Sügis on kätte jõudnud kontserdi- ja teatrisaalid on avanud oma uksed. Uut hooaega alustab Kassari teatrilood. Tere õhtust. Stuudios on sarja autor Ene Pilliroog. Millised on teemad sellel hooajal? Sarja peatähelepanu all on meie muusikateatrite eilne tänane ja homne päev. Need suurepärased inimesed, kes oma pühendunud igapäeva tööga annavad uut energiat tuhandetele teatrikülastajatele. Selles sarjas kohtume nii eri põlvkondade, loominguliste isiksuste, lauljate, orkestrantide, dirigentide, lavastajate kui ka teatrid juhtivate majandusinimestega. Sest on ju näiteks ka teatridirektoritest kirjutatud oopereid. Selle aasta teatriloo saadetesse toob kindlasti uue temaatika Euroopa liitu kuulumine. Kui kümmekond aastat tagasi oli meie muusikute tee lahti peamiselt vaid ida suunas ja põhiliselt sealt tulid meile ka solistid siis peagi on olukorras oodata põhimõttelisi muutusi. Ühelt poolt on veelgi avaramalt tee lahti meie muusikutele. Teisalt on kindlasti ka tulijaid rohkesti. Missuguseks kujuneb, kuidas kaitsta, hoida ja väärtustada sealjuures meie rahvusooperi ajaloolist kultuuri, hoidja rolli ja olemust. Ka see teema on uuel hooajal kohe kindlasti meie saadete läbivaid liine. Veel tahame aruteluks üles tõsta küsimuse. Kes ikkagi peaks hea seisma selle eest, et järjekindlalt ja süsteemselt oleks jäädvustatud meie eri põlvkondade loomingulised jõud. Rahvusooper Estonia alustas oma hooaega Richard Wagneri ooperi Tanhoizar kontsertettekannetega Tallinnas, Pärnus ja Tartus septembrikuu teisel poolel. See oli mitmekordselt võimas algusmuusika esituse kui ka sõnumi poolest. Ja kuigi Tanhise ritta on Wagneri ooperites lavastatud maailmas kõige sagedamini sellele on Wagneri helilooja teel ainulaadne koht siis ooperi saanud nii-öelda kunagi valmis, sest helilooja pöördus selle juurde ikka ja jälle tagasi, et partituuri täiustada. Eestis on seda ooperit esitatud eelnevalt 1942. aastal. Seekordse ettekande vastu oli suur publikuhuvi. Tallinna kontserdile olid piletid välja müüdud mitu nädalat enne kontserti. Kontserdisaalid olid täis ka Pärnus ja Tartus. Meie seas on kuulajaid, kes said osa kõikidest ettekannetest ja nende sõnul kasvas esitus tõusujoones. Parim oli Tartus. Richard Wagneri ooperi Tanhoisser solistide koosseis oli rahvusvaheline eesti, soome ja saksa solistid dirigeeris Eestis ka varem juhatanud Carlos kiivre Saksamaalt. Selle hooaja esimese saate külaline on Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma kellelt nüüd tahangi küsida. Mida on siis teatri kollektiivile tervikuna selline? Erakordselt kõrgetasemeline algus ja tõsine töö. Sestan Fischeri partituur on tellin katsumuse pähkel igale muusikule. Jah, Carlos Ferrera on meil varem töötanud põhjus, miks me alustasime läbirääkimisi tema tagasikutsumiseks oleme ju praegu erilises olukorras, sellepärast et meie hooajad on lühemad ja ka veel järgmine suvi on pikk remondisuvi. See tähendab, et sündmusi laval teatrilaval on vähem kui tavaliselt. Kui me tavaliselt teeme hooaja jooksul normaalsel hooajal kuskil 200 215 225 etendust sõltuvalt hooajast, siis praegu me oleme kuskil 190 peal, nii et see on oluliselt, on vähem. Ja nüüd miks siis mitte, kuna Wagneri volüümi meie tillukese saali tillukese laua jaoks ehk jääb pisut väikseks, siis oli hea võimalus, et kui me nagunii oma lavale ei pääse just lava rekonstrueerimise tõttu. Et siis teha kontserdisaalis ja avada koosseis Eesti kontserdiga. Mõlemad avame oma hooaja