Tere päevast, head kuulajad täna laupäev, 28. detsember. Tänasest päevade saates tuleb juttu Tartu kultuurielust 100 aastat tagasi ja mõnest huvitavast isiksusest juttu juhib Ulvi Karu. Oleme kultuuriloolase Enn Lillemetsaga Tartu linnamuuseumis näitusel mitut usku Tartu kirikust kristallipoodi. See on üks hiigla põnev näitus, mis on siin tükk aega linnamuuseumis üleval olnud ja ta peaks olema veel jaanuari lõpuni avatud. Soovitan soojalt kõigile tihe näitus. Kolm põhilist koostajad tegijat olid seal näitusel Nele Dresen, Silver Kaldma ja Siim Lill. Peale selle oli neil veel hulk abilisi, kelle käest nad nõu kesiseid mitte üksinda toomas abiline vaid veel kadentsi abilisi, sealhulgas ka kadunud Marju Lepajõe. Et üks väärt ja tihenäitus. Ja selline näitus äratab kujutlusi ja mõtteid. Pükspilt või lehekülg näitusel. Selle taga avaneb justkui terve raamat. Nii et tahaks veel rohkem teada ühest või teisest seigast või ühest või teisest inimesest. Ja see on siis läbi aegade Tartu keskselt, aga mitte ainult usuliikumised ja lagu elus tihti juhtub siis mõned asjad satuvad õigel ajal kokku. Kokkusattumus, et see ongi seal elu vürts ja pipar. Ja just praegu ilmus Reet Hiiemäe raamat usundid ja vaimsed õpetused Eestis. Ja need on need asjad, mis on, käivad inimesega kaasas. Kas me tahame või ei taha terve elu siis kui inimene üldse hakkas ilmutama mingeid mõtlemise tundemärke sellest peale. Ja see on see, kus saavad kokku minevik ja tulevik, olevik ja põimuvad ära arvamata kombel. Tekibki see küsimus, et mis on mis ja asjad juskui pöörduvad pea peale äsja võistlust sirbist, lugeda käsitlust Pärt Uusbergi teosest, mis ta kirjutas emakeelse ülikooli 100.-ks aastapäevaks. Ta võttis aluseks Uku Masingu luule lisaks Kristian Jaak Petersoni. Ja see pole mitte kergete killast ja siis arutletaksegi, et kõik on väga ilus ja tore ja kandev ja andekas. Aga siis on ikka seal niisugune tuleviku küsimus, et noh, et, aga võib-olla ikka oleks pidanud tegema ülikooli 100.-ks aastapäevaks midagi tulevikku suunatud rohkem. Aga alati selliste arutluste puhul ei määratleta seda, et mida selle tuleviku all mõeldakse, kas alla ja ülehomne nisukene, mugav heaolu või on see 100 aasta pärast, nagu on see suur partei Eesti 200. Et kust see tulebki, kasub, kui kaugel ta tegelikult meist asub siis ja no siis võiks meelde tuletada Ühte vana mõtet, mida omal kombel väljendas eelmisel nädalal Tartus Kärt suma Taavet kes peab sind väga põnevaid loenguid vabade kunstide professorina. Ta tuletas seda meelde, et meie tulevik sõltub sellest, mida me mäletame. Et nii lihtne see ongi. Nii et katsume siis mäletada ühte ja teist. Ja kui ei mäleta, siis vaatame seda näitust ja siis tekib meil nii oma mälestusi kui ka väljamõeldud mälestusi kuhjaga sest usu ja loomingu asjad ongi niisugused piiripealsed asjad alati mineviku ja tulevikupiiri peal ja kujutluse ja tegelikkuse piiri pääl. Ja kuidas mõned asjad äkki võivad saada elavaks mõned faktid, näiteks üks, kelle ma siit kohe leidsin näituselt, selline naine, kelle nimi oli Helmi reise 100 aastat tagasi, siis ilmselt öeldi raise tuttav nimi ja siin on väljas tema raamat Mediumism ja meediumid 1934. Toomas abiline pidas siin ajaloopäeval huvitava ettekande, kus oli sellest Helmi Raisest rohkem juttu, et üks neid spiritist spiritismi käsitlejaid sai temast. Aga miks ta mulle tuttav oli? Ta oli tuttav seoses Konrad Mäega. Ta oli üks nendest kümnestkonnast inimesest, kes käisid Konrad Mäe ateljees õppimas. See oli siis enne veel, kui Tartus Pallase kool käima läks, 1919 ja siis ta oli paar aastat ka Pallase koolis. Aga siis nagu ma nüüd sain teada, läks ta ära väljamaale Ennast kunsti alal täiendama, aga, aga see täiendumine laienes sinna spiritismi. Huvitaval kombel. Nii et üks selline naine jälle nendest 100 aasta tagustest naistest, kes väärib süvenemist, enam uurimist ja teadvustamist, kogu see taust, esimene maailmasõda ja selle muutumine vabadussõjaks ja