Täna kõneleme legendaarsest viiuldaja David ois krahhist. Juba lavaletuleku hetkest hoovas temast sellist rahu ja suveräänsust mis andis publikule mõista, et siin toimub midagi erilist. Niipea, kui ta alustas mängu süveresse mulje veelgi. See enesestmõistetavus, mis temast kiirgas, püsis kontserdi lõpuni. Tema mängu võib võrrelda laia jõe ühtse pideva vooluna. Iga kuulaja, kel oli olnud võimalus erinevaid viiuldajaid võrrelda märkas koheda Viidoy strahhi erilisust. Võib-olla vaid Fritz Chrysler oli oma kontsertidel saavutanud sellise kõlatäiuse tempo ühtlus väga puhas heli tekitamine. Iga üksiku noodi hingestatud artikuleerimine tegid tema lavalolekust ainulaadse sündmuse. Tehniline täiuslikkus oli tema jaoks ainuvõimalik eeltingimus. See, mis ta musitseerimise kordumatuks tegi, oli siirus ja oskus materjaliseerida. Helilooja kavatsused. Oissachi viiulimängu ei iseloomustanud niivõrd briljantsus kui doonorit, KUS täidetus, löörilisus, tugev ja selge kontaktkeelte ja poogna vahel. Oskus saavutada kõige lühemate nootide puhul ilma erilise surveta poognale vaevukuuldavad, kuid helisevad teanot. Selle hämmastavat varjundite küllust oli ennekuulmatu. Oyster demonstreeris oma instrumendi sellist intensiivsust ja kõlarikkust mille sarnast polnud varem kuuldud heliplaatidelt ega kontserdisaalis. Tema uskumatult paindlik poogna käsitsus ja täiuslik vibraator tehnika olid ühtmoodi vaimustavad Prokofjevi Effmul sonaadi andante osas ja tartiini kuradi drilleri sonaadi, põrgulike kaskaadidega täidetud kadentsis. Või kuulakem, vaid tema Beethoveni ja Brahmsi kontsertide kadentse ja te mõistate, millest räägin. Kas tal oli mingi saladus? Vaevalt. Tal oli suure muusiku ette kujutada Dust täiuslikkust viiulikõlast ja ta suutis selle kõlakujutusega realiseerida. Seda aega neid aastaid, mil tema mäng õnnestas tuhandeid kuulajaid võib 20. sajandi viiulimuusikast nimetada Oistrahi ajastuks. Ta oli üks suuremaid meistreid kui mitte suurim juba eluajal eeskuju etalon klassik kellelt võisid paljud õppida, kuid keda oli võimatu jäljendada. Tauli viiulimängijate kuningas, kuningas Taavet. Me alustasime saadet mitmete hinnatud muusikaliste portreefilmide autori, prantsuse, viiuldaja Bruno Monsaniooni mõtetega. Kesseutrahhi filmi tehes tutvus tänu Igor ois trahhile nende perekonna rikkaliku arhiiviga milles oli talletatud palju veel avalikustamata helifilmi ja fotomaterjali ning viiuldaja isikliku kirjavahetus Dust filme mitmetest teistestki, kus suurtest viiuldajatest näiteks Yehudi, Menuhin-ist ja Victoria mullovast aga ka pianistidest Glen kuldist ja müraid Raiast tehes oli ta neid palju kuulanud ja nende mängu analüüsinud. Oma hinnangus on ta kaasakiskuvalt argumenteerida. Monsanyon jätkab. Ma tunnen paljusid kuulsaid viiuldajaid, mõned neist on imetlusväärsed, aga fantaasiat Ta kalkuleerijad, kes mängivad vaid efekti pärast. Efektne olles võib ju teataval määral mõju avaldada kuid alati on seesama perfektne, ettekavatsetud mängulaad teised anduvad või usaldavad end hetke fantaasiale. Neis puudub aga distsipliin, süvenemine. Ja siis on need vähesed, kel on õnnestunud saavutada ideaalne tasakaal eelnevalt kavandatu ja täieliku andumuse tagasi hoituse ja lavalise vabaduse vahel. David ois trahuli täiuslik näide just niisugust laadi kunstnikust. Tauli eetilise puhtuse ja muusikalise aususe kehastus. Plaadifirma meloodia ühe esimese, 1985. aastal välja antud konstrahhi albumi