sellise mastaapse teosega. Kunstniku elu või muusiku elu on ka tihti nagu tippsportlase eluga lihtsustatud püüda seda seletada, et kui sa iga päev ei treeni ja kui seal ei ole piisavalt kõrgeid eesmärke, siis sinu tase ka ei tõuse ja sa ei ole heas vormis. Ja selles mõttes võib ka öelda, et oli ka Tanhisel kõikidele muusikutele lauljatele üks väga tõsine väljakutse. Ja üks oluline aspekt, miks just valikas piirenile langes, et kui ta viimane kord siin oli, siis ta oli, ühelt poolt oli küll väga nõudlik, aga ta saavutas väga hea ja sõbraliku töise kontakti muusikutega ehk muusikud aktsepteerisid tema nõudmisi, tihti võib lõppeda konfliktiga ja mõlemad on hapude nägudega, mõlemad pooled ja lähevad laiali ja ei sünni midagi head. Kuid siin märkasin seda juba möödunud kord ja kuulsin ka vastukaja muusikutelt ja see andis meile nagu julgustust koos Aarnega spirel tagasi kutsuda sellise suuremastaapse töö tegemiseks ja ja peab küll ütlema, et kaks nädalat tööd väga pingelist tööd. Seda tulemust oli ka näha. Neid laskumata siin detailset analüüsi, ütlen, et oleks võinud ka mõned asjad natuke paremini olla, aga see tähendab, et on parandamise ruumi veel. Aga üldpilt, ma arvan, et oli sellise piduliku õhtu vääriline, et me saime oma ülesandega hakkama ja, ja see julgustab meid ka tulevikus selliseid tõsisemaid mastaapsemaid ülesandeid võtta muidugi pisut närvikõdi tekitas, kui üks päev enne kontserti, eelmise päeva hommikul enne esimest kontserti selgus, et siu kala on haigestunud ja, ja mõne tunni jooksul leida maailmast nüüd vaba. Tanhezeri laulja ei ole just lihtne ülesanne, aga õnneks õnnestus ja ja õnneks ka veel sellistel tingimustel, et ei Eesti kontserti rahvusooper sellistele pankrotile. Esimesel oktoobril etendus Estonia teatri laval Luikede järv täiesti uudsel kombel, mis oli selles uut Jah, Luikede järv, meie möödunud hooaja üks menuetendustest ja mis on, ütleme iga sellise suure institutsionaalse ooperi- ja balletimaja raudvara see, mida vaataja ta näeb, tantsijaid, tegevust selles väga palju uut ei olnud, ma usun, et oli veel parem kui möödunud aasta, aga me olime oma tehnilise ettevalmistuse ja tehnilise poole pealt täiesti uues olukorras, nüüd septembrikuuga lõpes, lavatehnika renoveerimine. Ja põhiline, kõige olulisem osa, mida see tähendas, on see, et noh, ma tooksin sellise näite, et kui me tavaolukorras noh, läheneme ehitusele ja näeme, et kuskil on kraanasid kraana all on siltide, ära seisa nokal kära, seisa raskuse all. Lava on ju selline tsoon, kus üleval ripuvad dekoratsioonid, kus kogu töö käib ju alati raskuste rippuvate raskuste all tegelikult seda pataja ei peagi alati teadma, ta ei hoomagi sele, sest selles on alati väga palju riske ja võimalusi ka midagi äparduda. Ja selles mõttes on ka lavatsoon on alati selline kõrgendatud ohu allikas, aga samas laval töötab väga palju inimesi, eks ole, solistid, koor, ballett, lava, kõiki abistavad teenistused need On olukordi, tükke, kus korraga laval võib olla 140 150 inimest. Kuni siiamaani oli meie lavatehnika, eks dekoratsioonide tõstmise ja langetamise, sest nüüd tõstetakse üles siis lavakarpi süsteem oli manuaalne, ehk lihtsalt öeldes lava saalist vaadates paremal pool küljeseina peal olid köied ja kui selgus, et on vaja üks dekoratsioon alla või üles lasta, siis ahhaat, kui dekoratsioon kaalus nii palju, siis järelikult oli vastu raskusi nii palju panna ja mehed hakkasid tirima neid teisi üles-alla. Ja Õnneks küll