siis kõigi nende asjade loomine siin Eestis, olgu see siis mainitud kõrgem Kunstikool Pallas või siis kõrgem muusikakool või Tallinnas konservatoorium. Kogu aeg oli midagi, mis tuli ja mis sündis. Nii et praegu ongi võib-olla mõnda inimest, sest 100 aastat ära tüüdanud see kordub igal võimalikul juhul. Aga, aga kannatage ära, me kavatseme ka praegu veel sellest 100-st aastast rääkida. Keskendaks oma tähelepanu sinna selle näituselt taustale. Võtaks sealt korraks välja kolm nime noist aastaist luuletaja Marie Heiberg, kunstnik Konrad Mägi ja filosoof kallistrat Sakkov. Esimesel hetkel võib ju kohe ütelda, et aga mis neil ühistan. Ja eriti see viimane tundub mitte just eesti nimi olema. Just nii, tema on hoopis komminia, ehk nagu siis oldi sürjalane kommi õpetlane ja kommija eepose autor, muuhulgas selle ta kirjutas vene keeles. Aga huvitav on just see, et 100 aastat tagasi olid nemad Tartu linnas kõik liikumas ja tegutsemas. Ja Marie Heiberg varaküps, luuletaja, kelle paljud tuntumad luuletused sündisid juba siis, kui ta oli alles 15 aastat vana eluaastad 1890 kuni 1942. Selleks 1919.-ks aastaks oli kogu tema looming kirjutatud. Üks suhteliselt kurva elusaatusega luuletaja luuletused on ka sellised, ütleme et mitte just rõõmust pakatavad. Ja siin on neid rõõmsaid silmapilk on olemas, aga neid on vähe. Ja see vahepeal meie 50 aastat vene okupatsiooni, see tegi oma töö. Et sellistest inimestest loojatest oli väga vähe juttu haruharva. Nii et see oli alles 1988, kui Kajar Pruul pani kokku tema kogu käisin üksi tähte valgel ja tegeles varasemate uurimiste ja muu materjali kokkuvõtmisega. Ja nüüd on ilmunud hiljaaegu on kaks köidet ilmunud Ilmamaa kirjastuse väljaandel. Nii et enam-vähem on tema siis säilinud looming nüüd ära ilmutatud ja ta esindab sellist aegajalt varjus olnud rida eesti luules, mida eril Stennagi. Nii et ta on justkui mingis mõttes Ernst Enno noorem õde. Nad ju ühel ajal kirjutasid ja toimisid ja ka huvide ring kattub mingis osas kas või need idahuvid ja rabin tranata kuur ja sealt edasi läheb see rida ilusti, Uku Masingule, keda siis mainitud Pärt Uusberg nüüd kasutas oma uudisteoses. Kõik on omavahel seotud, tuleb välja. No just siis läheb kõik see sinna tulevikku edasi. Kui me ükskord niikaugele jõuame süvenenult näiteks Uku Masingu loomingu kõik läbi loeme. See on korralik pähkel, ütleksime. Ja see on üks tõeline tulevik. Uku Masing pidas marja Heibergist ja see on suur asi tema oma kriitilise mõistusega sugugi ei läinud niiviisi õnged, mis kõigile meeldib, vaid ikkagi otsustas oma peaga. Siis 1906 ilmusid Marie Heibergil murelapse laulud ja 913 luule, temal siis kaks põhilist luuleraamatut. Aga mis puutub sellesse traagilisse elukäiku? Ta oli jah, nagu öeldud, et juba 15 aastaselt kirjutas ta suure osa oma parematest luuletustest. Ta haaras endasse kõikvõimalikku küll müstilist filosoofilist kirjandust. No just Friedrichi nüüdsest kuni krabin tranantakuurini välja ja mingil hetkel ilmselt see vaene pea ei võtnud seda kõike enam vastu ja Need asjad hakkasid segi minema sellistel puhkudel, kui sul on nii mitmekülgset ja mitmeharulised huvid ja sinna sekkub veel niisugune elus paleus, nagu oli Friedebert Tuglas, kellega nad kuskil 1007 umbes kohtusid, kui Tuglas oli väljamaalt nii vist korraks Eestis käimas, siin Tartus. Vaat siis, kui tekib seal selline elus prohvet. See mõnikord pöörab need taevased asjad segi maistega ja siis ei ole otsa ega äärt. Ja see marja Heiberg just 100 aastat tagasi oli see, kui ta lõplikult ära pööras. Ja tema on nüüd ilmutatud ka nendes väljaannetes, millest jutt oli Ilmamaa väljaannetes, aga vahepeal ka teatri muusikamuuseum andis välja tema kirjavahetusest. Ja siit võib natukene maitsta selles mõttes, et mis seisus ta juba sel ajal oli. Ta kirjutas palju kirju Tuglasele. Õnneks on nendest ka küllalt paljud säilinud. Tuglas oli muidugi selleks ajaks ju kujundas endast juba sellist tulevast eesti kirjanduse paavsti 