Algavas memoturniirist kuulete valikut lõppeva aasta parimates küsimustest. Küsimustele vastavad Marju Kõivupuu, Ivo Linna, Jüri Aarma ja Peeter Helme. Saatejuht on Tarmo Tiisler. Tähelepanu tähelepanu. Väga tähele pannud. Memoturniir. Revo tulvil. Küsib Hans suva Tartust. Eesti üks tuntumaid keeleteadlasi polüklot Villem Ernits oli koloriitne kuju, kelle kohta räägiti kõiksugu jutte. Ta oli kauaaegne Tartu Ülikooli õppejõud, asutava kogu ja riigikogu esimese koosseisu liige ja tegev veel mitmel muul alal. 1930.-te aastate keskpaiku käis ta koos Paul Aristega Setumaal perekonnanimesid panemas ja kirjutas üles ka rahvalaule ja see tolle elasid. Kui ta rahva laulikult silana tarkalt laule üles kirjutas, tekkis talt Aarkaga suur vaidluse lõpuks äge sõnavahetus. Külarahvas toetas tarkat ja Ernits jäi kaotajaks. Mis põhjustas ägeda sõnavahetuse. Pakuna ternitsakestarkale seletama, kuidas on õige mõnda asja hääldada või välja öelda, see võis olla üks põhjus, võis ka sundida setosid andjast loobuma, näiteks karskasena. Üks asi oli veel, vaata kuna laule tuli kirjutada käsitsi üles ja siis ta võis paluda neil korrata ka nii-öelda laulva inimesena on see äraütlemata keeruline. Mina pakun, et kas keeleasi, et hakkas targutama, mis on, mis on ikka õige ja kuidas setud oma keelt ei oska või siis teine on tõesti äkise karskus Hässist. Karskusliikumise eestvedajana hakkas Villem Ernits muu jutu sees tegema karskuspropagandat lauluema oli väga pahane, et teadusmees tahab oma karskuskõnedega viinamaa pealt ära kaotada. Külarahva seas tekkis seetõttu isegi paanika ja Ernits Pinyysilana külas oma tegevuse lõpetama. Ene viimled suuru külas püsib 1936. aastal karmi Spartan kiir senis toimunud taliolümpiamängudel roolisid teatesuusatamise võistlustel norrakad ja soomlased. Viimasele vahetusele läkski pooleteistminutilise edumaaga Bjarne iversen Norrast. Juhtus aga nii, et juba poolel distantsil oli soome ankrumees Kalle jalga nen jõudnud norrakale järele ja möödagi läinud. Kui finišisirgel oli märgatavalt väsinud, iversen jälle jalgadest ees. Siiski edestas soomlane lõpuks kuue sekundiga täiesti väsinud norralast ja tõi võidu meie põhjanaabritele. Mis põhjusel pidi aga jalga, näen vahepeal norralase mööda laskma. No ju tal jõustus suusaklamber lahti minema, midagi, mingisugune tehniline asi, tehniline rike. Ta oli pigem kurioosne loom ega juhtes midagi. Loon juhtloom hüppas raja peale, mõni vaimus. Roomlane tuli kallistama. Vaevalt ära minestas. Tegelikult oli niimoodi, et soomlaste ankrumees Kalle jalganen kaotas distantsil oma valehambad ja sõitis tagasi, et need üles korjata. Küsi preemas erg Märjamaalt. 1824. aastal oli prantsuse teadlane Jean-François šamp joon üks vähestest, kes Torino muuseumis pääses ligi pea kolme meetri pikkusele ja peaaegu 3000 aasta vanusele Vana-Egiptuse papüürusrullile mis oli üliharuldus siis ning on haruldus kanüül. Leid kannab pealkirja papüürus viis viis null null üks. Sümbol keelest kui selle aja tavapärases suhtlemisviisist. Harjununa jahmatas fragmentidest koosnev Hare oma mõtte lennukusega selle avastajaid totaalselt. Millise avastuse tegid arheoloogid leitud papüürus elt? Champolion oli ju see, kes Egiptuse režibeerise hieroglüüfi see võis olla näiteks suunaga taevasse kosmoloogia, kosmoloogia, ma arvan, inimesel lendamise hoogustamine või siis tulnukad teemal ikkagi kosmoloogia. Ma arvan, teema ei olnud kosmoloogia ja ma jäin mõtlema, kas ei võinud olla sinu teksti käsikiri, näiteks esimesi, mis leiti või midagi sellist. Valitsejate loend kooseluaastatega. Sest et varem oli väga ähmaselt teada, millal Egiptuse valitsejad valitsesid, kes nad olid, nad olid varem ainult teada kreeka autorite vahendusel ja. Selle papüüruse vaatamine toimus 19. sajandi esimesel poolel. Siis tundus