meil suuremaid äpardusi ei ole juhtunud, aga see on ka üks täiendav riskiallikas ja kui me nüüd siin oli ka korra juttu sellest euroopad emissioonist, siis praegu ka juba mujal Euroopas, kui teater läheb remonti, siis manuaalsed süsteemid, neid ei lubata enam remontida, isegi tuleb üle minna mehaanilistele mehaaniliselt ja elektrooniliselt juhitavatele süsteemidele, nii et selles mõttes oli meelega see viimane aegse. Nii teatrimaja sai 90 aastat, vanaisa süsteem on sama vana ja ma arvan, et ka piisab, kui on, on ainult üks kohtrot ning holmi teater, kus veel manuaalselt tehakse lihtsalt, et näidata, kuidas mitusada aastat tagasi asi käis. Ja selle tulemusena siis me asusimegi lavatehnika renoveerimise, selle osa juurde ja möödunud aastal tähendab siis juba rohkem kui aasta tagasi kuulutasime välja ka rahvusvaheliselt pakkumise. Meile tuli väga palju vastuseid, me lähemalt töötasime läbi kuskil viis, kuus pakkumist ja lõpuks ka pakkumise puhul käisime kohale, vaatasime, kuidas nende tehnika töötab ja lõpuks jäi sõelale üks saksa firma ja prantsus hirmakeerinternassionaal, kes sellega ära võitis. Kumb see just sellepärast, et nendel oli see väga kompaktne, väga elegantne lahendus. Mis siis tähendas seda, et meil vahetati ära 39 tõmmikut ehk meie töökeeles nagu stanget Need on siis toru, mis on kinnitatud nelja või viietrossiga, mis jooksevad siis üles, 22 meetri kõrgusele, sealt nad jooksevad üleplokkide siis vintsile ja omakorda seda vintsi kogu seda süsteemi juhib siis austraalia rina bait krahv, mis on juhtiv ooperimajades suuri ooperimaju renoveerinud ja teinud firma juhib selle arvutitehnika ja need 39 stanged 39 vintsi, igal vintsilon, topeltpidurid turvalisuse pärast ja kogu see juhtimine on, ütleme, tillukese riidekapi mõõtu ja neid kappe on üheksa. Need on kõik täistehnika, tavaliselt on need raskused ja need vintsid on paigutatud alla trümmi ja kuna meil ei ole võimalik seda ballasti trossid, peavad siis jooksma kuskilt mööda seina alla trümmi, meil ei olnud kohta, kuhu panna, sellepärast tulinad paigutada ka pööningule ja sellest tulenevalt oli väga oluline nüüd selle saksa ja prantsuse firma pakkumise vahe sest prantsuse firmal üks vints kaalus kuskil 180 kilo ja Saksa firma 350 kilo, kui neid on 39 ja need tuleb paigutada üles, siis tuleb sellest konstruktsioonile väga suur lisakoormus. Ja seal oli ka muid asju, mis lõpuks kallutasite selle kasuks. Sellel on nüüd siis kaheaastane garantii ja, ja ta on ka muidugi selles mõttes tänapäeval, et ega kui ka midagi peaks juhtuma ka elektroonilise juhtimisega, siis firma paid Kraft esindaja nii-öelda oma arvutist võtab ühendust nende kappidega ja tuvastab koha peale tulemata. Mis seal viga, kui on midagi viga, mida peab tegema, et selles mõttes on ta täiesti 21. sajandi tase, nii nagu ta peab olemagi ja all on siis juhtimise pult, võimalik on seda juhtimispulti ühendada kõikesse nelja lavanurka ja peale selle on selline pisikene pulk, millega saab veel käsitsi teha. Mis see tähendab, see tähendab seda, et kõiki dekoratsioone on võimalik nihutada kahe millimeetrise täpsusega enne programmeeridesse mällu ja neid on võimalik grupeerida eri kiirustega alates null koma neljast 40-st sentimeetrist sekundis kuni meeter 20 nii sekundis, erikiirused. Nad on kõik vaiksed, sest tihti ooperi võis balletis kui dekoratsiooni vahetus, siis tihti kuulen mingit kolinat ja mürinat, et mis seal nüüd lava taga juhtused, plekkämber läks endale