1017 oli see kuum suvi, Artur Ratson ja Marie Under ikka Birkenruh, Kolmnurk, kirglik. Nii et ta oli selliseid sügavikud läbi teinud. Ja ilmselt selline mees, kellel oli hirmus tähtis oma maine ja maine kujundamine sellega ta tegeles suure osa oma elust ja, ja seal oli miskit huvitavat karidet. Tegelikult tal juhi polnud niisugust ametlikku eriharidust, mis puutub kirjandusajalukku ja nii ta oli suuresti iseõppija ja töötas ennast ülesse ja samas oli ta see, kes juba seal Noor-Eestist peale ja mitme andeka inimese loomingu ära päästis. Juhan Liivist alates ja siis sedasama Maria Hiibergiga lõpetades. Aga seal on veel teisigi. Aga seal on ka see asi, et nii nagu ta kujundas iseennast selleks kirjanduse paavstiks. Piltlikult öeldes. Nii ta justkui püüdis viisakasse vormi pakendada neid andekaid hulle. Et Ta on korjata ja sõeluda välja ka redigeerida mingil moel, et jääks nojah, just natuke viisaka mulje. Nüüd me saame aru, et ja arutame selle üle, et kuivõrd see kõik õige oli see tegevus ja me tahaksime võib-olla veel päris ehedalt kujul kõike seda lugeda ja näha. Aga kas ilma tema abita oleks need tollased niiveldu hullud pääsenudki üldse oma teostega krahvate? Ma usun küll, et suuresti mitte suuresti mitte oleks olnud olnud kadunud või hävinud siis igati õigustatud tegu õigustatud loomulikult kui asi iseeneses, aga siis oma nende nihukeste kõhkluste ja kahtlustega, aga seda me saame praegu arutada. Aga siin on näide, Maria Heiberg on kirjutanud Tuglasele siis kuskil seal 100 aastat tagasi, et osa kirjandoteerimata kõrgesti austatud herra, Friedebert Tuglas, liini kohvimaja selleviini kohvimaja all mõtleb ta ilmselt Werneri kohvikut, kus siis Tuglas seal oli justkui postkontor ja elu ja tegevuse staap. Aga Marie Heiberg kirjutab, hiljemine, mõtlesin jätta saatmata seda kirja, et ehk sa ei taha, et sulle ette kõnelen kõike, kuid võimatu. Ta on ja raske. Nii et ma ära saadan veel lisan kõigele muule oma kannatuse kirjeldusele seda juure, et sinu ema mind laimab alatult minu üle, kõneleb, kõigile mu kirja ära olla võtnud ja nagu aru saan, mind vihkab sulle siis viska lõu, annab igapidi, püüab segada ja rikkuda nii kuis Siuru sõbradki Gailit Visna omade naiste pääle toppimise kasvatamise ja kõige enam vist oma alatu valega ja minu laimamisega. Kuid sul on ju ka omal ise oma mõistus ja süda ja tõetunne, mis ma asjata kurdan, kutsun palun ja sulle, kui jumalale kaeban, ma ei ole enam justkui inimenegi nende kannatuste rõhumise all ja vast osalt õiguski neil, kes mind hulluks peavad. Igatahes onu olek raske mure ja hirmu ja hoole õnnetu armastuse põhjusel. Ebanormaalne, seda tunnen ja tean ma ise kõige paremini selgemine. Kuid sina pead ka kõike seda teadma ja tundma niisama praegu jala. Siiski kui ma iial poleks ka enam ei kirjutaks sulle sõnagi. Ainult paluda elu enese nimel veel tahan sind. Kuule halasta, ole inimlik südamest ja ära tee ära, mitte tasa mulle otse, justkui haiget teha, haavata. Nii haaravalt eemale võõraks hoides jäi midagi nii kuis senini sa tunned südamevalu, mis tähendab täna kirjutasin sulle viimase kutse kirjas mille Ekspress viis enne lõunat, et lihtsalt kätte, kui mitte su ema vastu ei juhtunud ja ära ei võtnud. Ja ei tulnud siia senini. Ma ei tea midagi. Igatahes teen katset veel sulle läheneda oma õnne pärast. Ja kõige pärast, mis mulle sõna elu sisaldab. Lähen täna õhtul Vanemuisesse ehk näen sind seal, kui sa, armas, mida ma kõik küll sinu vastu armastuse tunde pärast olen kannatanud, hääd nägemist, sinu m, väga kirglik kiri ja selliseid kirju oli palju. Aga peale kirjade toimus ka elu ja tegevus. Marie Heiberg sel ajal ta armastas viia Tuglasele hommikuti lilli ukse taha näiteks ja teha noh, hullemaidki asju. Ja kui natukenegi mõelda, nagu juttu oli, et Tuglas, kes endast kujundas seda autoriteeti võib arvata, kui keeruline oli see läbikäimine, et mitte öelda, et võimatu ja Tuglas ju abiellus juba 1918 Eloga. Nii et väga-väga raske