidagi suhelda omavanuste kirjutajatega, näha endast vanemaid juba klassikuid nagu Kivisildnik või Kauksi Ülle, kes toona olid juba klassikud. Ja siis andis väga-väga palju, nii et ma pean ka Kauksi õllet ja Sven Kivisildniku enda õpetajateks ja sealt edasi, kui ma läksin, tulin Tallinnasse Pedagoogikaülikooli raadiorežiid õppima, siis ka siin olid väga-väga olulised inimesed minu jaoks nagu mu kursuse juhendaja Rudolf valla Pärt kellest ma olen ka kirjutanud päris mitmeid novelle, lausa kolm. Ja noh, seal oli palju olulisi õppejõudusid näiteks Aksel Küngas, kes selliseid väga täiesti karismaatiline tüüp, kes andis meile teatriajalugu ja, ja kõnetehnikat seal kõnetehnikasellide täiest vaimustatud oli selline tüüp, kes tuli klassiuksest sisse või noh, saali uksest. Sest ta oli ise nagu siin ümarik siin selline meenutas nagu ujumisrõngast, ta oli kogu aeg jube rõõmus, pass seal ringi, kus ta seal neid hääli välja võttis, mis kohaga ta rääkis ja kuidas ta nagu analüüsis mingisuguseid tekste, kui me tegime kõnetehnikat, et et noh, selline väga-väga-väga olulised inimesed minu jaoks. Ja noh, muidugi on minu jaoks veel ka oluline inimene Kajar Pruul kas vikerkaare toimetaja ja samuti minu tekst toimetanud palju mu raamatuid toimetanud? Ta on ka nagu selline mentor minu jaoks või ka mõttekaaslane ja ja viimased raamatut kaks tükki on toimetanud Triinu Tamm, kellega meil on samuti väga hea klapp, et et need inimesed on väga-väga olulised. Keerame selle liivakella, nüüd teistpidi, kellele sina oled elus tuge andnud, kellele mingi ukse avanud või kellele mentoriks olnud? Pagan, seda teab. Ma ei oska niimoodi öelda, et ma loodan enda lastele, et ma proovin neid õpetada ja olla, aga, aga see on ka nagu selline jube küsitav asi, et mis nemad ikkagi tegelikult saavad või või vahest on tunne, et äkki äkki nad saavad hoopis mingit jama minu käest või et no vot seda ma ei tea, et mis nagu nagu lapsed kaasa saavad, eks. Et ma olen proovinud, et ma mitte kunagi ei tekitaks neile mingisuguseid erilisi triipe, et noh, minu põhimõte on see, et mitte kunagi lapsi ei tohi lüüa. Et mina olen lapsena saanud triibulisi, et mulle tundus nii alandav ja täiesti vale Vale asja eest said? Ei, põhimõtteliselt igasugune füüsiline karistamine on vale. Ajalehed kirjutavad, kuidas sa oled Tartus tammelinnas restaureerinud, väga kena elamu, kus sa elad koos oma ilusa Eeva ja kolme lapsega ja siis aias on sul eraldi kirjutusateljee, kus kõik sinu teosed kuju võtavad seda nüüd pettunud inimesega küll väga raske kokku viia. Ja mu sõbrad ka imestavad, et kuidas, mis on kaks nagu sellist poolt, et et selline kirjutaja ja siis ka nagu ehitaja. Et ma olen tõesti nagu selline hobiehitaja, ütleme et kunagi, kui me vanaema lahkus siit ilmast, siis temal oli supilinnas maja. Vana vana maja, parandas selle mulle ja vennale. Ja siis kui see Me hakkasime tegema remonti seal majas vennaga, mina hakkasin enda poolt, milleni kuninglike pooleli Venno pooleli, minu oma, siis me elasime seal. Ja siis ühel hetkel ma mõtlesin, et teeks remonti ja võtaks tapeedi maha toas, et see kuidagi lagi oli ka natuke kalded, vaataks paks lae kuidagi sirgu ja hakkasin tapeeti maha võtma. Siis vaatasin, et krohv selle all on kuidagi jube pude võtsin siis krohviga maha. Siis vaatasin, et palk enam ei ole, et sealt tuli katuselt niimoodi vett sisse sadanud, et oli palgid ära söönud. Et oli ainult välisvooder, mis oli ka juba pehkinud. Siis ma vaatasin, et et vundamenti ka ei ole. Et vundament õliga ära pudenenud, siis ma nagu ma sealt ehituskoolist tulin, liiga vara ära, et oleks teadnud, et mida nüüd tegema hakata, aga ma kutsusin, siis on veel üks mentor minu ehitusment, Taron Andres murdve, kes elas ka ja elab praegugi supilinnas ja ja siis ma leidsin mingite sõprade sõprade vahendusel ta üles, kutsusin kohale, küsisin, et mis nüüd teha, kui nagu pool maja on kadunud ja siis ta ütles, et no siin tuleb hakata jupaol vundament, Dybala oma, siis tuleb hakata müüre laduma ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis ta ütles, et aga sa pead ise siin olevat, mütsi seda teha ei saa. Ja siis me hakkasimegi koos tegema ja, ja noh, see on mingi selline asi, et mis hakkas mind ennast huvitama. Ja maja oli päris suur ja väga lagunenud, nii et ma nagu viimased otsad, remontisin, ehitasin ise. Ja, aga noh, siis mingil hetkel jäise maja meile väikseks ja