tegelikult ei, lendude plekkämber on praegu vaid vahetatakse dekoratsioone. Se manuaalne vahetus tekitas just seda kolinat ja kui see veel rehve peale kohapeal, siis mõeldi, et noh, et mis seal nüüd siis jälle tehakse, eks ole. Ta on vaikne, tan, täpp, nähtav, turvaline. Kui lavastus nõuab ja lavastajale on idee, siis võib ka nendest angedega tõstaga inimesi muidugi õigete rakk vete olemasolul liigutada need lavastust, nii et tegelikult nüüd on järgmine samm on lavastajat ja koreograafiat ja kujundajad peavad välja mõtlema, mida sellega kõike ära täpselt ei oskagi neid ära kasutada, kõiki võimalusi, mis need natukene on, kahju on selles mõttes, et ega need vanad tükid selles mõttes vanad, mis on tehtud veel vana süsteemikega, nendele uut nägu palju anda ei saa kohe, sest seda saab ikka hakata harjutama uute tükkide uuslavastuste kaudu. Aga mis oli nüüd oludes, algas meil sellega, et kolm nädalat tagasi oli siin büroo Veritas esindaja Pariisist, kes kolm päeva kontrollis neid töid ja väljastas meile selle kohta sertifikaadi, et see vastab kõikidele normatiividele, mis tööohutuse kohaldada, et selles töökeskkonnas on nõutavad. Ja siis järgnes periood kuni esimese oktoobrini, kus siis tegelikult oli koolituse aeg, kus kõik meie Nende lava teenindavad jõud, kes sellega kokku pidi puutuma, olid nii-öelda koolipingis või mitte siis koolipingis, vaid otseselt selle juhtimispuldi taha, et kõik need etendused kaasa arvatud siis see, millega me avasime esimesel oktoobril, Luikede järv, et see oleks siis nii-öelda masinale selgeks õpetatud, millal toimuvad, mis vahetused ja siis ei ole enam vaja midagi tellida, vaid lihtsalt vahetatakse. Pole toimub järgmine vahetus muidugi mehaaniliselt tuleb need dekoratsioonid kinnitada stange külge, aga ma ütleksin niimoodi, et ta lavameestele, kes on ka omaette väga eriline suust inimesi ja peavad olema ka väga pühendunud inimesed, sest noh, meie töötasud ei ole kuigi suured, just siis nemad põnevil silmil jälgisid seda kõike ja ei olnud vaja öelda, et kuulge, et nüüd õpime selle selgeks, vastupidi, tulijaid, et kurat, kell on läbi, et nüüd peaks nagu lõpetama ja see tähendab, et kui ennem oli rohkem nagu ihurammu tööd, siis väga palju tuli nüüd juurde teadmiste ja IT tehnoloogia kaudu omandatavaid asju ja kõik on läinud graafiku järgi ja ilusti ja ma usun ka, et me saame kõige sellega hakkama muidugi kolm korda üle õla sülitada, ega proovile pannakse see asi ikkagi, kui esimene kord midagi viltu läheb. Ja me teame ka, et võtame siin kõige vähemal ka põhjanaabrite juures Helsingis, seal on ka juhtunud, et ühel või teisel nii tavakeeles, öeldes, et arvuti jookseb kinni ja, ja seda on võimalik ka minna üle manuaalse juhtimisel, aga tegelikult sellises kriisiolukorras tegelikult tuleb välja, kuidas me siis selle asjaga hakkama saame. Nii et ma võin seda kriisiolukorda ei taha, aga teiselt poolt on see üks test, mis näitab, mida siis on vaja veel teha. Niimoodi siis see hooaeg siis algab ja järgmine suvi oli puued, remonditööd ja uued asjad. Kõik see, mis praegu juba olemas on, on ju mitme aasta taguse töö algus. Tulemus, mis praegu teatris on, et kui kaugele te oma planeeringus praegu juba ette kõik mõtlete? Noh, sellest lava renoveerimisest me hakkasime mõtlema siin oma töörühmas ja juhtkonnas juba kuskil kuus seitse aastat tagasi oli enam-vähem teada, mida peaks tegema, millises järjekorras peaks tegema, küsimus on ju finantseerimises tegelikult? Jaa. Ja