juhus ja, aga samas tasub meeles pidada, et see marja Heiberg ju Marie Underi kaasaegne. Aga kui palju hiljem? Under tuli ju luuletajana alles nüüd 100 aastat tagasi, natuke peale selle, andis endast tõeliselt märku sel ajal, kui Heibergi looming oli juba läbi, kuigi jalt oli under vale. Nii et on Marie Underi eelkäija eesti luules väga oluline lüli seal Koidula ja Anna, Haava ja Underi vahepeal kui nüüd ainult naisi. Aga jah, see huvide mitmekülgsus, nii et teda kutsuti eibergi isegi Nizza tütrekeseks. Sest see oli tal üks selline põhi kuju, keda ta tsiteeris. Ta kirjutas ju ka selliseid artikleid ajakirjanduses, kus ta läbisegi tsiteeris. Aga üks jah, see kiindumus oli tal rabin tronatsa kuur nagu kört Stennol. Ja see side üks näide, kuidas tema, oma jumala otsinguid siis Travin rannata kuuri kaudu väljendab. Kas oled vaadanud A la rabindronata kuur, kas oled vaadanud kord sinitaevastesse teed minnes keset ilma üksinda siis süveneda, saad mu südamesse, jagada mu tundeid, minuga on sügav, kohutavad ilu, selged taevad, kes vaikselt neid on suutnud vaadata, on ära võitnud kõik maailmavaevad, nii õnne ligiduses elab ja on sõpra mõistatades tundnud läbi silmi ja palges läinud varjud, ilmed, vaod teel lille Leenanud ja mõttes loonud ilmi ja õnnistanud end, et ära kaod, on sulle kõnelenud üks lõpmatuse jumal, kord selgil sõnul elu suuren, tund, sa maganud ja õnne püüdma rumal ja kõigest hääst ja ilust näinud und. See on veidikene vähem depressiivne Ja selliseid ongi tal nii iseenda kui ta kuuri toel üksjagu. Ja see ongi üks imelugu, et ta kõigest hoolimata, kui ta kirjutas lõplikult ei mattunud oma luules vaid kogu sellest ümbrusest, mis ühel nii noore naisterahva jaoks oli ränk tuli välja oma loominguga ja on siiamaani ja teda viisistatud üksjagu alates seal Mart Saarest ja lõpetades Annemaasikuga. Mart Saare põhjavaim, kas või see oli Marie Heiberg, kes veel liikus siis sellel 1919. aasta suvel, ta pandi siis kinni Tallinnasse Seewaldisse hullumajja ja hiljem ta oli seal mõnda aega, see, siis lasti teda veel niiviisi välja jao pärast. Aga siis ta muutus selliseks püksi rändavaks usukuulutajaks ja ei läinudki kaua aega, kui ta lõplikult Seewaltisse pandi kinni. No ta kujutas ette, kui Juhan Liiv kujutas endast seda Poola troonipärijat aeg-ajalt, siis Marie Heibert kujutas ette, et on Nikolai, teise tütar Tatjana tuletab meelde seda saatust, mis kunagi oli saksa luuletajal helderlinil. Niiet ta suleti hullumajja ja oli kuni elu lõpuni. 1009 42 Marjeiberg suri ja põhiliselt oli kontaktne siis selle ülejäänud jah, oma 20 aastat terve Eesti vabariigi ajal. Kurb elukäik. Ja põhiline on see, et selles kurbuse sügavikust on meil olemas erksad ja ilusad asjad. Kuuleme nüüd Mart Saare laulu Marie Heibergi luuletusele põhjavaim esitab Eesti filharmoonia kammerkoor Mikk Üleoja juhatusel. Tartu 100 aasta tagusest kultuurielust räägib Enn Lillemets, jutu juhib Ulvi Karu. Ja samal ajal tegutses siis Tartus juba kunstiühing Pallas, kus sama Tuglas oli üks põhikuju, Friedebert Tuglas, sest Pallases ei olnud ju ainult hõlmatud kunstnikud, vaid ka kirjanikud ja teised kunsti toetajad. Ja kuna Tartus ja, ja siis ei olnudki neid asja jäid ja tegijaid ja ärksaid inimesi ja loojaid nii lõpmata palju siis ju inimesed puutusid omavahel kokku tingimata nii, et kõik olid arvel ja nähtavad. Aga korrad mäel on sel ajal selline erandlik aeg, 1919 sügis läks käima Pallase kool ateljeed kujul. Siis elas juba Konrad Mägi raekoja platsil põhjapoolse valgusega ruumides, mille üle ta oli väga õnnelik, et seal oli see loomulik valgus, millega maalida natuurilt kooli põhi ja seal käisid tal siis ka õpilased ja kaaslased, kunstiühingus Pallas, seal on pildistatud inimesi sel ajal tema lähemalt kaaslasi ja no eks siis need olid siis seesama, jah, Tuglas ja Oleksandr, Tassaaja, Ado Vabbe ja, ja teised ja siis veel väga huvitavat daamid ka. Üks mainitud sedasama Helmi raise, kellest sai seisu spiritist