bukletis kirjutab viiuldaja mälestusteraamatu koostaja Victor-Joseph fovitš muuhulgas. Ostrahhi mängu tunneb ära kohe ja eksimatult, kuuldes teda plaadilt või isegi ainult raadio vahendusel. See on eriline Oistrahhi intonatsioon, millele omane inimlikkus, hingestatus. See intonatsioon sünnib muusiku enese maailma, et tema emotsionaalse maailma tasakaalust ja selgusest uistra ei mänginud kunagi intuitiivselt, stiihiliselt, emotsioonidele alludes. Isegi noores eas oli tema mäng kontrollitud põhjaliku analüüsi ja mõttetöö tulemus. Aastatega omandas tema lähenemine muusikale veelgi rangemaid joon. Vaatamata fenomenaalselt tehnikale võttis ta harva kav väliselt efektseid teoseid ega hiilanud ülikiirete tempodega. Tema Virtoossuski oli hingestatud. Tema eesmärk ei olnud kuulajaid rabada, vaid väljendada, vahendada muusikasse kätketud ilu, tundeid ja mõtteid. Ostrahhi kunstnikutee oli pidev enesetäiustamise tee. Tema tegevushaare ei piirdunud solisti karjääriga. Ta lõi oma viiulikoolkonna Tauli hinnatud ansamblimängija dirigent selgelt humanistliku hoiakuga muusika saadik ja ühiskonnaelu tegelane, kes suutis säilitada kõigutamatu kunstniku staatuse ja väärikuse ka kõige keerulisemates poliitilistes situatsioonides. Enam kui ükski viiuldaja tollases Nõukogude liidus tegi ta muusika ja oma instrumendi populariseerimiseks. Ois trahja, viiul, Oistrahja muusika. Need on lahutamatud mõisted, ütles Dmitri. Šostakovitši peadpööritav tähelend ei muutnud tema tagasihoidlikku loomust. Loodus oli ta Viidoistrahhille kinkinud palju olulisi omadusi ja võimeid absoluutse kuulmise viiulimänguks, õiged, ümarad, pehmed ja nõtked, käed erakordse musikaalsuse ja mälu, intellekti ja ratsionaalsed, töövõimetäiuse, janu ja poeetilise hingelaadi ning tavatu tagasihoidlikkuse. David Oistra sündis 30. septembril 1908. aastal Odessas kust on pärit mitmedki suured muusikud, ka viiuldaja Nathan Milstein ja pianisti Emil kiilas. Oissachi muusika juurdetulek oli otse loomulik. Tema ema laulis Odessa ooperikooris ning isa oli asjaarmastajast viiuldaja ning mandoliinimängija. Kolmandaks sünnipäevaks sai ta viid isalt kingiks pisikese viiuli. Peagi viiulit mängides kujutlesin end tänavamuusikuna kurb amet, mis tollases Odessas oli nii levinud. Mulle tundus aga, et pole suuremat õnne, kui käia tänaval inimestele mängimas. Poisi east, teadis ta, et teatris käiakse tööl ja muusika on samuti töö. Veel meenutas ta varasest lapsepõlvest oma õhtusi teatrimänge. Taburetilt tõustes dirigeeris ta pise Carmenit ise aariaid ja ansambleid peast lauldes. Vaheajal läks ta puhvetisse, see tähendab kööki võileiba sööma ja siis uuesti tagasi tabureti-le, et juhatada järgmist vaatust. Oyster esimene ja ainuke viiuliõpetaja oli plot Stoljarski, kelle juures ta õppis Odessas viiendast 18. eluaastani. Õpilase erakordselt kiiret arengut ja töökust mõistev professor, kelle juures oli õppinud ka tulevane viiulikuulsus Nathan Minstein oskas teda nõnda targalt suunata, et Oistra hiljem teisi õpetajaid enam ei vajanudki. Juba 20 kuueselt alustas ta ise pedagoogitööd Moskva konservatooriumis dotsendina viis aastat hiljem 30 üheselt samas professorina. Uistrahi esimene avalik esinemine Aleksander glasunovi viiulikontserdiga autori dirigeerimisel toimus 1923. aastal Odessas. Ta oli siis vaid 15 aastane. Aasta hiljem alustas ta kutselise muusikutööd kohalikus sümfooniaorkestris vioolamängija ja peagi kontsertmeistrina, kes aeg-ajalt ka oma puldist kontserte juhatas. Alates 20.