ka praegu me töötame, kui ma ei räägi nüüd kunsti poolest, vaid ma räägin nendest tingimustest ja oludest, mis peaksid tegema kunsti tegemise võimalikuks, et milline see maja on, millised on siin tingimused siis nende aastate jooksul on, ma usun küll väga palju ära tehtud. Kui veel aastaid tagasi kõige suurem proovisaal oli nimetatud teine proovisaal, mis oli kuskil suurusjärgus kuus, 70 ruutmeetrit, eks ole, kus tehti kõik suured ooperilavaproovid ära. Niimoodi tehti praktiliselt teater saab varsti 100 aastaseks, sellest 1090 aastat on tehtud toas proove kogu aeg, siis nüüd seoses sellega, et me võtsime 97 98 vahetasime välja katusekonstruktsioonid seda lund talvel katusele jalutades, lumi sulas ja kõik järjest soe läksi otse välja katkise katusega kivide vahelt. Siis tänu sellele uudsele konstruktsioonile nende põlva liimpuidu tehtud kaartele. Me saime proovipinnad endale juurde ja, ja siin on lisandunud nüüd kuskil 1200 ruutmeetrit pinda, kus on võimalik esimest korda Estonia ajaloos teha korralikult ka proovi ehk ette valmistada, sest ega jätkuvalt ega konkurents on tihe ja see, mis laval kostab või näha on, see peab olema nii hea, kui võimalik või isegi paremini ütleks. Ja niimoodi on iga aasta midagi tehtud, muidugi aastad ei ole olnud vennad olnud ka mõni aasta, kus ei ole nagu selleks raha üldse olnud ja on teine aasta on olnud, kus on rohkem olnud ja üks selline eesmärk, mille kaudu me teadvustasime oma probleemi ja mis on ka mõõda oli, kui me kaks aastat tagasi hakkasime nagu mõtlema sellele, et nood 2006 ja 100 aastat Estonia teated, mis on ühtlasi ka kutselise teatri sünd, eks ole, 100 aastat kutselist teatrit Eestis, et kui aastal 2009 2006 on juba homme tegelikult, et peaks hakkama nagu mõtlema, mis siis võiks sündida ja mis peaks olema selleks ajaks tehtud ja sellised pikema niukse viie aastane arenguplaani lahtikirjutamine ja fikseerimine ja selle tutvustamine. Nõukogu kinnitas selle ja, ja nõukogu kinnitas selle plaanid lihtsalt öeldes juubeliks tuleb see maja korda teha ja saab siis edasi, mis saab omaette teema on see, et kas siis minnakse juurdeehituse teed või kunagi, kui Eesti riik saab rikkamaks, 15 20 aasta pärast ehitatakse uus ooperimaja sest üks asi, mida me siin ikkagi lahendada ei suuda, on see nii-öelda lavaaugu või portaali suurus ja lava, noh külglauad me nüüd teeme küll juurde, aga ta ikkagi oluliselt ahendab meie võimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Näiteks riial on selles mõttes tunduvalt lihtsam, et tema lava on selles mastaabis, mis on enamus selliseid nominendid, suur megaooperimaju aga sellised keskmised suur ja siis, kui sa teed ühiselt mingit lavastuse, mis ühine tegevus reeglina tähendab seda jagatakse dekoratsiooni, kostüümikulud mitme maja vahel ja üks aasta ta mängib ühes riigis ja teine aasta teises riigis. Aga meie maja suurus, ütleme niimoodi, see lava suurus ja seab omad piirid, kellega me koostööd saame teha ja, ja selles mõttes siin on veel üks suur perspektiiv, mida me peaksime ette võtma. Kõige suurem probleem selle laua puhul on saali puhul ka akustika, sest omal ajal ehitati ikkagi draamasaaliks ja tema Kaja on 1,0 sekundit elementaarne muusikasaal peaks algama kuskil ühe koma kahest, ühe koma kolmest. No päris hea oleks, kui ta oleks üks koma viise, konditse kaja pikkus. Ja see probleem jääb, seda tuleb lahendada kuidagi. Kas kunstlikult me nüüd järgmine suvi planeerime ka orkestriaugu alla