ja vabamüürlane ka. Ja Konrad Mägi, aga ta maalib äkki seal oma ateljees sellised suured maalid, mida ta ei ole maalinud ei varem ega hiljem. Religioossed ja mitme figuuriga seaded Piet A ja kolgata vahemikus 1919 kuni 21 just need aastad ja mis pole kumbki säilinud, late hävisid, õigemini üks nendest. On teada, et hävis 1944. aastal ja see oli siis kolgata. Pärijad olid selle hoiule andnud Eesti kunstimuuseumi hävitavalt koos paljude teiste asjadega. Aga Piet taan viidi Saksamaale mingil ajal ja oli seal Eesti saatkonnas. Ja peale seda pole mingeid teateid, mis sellest petas sai. Aga need olid väga suuremõõtmelised maalid. Aga õnneks on olemas mustvalged kujutised vähemalt ja kirjeldused on ka olemas, mõned, et nad olid sellised väga intensiivsete värvidega ekspressiivsed asjad üldse ühed ekspressiivsemat Konrad Mäe loomingus. Aga kui vaadata tähelepanelikult näitaja tema selleaegseid, pühajärvel, maastikke ja teisi asju, ega siis see religioosne tunne ja lähenemine, see ju ei avaldu kunstnike puhul ju mitte nimise otse üteldes, et talle nagu need suured kompositsioonid petta ja kolgata vaid need asjad võivad ilmuda ka kaudselt ja põnevalt. Ja mõned tema maastikud sellest samast ajast täpselt. Seal oleks taevas justkui laotatud laiali, inglitiivad needsamad ja samasugused valgusvihud, nagu näiteks on seal pead taas foto järgi tugevad LED valguse vihud, mis langevad taevast maa peale. Ja küllap see kõik peegeldab tema enda sisemisi heitlusi, Konrad Mäe sisemisi heitlusi sel ajal kool oli küll käima läinud, aga, aga see rahutus, mis tema sees oli, seega murdis teda kõvasti. Sest Tartu oli tema jaoks ikkagi üks viimane provints. Ta hingest tahtis olla kuskil mujal kuskil mujal ja ometi ta pühendus. Kui Liisi kaaluda Konrad Mäge, siis ühel pool on need kaaluvihid, kus tema otsale looming ja teisel pool on siis kõrgem Kunstikool Pallas, mis on ka suuresti Konrad Mäe looming. Ja need on täiesti võrdselt kaalutavad. Kas religioossed elemendid esinevad tema teostest siis ainult Tartu perioodil või muust ajast, kas Tartusis mõjus talle kuidagi religioossest süvendavalt? No ilmselt just jah, sarnaseid töid rohkem temalt teada üldse ei ole ja see suletus iseendasse otsis ilmselt seda väljundit sellisel tugeval ekskressiivsel moel. Seal võib arvata, et nad on need kontrastsed sinised ja noh, nende kujutiste järgi just need paar-kolm aastat. Sest pärast tuleb tema loomingus hoopis rahunemine siis, kui need Saadjärve maastikud selliste klaaride lokaaltoonidega alases on. Aga see vahepealne mäss ja ma kujutan ette, et need suured maalid, et need võiksid praegu täiesti erakordselt mõjuda siis nad hämmastasid publikut ja niiviisi eksitasid ja nad ei osanud suhetvat, polnud ju õigupoolest veel kuigivõrd üldse olemas sellist publikut, kes oleks tõelist kunsti osanud vastu võtta. Need olid ikkagi üksikud inimesed, kellel najal hakkas asi kasvama ja selleks oligi vaja kooli, et kasvatada mitte ainult kunstnike tohutu hulk, vaid ikkagi eelkõige seda üldse inimest, eesti inimest, kes on võimeline kunsti tajuma täiesti kaasaegsel tasemel. See nõudis omakorda usku, et kui keda, kui see on ikkagi mitte millessegi ei usu ja kogu oma skepsisest ja niisugusest enesekriitilise, sellest ja kõigest muust hoolimata nägi, uskus, uskus sellesse, et siin on võimalik kunsti teha ka siin, Tartu linnas, muidu ta poleks ju kogu oma energiat rakendanud sellesse utoopilise ettevõtmisse, aga sellest sai siis esimene ballasest esimene kõrgem kujutava kunsti kool Eestis. Konrad Mägi on esindatud ka siine linnamuuseumi näitusel. Ja, ja tegelikult peab ütlema üldse, et Pallase koolisega religioosseid motiive ei õpetatud eraldi maalima ja kujutama ja need ongi niisugused väga hetkelise ilmumised. Õnneks jah, õnneks on olemas alles Konrad Mäe kavandid nii peataale kui kolgata Eesti kunstimuuseumis ja neist kaks on siin väljas näitusel, nii et me saame sellest eeltööst aimu. Õnneks jah, on vähemalt