tõesti kolisime Tammelinna, kus me ostsime ka ühe hästi vana maja ja sellega läks tegelikult veel hullemini, et seal jäid järgi ainult esimese korrusel palgid. Ja, ja siis me noh, nii-öelda ehitasime uuesti selle maja ja ja siis tõesti seal hoovi peal oli selline väga inetu. No selline tuhaplokist, et vana eterniitkatusega selline saun, garaaž ja noh, meil oli maja, sai lõpuks valmis läbi pikkade pingutuste, aga siis aknast välja vaatasin, kogu aeg tekkis nagu selline tusk, et seal hoovi peal on selline nii inetu maja. Et peaks midagi tegema, kuidagi kinni. Ma mõtlesin, et noh, aga teeme ta korda, et tegelikult oleks vaja mingit sellist kirjutamisruumi. Et see oleks jube jube, tore. Ja siis ma hakkasin seda otsast ehitama ja siis ehitasingi ehitasin valmis. No ega kaks ilma kolmandad täie, et tõenäoliselt on Tartus veel mõni maja, mis sinu kätt igatseb. Kindlasti on, aga las nad igatsevad, nagu mingisugune ehitushull ka ei ole. Mul sõbrad küsivad tihti mult nõu, et kuule, et kuidas ma ei tea, seina krohvida või või põrandalaudu panna, et siis ma nõu annan, aga viimasel ajal ma olen keeldunud, kui keegi ütleb, tead, mul on selline jube lahe, ostsin mingi vana maja, pööning on täiteehitaks mingisuguse põrandat, viskaks selle sodi välja, et äkki tuled appi, siis ma ütlen, et et ma, ma ei tule. Et ma olen natukene jah, kõrini sellest juba mitte sõprade asjadest, vaid lihtsalt ehitamisest kui sellisest, et aitab küll. Millesse unistasid, kui sa 20 aastane olid? Mul ei ole nagu nagu selliseid suuri mõtteid, et ma peaks elu lõpuks seda tegema või, või et, et ma tahan kindlasti seda teha või et kõik need asjad on kuidagi rahulikult olnud, et et mulle meeldibki kirjutada, et mul ei ole vajadust mingisugust, et Ma tahaks kindlasti mingisuguse suure mängufilmi ise teha või nagu selliseid mõtteid ei ole. Et kuidagi taks nagu rahulikult olla rahulikult kirjutada, mingeid asju teha, et need asjad tulevad ise kuidagi enda juurde või kuidagi nad. Et mul jah, selliseid suuri viisaastaku plaane pole kunagi olnud. Aga praegu? Praegu ka ei ole, praegu ma mõtlen väga konkreetselt, et et oleks aega rohkem, et meil, homme lähevad proovid edasi selle Vilde näidendiga ja nädala pärast on esietendus ja selline tunne on, et aega jääb väheks. Tahaks, et aega oleks rohkem, et et need ongi nagu tegelikult väga praktilised konkreetsed asjad, et kuidas mingisugused piltide üleminekut, mingisugused rõhuasetused, muusikad valgused paika saama, nii et see, see on nagu selline selline väga konkreetne, natukene närviline mõte. Sa oled ise lavastaja. Sa ei usalda kellegi teise kätte oma teksti. Usaldan küll, usaldan küll, aga see oli ka teatri enda pakkumine. Ja mulle meeldib tegelikult see, et. Ise seda lavastada, tähendab, et siis sa kuidagi kirjutad selle ära, sa mõtled juba mingite lavaliste lahenduste peale, mis sulle endale sobivad. Sa ei pea kellelegi teisele avastajaga seda läbi rääkima, kõigi mulle sobivad ka igasugused variandid Novin, kellelegi teisele ka kirjutada teksti. Aga, aga siis, kui see näidend on valmis juba siis paratamatult sa vaatad seda juba mingisuguse teise pilguga, see pilt mulle meeldib või see, kui kui tulevad näitajad hakkavad lugema ja siis me hakkame koos seda analüüsima, seda, kuhugi konkreetsesse ruumi või mingitesse oludesse paigutama. Et see on minu jaoks ka noh, väga võluv, et muidu sa ikka oled kirjanikuna kogu aeg üksi oma toas kirjutad. Aga kas see on mingi selline suhtlus või see on mingisugune hästi intensiivne sõprus, et sa saad mingite inimestega kokku, kuhu sa võib-olla ei tunnegi neid osasid inimesi. Aga, aga siis kõik läheb kõik jube hästi siis sa saad nende inimestega sõbraks. Seal proovides võid sa rääkida võib-olla kõige noh, mingisuguseid intiinsemaid ja salajasemaid asju ja selle käigus sünnib lavastus. Aga kurb on see, et kui see lavastus valmis saab, siis ei saa enam proovi tulla. Et siis on kuidagi, siis lähevad kõik jälle oma teed, et vahest mul on niisugune tunne, et võiks veel proov edasi teha. Lõputu proovipäev. Ega siis midagi muud, kui et see nädal aega on veel jäänud esietenduseni. Ärevus on hinges nagu mees andes rääkisime, et ärevus ei jäta võib-olla kunagi maha, aga aga eks me siis ärevalt ootame siin uusi romaane ja, ja uusi näidendeid ja lavastusi. Palju edu sulle, Urmas sulle. Urmas Vadi oli meil täna külas. Uus külaline ootab nädala pärast kuulmiseni.