-te aastate lõpust esines ta üha sagedamini Odessast kaugemalgi 1928. aastal ülimenukalt Leningradis. Siit sai alguse tema ülevenemaaline tuntus. 1930. aastal võitis David Oistra esimese preemia viiuldajate konkursil Harkovis viis aastat hiljem üleliidulisel konkursil Leningradis. Kui hakkas mängima võistra, märkasin, et mitmed mu kolleegid lõid kinni oma märkmikud, kuhu kirjutasid võistlejate mängu kohta tähelepanekuid ja hinnanguid ja jäid võlutult kuulama. See oli nii hingestatud, küps ja artistlik esinemine eriti nende soni viiulikontserdis. Et ei tahtnud enam midagi tema mängus analüüsida või punkte panna vaid üksnes nautida. Veel hiljem, kui kirjutasin oma kontserti helises mu kõrvus Oistrahhiviiul. Samal aastal pälvis Oistra teise preemia Henryk Williamsi nimelisel konkursil Varssavis ning kaks aastat hiljem esimese preemia Isay konkursil Brüsselis. Konkursile järgnenud kontserdil Londonis Nõukogude Liidu saatkonnas kuulasid publiku hulgas tema mänguga prantsuse heliloojad. Rikke Tairuznio. Euroopa kontserdisaalide uksed olid tema ees just avanemas. Kui algas teine maailmasõda ja sellele järgnevad aastad tõmbasid raudse eesriide paljude muusikute euroopa teele. Sõja-aastail mängis uistra nagu paljud tollal oma muusikukarjääri alustanud noored Richteri Nende hulgas rindel ja tagalas 1943. aastal Cap blokaadirõngas Leningradis kus ta esmakordselt esitas Tšaikovski viiulikontserti, mida hiljem kogu maailmas palju mängis ja korduvalt plaadistas. Juba 30.-te keskel moskvaaastate alguses oli David konstra alustanud ansamblimängu kõigepealt pianist Lev Obuuriniga, kes esimese nõukogude muusikuna üldse osales. Rahvusvahelisel konkursil. Võitis esimese preemia Tšaikovski nimelisel konkursil Varssavis. Hiljem liitus selle tuuga tšellist Svjatoslav Klošewitzki ning siis performee jamisest islafrozdropos. Duo partner Svjatoslav Richter. Viiuldaja esines ois, trahv korduvalt ka aisaks Sterni ja Yehudi Menuhin iga, kellega sõlmus, Eluaegne muusikaline ja isiklik sõprus. Kõigi nendega koosmusitseerimine on jäädvustatud ka heliplaatidele. Ansamblimäng köitis Oistrahhi läbi elu. See võimaldas muusikas kogeda intiimseid hetki, tõsisemaid, keskuste elusid, sügavamaid tundeid, kui seda pakkus suure publiku ja orkestri kohalolek. Kuid ka orkestriga musitseerides oskas ois trahv luua seltsimeheliku õhkkonna ja kammerlik atmosfääri. Kammerteoste osakaal Louis Draghi repertuaaris oli suur nagu ka partnerite loetelu. Svjatoslav Richter oli nende hulgas nimekaim. Ühe 1972. aastal Viini muusika lainis toimunud kontserdi järel kavas Brahmsi aadursonaat, partokkija, Prokofjevi esimesed sonaadid ilmunud retsensioonis kirjutati. Ostrahje Richter saavutasid sellised kõla täiuse ja intensiivsuse agoogiliselt täpse kuus mängu. Et sellest õhtust sai viiulimuusikaajalootähetund. Publik lahkus saalist lõpuks vastutahtmist. Paremad ja võrdsemad solistide kombinatsiooni ning tõetruum interpretatsiooni näis olevat enam võimalik. David ois Draghi esimesed sõjajärgsed kontaktid välismaailmaga hakkasid sõrmuma 40.-te lõpus pärast seda, kui 1945. aastal käis Moskvas Yehudi Menuhin. Tollal maailma üks kuulsamaid viiuldajaid. Meloosika sündis kauakestev sõprus ning järgnesid mitmed hilisemad koosesinemised. 