need olemas. Jaga siis samal ajal, kui noh, niiviisi ütleme, et kui Konrad Mägi maalis neid oma suuri kompositsioone raekoja platsi ateljees üleval neljandal korrusel siis üksjagu tema õpilasi kogunes toomemäe veerule, seal, kus on Grenzsteini maja igavest uhke maja siiamaani ja mõned Pallas õpilased olid seal korteris seal majas. Aga asi sellega ei piirdunud. Nimelt sinna majja ilmus ka üks väga huvitav habemik, kelle nimi oli kallis Trat Sakkov. Enne kui me kallist rätte saakkoviga tuttavaks saame, laulab meile Anne Maasik, kõlab tema laul, kõrgemal on minu kodu Marie Heibergi sõnadele kaastegev on Heikki-Rein, Veroman. Kallis tralt Sakkov toimetas siin Tartu peal just 1900 seitsmeteistkümnendast aastast kuni 1021. aastani, nii et täpselt selles samas ajavahemikus, siis millest on jutt, olgu siis eibergi puhul või Konrad Mäe puhul. Ja miks ta siis sinna nüüd sattus sinna Grenzsteini majja? Ta peatus seal elas sel ajal Valgas, pere oli Valgas ja Valgast, käis Tartu ja pidas loenguid. Aga ta oli selleks ajaks juba väga auväärne õpetlane, kes olid Peterburis elanud ja töötanud ja kirjutanud, palju raamatut tulid ja oma filosoofilise õpetuse välja arendanud ja ta oli komi. Sel ajal oldi sürjalane tal kaks põhilist rida, millega ta on tegelenud oma Sürje komikultuuriga, selle valgustamise ja uurimisega ja üldse soome-ugrikultuuriga. Ja teine siis filosoofia, filosoofiline õpetus, millel on muide ka oma siis need seosed ja tagamaad. Tuleme ringiga tagasi, rabin Trad, Attack kurje india õpetustega. Aga et oleks asi natukenegi selgem. Indrek Jääts temast põnevalt kirjutanud ajakirjas akadeemia, see on siis aasta 2000 ja number kuus ja siin ta võtab lühidalt kokku. Saakkov ei vastandanud eri religioone. Jumal oli tema jaoks kõiksuse suur arhitekt algpotentsiaal üks ja ainus. Eri rahvad ja kultuurid lihtsalt tajuvad teda erinevalt ning kõik need tunnetusse viisid on austamisväärsed Sakkovoli mõjutatud India filosoofiatest ja religioonidest ning möönis näiteks reinkarnatsiooni võimalust ametliku religiooni suhtelise Sakkov skeptiliselt. Kaasaegses õigeusu kirikus nägi rõhujat. Sakkov otsis uusi ja paremaid usu vorme, tema religioossed vaated olid mõjutatud Lev Tolstoi õpetusest. Tolstoi õpetus oli siis üldse olnud eelmise sajandi alguses väga populaarne ja siin Eestimaal niisamuti. Ja siis tema Sakkov õpetustel hakati nimetama limit Dism ja Indrek Jääts on siis kirjutanud. Limitis oli Sakkovi järgi kõigi inimteadmiste süntees. See pidi ühendama religiooniteaduse ja kunsti, ületama materialismi ja idealismi vahelised vastuolud. Imitism on piirifilosoofia nimetus on tuletatud ladinakeelsest sõnast Liimes saakkovil ilmselt seotud matemaatikasse kuuluva piirväärtuse mõistega. Sakkovi õpetuse järgi tunnetavad inimesed objektiivset reaalsust vaid osaliselt. Inimtunnetus püüdleb asjade olemuse poole, läheneb lõputult oma piirile, asjade olemusele algpotentsiaalile ehk jumalale ja siin Tartus olles. Ta tegeles põhjalikult oma filosoofial edasiarendamisega, kui ta Tartuga seotud oli. Valimistel käsikiri, elu põhimõtted imitismi järgi ja tema eluaastad olid 1866 kuni 1926 suli Riias. Aga nüüd 100 aastat emakeelset ülikooli ja kalist Ratrakov siin Tartus. Temast sai üks meie emakeelse ülikooli esimese õppejõud, muuhulgas haridusministri käskkirjaga määrati ta septembris Tartu Ülikooli süüria keele lektoriks ja filosoofiaprofessori kohusetäitjaks aga siin oli nüüd mitmeid raskusi. Ta ise elas sel ajal Valgas, nii et ta käis Tartusse palgast. Aga ta pidas ka peale ülikooli veel loenguid nii mitmel pool mujal Eesti üliõpilaste seltsis ja ja mis siis edasi sai, miks tal nüüd see Tartu aeg nii lühikeseks jäi? Jah, see oli see aeg, kui tal see filosoofia hakkas üha enam muutuma mingiks ilmalikuks osadeks religioosseks õpetuseks. Ja 21. aasta esimesel semestril jätkas ta tööd Tartu Ülikooli Sürje keele lektorina. Ent tal oli vaid üks üliõpilane, keda ta juhendas Valgast kirja teel. Ja