üllatav ja kummaline, et ammu-ammu oli papüüruse-le pandud fragmendi rida. Sedasorti pilt. Inimese anatoomia ja paljunemine kaude paljunemine, jah, aga midagi valla, mis on seotud seksuaalsusega, ühesõnaga kõik see, mida kaks täiskasvanud inimest omavahel võivad teha ja kuidas. Täpselt niimoodi papüüruselt avastasid arheoloogid suures koguses julgeid seksistseene. Tõnu Kukk Põhja-Sakala vallast küsib Astrid Lindgreni raamatutegelane Karlsson, kes elab katusel, on väike enesekindel isand, kes suudab lennata. Ta keerab lihtsalt nuppumis, asetseb tema naba kohal ja Vips Tibrahvatab käima. Kaval pisike mootor ta selja peal. Millise omaaegse tuntud poliitiku prototüübiks peetakse Karlssoni? Olgu öeldud, et Astrid Lindgren tutvus temaga 1920.-te aastate keskel. Ühel Rootsis toimunud lennu-show'd. Võiks olla näiteks Herman Göring, kes oli lendur ja hilisem kurikuulus jah, sellel ajal ta vist isegi tegutses või noor tali seal olemas jaheta, ta võib täitsa vabalt olla. Karlssoni pildi esile manaja oli meie Ilona Wikland'i oli saanud selle välikuju kusagil prantsuse torud koreesi. Kähku, eks. Eks poisike. Aga noh, Lindgren sai selle siis oma nägemus ilma igasuguse pildita kahekümnendatel aastatel juba, kas me ütlesime ära õige vastuse, et Herman Göring Ütlesite ära õige vastuse, väidetakse, et Karlssoni prototüüp olevat olnud Hermann Göring, kellega Astrid Lindgren kohtus 1900 kahekümnendatel aastatel Rootsis toimunud lennushowl. Eha nõmm raat verest jätkab. Tallinna loomaaed koliti 1983. aastal kadriorust. Veskimetsa kolimist püüti teha väga kiiresti kolme nädalaga. Kitsed ja lambad olid algul nii stressis, et praktiliselt ei söönud. Jõi taga väga palju. Pärast ühte ettevõtmist, loomad rahunesid. Mis neile nii hästi mõjus see, et külastajad hakkasid käima, et loomad tegelikult väga ootavad külastajaid sündinud ja harjunud ja, ja kui ühesõnaga neile publikut ette, kas nad satuvad stressi, et järsku oli see, et kui esimene ootama küll alati võib-olla jaoks nende jaoks loomulik keskkond, et inimesed käivad ja vaatavad, Jan. Aedikutesse paigutati suured kivid ja pakud, mille peale said juht loomad ronida ja oma kohalolu näidata. Seni tundsid teised loomad end juhita. Küsimus Tauno keerinilt Tallinnast. Ühel 1907. aasta suvepäeval läks USA osariigis Wisconsinis elav masinist ole romantilisele väljasõidule oma kallima pessiga. Nad sõitsid aerupaadiga üle mütsiga järve ühele üksildasele saarele. Seal tekkis pessil jäätiseisu ole, kes tahtis tüdrukule muljet avaldada, pas jälle paati ning see uudis kaldale jäätise järele. Reis võttis nii kaua aega, et kui ta tagasi saarele jõudis, oli jäätis täiesti sulanud. Tänu sellele nii-öelda õnnetule. Jäätisereisile ehitas hoole ühe asja, mis sai väga populaarseks. Mille ta siis leiutas? Kas asi on see kande kastmiskülma, hoiab, ütleks mina kui naisterahvas, kes armub oma jah termas, aga äkki äkki tegu oli jäätise vahvli torbikuga. Torbik hoiab ka kõike koos, võttis selle sulanud jäätise, pani torbikkuse, pakkus kallim ja näiteks see on tunduvalt lihtsam lahendada. Otsib üldsusele jääd. Ise juurest annan väikse vihje, hooleperekonnanimi oli enim Ruud. Kas. No mina olen küll paadimootori, et ei peaks ise järel käia, mootordaamidele ei meeldi oodata. Toole enim Ruud ehitas pooleteisthobujõulise mootori ja kinnitas selle paadi pära külge. Päramootor sai otsekohe väga populaarseks, sest muutis mootor paarib pilku püüdvaks ja odavaks poole, abiellus pessiga ja nad hakkasid tootma ja müüma päramootoreid. Evim Ruud. Pille Hallop võrust on leidnud küsimuse 1936. aasta ajakirjast. Vabadussõja lood, kindral Aleksander Tõnisson inspeteeris vabadussõja ajal väeosa Ta käis läbi kõik ruumid, tervitas sõdureid, vaatas sõjariistu ja juba oldi arvamusel, et kindral on kõigega rahule jäänud. Siis