lasta, teete, orkester, kõlaks nagu kaugemalt ja kompaktsemalt ja, ja püüame ka, kui muinsuskaitse ja teised asjaomased institutsioonid meil lubavad ka paigutada ka mingeid heli peegeldavaid ekraani kuskile üles, et saaks seda heli natukene parandada ja oleks lauljal kergem laulda, sest praegu on ju niimoodi, et ütleme, lava on nagu üks ruum, Saaljon, teine ruum, kitsas lavaportaal on keskel ja selle kitsaportaali kohal istub orkester 70 inimest ja nüüd see poolteist sentimeetrit häälepaelu peab jõudma nüüd üle orkestri saali ühest ruumist teise. See võib olla selline üsnagi häiriv Raptor, paljudele lauljat on muidugi lauljad ka, ma olen ka külaliste käest alati küsinud, kes ütlevad, ah et enamus saali maailmas on sellised, mis siin ikka imelikult, noh, laulame ära. Sest ega tõepoolest ma ütleks niimoodi, et kehva akustikaga saal maailmas rohkem kui hea akustikaga ooperi, eriti vanade ooperi tihti, mis on, mis on jäänud ka renoveerinud Saksamaal on selliseid, tead ka palju. Nii et see on nüüd, ütleme see, mis puudutab seda lava ja lava renoveerimist ehk kogu seda tegevust, mida siis, kui eesriie lahti läheb, mida vaataja ei näe, aga mis peab olema tehtud, sest sellest sõltub väga palju kogu see lõpptulemus. Aga te olete tõepoolest arutanud, kas juurdeehitust või uut maja ja ooperi publik siin juba räägibki, et mis ajaks kõik uus maja peaks valmis olema ja umbes mis ooper etendub ja kes on dirigent. Kas need jutud, mis liiguvad garderoobis ja kontserdisaalides, on ka õiged? Jah, me oleme neid asju arutanud ja nagu ma ütlesin, me praegu töötame selle rahvusooperi nõukogu otsuse järgi nagu tegevjuhtide, mis näeb ette selle maja kordategemist võimalusega, et juhul, kui otsustatakse rahad, leitakse siia ehitada juurde saal ehk siis juurdeehitus Pärnu maantee poolsele küljele. Selle otsuse tagamaa oli nagu see, et teatavasti on teatud kultuuriobjektid, mis omal ajal 90. aastate keskel 96 või millal see oli, mis riigikogu fikseeris, mis tuleb ära, ehitatakse Muusikaakadeemia sai valmis, kunstimuuseumi tehakse, Eesti Rahva muuseum ootab oma järge. Ja rahvusooperi uus maja ei ole kuskil poliitilise otsusega vastu võetud, et seda teha. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused ja 10. septembril oli meil talveaias ümarlaud, kus olevaid Arhitektide Liit oli kohal peaaegu üle poole eestseisusest ja arhitekt Teal ja linnaspetsialistid, kes linnaplaneerimisega tegelevad. Linnajuhid olid kohal ja Kultuuriministeeriumi esindajad eesotsas ministriga ja ütleme, kui see oleks juurdeehitus, kui me jätame kõik minuta visuaalse esteetikaga seonduvad probleemid ära, et kas ta sobib ja kuidas sobib, oleks ikkagi väga jõuline suuremahuline ehitis siin ja siin on väga tähtsad puud kasvavad meil siin nagu ikka ooperimaade teel puud olnud Eestimaa ja võimalus oleks, tähendab kasutada ära seda infrastruktuuri, mis siin kõik majas on olemas kõik garderoobid, töökojad ehk abiruumide hulk ei oleks seal nii suur ja saaks paga tähelepanu pöörata publikule, sest mis on selle maja probleem? Meie tahame ja ma usun, et vaataja ei taha ka tühjas saalis istuda, et kui saal on täis, aga kui saal on täis, siis on see probleem, et sul ei ole vahel kuskil olla, sa seisad nagu kilu purgiskassis kohvisabas või kempsusabas ja õhketab otsa, ehk tegelikult omal ajal, kui neid maju tehti, ei mõeldud niivõrd publikule, et need publikuruumid oleks suured, mis on praeguste uute majade eelis on just see, et seal