lisaks töötas ta ülikooli ülesandel õppematerjalide komi muinasjutud ja komi keele grammatika kallale. Kaugõpetamine kirja teel polnud ülikoolis ette nähtud. No niimoodi see läks siis midagi pole teha. Indrek Jääts arutleb selle üle, et miks-Sakkov kaotas koha Tartu Ülikoolis 1009 21. Ilmselt leiti, et ta lihtsalt ei sobi euroopalikkusele, pretendeerivad rahvusülikooli akadeemilisse konteksti. Oma hämarolymikismi ja tasuliste avalike loengutega. Oma käitumise riietumisstiiliga ei tundunud professoritele ilmselt kuigi soliidsele. Saak oli liialt iseäralik, ei mahtunud seatud raamidesse. Ja nüüd on isegi tagantjärgi on, need kommid on ju võib-olla isegi pahaks pannud, et kuidasmoodi siis tema õpetajast niiviisi kohtlesime siin sel ajal. No mida sa teed sellises olukorras? Ja ise ta pidas Sakkov oma põhiliseks vaenlaseks soome keeleteadlast. Lauri Kettust, kes oli sisest, tuli meie rahvusülikooli rajama, tuli, õppis ära eesti keele ja oli siin ülikooli õppejõud Lauri Kettunen. See oli väga raske olukord. Et meil kohati seda süljalaste järeltulijad siis nii kehvasti, aga ei olnud teist võimalust isegi oli ju igal alal häda käes ja meil tulid ju Soome ja Rootsi õpetlased, nii nagu Lauri Kettunen appi. Et seda eestikeelset ülikooli, et jalad alla saada, see võttis aega aastaid. Siin oli jah mainitud, et oma iseäraliku välimusega see kalistajates Rakov ta oli ka kujundanud tolle ajastu riietumisstiili, mille juurde ta ise jäi elu lõpuni. Et see oli pikk, sabakuub vest, valge püstkraega särk, lips või kaelaside kõrged saapad ja romantiline, õlgadeni langevaid juukseid kattev kaabu, hõre habe ja vuntsid. Nii noored pohheimlikult kirjandustegelased tol ajal tavaliselt riietusid. Võib-olla see boheemlaslik siis häiris neid professoreid. Võid kokku, aga ma arvan ikka põhiliselt see, et oli ainult üks õpilane ja Valgast kirjadel õpetas seda ikka väga suur luksus. Tänapäeval ei kujutagi ette üldse sellist kirja teel juhendamist, see kõlab päris erakordselt. Nojah, praegu ikka Rolgitaks kohe niisugused kõik välja, halastamatult juba eos aga Taani muuhulgas kirjutanud ka näiteks komi eepose seda küll vene keeles, nii et on väga mitmekülgne ja väga põnev tegelane. Ja samal ajal Tartu linnas Nüüd kõlab anne maasiku laul Marie Heibergi sõnadele elurõõm esitavad Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann. Lantilina. Magama minna ja Neeva tiivaga. Laota rauge hääl Me põliste metsade liinil. Valge. Seal keeravad. Enn Lillemets ja Ulvi Karu räägivad 100 aasta tagusest Tartu kultuurielust. See Grenzsteini maja ja kalistrantsakov mis minu jaoks oli kõige põnevam kogu selle asja juures kusagilt see nimi tuli veel ette, väga põhjalik faktimees Jüri hail, kunstiteadlane, tema on omal ajal teinud terve rea intervjuusid kunstnikega ja ajanud taga selliseid just selliseid Finesse huvitavaid fakte otsisingi välja varem loetud tema intervjuu Aleksander vartiga, kes oli üks esimesi Pallase kooliõpilasi 1919 ja sel ajal siin Tartus liikus. Ja see Jüri Hain tundis huvi, et tehti hoolega linoollõigete mappe. No võib-olla kokku isegi ligi kümmekond kunstnikku, kes tegid Ado Vabbe eeskujul. Ja, ja kui oli vähe vahendeid graafikas veel, siis linoollõige oli justkui põhiala. Aga siis oli veel Tartus tegutsenud üks niisugune nähtus nagu kunstide edendamise selts. Mida vedasiks Pallas õpilane, kelle nimi oli Eduard mässa. Ja nüüd Jüri Hain on ajanud jälgi, mida see endast kujutas ja puha. Ja siis varsti on, kes ise ka oli käinud, seal on sellest siis talle rääkinud ja öelnud, et selle seltsi hingeks oli Eduard mässa, kelle eestvedamisel koostati põhikiri ja üritiga ruumid endises Grenzsteini majas toomemäe nõlval. Käisime veel koos mässuga ruumide üürimiseks Tallinnas raha laenamas, kuna mul oli seal üks rikas sugulane, täditütar. Selle raha laenamisega juhtus pisike äpardus. Jõudnud Tallinna, läksime Paul Liivaku juurde, kuhu kogunes suurem seltskond ja hakkasime lapsitama. Ma polnud