1949. aasta oktoobris mängis ois tra esimesel Soomes käigul Jean Sibeliuse viiulikontsert mille esitust raadio vahendusel kuulnud autor kiirtelegrammis ja hiljem kirja teel viiuldajat tervitas, tunnistades Oist esituse ainulaadselt omanäoliseks, mis teda tugevasti liigutas. Oistrahisoleerimisel on sellest teosest kolm plaadistust. Lisaks mitmeid kontserdisalvestisi dirigentide syster, Erlingi. Jõudsin omandi ja Gennadi Rostest, Veskiga ning ka Nils Ericsuks tükiga. 1952.-st aastast alates said alguse Ostrahhi sagedased ja elu lõpuni kestvad kontserdireisid Euroopa ja Ameerika Ühendriikide tähtsamatesse muusikakeskustesse koos parimate orkestrite ja dirigentidega. Nende hulgas jõulsin omandi šarm, müüs George Shell, Antal Dorati, Dmitri Metro poolus Lorin Maasele suvin Mehta, Leonard Bernstein, Claudio Abado ning tuntumad vene dirigendid Jevgeni Stravinski, Kirill kontrashinud, Gennadi Rustestwenski, Jevgeni Swit, Laanov. Tema loominguteest arvudes kõneldes. Lisaks 155-le Nõukogude Liidu linnale esines ta elu jooksul ligi 30. välisriigis ja umbes 100 neljakümnes- linnas. Ta esitas ja plaadistas kokku paljude orkestrite ja dirigentidega 46 erinevat kontserti viiulile ja orkestrile, Bachist, Vivaldist, Šostakovitši, Jahadžeturjanini, kõnelemata suurtest romantilistest viiulikontsertidest, mida ta korduvalt plaadistas. Lisaks 48 kammeransambliteost taas viiulimängu kuldajastust barokist kaasaegsete autoriteni välja. Kvantiteedist olulisem oli kvalitatiivne kõrgtase mis püsis kõigi nende aastakümnete jooksul. Kaheksal korral külastas David ois trafiiuldate paradiisi Ameerika Ühendriike, esinedes 50. linnas 20 erineva kõrgtasemelise orkestriga, kellede hulgaks parimaks pidas ta Philadelphia orkestrit ning koostööd selle peadirigendiomandiga haaravalt. Onuistra ise meenutanud 1955. aastal toimunud esimese Ameerika reisi avakontserti mil New Yorgi Carnegie Hallis toimus suur viiulipäev neli kontserti, kolme erineva viiuldaja, mis elmani Nathan Minsteni ja nende esinemiste vahel, David ois trahhiga. Paljud kuulajad ei lahkunud kaarnegi hoolist hilisööni jälgides seda omalaadset viiuldajat, konkurssi, sensatsiooni himulisemad olid jõudnud joosta veel ühte kontserdipaika, kus mänginud Joosep Sigeti. Uistrahi kontserdipubliku hulgas istusid auväärne Fritz Chrysler aisaks Stern ja ka tolle päeva konkurendid Elmar ja ministri ülivõrdelised arvustused Ameerika juhtivates ajalehtedes kõnelesid peamiselt ois trahvist. Vaevalt on Ostrahhil muusiku ja stiilitundjana võrdväärsed. Vähemasti pole ühtki, kes suudaks teda ületada. Ameerikast leidis ta nüüd uue partneri ja sõbra aisaks Sterni, kellega ta plaadistest neli Vivaldi kontserti kahele viiulile. Kodus Moskvas oli David Oistrahhi aastatepikkune pedagoogiline töö hakanud kandma vilju. Alates 50.-te keskelt lõpetasid üksteise järel Moskva konservatooriumi aspirantuuri TEMA nimekaimad õpilased Viktor pikkaisen, Miroslav Russil, Valeri kliimov, Liana isakaatse olekrussa Kagan Gidon Kremer ja ühe esimesena uistra jänesepoeg Igor. Viimane oli õpilastest kõige õnnelikumas, teisalt aga ka keerulisemas olukorras. Õpetajast isaga oli tal väga lähedane suhe nii elus kui laval. Alates 50.