publikumi õhku rohkem sõna otseses mõttes ja ka ülikond see tähendas, et tal on ka need ruumid, kus vaheajal olla ja et see õhtuse ooperimajja tulek ei ole ainult selle ooperi nautimine, vaid naudid ka meeldivat seltskonda vaheajal või enne või pärast või on sul ka võimalus ka, kui sa soovid ja tahad ka veel õhtustada pärast seda, et see on nagu üks tervik ja see juurdeehitus annaks võimalusega mõelda publikule rohkem. Ja mis on veel kindel pluss on see, et minu arvates on, kui nii kaubandust, kus keeles võib öelda, on Estonia väga tugev kaubamärk. Ja vaieldamatult see juurdeehitus oleks ka Estonia teater. Nii nüüd kui sellel ümarlaual ka linna esindajat ka tõstatasid probleemid, laotame siis linnakaardi maha ja vaatame, kus neid kohti on, kuhu selline ooperimajakompleksi ära mahub, sest arvatakse, et seal peaks ideaalis võtma endale kuni kuus hektarit, kus linnas oleks sellist maad üldse ja kellele ta kuulub linnale või riigile vaid siin nüüd läheb nagu minu otsesest kompetentsist juba asi kaugemale ja kõrgemale ja see nõuab sellist poliitilist kokkulepet, et kas me sellist asja teeme või ei tee nii nagu ka selle juurdeehituse poolelt. Ja siin on ümarlaual öeldi ka välja, et pigem siis Uusma jagu juurdeehitus, aga see tähendab seda, et see ei saa juhtuda enne viitteist aastat. 15 aastat on vaja elada, igal õhtul peab nii kontserdisaali uksed minema lahti, kui, kui teatrisaali niuksed ehk järelikult see maja peab nagunii funktsioneerima, see tuleb nagunii korda teha. Ja mis siis see uus maja on, kui ta on kuskil? On ta siis pirita pool või miks ka mitte näiteks ideaalne koht oleks Skoone bastion tegelikult ja see suveteater, kui sinna oleks võimalik seda teha, kui tal juba kaugemal sistani pagas, siis rahvusooper ja see on Estonia või noh, ma siiski väga hästi ei usu, et on võimalik seda Estonia nime nagu kaasa viia, kuskile kaugemale võib-olla õnnestub, võib-olla mitte imagoloogiliselt on see minu arvates väga oluline, sest Estonia ei ole ainult olnud teater, jäi ainult, et kultuuriasutus, siin on ka toimunut aegade jooksul väga olulised Eesti iseseisvuse jaoks poliitilised sündmused, kus rahvas on nagu kokku tulnud ja midagi ära otsustanud, sest lubatu kui veel selline väike ekskursioon, mis on selle Estonia teatri kontserdimaja eripära, on see, et Meil küll praegu peame konkureerima suurte kuninglike ja muude nii-öelda rahvusteatri nime kandvate asutustega, aga need kõik ütleme, kuninglikud ja need loodi kas siis kuninga või ütleme, ülevalt poolt alla käsul. Estonia maja tehti altpoolt üles pigem kiuste küll linnas möödunud sajandi alguses, esimest korda tulid ka linnavõimu olnud eestlased ja see krunt saadi ja nii seda maja ehitati, eks ole, läbi võlgade ja olu ja vaeva, aga see oli altpoolt initsiatiiv seal eestlaste oma initsiatiiv teha tõesti üks kultuuritempel, mis oli kama ehituse mahult ju väga suur heitus arvesse võttes, et ikkagi suur osa eestlasi tollel ajal elas ju rehetares veel. Nii et selles mõttes oli nendel meestel küll julgust ja visioonised ette vaadata ja, ja sellepärast ma ütlen, et see Estonia maja on selles mõttes ka eriline, et mina küll kahtlen, et kas Estonia nimi nüüd kuskile Russalka juurde või Paljassaare otsa olid kaasa läheb, et see kaaned Estonia kui nii peaks kunagi otsustatama. Aga muidugi unistusi peab olema ja muidugi oleks võimalik kunagi meie lasteaia käia. Uues ooperimajast oleks väga uhke, sest see praegu ooperimajade ehitamine ei ole