sinnamaani veel elus õieti viina võtnud ja olin hommikul nii uimane, et me ei jõudnud kokkulepitud ajaks sugulase juurde. Kui siis päris suure hilinemisega kohale jõudsime, võeti meid üsna külmalt vastu väikese summa, siiski saime Üürzai makstud. Et see kunstide edendamise selts selle ümber koondunutest peabki esmajoones nimetama salla meest. Wiiralt, titt, Randerit, Peeter Pedajast hilisem kirjanik Petrollak. Hakkasime hommikuti varakult käima linnas joonistama akvarell tegemas. Algul tegeles ja mitte eriti palju akvarell iga. Siis aga tuli tahtmine oma töid ka paljundada ning algas tegelemine linoollõikega. Ma ei mäleta täpselt, kui palju mina tookord linoollõiked tegin, arvatad nii paarkümmend ja nõnda edasi. Ja siis Jüri Hain uurib edasi, mis sai kunstide edendamise seltsist. Vardion rääkinud mässo oli huvitav mees ja seda mitte oma kunstis, mille tegemiseks tal kuigivõrd aega ei olnud vaid jutus arutlustes ka tegudes. Näiteks võttis ta enda juurde elama ühe omapärase mehe, mitmete raamatute autorid kallistrat saakkovi ja ongi meil nüüd jälle Senimisi äkki hoopis teises kontekstis, kusjuures Indrek jäätsile ei ole silma jäänud see seik. Nii et kalistratisakovi toov oli täielik boheemlane ning see elamine väga eriskummaline. Kord nägin, kuidas Sakkov magas põrandale pikali lükatud riidekapis lisaajalehti täis laotud. Teinekord kutsus mässominud vaatama, et kuidas elab üks filosoof ja tähtsate raamatute kirjutaja. Tema aga magas nii lagunenud voodis, et tegelikult lebas põrandal. Voodi oli ainult ümber. Nii et selline mees seal mitmeid ballas õpilased elasid sealsamas Grenzsteini majas. Seal elades tärkas ka Sanna mehel tõsisem huvi skulptuuri vastu. Maja õuel olevas pesuköögis tegid oma esimesed õnnestunud katsed skulptuuri alal. Mis puutub kunstide edendamise seltsi, siis mässa asja hing ajas seltsi nagu liiga laiaks tõmmates siin asjaarmastajaid, kellega meil Pallases juba natuke õpetust saanud inimestel vähe ühiseid huvisid oli. Samal ajal laienes, arenes Pallase õppetöö, nii kolime üha enam sellega hõivatud, mitte üksi, mina, Vaidist, kõik Pallases õppijad eemaldasid kunstide edendamise seltsist. Ja nii see vaikselt hääbuski. Ja nii siis rääki sordid. Kunstide edendamise seltsis oli siis omajagu ballas asi. Just nimelt, aga siis on veel teine selleaegne ballaslane Felix Randel. Kelle käest siis Jüri Hain on sedasama asja küsinud. Tema siis on niimoodi nüüd seda asja kirjeldanud ja meelde tuletanud. Kunstide edendamise selts oli küll organisatsioonina registreeritud, kuid tegelikult surnud fiktiivne organisatsioon. Mässo, kes õppis Pallases, kus teda küll väga vähe nähti ja ülikoolis filosoofiat oli seal asutanud seltsi ruumid olid sealsamas endises Grenzsteini majas toomemäe nõlval lai tänav üks kus mina, Wiiralt, Liivak, kist Sanlamis, jaga mässa, elasime Seltsi peamehena ei teinud mässo küll peaaegu midagi. Ükskord siiski organiseeris loengu, kus lektoriks oli sürjalane professor, kallistrat saakkov, pikkade juuste ja saunaviha moodi habemega rõugearmiline vanamees, poolenisti pätistunud tüüp. Loeng oli venekeelne ja algas sõnadega jumal, On olemises olemises, on jumal. Sellele järgnes pikk ja segane tiraad. Kuulasime kõik vaikselt ja ei saanud mõhkugi aru. Järsku hüppas Liivak püsti ja käratas eesti keeles. Lissa vana mees nõrgad. Ning kadus vihaselt toast. Sellega loeng lõppeski. Värvikas kirjeldus ja sellega on ka meie jutt 100 aasta tagusest Tartust läbi praegu. Tundub, et 100 aasta tagune Tartu oli väga viljakas koht ja täis väga erinevaid ja huvitavaid, tugeva iseloomuga tegelasi. Tartu linnamuuseumis vaatasid näitus mitut usku Tartu kirikust kristallipoodi ja rääkisid 100 aasta tagusest Tartu kultuurielust. Kultuuriloolane Enn Lillemets ja Ulvi Karu Marie heebergi luuletusele. Kuula valgusest imelist juttu või ka pealkirjaga priiuse hommikul on kirjutanud laulu Sulev Salm laulab omma muudu kitarripala Mu süda, ärka üles. Mängis Andre maaker.