aga tõmbas kindral sõrmega üle aknaruudu. Je esitas vahtkonna ohvitserile ootamatu küsimuse. Miks siin ümbruskonna põllud ei kanna head vilja? Kuidagi ei või teada, härra kindral vastase ohvitser, sellepärast et kolm punkti ja lõpetage kindral. Tõnissoni laussõnnik on akna peal kogunenud aknaraamile. Põllud ei kanna head vilja, sellepärast et sõnnik on kasarmu akna ruutudel, sõnas kindral Aleksander Tõnisson vahtkonna ohvitserile. Küsimuse esitaja lisab, et see luu on täiesti usutav, sest Aleksander Tõnisson on ise meenutanud, et korraarmastus ja ilu märkamine olid talle toeks raskel sõjamehe teel. Küsimus Andres Mihkel Sild Tallinnast. 1938. aastal käisid näitlejad Ants Eskola, Olev Eskola, Kaarel Karm ja Ruut Tarmo pikemal Euroopa õppereisil. Londonis käidiga kuulsas linnaosas Sohost kus astuti sisse ühte söögi-joogi kohta. Ruut Tarmo sõnade järgi tellisid nad midagi eriliselt peen. Ja mida peent tõi siis kelner laule. Minu meelest endale brittidele peenika Tolkien, Fischer, Chibs küll ma ise mõtlesin veel selle peale, mida nad nimetavad, ühesõnaga see lõhki löödud heeringas. Kolmas variant on mingisugune mustpuding, mis meenutab meie verivorsti võiksid olla täiesti üllatunud, et toovad midagi eriti peente, siis tuuakse sulle verivorst laua peale midagi, mis on nii peen, et seda ilmselt Eesti rahva köögis ei ole söödud tundunud mingi jälkusena kas mingisugune rupskid või vastupidi. See on meile, eestlastele tundunud ikka niisugune. Olevat suitsuangerjas, mis meil on peenkalamari kalamari, tursk ei ole ju samaks. See vastus on tegelikult väga lihtne. Kelner tõi lauale tallinna kilu ja Eesti viina, ehk siis Rooseni vabriku viina. Aarne Kuusmann Tallinnast küsib. 1959. aastal arutati USA ja mitme teise riigi ajakirjandusest teemal. Kas peaks rahvusvahelise õiguse alusel keelama sputnikutel väljasaatmise. Miks taheti sputnikuid keelata, luuravad no jah, ta ju lendab üsna avalikult üle teatud territooriumide ja elektroonika, mis pidevalt arenes tõttu oli ju noh, nagu nad ütlevad, et võis näha ajalehe pealkirja Ameerikas putikalt, mida punasel väljakul mees pingi peal luges. Tennispall oli näha maas noh näiteks isegi nii täpselt. Et võib-olla sellepärast karjakaupa käidi vaatamas ka, kui, kui vähemalt Nõukogude sputnikutel kohta oli teada, et nüüd sõidab või lendab üle, ma ei tea, Saaremaa, siis me kõik vaatasime. Aga luuramine ei ole see, miks oli olla siis osooni hävitamine, sest iga väike sputnik tuli saate üles tavakanderaketiga, mis, mis lõhestas jälle rõhutas seda atmosfääri lendab üle üle Inglismaa näiteks ja selle eest peaks nagu maksma midagi niisugune üles saatja riik, nii nagu lennukite käest lisatakse. 1959. aastal arvati USA-s ja ka mitmetes teistes riikides pidiselt sputnikutel kosmosesse saatmine segab jumala ja inglite rahu. Loksalt saatis küsimuse Jüriibrunt Tänapäevane. Gröönimaa vapp on loodud 1985. aastal ja selle autoriks on kunstnik ja kirjanik Jens rosing. Parlamendi otsusega kinnitati see ja võeti ametlikult kasutusele 1989. aasta esimesel mail. Sinisel kiilvil kujutatakse tagajalgadel seisvat jääkaru, kes on üles tõstnud vasaku käpa heraldika traditsioonide kohaselt aga peaks olema üles tõstetud parem käpp. Mikson traditsiooni eiratud. Minu enda pakkumine oleks see, et sellega vaatab jääkaru kui kaardi peale vaadata taani poole. Vastasel juhul vaataks ta teisele poole nagu nii-öelda emamaast eemale Taani Allomeetrile hakkame on väga hea, see on väga ilus, aga ei ole, see ei ole see äkki seal karvadega seotud, äkki nad teevad nii jääkaru vasaku käpaline. Jah, see vasaku kättalisus, äkki on ka üks võimalus meil õige vastusega ennast kirja panna. Ongi õige vastus. Inu iitide rahvapärimuse kohaselt on jääkarud vasakukäelised. Tähelepanu tähelepanu. Tähelepanu, memoturniir. Memoturniir.