midagi unikaalset. Seda ooperi väljasuremist on ennustatud ju kogu aeg, et kellele seda vaja ja tõepoolest on oma vormilt on ta väga traditsiooniline, ütleme, katsed ooperit, kui vormi lõhkuda on, neid on õnnestunud, aga mitte rohkem kord 100 aasta jooksul, isegi kui niigi tihti ja ta on üsna selles mõttes konservatiivne rahvaarvu kohtades, ka kolleegide, teiste teatrijuhtidega Euroopast, siis riikide olukord on erinev, aga üldiselt ei ole üldse asi hull ja vaatajaid tuleb juurde tuleb ka noori juurde ja eriti head tööd teeb siin Taani Kuningliku ooperi ja teised, tead, titaani ehitab ka uut maja või õigemini härra Müller kingib Taani kuningriigile uue ooperimaja oma isiklikust rahakotist, sest kuskil 4,2 miljardit Eesti krooni on tema kingitus siis mis tuleb Kopenhaageni kesklinna ja, ja kui siin lähikandis veel ringi vaadata, siis Läti renoveeris oma ooperimaja tapani sisuliselt viieks kuueks aastaks kogu kultuurielu seisma ja kõik rahad suunas sinna majja, täiesti. Maja on uhke ja ilus. Oslo ehitab nüüd norran, jõukas riik, aga nendega kestis debatt, kuni, mis on 20 aastat või võtame siinsamas Helsingis ka, ju nad vaidlesid ka üle 20 aasta kas teha ja kuhu teha ja mismoodi teha, et need on asjad, nendega tuleb pidevalt tegeleda, aga see otsustusprotsess on suhteliselt aeglane ja mina olen siin majas olnud pea pea 10 aastat ja on kogu aeg tegelenud selle maja kordategemisega, näed, saabki korda ka ja kui veel järgmine 10 aastat tegeldakse, siis on ka kindlasti Uusma ja ma usun, valmis, sest ma usun, et vaatajaid on. Ja ta on ka üks selline visiitkaart. Noh, isegi mõned on nagu ette heitnud, et kuulge, et mis see siis on, et maksumaksja raha eest, eks ole, ja need mingi välismaalane käib ja seda piletit nahka ma ütleks teisipidi palju siis neid Eestis neid kultuuri asutis on, kelle pärast võiks välismaa olen, võtad eesti tee ette? See on ka selles mõttes visiitkaart, mis tal jääb siit nagu meelde naha külges käib Kadaka turul ja kes käib ooperis ja noh, võib-olla mõni, kes käib nii kadakatõru ooperis ja möödunud hooajal lisandus meil ka lisaks Skandinaavia turistidele ka sellised meie jaoks eksootilised maad Šveitsi ja Inglismaa, kust tulid juba spets turismigrupid nagu spetsiaalselt ooperis. Ja see on omaette turismiliit ja see kannab ka seda head sõnumit kamist laiali. Et ooper on Euroopas olnud üle 400 aasta, eks ole, Estonia on sellest umbes veerandi olnud ka kaasas. Ja Ma olen ikka öelnud, et kui nüüd on, siis noh, meie lähme nüüd Euroopas, me ei lähe mitte kuhugi. Me oleme kogu aeg Euroopas olnud, aga vahepeal on Euroopa meeste äralõigatud lihtsalt. Ja nüüd on võimalus euroopal meie juurde tagasi tulla, sest see sein on nagu ära võetud täiesti uuesti. Vot see on see asi ja seda näitavad ka need inimesed ja on see siis Šveitsist, Inglismaalt või Skandinaaviast, siia jõuavad nad reeglina, veenavad Heats'e Volstong, Euroopa ei räägigi vene keelt ja arvuti kannigi tänaval ja isegi ooper on ja natuke liialdades aga kuskilt otsast, see on üks meie suur missioon tegelikult tutvustada Eestit kui täiesti heas mõttes tavalist ja normaalset Euroopa riiki. Siinkohal jäävad meie jutuajamised Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma ka pooleli. Me jätkame nädala pärast. Mina olen Ene Pilliroog, jah, pakun kuulata saate lõpuks Koori Giuseppe Verdi ooperist Nabucco. Esitavad Rahvusooper Estonia solistid, koor ja orkester, juhatab Paul Mägi. No otseselt. Ääres. Eitoloogiaga.