-test esinesid nad koos mängides kõige sagedamini Bachi kontserti d-moll kahele viiulile ja Mozarti sümfooniakontsert Antedes tuur viiulile, vioolal, orkestrile, kus poeg esitas viiuli isa vioolapartiid. Kahe muusiku võrdlus oli neil puhkudel tavaline ja enamasti toodi esile nende temperamendi erinevust Igori impulsiivsus ja isa tasakaalustavat tõsidust. Igor Oistra on oma olukorda hinnates toonud näiteks kaks hinnangud. Igor ois. Trahv pole ainult David ois, Draghi poeg ja Igor Oistra on ta viid Oistrahhi poeg. Raske on olnud üks ja teine roil. Ometi on tal see õnnestunud. Kuuekümnendail aastail hakkas ois trahv mängimise kõrval ka dirigeerima. See ei olnud ainult respekt ohistrahhi kui suure muusiku ja viiuldaja ees mis orkestrantide koostööle õhutas vaid sama tõsine musitseerimis laad, oma taotluste selge mõistetavaks tegemine. Kollegiaalsus, mis Oistrahhi dirigendina iseloomustas ja sihipärane töö, millega ta oma löögitehnikat arendas, et muusikutega arusaadavalt suhelda. Heliplaadid selliste orkestrite ka nagu Viini ja Berliini Filharmoonikute kõnelevad koostöö tulemuslikkusest ka siis, kui Oistra solisti ja dirigendi rollid ühendas. Tegeles ois trassi analüütiline vaim pidevalt uute tõlgitsuste otsinguil. Ta ei pidanud möödunud sajandi üleromantiseeritud esitus tavasid endale siduvaks. Paljude heliloojate, Bachi, Mozarti ja Brahmsi esitamiseks töötas ta välja oma fraseeringu artikulatsiooni stressid aplikatuuri. Näiteks Bachi puhul kasutas ta enam madalaid positsioone. Välti sportamentot kasutas ökonoomsemalt vibratot seotud mängu asemel enam kõnekad deklamatoorset fraseeringut. Ois trahhi, tehnilised ja kõlalised võimed ja arsenal julgustasid heliloojaid looma viiuli puhul ebatavalise, julgelt või tooreltki agressiivsete kõlakujunditega teoseid. Nagu näiteks Šostakovitši viiulikontserti puhul ilmneb Ostrahv tiivustas nii heliloojate loomingulist fantaasiat kui arendas edasi viiulimängutehnilisi ja kõlalisi piire. David ois Draghi elu ja loomingut pess 24. oktoobril 1974. aastal külalisesinemiste aegu Hollandis. Eesti ja täpsemalt Pärnu oli see koht, kus ühena esimestest hakati jäädvustama tema mälestust festivalidega mille peaesinejateks olid uistrazi parimad õpilased koos ERSO ja Eesti dirigentidega meie orkestri ees Tallinnas kui Pärnus, küll solisti, küll dirigendina oli korduvalt esinenud juba 50.-te aastate algusest ka ois trahise David ois. Tra ja Eesti on meile kõigile nii oluline ja südamelähedane teema mis vääriks seda legendaarset muusikut, meenutades taas kõnelemist. Leppigem aga teadmisega, et sellest on juba räägitud ja räägitakse ikka uuesti, kui meenutatakse Pärnu suvemuusika ja uistrahhi festivalide traditsioone, mis loodetavasti ei hääbu, vaid kogub taas elujõudu. On uhke mõelda, et üks 20. sajandi suurimaid muusikuid oli tervelt 20 aastat seotud meie muusikaelu ja muusikutega. Veetis oma suvepuhkused Eestis, kogudes siin loomingulist energiat ja inspiratsiooni ning rikastas meie muusikuid ja oma kunstiaustajaid kauakestvate mälestustega, mida elustavad taas ja taas tema õpilased. Legend David ois trahist elab üle meie aegade. See oli Maia Lilje saade legendaarsest viiuldaja David ois trahvist, mille salvestas Helle Paas. Saate alguses kõlasid Oistrahjenesegadeltsid Mozarti Keedur kontserdi esimesele ja teisele osale. Kontsert on plaadistatud koos Berliini Filharmoonikute Oistrazi dirigeerimisel. Nagu ka Mozarti sümfooniakontsert ante, mis kõlas koos Igor Oissahhiga. Kuulsite veel fragmente tartiini, kuradi drillerist ja Brahmsi sonaadi aadur kolmandast osast Svjatoslav, Richter iga ja Beethoveni kolmikkontserdi Speer fornie Oboriniga Londoni filharmooniaorkestrit dirigeeris ALSi kalliera. Kõlasid veel katkendid Sibeliuse, Šostakovitši ja Brahmsi viiulikontsertidest ning Hispaania sümfooniast.